Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.
Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud XX geoloogia sügiskool teemal "Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi.
Meie 3. kursuse järgne Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul naised, hobused ja karud.Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta Eesti edukaimaks alpinistiks ja Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest Ott Tinn, kes käis K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.Ja veel. Kadestan neid, kes Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt. Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati, Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar