laupäev, 26. september 2020

Suunto Games Lindoral

Lindora on kahtlemata üks atraktiivsemaid võistluskeskusi, eriti veel päikese ja +23 soojakraadiga. Ja seda septembri lõpus! Mulle meeldivad Lindora kaardil ka hea läbitavuse ja nähtavusega suured reljeefivormid. Tõsi, füüsiline vorm peab hea olema, sest tõusud on kõrged ja rajameistrid kasutavad seda mõnuga ära.

Füüsiline vorm on selline, et võib orienteerumist nautida, kuid kaugel parematest päevadest. Teipisin oma vasaku jala valusa ahhilka kõvasti kinni ja lootsin teha normaalse soorituse. No pole ju sellel maastikul midagi keerulist, et hakkama ei saaks.

Ometi oli kummaline tulemustest näha, kui palju orienteerujaid siin kõvasti viga tegid. Kus kohast küll need vead tulevad, no ei saa aru. Aga tulevad ja tulid tänagi.

Algus läks kenasti, juba teises punktis sain 2 min varem startinud Raul Oleski kätte. Raul veel mainis, et oled jälle jooksuvõime tagasi saanud. Rohkem teda ei näinud. KP5-s olin kolmanda ajaga, kaotus väga heas vormis olevale kuivetunud Mart Külvikule 2 min.

Ja siis juhtus. Etappi 5-6 hakkasin miskipärast lahendama paremalt kaarega, et mitte kõrgust kaotada. Siis läks kaart 90 kraadi valesti ette ja liikusin hoopis põhja suunas. Kui vea avastasin, tegin paranduse valele poole ja jõudsin teele, kus kohe kuidagi poleks tohtinud olla. Õnneks jooksis varem startinud Maido Kaljur etappi 8-9 ja ütles, et siin ma küll olema ei peaks. Näitas asukohta, mille järel võtsin uuesti ära KP5(!). Ring KP5-st KP5-ni võttis aega 8,5 minutit. Järgnev etapp 5-6 läks kenasti - kolmanda ajaga (3:18). Teevalik erines 1. katsest totaalselt - läksin otse ja probleemi polnud.

2 minutit kaotust tulid etappidel 10-11 ja 11-12. Viimase juures oli suunaviga jälle täielik müstika ja kui raja peale jõudsin, et tahtnud seda esialgu uskuda. Samas teisi samasuunalisi radu rohkem läheduses polnud.

Ülejäänud oli enam-vähem, kuid 12-13 min jämedaid vigu on ikka paljuvõitu. Kaotasin ka Raulile.

Tulemused (1. päev)

Nüüd on ahhilkaga kehvad lood ja tõenäoliselt ei saa vähemalt paar nädalat joosta. Seetõttu saab homme rohkem asjalike toimetustega tegeleda - maamajas suurt tuba remontida. 

Ja kuna ilmad on veel ilusad, peab järves ujumas käima.



kolmapäev, 23. september 2020

Rattaga XT sügisrogainil

Olen alati mõelnud, et XT rogainile oleks mõistlik minna rattaga, sest kahe liikumisviisi kombineerimisel samale kaardile pannakse suur hulk punkte teede ja rajakeste äärde. Nüüd, kus rattavorm oli päris hea ja pereliikmete poolt kingitud uus maastikuratas taguotsa all, oli paras hetk see mõte teoks teha. 

Paariliseks tuli varasem Xdreami- ja töökaaslane Indrek Aarna, kelle triatloni hooaeg sai läbi ja vorm eeldatavalt hea. Natuke kartsin, et rattasõidul läheb mul raskeks, kuid seda siiski ei juhtunud. 

XT rogainile omaselt anti raja planeerimiseks aega vaid 5 min. Etterutates võib öelda, et ootamatult kehv radade-sihtide läbitavus sundis kiiresti plaani korrigeerima - põhjaosa lõikasime ära ja jätsime võimalikud jalgsipunktid välja. Kaotasime kõndimisega palju aega, tegime vigu ja kokkuvõttes tuli kokku üsna kehv punktisumma. Ilm oli aga suurepärane nagu ka üritus ise. Puhas nauding värskest õhust ja rattasõidust. Tundub, et see viimane hakkab järjest rohkem meeldima.

Tegime päripäeva ringi, kus kaardi lõunaosa tänavavõrk jäi kolmandasse ehk viimasesse tundi.

Esimese laksu saime etapil 24-75 ja sealt tee peale väljaminekuga. KP32-ga tegime ühe rajakese tõttu viga ja jälle matkasime ratastega metsas.

KP83 võtmise järel oli otsus selline, et enam mittesõidetavatele radadele ei lähe ja kõndimisele aega ei raiska. Välja jäid KP34 ja 37. Aega oli kulunud juba liiga palju. 

KP82 juures ootasin paralleelset kergliiklusteed, kuid kodus kaarti vaadates olid seal hoopis kõrgusjooned. 


3h rogaini lõpp läks kehvasti. Kõigepealt viga KP53-ga, kus kaotasime kõvasti kõndimisega aega ja siis 14 min enne lõppu tehtud otsus KP52 juures võtta joonelt enne finišit KP-d 40 ja 30. Selle variandi juures välistasime KP76.

Teel KP40-sse sõitsime aedade taha kinni ja sinna järelejäänud vähene aeg kaduski. Edasi tühjalt finišisse.


Finišis saime kohe aru, et õige variant oleks olnud KP76. Oleks.


Tulemused

Pildid: Edith Madalik


pühapäev, 20. september 2020

Juhoga Trudoljubovkas ehk geoloogiatudengite välipraktika Krimmis 1980


Trudoljubovka
(Трудолюбовкa) ) Krimmis on vähemalt 38 aastakäigu Eesti geoloogidele väga tuttav koht. Seal asuv Leningradi Riikliku Ülikooli õppebaas on olnud geoloogidele kaardistamise ja struktuurgeoloogia õppekohaks juba aastast 1952. Huvitav on see, et juba esimesest aastast said ka Eesti tudengid kateedrijuhataja Karl Orviku eestvedamisel selles baasis II kursuse järgset suvepraktikat teha. Õppebaas on kasutusel siiani. Alguses olid baasis ka Moskva Ülikooli tudengid, kuid peagi kolisid nad lähedalasuvasse Prohladnoje külla.

Vaatamata sellele, et sajad Eesti geoloogid on saanud Trudoljubovkas oma esimese välispraktika kogemuse, pole memuaare või mälestusi eriti leida. Ainsa artikli leidsin 1956. aasta TRÜ häälekandjast, kirjutatud geoloogiatudeng Lemme Martini poolt (LINK). Tema kursusekaaslasteks olid sellised hilisemad tuntud geoloogiadoktorid nagu Väino Puura ja Heldur Nestor. Kui lugeda Lemme Martini lugu, siis võiks selle ka oma loona avaldada, vahetades vaid üksikuid nimesid. Nimelt õppejõudude, seltsimeeste Oraspõllu ja Kajaku asemele tuleks Juho Kirs ja valge laeva „Rossija“ asemel „Gruusia“, millega peale praktikat koos Mati Stroomiga Odessasse sõitsime. Pole võimatu, et Jaltast Kaukaasia suunal lahkuvate kursusekaaslaste laev oli samuti „Rossija“ (endine Adolf Hitler).

Meie kursus oli Trudoljubovka praksis 1980. aastal - 24 aastat peale Lemme Martini poolt kirjutatud lugu. Minu kursusekaaslasteks olid teiste hulgas Tõnu Martin, Ivar Puura ja Toomas Nestor, eelnimetatud geoloogide pojad. Õppejõuks oli meie kursuse juhendaja Juho Kirs. 

Pildil vasakult: Tiiu Tuuga (Pärtin), Katrin Reinberg (Künnapuu), Erkki Möldre, Saima Peetermann, Tõnu Martin, Aivar Võsa, Eduard Pukkonen (seisab), Aivar Brutus, Toomas Nestor (seisab), Vilve Tennokese, Priit Tammik, Juho Kirs)

Juho (pildil keskel ees), kes paar päeva tagasi valiti 74-aastasena Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks, on sama nooruslik ja lihtne nagu siis. Lisaks tark, sportlik, väliselt ambitsioonitu… väga meeldiv ja asjalik inimene ning tore õppejõud.

Et Trudoljubovka praksi lugu ei tuleks selline nagu kõigil, tooksin ära mõned juhtumid, mis meelde jäänud.

Rongisõit

Elasin Tartus üsna raudteejaama lähedal ja jõudsin rongile rahulikult jalutades õigeks ajaks. Oma arust. Kui rongi astusin, vaatasid Tallinnast tulnud kursusekaaslased imelikult otsa ja küsisid, et mis juhtus. „Mis mõttes?“ küsisin vastu. Selgus, et olin 30 minutit rongile hilinenud. Minu õnneks oli ka rong hilinenud ja seisis millegipärast veel päris kaua Tartus, justkui mind oodates.

Kiievi raudteejaamas teatati, et rong peatub 20 min. Vist haagiti  meie vagun Simferoopoli rongi külge. Kui kaaslastega tagasi rongi juurde jõudsime, nägime vaid selle saba. Rong väljus 10 min varem. Olime väikese grupiga rongist maha jäänud. Juho, teised kursusekaaslased, meie seljakotid jm varustus olid sõitnud Simferoopolisse.

Kauplesime piletikassas kohta järgmisele rongile, kuid lõpuks öeldi vaid, et tulge enne järgmise rongi väljumist tagasi, siis vaatame. Käisime mitu tundi Kiievi peal ringi ja jõudsime natuke varem jaama tagasi. Pika jutu peale saime ilma kohtadeta piletid ja kuna rong oli kohe-kohe väljumas, jooksime perroonile.

Rong juba liikus. Kiirema jooksjana jõudsin eespoolsesse vagunisse hüpata ja kui tagasi vaatasin, nägin, kuidas väike Vilve rongi hüpates alla kukkus… Õnneks jäi ta siiski käsipuu külge rippuma ja peale seda, kui Priit ta üles aitas, tõmbas keegi ehmunud reisija käsipidurit, mille järel tahtis Priidikule peksa anda.

Kõik jõudsime õnnelikult Simferoopolisse, kus teised meid raudteejaamas ootasid. Nii ebamugavat magamisaset pole rongisõidu ajal olnud – kolmanda korruse plastist, kitsal ja kõval naril, lühikese T-särgiga (jahe) ning padjaks vaid omaenese käelabad.

Kaardistamine

Täitsime tõenäoliselt sama õppeprogrammi, mida kõik Trudoljubovkas viibinud NLiidu geoloogiatudengid tegid – tutvusime kohaliku Mesozoikumi ajastu (kriit, juura) kivimitega, käisime Tauria seeria läbilõiget vaatamas, kus paljandusid flüšiformatsiooni settekivimid, kaardistasime kuestamaastiku avamusalasid ja kandsime kaardile mõningaid rikkeid. Tegime lihtsa aruande.

Nalja sai siis, kui üks Leningradi tudeng tahtis meile müüa aruannet – geoloogilist kaarti ja läbilõiget, kuid pakkus seda kahjuks Juhole, kes nägi samuti tudengi moodi välja 😊


Kolhoosis

Kõik tudengid käisid ka mõned päevad kohalikus Tšapajevi nimelises kolhoosis. Osad tõstsid heinapalle, teised korjasid virsikuid. Kui lõuna ajal said need pooled laagris kokku ja heinapallide tõstjad tormasid suure isuga aiandis töötanud tudengite poolt kaasatoodud virsikukastide juurde, siis palusid viimased väga, et nad oma söömisega kuhugi mujale koliksid. Ainuüksi virsiku nägemine, rääkimata söömisest, ajas iiveldama.

Kinos

Läksime väikese poistepundiga kohalikku kinno. Et igav poleks, võtsime poest mõned veinid kaasa. Juho oli eelnevalt hoiatanud, et me küla pealt veini ei ostaks, see pidi olema solk. Kinos libistasime vaikselt veini ja vaatasime filmi selle ajani, kui keegi läks hooletuks ja tõstis pudeli liiga kõrgele suu kohale. Veinipudeli vari jõudis suurele ekraanile. Selle peale löödi meid kinost välja.

Istusime õues betoonmüüril ja libistasime veini edasi. Mööda läks kena tüdruk, kelle käes olevas võrgus olid tühjad purgid. Tegin ettepaneku, et võiksime veini viisakamalt juua, st purgist ja läksin tüdruku käest küsima, et palju purk maksab. Kuid ta sai vist minu küsimusest valesti aru, ehmatas  ära ja jooksis minema. Peale seda, kui mingid kohalikud kutid hakkasid meie poole liikuma, läksime kiirelt ära.

Tantsupidu

Mäletamist mööda läksime peale kino kohalikule tantsupeole, mis toimus vabas õhus. Üldiselt tantsisid siis poisid tüdrukutega ja vastupidi. Kuid sellel peol sattus Aivar ehk Williams kuidagimoodi tantsima kohaliku Koljaga. Koljale hakkas silma aga Vilve, kes tantsis Tõnniga. Ta läks ja plaksutas paari lahku. Edasi tantsis Tõnn Williamsiga. Viimane ütles hommikul, et see oli ainus kord elus, kus ta ei saanudki naisterahvaga tantsida.

Sport

Trudoljubovka õppebaasis oli üsna korralik välikorvpalli plats. Tegime Vilniuse Ülikooli geoloogiatudengitega ühe mängu, ka Juho oli platsil. Saime kõvasti tappa, Leedu korvpalli vastu siis ei saanud.

Paremini on meeles aga Moskva olümpiamängude käsipalli finaal Nõukogude Liit vs Saksa DV, mida vaatasime suures ruumis väikesest telerist. Baltlased olid idasakslaste poolt, Leningradi tudengid karjusid vastupidi rõõmust just siis, kui NLiit viskas värava. Mäng oli üks dramaatilisemaid käsipalli ajaloos, kus Saksa DV võitis lõpuks ühe väravaga ja NLiidul ebaõnnestus kindel väravavõimalus viimasel sekundil.

Bahtšisarai ja Tšufut-Kale koobaslinn

Praktika sees külastasime ka Bahtšisarai linna, mis on tuntud Puškini poeemist „Bahtšisarai purskkaev“. Purskkaevu ei mäleta, küll aga käisime khaanilossis ja Tšufut-Kale koobaslinnas, kus sai natuke turnitud. Tagasi baasi läksime jala, sest see oli vaid 14 km kaugusel.

Lisaks olümpiamängudele, mis meelde jäi, suri meie praktika ajal nii Vladimir Võssotski (25. juuli) kui Joe Dassin (20. august).

Krimmi jätkutripid

Needki on olnud ajast aega sarnased: Suur kanjon, Punased(?) koopad, Ai Petri, Jalta ja Krimmi lõunaranniku vaatamisväärsused. Kokku on neid muljeid ja pilte palju, siia ei hakka lisama.

Aitäh kursusekaaslastele (Tiiu, Saima, Tõnn, Tom) meenutuste ja Tiiule piltide eest.

Veel linke

Tuli välja, et Krimmi praksist ja sellele järgnenud käimistest on kirjutatud veel. Tõsi, alati mäletatakse rohkem seda viimast. Nimelt saatis Kai Helm (Taur), kes ise oli Trudoljubovkas praktikal meist aasta hiljem (1981) linke oma ema Ene-Liis Tauri mälestustest sellest samast 1956. aastast, mis eespool toodud. Erilise väärtuse annavad tagasivaatele kvaliteetsed fotod.

Ene-Liis Taur 1956

kolmapäev, 16. september 2020

Üks sünnipäev 39 aastat tagasi

Tänan kõiki õnnesoovijaid, keda ainuüksi Facebookis oli kokku ligi 300. Elus on nüüd olnud 60 sünnipäeva, millest suuremat osa ei mäleta. Kuid on ka eredaid mälestusi ja kui natuke enam tungida mälusoppidesse, lisandub pildikesi juurde. 

Üks omapärasemaid kohti, kus olen oma sünnipäeva pidanud, asus kaugel maailma äärel - Kamtšatkal. Saime koos kursusekaaslase Tõnu Martini ehk Tõnniga helikopteriga Uzoni kaldeerasse, kus asus vulkanoloogide uurimisjaam - 2-korruseline puidust maja. Mugava ja kiire transpordi eest pidime tasuma tööga. Meiega koos lendasid kaks nooremat meest Moskvast - Tolja ja Kolja, kes tahtsid koguda Uzonist ja Geisrite orust foto- ning filmimaterjali. Elasime koos ühes väikeses majakeses, sh ka 15. septembril 1981. Minuga samal päeval oli sünnipäev ka Tõnnil, kellega olime sündinud lausa ühel kellaajal, üks küll Tartus ja teine Tallinnas.

Olen selle tavalise päeva üles kirjutanud Kamtšatka päevikusse. Selleks ajaks olime poolsaarel olnud juba ligikaudu 4 kuud ja kui lõpuks saime geoloogilistelt välitöödelt vabaks, korraldasime endale lühikese matkareisi eksootilisse piirkonda. Uzoni kaldeera oli vana vulkaani kokkuvarisemisel tekkinud suur ovaalne negatiivne pinnavorm, kus maa-alused magmakolded tekitasid maapinnale kuumaveeallikaid, podisevaid väikeseid mudakoonuseid jpm põnevaid objekte. Õhus oli sageli tunda tugevat väävelvesiniku haisu. (Pildil Tõnn)

Väljavõte päevikust.

15.september T

Soovisin Tõnnile õnne sünnipäevaks, tema mulle ka. Siis läksin nõusid pesema. Tolja läks Koljaga Ivani juurde. Praeguseks (9.50) pole nad tagasi tulnud. Eks näe, mis nende jutust välja tuleb. (selgituseks: nad soovisid töölt vabaks saada, et pildistamisega tegeleda).


Jutust ei tulnud midagi välja. Peame kolm päeva töötama ja kõik. Täna valasin jälle vundamendile tugesid, siis andsin ülesse laudu. Lõunat ei jõudnud meie omad õigeks ajaks valmis saada, seepärast läksime söömata kolme ajal tööle. Ivan oli hirmus kuri kui Tolja tuli meid pärast sööma kutsuma.

Neljast seitsmeni ehitasime katust. Õhtul tegid Kolja ja Tolja šokolaadi, võtsime šampust ja viina. Meiega koos oli üks naisterahvas Moskvast, kes ei saanud matkagrupiga edasi minna (väänas jala välja). Jääb siia helikopterit ootama. (Pildil Tolja ja Kolja, vasakul istub Tõnn)

Ilm oli pidevalt vihmane, nähtavus halb. Leppisime kokku, et teised lähevad hommikul Geisrite orgu, meie Tõnniga pärastlõunal neile järele.


pühapäev, 13. september 2020

Taganurga mõhnastiku tähetund

Eks see reljeefivusseris on varemgi silma hakanud, põhiliselt küll rogainide ajal, kuid et sellel pisikesel maalapikesel saab ka korraliku Eesti MV lühiraja teha, poleks osanud arvatagi.

Teine nädalavahetus järjest ja teine täiesti uus orienteerumismaastik minu jaoks. Nädalatagune tavaraja suurepärane Soolamägede maastik oli orienteerumisjooksus kasutusel üldse esimest (!) korda. Seega on Eestis veel peidetud pärle. Vetla kaart oma Taganurga mõhnastikuga oli aga ammusest ajast kasutusest väljas. Nüüd siis joonistas Margus Klementsov uue kaardi ning oli rajameistriks nii lühirajal kui põhiklassi teates. JOKA klubi korraldas.

Tavarada nädal tagasi läks väga halvasti, ehkki väheste punktidega rajad on mulle varem meeldinud. Keha oli viletsam kui enesetunne, hapnikku vajalikul hulgal ajusse ei jõudnud, kaardipilt kogu aeg hägune ja ajutöö ettearvamatu. Lühidalt: üks masendust tekitav jooks, kus rajameister Sixten Sild sai suureskoorilise võidu.

Ravisin end nädala sees kahe orienteerumisega Vääna-Jõesuus (Harju MV ja TONi päevak). Proovisin kiiremini joosta ja vajalikel hetkedel pidurdada. Õnnestus enam-vähem.

See, et Vetla lühirajal võib kõike juhtuda, oli selge juba stardis. Ja juhtus ka, peaaegu kõigil. Suurepärase jooksu tegi meie M60 klassis Mart Külvik (pildil, autor Aldis Toome), võites järgmist 4.41 ja mind üle 10 min. Ehkki tegin ühe väga suure vea, jäin jooksuga rahule. Nagu öeldakse, siit saab edasi minna küll :)

Esimesse punkti oli õige minna mööda teed. Ehkki viga ei teinud, tõmbasin enne punkti tublisti pidurit.

Enne teist punkti jõudsin sihile ja nägin tee peal mitut autot. Arvestasin aga kaugust valesti ja nibin-nabin läksin vajalikust lohust mööda. Ja kohe tuli parima etapiajaga võrreldes ligi 2 (!) min kaotust.  

Etapp 2-3 oli kenasti kontrolli all, kuid KP3 orvandi asukoht oli kaugemal kui arvasin.

Etapi 3-4 lahendasin üle mäe, sest seal oli kõige parem joostavus. Õnnestus.

Etapp 4-5 oli aga peaaegu katastroof. Tahtsin sügavast orust ümber joosta, kuid sellega läks suund käest, sest nö org ei tahtnud lõppeda. Jõudsin ühte KP-sse, kus oli segaduses sünnipäevalaps, Marje. Punkti number ei sobinud ka mulle. Jooksin edasi, kuid siis tuli suur org ette, kuhu sisse minna polnud vaja. Tegelikult oleksin selles punktis end paika saanud, sest see oli juba võetud KP3. Samas ei osanud nii suurt kõrvalekallet oodata. Edaspidi külastasin veel mitut vale punkti.

Etapil 5-6 sain end paika alles tumerohelise kitsa oru juures. Edasi oli lihtne.

Tulid ka mõned etapivõidud. Etapil 7-8 tahtsin minna otse lagedale, kuid korraks tundus, et kõlviku piiril on ka hea joosta. Kohe varsti ei olnud ja kaotasin kehva läbitavuse tõttu peaaegu minuti!

Tulemused