Geoloogide Suvepäevadelt Viljandi Suvepinksile

Geoloogide Suvepäevad toimusid sellel aastal Vanaõue Puhkekeskuses. Kuna viimastel aastatel pole korraldamisega seotud olnud, siis sai tunda end vabalt ning pühapäeva hommikul võtta plaani ka väli-pinksiturniir Viljandis.

Vanaõue on tore koht, kuhu mahub palju rahvast. Ilm oli seekord kapriisne, ootamatud ja kohati väga võimsad äikesevalingud tegid välitegevuse vaheldusrikkaks. Siiski anti ka vihmavabu hetki, kus Siim ja Co said oma mitmevõistluse ära korraldada.

Enne seda tegime jalutuskäigu Balti jääpaisjärve (III staadiumi) luidetele, kus tarkust jagas Ene. 

Vihm oli selle lühikese matka märksõna. 

Pole ammu nii juhtunud, et vihmakaitseks polnud midagi kaasas. Nagu lapsepõlves. Samas nautisid väikesed lapsed nii sooja ilma ja kui tugevat vihma täiega. 

Seekordseks diskussiooniks kutsus Erik kohale Tõnu Lehtsaare ja Juhan Javoiši ning teemaks oli "Kas geoloogia ja teoloogia on omavahel vastuolus?“. Geoloogia- ja teoloogiateaduse omavaheliseks võrdlemiseks eriti ei läinud, kuid kristluse teemal arutati päris pikalt.

Ei puudunud ka Eriku mälumäng, kus küsimuste jõukohasus oli just parajalt piiripealne.

Pluuto poolt juhitud oksjon oli elav ja tulus ning kestis hiliste õhtutundideni. Suitsusaun jäigi proovimata.

Kuna alates septembrist on plaanis geoloogia teemadega jätkata, siis sai ka muidu asjalikku juttu rääkida.

Reedel käisin Mari Kalkuni ja jaapanlaste kontserdil Aigu Om küünis, kus üheks rütmikamaks looks oli "Magma". Huvitav kontsert ehkki mitte päris minu maitse.

Lauatennis

Avallone Suvepinksist Viljandis ei osanud midagi arvata. Tegemist on natuke teise alaga kui sisepinks - laud on madalam, reketid vindivabad ja tuimad, pall natuke raskem ja ka pisut lopergune.

Esialgu mängisime neljastes alagruppides ja seejärel play-offi kõikide kohtade väljaselgitamisega. Esimene vastane Rivo tundus olema kogenud mängija, ehkki teine sett läks juba huvitavaks, mille kaotasin 8:11 ja kogu mängu 0:2. Mainisin talle, et ta on vist varemgi seda mängu mänginud, kuid kui hiljem selgus, et tegemist oli turniiri võitjaga, siis vaatasin reitingut, mis oli 14. (!!!). Pildil mängib ta (paremal) kunagise Keila poisi Andrus Hiiemäega (47.).

Teised mängud alagrupis võitsin ja läksin kokku küllaltki tugeva mängijaga (Marko Kiivikas). Esimeses setis olin ees 10:8, kuid kaotasin 14:16. Teise seti võitsin 11:9, kuid kolmanda kaotasin 9:11. Väga põnev ja võitluslik mäng oli ja kui pärast sain teada, et tegemist oli olnud esisaja mehega (hetkel 125.), kes võitnud ka esikümne mehi, siis... Parem oli, et seda enne mängu ei teadnud.

Ülejäänud mängud võitsin ja sain 9. koha. Tulemuste ja piltide link veel tuleb.

Ilm oli pühapäeval fantastiline, Viljandi järveäärne puhkeala väga äge. Ainult inimesi oli sellise ilma kohta natuke vähe. 

Suvejooks Kreo kaardil Kõrvemaal

Maal elamisega peaks füüsiline vorm paranema ka ilma sportliku trennita (jooksu, rattasõidu või pinksita), kuid mingigi arvestatava vormi saavutamiseks peab siiski ka nö trenni tegema. "Nö" seepärast, et kurnavate trennidega ei taha enam tegeleda.

Olin vahepeal juba üsna heas seisus, kui tuli köva köha, mis kestis 1,5 nädalat. Selle sees jooksu ega ratast ei teinud. Enne Suvejooksu hakkasin jälle rea peale saama, kolmapäeval tegin rattaga tõusuderohke sõidu Lüllemäele (62 km) ja olemine oli juba enam-vähem. Samas puudus ülevaade konkurentide vormist.

Eelnevalt ma Kreo maastikust palju ei teadnud, sest eestikate öistel ei käinud ja rogainis on nii rada kui kaardilugemine hoopis teises mõõtkavas. Samas oleks võinud teha nii mõnegi parema teevaliku, kuid mõttetöö oli nagu oli. Hea töö rajameister Rünno poolt.

1. päev - vähe mõistust, vähe jõudu

Palav oli, +28 vähemalt. Kuid selliste Eestimaa suvedega olen juba harjunud.

Esimene KP oli suunaga nõlvajooks ja justkui midagi poleks tohtinud juhtuda. Kuid ühel hetkel hakkasin kauguse osas väristama ja nägin tüdrukut, kes jooksis (justkui) tee peal. Oi pagan, kuidas ma küll niimoodi ära kaldusin... Läksin vasakule ning tagasi parandust tegema. Õnneks kaotasin vaid 2 minutit ja selgus, et nähtud tüdruk oli enne täpselt punktis.

Tõsi, oleks võinud esimesse ka vasakult teed kaudu minna, nagu tegi seda Tiit Tali, kes sai hea aja.

Edasi tuli aga kaks vale teevalikut. 

Etapil 5-6 kaalusin ringiminekut mööda sihti, kuid otsustasin siiski ümber. See oli suur viga, sest sood olid kohati üsna raskelt läbitavad, sinna kulus palju aega ja veel rohkem jõudu. Tuli välja, et järve lõunakaldalt minev laudtee läks edasi ka üle soo, mis tegi selle teevaliku eriti lõbusaks. Ise olin aga rabaületuste järel päris pehme. Huvitaval kombel sain otseminekul 4. etapiaja (10:46), kaotades ringi jooksnud Tiidule 1:11. Aga nagu ütlesin, kurnasin end selle etapiga korralikult ära.

Täiesti pime ja rumal jooks oli etapil 14-15, kui arvasin, et otse ei-tea-kust-täpselt on parim variant. Ühel hetkel olingi lõputus risuses ja mättalises soos, kus joosta polnud võimalik ja vaid otsus kuiva maad põhja  poolt otsida tõi mind täpselt punkti juurde. Sellega vedas. Kaotasin ringi jooksnud Tiidule 51 sek ja parima aja saanud Mart Külvikule 1:14. Polnudki kõige hullem aeg vaevalise kõndimise kohta.

Tulemused 

2. päev - jõuab joosta küll, kuid...

Eriliste ootustega viitstarti ei läinud, sest medalikoht oli väga kaugel. Kuna Urmas Sulaoja oli 5.-ndana vaid minuti kaugusel, siis tema kinnipüüdmine oli reaalne. Andres Talver (4.) oli aga juba 4 minutit ees.

Vaadates splittide aegu, siis üllatav oli see, et teises punktis olin tänase päeva liider. Üldliider Mart Külvik võttis  vale 2. punkti ja seetõttu tema vaheaegu ei näe. Vähe sellest, lühikese etapi 1-2 lahendasin vähemalt pool minutit teistest kiiremini (!??).

Kuid siis tuli etapp 2-3, kus nägin ära raiesmiku servalt algavat kollast joont, mis suundus punkti juurde. Selge, sinna peab jooksma. Risuses metsas kaldusin aga liiga paremale, lausa nõlva alusesse, eriti rõvedasse tormimurdu. Sellega läks kaduma vähemalt 2(!) minutit. Võsas turnimisel ei pannud reljeefi tähelegi. Langesin 3. kohale. 

Etapil 3-4 nägin nõlval tuiamas Andres Talverit. Esialgu mõtlesin, et mis see eilse DSQ mees siin metsas juba teeb, kuid natuke hiljem jõudis ajusse kohale, et ta oli ju startinud 4 min minu ees. Kuna  ma polnud Sulaoja rajal näinud, siis võis oletada, et olin tõusnud 4.-ks. Ja nii oligi. Urmas hävis totaalselt nii kolmanda kui neljanda punktiga.

Alles palju hiljem, teiste träkke vaadates, nägin, et lõuna poolt oli lihtne jooks mööda sihti. Ise aga raiusin kohati üsna tiheda puistuga soost läbi kuivale maale ja veatu jooksuga kaotasin Tiidule 1:25 ning sain alles 8. etapiaja.

Olin kiireim lihtsatel jooksuetappidel 5-6 ja 6-7 ning tõusin jälle teiseks.

Kuid siis tuli eilne punkt 47, mis oli tõstetud natuke teise kohta ja tegin lisatiiru. Kuid hullem lugu juhtus järgmisega (9-51), kus hakkasin auku otsima ülivara. No mida küll aju sellel ajal tegi? Kaotasin 47 ja 51 vigadega üle 2,5 minuti ja langesin 6.-ks.

Liblika hajutuse eel nägin natuke ees olevat Andres Talverit ja orienteerumiseks vajalik keskendumine kadus. Kuidagi kandiliselt tegin need kaks liblikat ära, kaotasin kokku ca 2 minutit. 

Kokkuvõttes tulin Andrese järel 4.-ks. Hästi läks, muidu oleks pidanud veel pikalt autasustamist ootama. Kehvasti läks täna liider Mart Külvikul (DSQ), hästi jooksid aga Tõnu Ilves ja Mati Preitof.

Koondtulemused
Tänase jooksu vaheajad

Lauatennise ja lastehoiu nädal XT (ratta)rogainiga

Viiel päeval järjest mängisin pinksi, kusjuures 2 korda TT Cup'is. Põnevad ja pingelised miniturniirid olid, kus mängude tulemused täiesti ennustamatud. Raha ei oskaks küll selle pealt teenida.

Foto otsustavast setist, kus vastane võttis 10:9 eduseisul minutilise vaheaja (mängitakse 11 punktini). 

Oli mitmeid häid pallivahetusi, üks omapärasemaid SIIN.

Ühel päeval hoidsin Itit, teisel Haraldit ja Konradit. Esimest korda. Vanaisa sõitis kastirattaga, Iti sees, Kalevi staadionile. 

Harjutusväljakul oli palju erinevas vanuses lapsi, kes rääkisid kas inglise või vene keeles. Viimaste seas ukrainlased. 

Katsusime tartaani ära ja jalutasime suurel väljakul robot-muruniidukeid.

Pikkust on meil 99 cm. Kuid mõne päeva pärast saame 3 aastat vanaks ja siis ka 1 m pikaks.

Poisid on juba päris suured (6 ja 4 aastat) ja nendega tegime 3-tunnise jalutuskäigu vanalinnas. 

Orienteeruja on kõik nurgatagused läbi käinud, seetõttu valisime seikluslikke kohti. 

Üht-teist toimus ka linnas.

Ronisime Oleviste kiriku torni. Kes pole seal veel käinud, soovitan väga.

Täiesti juhuslikult kohtasime Pikal tänaval Tema Majesteet kuningas Kristian I-st, kes ei pidanud nüüd üksi lõunat sööma. Õhtul sõitis oma Torgu Kuningriiki kivilabürinti ehitama.

XT rogain Pirgus

No nii, lõpuks ka orienteerumisrajal. Ratast olen sõitnud, jooksnud veel mitte. Nüüd sai mõlemat proovida ja vasak säär ei teinud valu. Kas tõesti on lootust saada kaardiga metsa jooksma?!! Järgnev nädal peab näitama, kas õnnestub osaleda eestikate lühirajal Võrumaal Katõsilla metsas.

Raja planeerimine oli huvitav ülesanne. Valisin massist erineva suuna ja läksin kõigepealt kagusse. Päris pikalt sõitsin üksi nägemata ühtegi inimest. Mõnus oli, +28 kraadi, soe, päike, ilus roheline mets. Palavust ei andnud võrrelda Vietnamiga, kus oli 35-36 kraadi ja suur niiskus.

Bingopunkte oli seekord päris palju. Tõsisel rogainil oleks rajameister saanud kõva peapesu, kuid sellel üritusel oli see päris vahva. Rada ja maastik sobisid rattarogainiks kenasti. 

Esimene bingo-KP oli 50 - auk võsas. Margus Halliku abiga õnnestus see leida päris kenasti.

Järgmine KP45. Sõitsin mööda, tulin tagasi, käisin võsas tuhlamas, sõitsin joogipunkti. Seejärel järgnesin jooksutiimile, kellega tuhlasime võsas kivi päris kaua. Kive oli seal mitmeid, otsisin suurt eksemplari. Punkt oli aga nö kaljupinnasel, mida Soomes tähistatakse halli laiguna. See kaljupinnas oli mõni meeter lai.

Õnnestunud riskantne lõige oli elektriliini alt etapil 90-72. Rada ei olnud, kuid loha oli kenasti sisse joostud ja rattaga sai aeglaselt liikuda.

Korralik bingopunkt oli KP91. Ühelt jalgsivõistkonnalt sain vihje, et metsaveotee, mida kaardil polnud, viib punkti lähedale. Kohtusin Mahla-Kalmu tiimiga (Martti oli ka seal vist kolmandaks), kes natuke minu abiga ja mina nende abiga leidsime kenasti punkti. Koht metsas.

Mahla tiimile järgnedes sain ka KP51 kenasti kätte. Koht tõngermaal. Sarnane punkt oli varasemalt läbitud KP94.

Lõpuni oli veel 15 min aega, et rahulikult ära võtta tee kõrvalt KP93 ja seejärel 52. Kammisin pikalt puud metsas, kuid otsitavat mändi ei leidnudki. Aeg kadus ära, KP52 oli samuti natuke bingokas ja selle otsimiseks enam aega polnud. Hilinemise eest veel kaks miinuspunkti - seega kaotasin viimase 15 minutiga 16 punkti. Puu metsas (võsas) on päris hea leid :)

Lahe oli. Tänud korraldajatele ja rajameistrile ning muidugi peatreenerile külma õlle eest kolmada tunni alguses.

Tulemused
GPS-träkid

Rattamatk Mekongi deltas. Asjalikult

Kui kellelgi peaks tekkima huvi teha üks väike rattamatk Lõuna-Vietnamis Mekongi deltas, siis sellest postitusest võiks olla natuke abi. Mul endal oli sinna minna turvaline, sest matkakaaslane Tõnn ehk  kunagine kursusevend ja kolleeg Tõnu Martin oli sealkandis rattamatkal käinud vähemalt 6 (!) korral. Lisaks veel rattamatkad lähiriikides nagu Kambodža, Tai ja Malaisia, samuti oli talle kasuks tulnud 10 aastat hotelli pidamist Sihanoukvilles, Kambodžas. Sihanoukville kena loodus ja meeldiv elukeskkond on tänaseks asendunud hiinlaste poolt mahajäetud poolikute hiiglaslike hoonejäänustega (loe SIIT) ja turismi sihtkohana kaotanud igasuguse väärtuse.

Kogu meie kahemehe reis kestis 16 päeva (20. märtsist 4. aprillini), kus aktiivseid rattasõidu päevi tuli kokku 10. Paar päeva olime Ho Chi Minhis ehk Saigonis ja 3 päeva Phu Quoci saarel. Kokku läbisime ratastel ca 830 km, sinna juurde praamisõidud, sh Phu Quoc'i saarele ja tagasi. Päevas läbisime 66-117 km, mis 35 kraadise kuumuse (varjus) ja suure õhuniiskuse tõttu nõudis sagedasi joogipause. Mõni laiem asfalttee õhkas päikese käes veel lisakuumust juurde. Kuid kuna rattad olid head ja tempo rahulik, siis füüsiliselt oli matk mõnus ja lihtne, sest Mekongi deltas on ainsad tõusud seotud vaid sildadega. Enamus teid, sh põldude ja aedade/istanduste vahelised väikesed teerajad, on kaetud asfalt- või betoonkattega ning reeglina heas seisukorras.

VIISA

Vietnami viisa jaoks tuleb täita ära taotlus, maksta 25$ ja oodata mõned päevad vastust. Kui viisa on antud, peab vastava lehe välja trükkima ja reisile kaasa võtma. Seda paberil väljatrükitud viisat soovitakse lennujaamas näha mitmeid kordi, sh tagasiteel. Erinevalt varasemast ajast ei pidanud lennujaamas enam juurde maksma. 

LEND JA JALGRATTAD

Saigoni saab mitut moodi, kuid kõige mugavam on Tallinnast minna Turkish Airline'iga. Äriklassi teenindus on eriti luksuslik. Rattakasti eest (kuni 25 kg) pidi siiski juurde maksma ja seda mitte vähe - 190 euri sinna ja samapalju tagasi. 

SAIGON

Hotelli (Cochin Sang) broneerisime kesklinna ja see oli reisi kõige kallim majutus - ca 80 euri twin-tuba, suhteliselt kitsas. Üleval oli bassein, mis oli valiku üheks oluliseks tingimuseks. Kindlasti saaks samaväärse hotelli ka odavamalt. Rattakastid saime jätta 2 nädalaks hotelli, enne tagasilendu ööbisime samas kohas.

Transport lennujaamast hotelli läks maksma 30.- euri, sest kartsime, et väiksemasse autosse rattakastid ei mahu. Äraminekul läks ametlik (väiksem) takso maksma vaid 5 euri.

Saigonis käisime natuke ringi kesklinnas, vahetasime raha juveelipoes ja ise võtsin ka ühe massaažikuuri (alumine pilt). 90 minutit täismassaaži maksis 20 euri. Kuna ilm oli palav, siis ei tahtnud palju linna peal olla, ja kui päris aus olla, ega seal palju vaadata polegi. Rahakurss: 1 euro - 27 000 dongi, seega oled 40 euroga miljonär.

Liiklus on linnas muidugi väga tihe, valdavad sõidukid kogu riigis  on motorollerid ja mootorrattad. Kusagil suunda ei näidata, risti kulgevad liiklusvood saavad kenasti üksteisest läbi ka ilma valgusfoorideta. Esialgu oli seal massis rattaga ebamugav olla, kuid harjus kiiresti. Kõik liiklejad jälgisid ja arvestasid üksteisega, kogu Vietnamis oldud aja jooksul ei näinud ma mitte ühtegi kokkupõrget või avariid.

Linn on kohati üsna uhke ja kui on vaja jahedas rohkem tunde surnuks lüüa (meil oli äramineku päeval 6 liigset tundi), siis Saigon Centre on selleks väga sobiv koht - 5 korrust maa peal ja 2 maa-all, täis igasugust kvaliteetset firmakaupa + söögikohad.

VARUSTUS

Nagu öeldud, võtsime rattad kaasa, ehkki neid oleks võimalik rentida ka Saigonist. Kui pikemalt sõita, siis pole rendiratas oluliselt odavam. Riietust on vaja vähe - head rattapüksid ja mõned särgid, sh pikkade käistega särk. Üldjuhul ei kuiva öösel niisked riided ära, sest õhuniiskuse tase on kõrge. Kuid pole probleemi, kogu aeg on väga soe, öise une päästavad konditsioneerid.

MARSRUUT

Üldine kontseptsioon oli lihtne - liikuda linnast linna, sest seal on hotellid. Rach Giast saab kiirlaevaga Phu Quoci saarele ja tagasiteel Saigoni võib valida juba teise marsruudi. Linnade vahel valisime võimalikult väiksemaid teid ja radu, abiks olid Google Maps ja Strava, üldpildi saamiseks ka paberkaart. Hotellid, mis maksid 10-20 euri nägu, olid  järgmistes kohtades: 

Saigon (2+1 ööd, a 40 euri öö) - My Tho (1) - Vinh Long (1) - Long Xuyen (1) - Rach Gia (1+1) - Phu Quoc (Duong Dong) (3) - Can Tho (1) - Soc Trang (1) - Tra Vinh (1) - Phuroc Cung (1).

Näitena teevalik My Tho'st Vinh Long'i, kus teevariante jagub.

TEED JA LIIKLUS

Suurematel ja keskmistel teedel on liiklus üsna tihe, kuid turvaline. Samas võib pikalt sattuda  ka piirkondadesse, kus kohtub vaid mõne üksiku mootorrattaga. Küll aga elab inimesi igal pool ja suuremate teede ääred on ühtlaselt palistatud väikeste "äridega". Peamiselt müüakse karastusjooke, vähem söögipoolist, veel vähem õlut. Viimane on üldjuhul soe, kuid serveeritakse koos jääga.

Kõrvaloleval pildil on tüüpiline väike tee, mis kulgeb sageli jõe ääres, kaetud sileda asfaldi või betoonplaatidega. Teisel pool teed on suurte aedadega elamud, sageli väga uhked. Pole ka ime, sest päikest ja vett jagub kogu aeg ja igal pool, 4 saaki aastas pole haruldane.

Üheks mõnusamaks teevalikuks osutus viimane päev, kus sai pikalt sõita Lõuna-Hiina mere ääres. Tundub, et riik panustab tõhusalt kohaliku turismi arengusse, ka kõige ootamatumates kohtades võivad olla korralikud hotellid. 

PRAAMID

Praamiliiklus on väga hästi korraldatud, üldjuhul ei pea kaua ülesõitu ootama. Hind on ka suuremate ülesõitude korral kümneid sente ja kui rahatäht on liiga suur või on kiire, lastakse praamile ka tasuta.

Kiirlaevad sõidavad Rach Giast Phu Quoci saarele 3,5 tunniga (45 km/h).

TOIT JA SÖÖGIKOHAD

Süüa pole vaja kaasas kanda, magusat ei taha palavusega kohe üldse. Toidu kvaliteet on hea, kuid söögikohta tuleb siiski valida suuruse ja meeldivuse (sisetunde) järgi. 

Kui vaja teha pikem lõunapaus, siis pole paha lebada võrkkiiges. 

Vietnamlaste üks põhitoit on supp, kuhu pannakse sisse nii liha, mereande kui nuudleid. Seda süüakse ka hommikul.

Värsketest (või elavatest) mereelukatest (kala, krabid, kaheksajalad jt) tehtud toidud on suhteliselt kallid. Aga head.

INIMESED

Inimesed on reeglina väga sõbralikud, mootorsõidukite juhid ei signaalita sageli mitte ainult hoiatuseks vaid ka tervituseks. Meiesuguseid rattamatkajaid ei kohta nad just sageli, eriti väiksematel teedel, mistõttu tervitavad elavalt ja sageli kutsuvad ka enda juurde (kui mingi kamp on laua ümber koos). Palju on ka niisama olesklemist, sest palav ilm kurnab ka neid. Elu läheb tasakesi käima peale kella 4 õhtul. 

Lapsed on kenad ja vahvad, noored tüdrukud uudishimulikud ja naerulised.

Raha võetakse ostude eest ausalt, makstakse täpselt tagasi, tippi üldjuhul ei oodata. Kui saadakse, on rõõmsad. Mõnel korral lükati tipp tagasi. 

TAIMESTIK JA LOOMASTIK

Rattasõidu ajal näeb igasuguste troopiliste viljade istandusi. Esialgu domineerisid kaktused (draakoniviljad), seejärel nägi rohkem duriane, mangosid ja riisipõlde. Kookospalmid ja banaanid olid igal pool, kuid palme kõige rohkem Tra Vinhist kirdes. Sealkandis kasvatati vist ka otra.

Peale sisalike muud metsikut faunat eriti ei kohanud.

Üllatav majandusharu oli seotud pääsukeste sunnitööga, kelle jaoks oli ehitatud tohutul hulgal kõrgeid betoonhooneid, katustel kärarikkad kõlarid, kust kostvad linnuhääled peaksid ergutama pääsukesi pesaehitusele. Pesast saadakse pääsukese sülge, mis läheb hästi kaubaks, eriti Hiinas. 

PÜHAKOJAD JA SURNUAIAD

Budistlikke templeid ja pühakodasid ning kristlikke kirikuid oli väga palju, sh üsna väíkestes asulates. Eranditult kõik ehitised olid uhked ja väga heas seisukorras. 

Surnuid maetakse põhiliselt oma krundile, kas siis elamu lähedale või lausa põllu keskele. Hauatähised või -monumendid on silmatorkavalt suured, meenutavad sarkofaage, reeglina hästi hooldatud. Mitme kiriku juures olid ka suuremad kalmistud.

KOOLID JA ADMINISTRATIIVHOONED

Kõik koolid ja ametiasutused nägid välja nagu uued, kaunistatud lööklausete, värviliste lippude ja punasümbolitega. Värvilahendused oli pastelsed ja ühevärvilised. 

PHU QUOC'i SAAR

Huvitava ajalooga Phu Quoc'i saar erines Mekongi deltaalast oluliselt, nimelt olid seal mäed, mis ulatusid üle 600 m merepinnast. Saar on tüüpiline turismipiirkond uhkete hotellide ja ilusate liivarandadega. Keskuseks on Duong Dongi linn rohkete toredate söögikohtade, suure turu ja ööeluga. Meie ajal olid hotellid üsna tühjad, sest turismihooaeg oli lõppenud või lõppemas - ilm oli läinud liiga palavaks.

Turismiatraktsioonidest tegime ühel päeval kaasa laevareisi lõunaosa väikestele saartele. Kahes kohas snorgeldasime, korallrifid olid muljetavaldavad. Kahjuks tuli mul ujumismaski vahelt sisse kibesoolast merevett, mistõttu suurt naudingut sellest ujumisest ei saanud. Kuid päike võttis korralikult. Laevas oli kirju rahvusvaheline seltskond, juttu jagus pikemalt. NB! Räägi inimestega.

Teisel päeval tegime 80 km-se rattaringi saarel ja testisime lääneranniku ujumiskohta. Meri oli seal madal ja liiga soe. Sattusime kämpingusse, mida juhtis valge mees. Teenindus oli selline nagu peab - õiged asjad õigel ajal ilma pealetükkiva viisakuse või hoolitsuseta. 

Mitte alati ei mõista vietnamlastest teenindajad sinu soove, ükskõik kui puust ja punaseks selle lahti seletad, kas kätega või Google Translate'i kasutades. Teenindajad on valdavalt noored (seda mitte ainult saarel) ja neid on palju. Nutikamad tegelased hakkavad kohe silma ja eelistatavalt püüad suhelda nendega.

Kolme lõunasaare laevareis

Rattaring

CAN THO JA UJUV TURG

Can Tho linn on samuti üks Lõuna-Vietnami turismi sihtkohtadest. Üllatavad olid peatänava võimsad neoonvalgustuse atraktsioonid. Tegemist võis olla pühade ajaga, aga võib-olla ka mitte. Varasemad külastused pole sellist vaatepilti pakkunud.

Ujuvturul käisime pühapäeval ja see oli suhteliselt tagasihoidlik. Turistidele üritati müüa puuvilju jm, kuid kohapeal tarbimiseks polnud neid ette valmistatud. Küll aga söödi usinalt Vietnami suppi. 

Väikese paadiga oleks hommikune 3-4-tunnine reis maksma läinud ca 40 eurot, kuid suurema laevaga, mida kasutasime, 10x vähem. Kell 5 hommikul viidi meid mõlemat mootorratastel hotellist sadamasse. 101 Hotell asus tegelikult sadama lähedal, kesklinnas, oli korraliku kvaliteediga, sh basseiniga, ja maksis 10 eurot nägu. Samas oli läheduses palju kehvemaid ja kallimaid majutuskohti. Seega on valikut omajagu ja peab olema õnne, et leida parim variant.

PILDID (üks valik piltidest)