esmaspäev, 26. oktoober 2020

Pikk jalutuskäik Mooste metsas

Kui kuulen sõna Mooste, siis esimesena kargab pähe Ülo Needo (pildil) - pikaaegne Mooste vallavanem, tulihingeline kohaliku elu edasiviija, muusikamees ja harrastusnäitleja, matkaja, orienteeruja ning muidu mõnus mees. Siis mõtlen ka Sipsale ehk Andrus Sipsaka'le - klubikaaslasele, edukale ettevõtjale ja Mooste Viinavabriku vingele taastajale. Lõpuks meenuvad orienteerumis- ja seiklusspordivõistlused, kus iga läbitud meeter on selgelt meeles.

Eile oli aga Moostes järjekordne üritus - 4h Kopra rogain. Sipsa otsis kaaslast ja kuna ka mul oli plaanis sinna minna, siis sobis selline kergemat sorti jalutus-sörgirogain hästi. Oli seal Ülo Needogi, rattaga.

Rogaini korraldajad olid ise vist ka üllatunud, et registreerus ligi 300 osavõtjat. Tundub, et rogaininälg on Eestis suureks läinud, saaks vaid kompassi, kaardi ja kaaslasega metsa seiklema minna. Ja neid võimalusi on sügisel pakutud kenasti.

Rajameister Maret Vaheril polnud raja planeerimisel suurt mänguruumi, sest võistluskeskus asus seekord huvitavamast rogainimaastikust kaugel eemal ning paljusid teevalikuid planeerida ei võimaldanud. Esmapilk kaardile ütles kohe, et tublidele jooksjatele olid kõik punktid jõukohased, kulgejad, nagu meie Andrusega, pidime tegelema kaardi alumise poolega. Nende kahe ala vahepeal oli KP40, mis jäi hea liikumise korral lisaboonuseks. Planeerisime ca 23 km, kuid tegelikkuses tuli 25 ja võtsimegi selle 40 juurde.

Kõndijatel-sörkijatel oli põhiliselt üks rajaplaneering, mida esindas kõrvaloleval pildil 4L (Lauri ja Lea Leppik). Liikusid alguses samuti lõunasse, kuid jätsid välja KP33. Meie tegime aga omapärase pauna, mille sisse jäi KP33, kuid välja KP21. Linnulennuliselt oli see lühim maa. Seega tuli sealt ühepunktine võit paljude võrdsete võistkondade ees, mistõttu õnnestus saada isegi 3. auhinnaline koht VV55 klassis. Tõsi, konkurents polnud seekord tugev, kuid ega me võistlema ka ei läinud.

Samas alati, kui kord juba rajale lähed, tahad ikka teha parima jõukohase tulemuse. Kõndisime usinalt, alguses ja kergetes kohtades sörkisime. Andrus hoidis pulssi ja koormust kohe alguses kontrolli all, sest 4 tundi on ikkagi pikk aeg. 

Mets oli ilus ja hästi läbitav, vigu ei teinud, seega polegi justkui millestki kirjutada. KP43 oli soosaarel metsavendade langemiskohas, peaaegu et kohustuslikus punktikohas. Need metsavennad (vennad? Koor'id jt) pole eriti tuntud, sest hävitati 1945. aastal. Tõsi, justkui üsna tühise asja eest (LINK, lk 58). Ma ei mäleta, et sellel mälestusmärgil oleks eile olnud kiiver ja metalltääk tekstiga.

Etapil 22-41 vaatasin, et ehk võiks võtta ka KP21, sest aega oli natuke üle. Siiski hoidsin end tagasi ja teatasin võimalikust väljajäetud variandist Andrusele peale KP41. Andrus elavnes, kuid siis oli juba hilja tagasi pöörduda. Kartsin, et lõpus läheb väga kiireks ja Andruse seisundit oli raske prognoosida.

Ainuke tõsisem viga tuli etapil 24-56, kui pakkusin teejooksu asemel välja otsetee, et oleks põnevam. Sel korral lõikasime näppu, sest soos oli tehtud valgustusraiet ja oksarisu risti-rästi maas. Keerutasime ja ringitasime ning kaotasime tublisti aega. Kohtusime konkurentide Käärd-Rokko'ga ning enne KP47 ka Leppikutega. Pidime neist ette jõudma, mistõttu võtsin Andruse kummi ja vajutasime viimased 20 min päris kenasti. Andrus kannatas, kuid pidas vastu. See oli üllatav, sest risu sees hakkasid tal kerged krambinähud. Jõudsime 13 min varem lõppu ja enne konkurente. 

Auhinnad olid ägedad, maitsvat suppi jäi üle tervele polgule. Kiire saun Viinavabrikus oli mõnus ja lihastele-liigestele väga vajalik.  


Pildil: Stardis koos sõber Sulevi ja Teelega

pühapäev, 18. oktoober 2020

Head teed, hea sõber

No nii, sõber Agu ehk Aks, Sinuga suhtleme nüüd vaid mõtete ja mälestuste kaudu. Sa vaatad meie tegemisi kusagilt kaugelt, palju-palju kaugemalt kui tookord Väike-Kaukasuse lumiselt kurult. Saatsime Sind eile ära ja mälestasime Teletornis. Keegi ütles, et see on väga sobiv koht, sest olid meile lähemal. Avarust oli seal palju, vaated ilusad, justnagu siis, kui mägedes koos matkamas käisime. 


Sinu lahkumine polnud ootamatu, oma tahtejõu ja pereliikmete abiga kinkisid sõpradele veel mitu-mitu head aastat Sinuga koos olla. Jõudsid selle aja jooksul palju ära teha, nalja visata, areneda, lapselapsi näha. Veel hilises eas taasalustatud viiuli- ja mandoliinimängust leidsid endale hingelähedase hobi. Usun, et natuke kahetsesid, et vahepeal ei võtnud pilli 40 aastat kätte, sest Sinu hea muusikaline kuulmine ei lubanud valesid noote võtta. Mängutehnika parandamiseks oleksid kindlasti tahtnud aega juurde võtta, kuid seda kahjuks ei antud. Samas pole perfektsus alati kõige tähtsam, südamlikkus ja esituse hingelisus aga küll. Seda Sa jagasid. Siin on Domino, mida olen varem blogis kasutanud. Musitseerivad Aks, Kommu ja Karolin.

Naabripoistena tundsime teineteist pea sama kaua kui oleme olemas olnud. Esimesed selgemad mälupildid meenuvad Riia mnt-l asuvast 7. majavalitsuse lasteaiast, kus õues asuvas puust autos fantaseerisime utoopilistest tulevikuplaanidest. Magasime akna all otsakuti voodites ja ühel lõunauinaku tunnil ei suutnud lobisemist ning naeru tagasi hoida. Kasvataja kutsus meid korrale, kuid lõpuks ei jäänud ka temal muud üle kui meid pesuruumi nurkadesse seisma panna. Itsitasime seal edasi. Pildil on lasteaia lõpuaktus, kus esireas keskel seisab kena Kai, Sinu klassiõde Tartu 5. Keskkooli muusika- ehk C-klassis ja meie teine teisel pool teda. 

Algkoolis käisime erinevates klassides, kuid vabal ajal olime ikka tihti koos. Teises klassis toimunud kooliekskursiooni põgenemisest olen blogis kirjutanud (SIIN). Õp Tenn leppis Sinuga selle teo osas ära alles 35 aastat hiljem. Koos alustasime jalgpalli ja jäähoki mängimist, kuhu vedas meid Tartu 7. majavalitsuse spordimetoodik Mart Siliksaar. Panen siia pildi (jälle) meie esimesest hokimängust (1971), kus Sina seisad esireas paremal hokikepiga ja mina keskel väravavahina. Olid siis üks väheseid, kes uisutada oskas, sest olid käinud iluuisutamise trennis. Hokit mängisid tol korral samuti iluuiskudega.

Põhikooli ajal läksime koos ratsatrenni, Sina jäid sinna pikemaks ja võistlesid nii parkuuris kui maastikukrossis. See viimane oli minu silmade jaoks üsna karm ala, sest takistused olid statsionaarsed ja komistamise korral kukkus põiklati asemel ratsanik hobusega. Ratsutamas käis ka Su vanem vend Peeter, tema järgi tegid-tegime mitmeid muidki asju, näiteks karated. Ehitasime koos igasuguseid asju, ka koos teise naabripoisi Suleviga, sest millegi põneva väljamõtlemine ning valmisehitamine oli Sinu loomuses. Lollusi tegime ka päris palju. Näiteks kolasime ehitatavas uues Maarjamõisa haigla hoones ja kõõlutasime kõrgelt katuseservalt alla vaadata. Valvuriks oli seal kitsega vana naine, kes meid taga ajas, kuid teda me ei kartnud. Elasime mõlemad Tasuja ja Väike-Kaare tänava ristis, kohe haigla ja traumapunkti lähedal. Mina käisin viimases sageli, ka siis, kui panime taldrikul põlema salpeetri ja suhkru segu ning peale seda, kui see hakkas kõvasti suitsu ajama, lõid selle sulalaava ehmunult jalaga laiali. Päris palju piisku jõudis minu näkku ja riietele. Põletushaavad olid tõsised, kuid silmad jäid terveks. Pomme ja rakette tegime muidugi ka, õppisime püssirohu valmistamist ja jahipüssi padrunist rakettide tegemist Tartu Pioneeridemajas.


Välismaine muusika jõudis meie ellu vaevaliselt. Ometi said kassettmakile Tom lindistada tol ajal populaarseid ansambleid, kus üheks esimeseks looks oli ansambli Sweet AC/DC. Sain neid hiljem oma kassetikale Elektronika ümber salvestada. Sulle meeldis Jethro Tull ja eriti Aqualung. Kuulasin seda lugu viimasel aastal tihti Istanbuli lennukis.

Natuke üllatusin, kui läksid keskkoolis üld- ehk autoklassi. Mõtlesime ikka ülikooli minekust ja selleks sobis ettevalmistus eriklassis paremini, kuid Sinu jaoks olid tol korral tähtsamad (veo)autojuhi load (kõrval on pilt meie valikutest, mille joonistasin foto järgi). Usaldasid end ja oma võimeid ning nagu ka hiljem, õppisid ära selle valdkonna või eriala, mis tundus just tol hetkel huvitav ja oluline olema. Elu lõpus tegelesid turva- ja valveseadmete paigaldusega, ehkki ülikoolis õppisid veterinaariks. Veterinaarid olid mõlemad Sinu vanemad ja ka vend Peeter. Seetõttu oli teil kodus telefon, mida tavainimesel oli siis võimatu saada.  

Kuid me pidasime omavahel sidet lastetelefoniga, mille juhtme viisime Tasuja tänava alt üksteise elamistesse. Hiljem ühendasime raadiod nii, et kui üks kuulas muusikat, siis sama jõudis ka teise koju. Mikrofoniga rääkisime läbi raadio võimendi. Ükskord tuli mu isa töölt koju ja kuulis, et raadio mängib. Lülitas klahvist kanali välja. Raadio ikka mängis. Keeras heli ära, ikka mängis. Tõmbas juhtme vooluvõrgust välja - ikka mängis! Ja ta ei saanudki aru, kuidas see võimalik oli.

Sa täitsid alati oma lubadused. Kunagi leppisime kokku, et läheme hommikul Kaiu järvele kalale nagu olime seda ka varem teinud. Buss väljus siis 4.30 hommikul. Kuid tol korral oli Sul tugev radikuliidihoog, vist esimest ja viimast korda elus. Vaevu komberdasid jala bussijaama ja kui Kaiu peatuses maha läksime, siis veel 3 km Tartu Kalaspordiklubile kuuluva paadisadamani. Väga vaevaliselt ronisid paati. Olime Kaiu, Papi ja Jõemõisa järvel 13 tundi kuni päikeseloojanguni. Õhtuks oli Sul selg parem.

Sa aitasid alati kui võimalik. Oma tehnilise taibuga ehitasid ka peedist pesumasina, kümneid kordi remontisid mu autol väiksemaid jamasid. Kui ma midagi ehitasin või meisterdasin, tundsin alati Su kohalolu. See vist jääbki nii. 

Kutsusin Su kunagi Kuznetski Alatau suusamatkale. Sealt algasid paljud meie matkalood, mida koos teiste sõpradega oleme sadu kordi meenutanud. Nalja sai, seiklusi oli ja ka füüsiliselt oli kohati raske. Sa olid üks tugevamaid, mistõttu võtsime teinekord koos raskemad ülesanded enda peale. 

Ka jalgpallimatšil Gruusias kohalike kreeklastega polnud peale väsitavat džadžaõhtut võimalik lõdvaks lasta. Võitsime.


Valdo Kanguri poolt korraldatud Dolomiitide matkal käisime koos lastega 2002. aastal. Sealt sai alguse laste omavaheline sõprus ja hilisemad ühised matkad. Lapsed käivad koos ja teevad ühisüritusi siiamaani, seega on toimima saanud ka II põlvkonna sõprus. Matkad ehitavad tugevaid sõpruskondi ja nii juhtus see ka meiega.

Meenutaks Dolomiitide matkast meie ühist Tre Cime traaversit. Seal oli kolm rada - alumine, keskmine ja ülemine. Ülemine oli tehniline via ferrata. Saatsime Tiide koos lastega keskmisele rajale, ise läksime ülemisele. Kuid selgus, et saatsime Tiide hoopis ülemisele ja ise suundusime veel kõrgemale - pudedatele kaljudele, kus läks ühes kohas ikka väga ohtlikuks. Sa kahtlesid meie rajas juba alguses, kuid ikkagi järgnesid mulle. Tiide aga sai üsna kiiresti aru, et laste jaoks oli too rada liiga ohtlik ning suundus allapoole. Meie aga uskusime peaaegu lõpuni, et Tiide läks lastega ülemist rada pidi, kus liiguti kiivrites ja julgestusotste abil. Filmiklipis kuuleb seda mitmel korral.


Oleme oma sõpradega pidanud Jaanide ajal Sõprade Suvepäevi 29 (!) aastat järjest. Sellel aastal korraldas meie pere ja ehkki Sa, Aks, olid kehvas seisus, mängisid ikka pilli ning esimest korda õnnestus Sinuga koos musitseerida ka Madisel. (VIDEOKLIPP Suvepäevadest 2020, autor Madis).


 

Selle aasta ja mitme teise suvepäeva lugusid leiab Etsi blogist (märksõna alt "sõbrad").

Aks, Sa olid ja oled ka edaspidi meiega. Meie meenutustes, meie naljades, meie ühistes tegemistes. Sest Sa olid nii mõnus sõber.


teisipäev, 13. oktoober 2020

Pagana head rogainid nädalavahetusel

Laupäeval ja pühapäeval toimus kaks täiesti erinevat, kuid suurt naudingut pakkuvat stiilipuhast rogaini - Bike Xdream Karepal ja Seiklushundi rogain Filmi-Vargamäel. Mõlemad 4 tundi. 

Karepa oli võistluskeskusena tuttav juba aastast 2011, kui seal toimus TAOK rogain. Olime siis veel noored ja ilusad, tasuks segavõistkondade 3. koht absoluutarvestuses. Nüüd on aastaid ja kilosid juurde tulnud, jõudu aga vähemaks jäänud. Eriti sellel aastal.

Läbisime mõlemat rogaini sarnaselt: jooksime stardist läände, sealt kaardi lõunaossa ja ära jätsime kirdeosa. Vasakul 2011 jooksukaart, mille peal on eilne rattarada.





Bike Xdream Karepal

Laupäevasele 4-tunnisele Bike Xdreamile ehk aasta oodatumaile rattarogainile läksin oma aastakäigu orienteerumiskamraadide Raul Oleski ja Urmas Tammemäega. Tiimis siis 3x60 ehk kokku 180 aastat vanust. Raul on rattas päris hea jalg, Urmase seisust ei teadnud enne võistlust midagi. Esimene keris tihedalt, teine liikus justkui elektrimootori abil - jalad liikusid aeglaselt, nii muuseas, maksimaalse ülekandega. Kohe sain aru, et mõlemad on minust natuke tugevamad, mistõttu rongi vedama ei kippunud. Ja kuna see oli mu esimene pikem pingutus sellel aastal, pidi arvestama ka krambiohuga. 

Bike Xdream'i raja planeerimisele anti 15 min ja sellega saime enam-vähem hakkama. Olime konservatiivsed, mitu lihtsat punkti jäi raja alguse planeeringust välja. Lisasime viimasel minutil KP48, kahjuks jäi välja 43.

Tempo oli korralik, vähemalt minu jaoks. Vale otsuse tegime KP37-le lähenedes. Teede ristis oli näha, et rada polnud sõidetav - osa rattaid oli maha jäetud (?) ja võistlejad liikusid jala edasi. Tegime Rauliga kiire otsuse, et sõidame ringi, Urmasel ei jäänud muud üle kui meile järgneda. Ringisõidul selgus, et kaardil olevat teed polnud (nii kohalikud ütlesid), millele järgnes 300m tammumist rabases metsas ja kokku ajakadu 15 minutit. See oli esimene löök heale algusele.


Minu ettepanekul võtsime peale 39 juurde 32. Vist tuli kallis punkt, hiljem oli ka paremaid alternatiive.

Peale 50 hindasin, et nii 51 kui 53 ei jõua. Seega tegin ettepaneku minna lühemat teed (53) ja sellega aega võita. Meil oli KP50-s aega 25 min ja lõpus jäi üle 6 min. Ei oleks jõudnud, ehkki Urmas arvas teisiti.

Läbisime 75 km, koht tabeli keskel. Kaart oli kvaliteetne ja rada põnev, vaid 3 võistkonda suutsid läbida kõik punktid (rajameister Margus Hallik, pildil). Ka muu korraldus oli suurepärane, sh karbis toit. 

Tulemused
Video
Pildid  (autor: Aldis Toome)

Paar pilti veel Aldis Toome albumist.








Seiklushundi rogain

Pühapäeval toimus Seiklushundi 4h rogain Vargamäe Filmikeskuses Vastse-Roosas või Borodino külas. Läksime abikaasaga tempokalt jalutama, jooksusamme tegime alguses 100 m ja lõpus 200 m. Kohe esimene pilk kaardile ütles, et tulemas on tõeline jalgsirogaini maiuspala. Rajameister Taavi Tatsi punktiplaneering nõudis hoolikat kaardilugemist ja täpset suuna järgi liikumist. Reljeef oli vahelduv, mets reeglina hästi läbitav, kus maapind kohati kaetud ilusa helerohelise samblavaibaga. 

Kõigepealt liikusime põhja. Läks kenasti, ehkki mõned vead tegime ka. Kohati kriitiliseks läks seis etapil 59-67, kus tugev PT viis ilma suurema jamata lõpuks punkti. Olime seal piirkonnas vist esimesed, polnud ei inimesi ega lohasid.

KP45 juures hindasin jõe ületuskohta valesti ja seetõttu tuli väike viga. Ka KP43 juures toimus väike möödaminek, mis rogaini jaoks andestatav. 

KP45 - auk kõrgel järsul seljandikul. Sobis metsavenna punkrikohaks.

Edasi möödus planeeritud rada kuidagi kiiresti ja 62 juures tegime plaani ümber nii, et võtsime kõik siseringi punktid. KP52-st tahtsime minna KP30-sse, kuid sattusime enne KP53-e (!?).

Lõpus jäi 8 min üle. Läbisime 17 km, mis oli ka esialgne plaan. Koht tabeli keskel. Ehkki hommikupoolik oli vihmane, oli rogaini ajal ilm suurepärane. Jällegi täielik nauding rajast, loodusest, korraldusest, sh ka soojast pilafist finišis. 

Kogu kaart

Tulemused

Pildid (Aldis Toome ja Reigo Teervalt)


Lisan siia veel mõned pildid vahvast galeriist.

Rajameister koos tugeva tulemuse teinud Palodega.
Airi vägesid juhatamas
Võidukas Maris, ehkki üks 6-ne punkt jäi märkimata
Rajaplaneerimine
Riietus näitab järgnevat sooritust, Taliga võistlemiseks seekord ei läinud
Geograafiaprofessor Jaak Jaagus
Rattasõiduks tundus see rogain sobimatu. 

Kuid ilusa looduselamuse võis ka rattaga saada, kui tulemust taga ei ajanud


Teised pereliikmed olid ka rogainil