Ränk rajavalikute tavarada Oores. Eesti MV

Aheru järve taga paiknevast Oore kaardist olin varem korra läbi jooksnud ja seda 2008. aastal toimunud rogaini MMi ajal. Pikem lugu on SIIN.
(Foto: Andy Karjus)

Tänane Team Aaraini poolt korraldatud EMV keskus paiknes WP7 juures ja tavaraja KP5 oli ligilähedaselt seal, kus rogaini KP90.

See oli minu, Mati Preitofi ja Marje Viirmanni kõige edukam rogain, sest tulime veteranide maailmameistriteks. Läbisime siis raskel maastikul 24h jooksul 123 km ja 339 võistkonna hulgas olime 15. kohal. Vaid üks punkt jäi puudu absoluutklassi medalist. Kahjuks juhtus seda hiljem veel mitu korda. Ikka see neljas, ehkki oma vanuseklassis olime edukad.

Karula rogaini kogu kaart meie läbitud rajaga.

Tavarada

Olen lõpuks jooksma saanud ja natuke vormi parandanud. Tavarada oli selle aasta ainuke eestikate võistlus, kus sain osaleda. 

Kõik paremad olid kohal, välja arvatud Mart Külvik. See lisas medalilootust. Kokku 19 meest.

Etteruttavalt olgu öeldud, et maastik oli ränk - suurte tõusude, mahalangenud puude ja risuga. Reljeefijooned olid 5 m intervalliga. Kohe alguses nägin rajal Gea't, kes ütles, et talle kahest punktist piisab. Natuke hiljem jalutas vastu Ingrid, kilekott näpu otsas, kus sees kukeseened. Kurtis liiga suurte tõusude üle ja otsustas hoida jõudu järgmise päeva teateks. Kui lõpuosas möödusin raiesmikul ukerdavast Mati Poomist (M80), siis küsimusele, et kuidas rada meeldib, vastas Mati nii: "Kõik sellel rajal veedetud minutid pühendan rajameistrile". Aeg oli tal ligi 2 tundi, raja pikkus 3,4 km.

Võistlus

Algus läks kehvasti. Esimesel etapil K-punktist ei lugenud hästi reljeefijooni välja ja otsustasin minna üle kõrge künka. Tundus vale otsusena, mistõttu oli liikumine ebalev ja aeglane. Tiit Tali läks samuti nii ja võitis mind 22 sekundiga. Ringiga orust läinud Mati ja Kaljo Julge olid siiski Tiidust aeglasemad.

Jama juhtus teise punktiga. Etapi läbisin suurepäraselt eliidi heas lohas ja jõudsin kenasi soovitud oru idapoolsele kaldale. Punkt pidi olema all oru nurgas. Ehkki seal oli hea nähtavus ja seda ka pikalt üles, siiski punkti ei näinud. Kas tõesti olin lõunapoolsesse lohku sattunud?

Edasi-tagasi jooks korraliku tõusuga võttis ca 2,5 minutit. Punkt oli ikkagi selle oru nurgas, kuid vähemalt 5 m kõrgemal ja rohelises. Kes lähenes punktile vasakult, viga ei teinud. 

Etapp 2-3 läks kehvasti. Ringijooks teele oli üsna risune ja aeglane, kuid suurem ajakaotus tuli teevalikuga KP3 juures. Otsustasin abi saada väikestest metsaveoteedest, mis viisid rohelise viirutusega padrikust läbi ja seejärel liikuda punkti juba põhja poolt. Kuid jäin seal tuulemurdu kinni ja kaotasin sellel etapil Matile 2,5 minutit (!). Kaardil on sinine joon Mati teekond.

Liiga vara võtsin kõrgust etapil 3-4, parimad eliidimehed jooksid kõik pikemalt tee peal, nagu Mati.

Etapil 4-5 oli korralik tuulemurd. Kukkusin kõrgelt, kuid veel õnnelikult. Paar sinikat sain.

Ja siis ühtäkki oli 6 minutit hiljem startinud Mati mul järel. Ohhoo, ta teeb nüüd küll kõva võistlust, käis läbi pea.

Mati sai minu kinnipüüdmisest veel kõvasti indu juurde ja vajutas järgnevad etapid ikka korraliku tempoga.  (Foto: Reigo Teervalt, SIIT)

KP8 juures oli natuke keerulisem teevaliku ülesanne. Kõige viimase võimalusena nägin vasakpoolset otsemat varianti. Mati ütles, et peab vist minema paremale teele, kuid minult tuli konkreetne vastus: "Vasakult, Mati, vasakult!". Sest ta oli tegemas elu jooksu.

Ja siis juhtus kummaline lugu. Mati oli end täiesti tühjaks, lausa auti jooksnud ja jäi kohe kalendriga maha. Nagu varasemalt temaga, oli jälle põhjust muretsemiseks - kas juhtus midagi.

Siiski jätkasin tasasel lõpuosal tempokalt ja selle lühikese maa peal võtsin Matilt tagasi 5 minutit ja 10 sekundit. KP9-s oli Mati veel liider Tiit Tali ees 1,5 minutiga. 

Lõpus oli Mati pronksil, mina 4. Võitis Tiit, Kaljo oli hõbedal. Vahed olid üllatavalt väikesed. Kõigil oli raske ja teevalikutes tehti erinevaid vigu. Kahju sellest KP2-st, tulemus võinuks olla natuke teine.

Pildil Tiidu ja Marjega peale jooksu (Reigo foto).

Tulemused

Äge võistlus oli, sh tänane teade, kus jooksin koos Mati ja Taivo Taliga nooremate meeste (M55-60) klassis. 

Tänud Aarain Team-ile, kes teeb toredaid asju. 

Teate tulemused

Rattaorienteerumise eestikad Värskas

Alles see oli, kui aastal 2018 toimusid rattaorienteerumise Eesti meistrivõistlused Värskas. Esimese päeva kahel alal võistlesin, sprindis sain vist ka medali. Samal ajal olid geoloogide suvepäevad Kirikumäel, mistõttu jäi tookord blogipostitus tegemata ja arhiiv selle võistluse osas tühjaks. 

Kahjuks toimus seekord samal nädalavahetusel seiklusspordi võistlus Expedition Estonia ja nii mõnedki potentsiaalsed osalejad eelistasid pigem ööpäevast superüritust. 

Pildil on KP 57E Soosaare rabas (droonifoto peakorraldajalt Silver Eensaarelt).

Expedition on mega ettevalmistuse ja korraldusega võistlus, kus ainuüksi raja väljamõtlemine, planeerimine ja läbikäimine on ebanormaalse mahuga. Osalejad on kõik masohhistlike eripäradega ja neile võib ette anda kõikvõimalikke õudusi nii soos kui vees, nii päeval kui öösel. 

Ratta-o rajameister Indrek Mahla oleks ilmselt Expeditionil osalenud, kui poleks vaja olnud teha eestikatele kolme rattaetappi ja loomulikult ka kaarte nende alla. Väga suur ja vastutusrikas ülesanne, millega ta sai väga hästi hakkama. Eriti hea oli tavarada, kuid sellest kõigest järgemööda.

Ise ma pole sellel aastal veel rattaorienteerumist teinud, mistõttu käisin päev enne Võrumaa päevaku kaardiga Antslas soojendust tegemas. Oli päris keeruline,  suuremate suunamuutuste järel kadus sageli kontakt kaardiga. 

Värskas oli lihtsam, infot kaardil vähem ja rajad loogilised. Ütleks, et lühi- ja sprindirajad polnud keerulised, kuid kõik rajad kaardil ei andnud end kohe kätte. Sealt tuli apsakaid ja mitte ainult minul.

Lühirada

Arvasin, et esimese suure vea tegin etapil 3-4 otse üle soise ala minnes. Seal muidugi sõita ei saanud, kuid kaotus võis tulla ehk vaid pool minutit.

Suur jama tekkis peale KP 9, kui 2 minutit hiljem startinud Tõnu Tänav oli mind kätte saanud ja 2 min enne mind startinud Tenno Alamaa sattus samuti punti. Läks tirimiseks, kuid mul oli vaja kaarti keerata, sest pimesi teistele järele kihutada oli ohtlik. Olin selle suure 1: 7500 kaardilehe kuidagi nii halvasti kinnitanud, et pidin pööramiseks seisma jääma. Teised kadusid eest. Ka Tenno oli natuke varem peale kaardi pööramist suure vea teinud ja seetõttu tublisti aega kaotanud.

Kui kaardi ette sain olid teised kadunud ja minul arusaam asukohast hägustunud. Sõitsin edasi, siis tagasi, seejärel pöörasin, siis veel ja lõpptulemuseks oli "missä ollaan?". Lühirajal tähendas see 6 minutiline viga fiaskot, kuid ega ma medalite järele tulnudki. M60 ja M65 klassid olid ühendatud ja konkurents päris tugev. Rattavorm polnud ka suurem asi.

 Pulli ehk DSQ-sid tuli rajal kõvasti. Hulk seltsimehi lahendas etapi 11-12 mööda kruusateed, kuid unustas vahepeal võtta KP 12. Kokkuvõtteks sai Tõnu DSQ, samuti Veiko Pak ja Mart Külvik. Võitis Tenno, kes raja lõpuosa lahendas ilusti.

Tulemused

Hommikuse lühiraja ja õhtuse sprindi vahele jäi 5 tundi vaba aega. Lõunatasin Hirvemäel, sest enne kella (poolt) 4 hotelli ei saanud.  

Sprint

Jällegi üsna lihtne rada, kuid juhtus siingi. KP 4 asukohta vaatasin valesti, põhiliselt staadioni järgi panin paika.

Etapp 6-7 oli anekdoot. Aeg-ajalt juhtus, et ei näinud kaardil olevate radade algust, mistõttu tekkis tunne, et kas neid kohati üldse maastikul on. Mingi rajakese leidsin ja siis alustasin läbimurret otse läbi tiheda noorendiku. Lõppu ei paistnud, asi tegi juba nalja - ikkagi kiire rattasprint. Lõpuks keerasin paremale, sest kaua sa niimoodi rattaga võsa raiud. Üllatuseks sattusin peaaegu punkti.

KP 9-s oli vaja pöörata kaardil teine pool. Tenno jõudis mulle seal järele ja pani kõva hooga eest ära. Üllatusin, et ta ei pööranud teisest ristist paremale vaid kihutas edasi. Kohtasin teda jälle KP 13 juures, ta polnud veel 10-ndasse jõudnud.
Pildil maitsev finišilaud.

Tulemused

Tavarada

Jällegi suurepärane ilm, ehkki natuke palav hommikupoolik. 

Esimesse punkti plaanisin minna ringi, ei usaldanud neid mummulisi jooni. Kuid teisega panin õigest kohast mööda (ei näinud rada) ja tuli ajakadu. Teevalikuid oli etappide vahel mitmeid (2-3, 5-6, 7-8, 9-10, 10-11). Enamasti õnnestusid (võrreldes Marje Venelaisega, kellega olime sageli koos), kuid lõpus siiski ebaõnnestusin ka. 

Etapil 9-10 oleks pidanud kasutama kiiret kruusateed paremalt. Vasakult minnes ei leidnud KP 9 juures lagedal (aiamaal) minevat rada ja kaotasin seal palju aega. Vasakpoolsel variandil oli tee peal mitu suurt vett täis auku, millest pidi ratas käe kõrval mööda minema. 

Rumal lõige oli enne KP 11, kui otsustasin tee pealt jalgsi otse läbi metsa minna. Mets oli korraliku tõusuga ja üsna tihe. Jooksuorienteeruja eripära.

Tulemused

Võistluspildid on SIIT.

Keibu muda ehk Eesti MV lühirada

Laupäevase lühiraja märksõnaks sai kindlasti muda. Kui esimesed jooksjad finišise saabusid, nägi päris meeleolukaid pilte. Üks rinnuni mudane veteran ütles, et oli mudas nii sügavalt ja lootusetult sees, et tahtis "Appi!" hüüda. Samas oli appikarje piisavalt piinlik, et seda mitte teha. Mulle meenus kohe "Pikasilla mudaloos" Heiti appihüüe, millele keegi ei reageerinud. Pikasillaga võrreldes oli Keibu väikese oja muda mikroskoopiline, samas piisavalt emotsioone pakkuv.

Lühiraja maastikuks oli valitud kõige reljeefivaesem piirkond. Natuke suuremad ja põnevamad luited kaardi kirdeosas oli rajameister Peeter Pihl jätnud järgmise päeva põhiklassi teatevõistluseks. Kahju, sest osalesin vaid laupäeval.

Rada polnud keeruline - hoia vaid suunda ja vajuta. Suunaga sai seekord enam-vähem hakkama, kuid nagu lõpuprotokollist selgus, kiirusega mitte nii väga. Kaotust võitjale Tiit Talile tuli lausa 3 minutit, st ligi minut kilomeetrile! 

Kuhu siis tunnid kadusid, ehkki finišis oli tunne täitsa ok?

Kõigepealt ebakindel jooks etapil 2-3, kui oli isegi mõte sihi peale minna. Ojast sain üle mahalangenud puu kaudu, kuid ilmselgelt alahindasin väikest soist ojalooget (sooti) natuke hiljem. Väike hüpe ja jalg oli poole reieni mudas. Seal tuli ehk 10-15 sek kaotust, kuid näiteks Mati (kaardil punane joon) võimles mudas ligi minuti. 

Kusagil 50 sek läks kaduma KP5-ga, no ei saanud kohe pihta.

Rumal teevalik etapil 6-7, kaotust ca 10-15 sek.

Etapil 10-11 ei julgenud otse üle soo minna, lisakaarega kaotasin Tiidule (sinine joon) ca 25 sek.

Üks pilt ka mudasest orienteerujast (võtsin Pia Avaste FB-st, pildistas Marge Sargma).

Tulemused

Paar pilti korraldajatelt veel.

Marje on hädas orienteerumisega? Ei, ta võttis lihtsalt vale kaardi.

Nõnda olin ka mina mudas

Ilus puhas nägu

Kust tulid ja kuhu kadusid minutid? Eestikate pikk rada Jetis

Lõpu eel olid edasi-tagasi etapid, kus oleks pidanud konkurente nägema. Jooksin mööda teed KP19 ja KP20 poole ja mitte kedagi ei näinud. Kas tõesti olin teistest nii palju maas? Pagan küll, pidin ma etapi 9-10 niimoodi lahendama, seal ilmselt kadus võimalus medalile...

Ootasin väga seda Eesti MV ühisstardist pikka rada Jetis, Valgamaal. Registreerunud olid kõik tugevamad, stardis puudus vaid Maido Kaljur (!??). Kuid 5 meest olid piisavalt tugevad medaleid jagama - Mart Külvik, Tiit Tali, Kaljo Julge, Jaak Rohtsalu ja Eduard Pukkonen.

Etapil esimesse KPsse valisime Mardiga ümberjooksu mööda teed. Tema ees, mina 30 m tagapool. Otselõige läbi metsa polnud hea mõte, kiiremini ilmselt ei saanud ja jõudu kulutas kõvasti. Mart ei pööranudki tagasi teele ja tegi veel viga ka. 

Olin punktipiirkonnas esimesena, kuid ei saanud kuidagi aru, kus see väike lohuke on. Jooksin kõrvalt mööda. Ja kui konkurendid hakkasid selja tagant suurest lohust järjest KP1 võtma, sain selle ka ise kätte. Kohe peale Kaljot ja Marti. Edasi oli meil kolmel sama hajutus. Kaardil on  toodud punase joonega Mardi teekond ja minu etapiaegade võrdlus tema omaga.

Etapil 2-3 ootasin punkti varem ja tegin pooleminutilise ringi vale kõlvikupiiri juures. Edasi hoidsin tempot, et Kaljole järele jõuda. Mart, kui kõige tugevama jalaga mees, liikus nagunii teistest kiiremini. 

KP5-s sain Kaljo kinni ja edasi liikusime koos kuni KP9-ni. Olin paarkümmend meetrit eespool ja otsustasin läheneda KP10-le nö vasakult - pikalt minnes piki soisemat sihti ja siis pöörata valgest metsast kagusse punkti suunas. 

Kaljo keeras aga lõunasse tee peale (nagu Mart, Tiit ja Jaak), tehes otsema, kuid minu hinnangul riskantsema teevaliku. Need sood, raiesmikud ja tumeroheline ala tundusid kehvema läbitavuse ja keerulisema orienteerumisena.

KP10-s ma kedagi ei kohanud. KP9-s oli Mart ees veel 2,5 min, Tiit ja Jaak ca 40 sek. Olin kindel, et kogu kamp on nüüd pikalt ees.

Edasi jooksin üksi kuni viimaste punktideni. Andsin justkui natuke tempos järele, ehkki keskmine pulss kogu selle ligi 2h jooksu ajal oli 153. Minu jaoks väga kõrge (maks 176), mistõttu tundsin end kogu aeg üsna raskelt.

Tagantjärele selgus, et tegin head teevalikud etapil 13-14 ja 18-19. Viimases pöörasin liiga vara metsa, see oli füüsiliselt raske ja kasutu otseminek. Tiit jooksis seal vist nurga välja ja sai parima, 7 sekundit minust kiirema aja.

Liikudes KPst 20 tagasi 21 suunas, tuli peale teekäänakut vastu Jaak, siis kohe ka Mart, Kaljo ja  sadakond meetrit tagapool Tiit. Mida pekki, kõik konkurendid olid mul turvaliselt hoopis selja taga!! Tuli välja, et etapp 9-10 oli hoopis minu edu võti!

Edasi oli vaja viimased punktid kindlalt ära võtta, võiduajamiseks põhjust polnud. Küll aga kihutasid Mart ja Jaak hõbeda nimel, esimene sai ultrajooksja ees väikese edu. 

Seega kena lõpp hooajale. Korraldaja Team Aarain kinkis medalisaajatele lisaks medalitele veel ka nänni, võitjad said juurde suure paki spordijooki.

Mulle meeldis maastik ja Jüri Meriranna poolt tehtud rada. M65 veteranidele pakuti 11,9 km (linnulennult), mis polnud just tavaline. Oli korraliku pika raja tunne. Tõsi, kaardil oli natuke ebatäpsusi, kuid minu sooritust need ei mõjutanud. Ise jäin kaardiga rahule. Kuna info oli suhteliselt hõre, siis oleks võinud olla 1: 10 000 kaart. 

Meeste põhiklassi rajal nägi Kiur-Erik Eensaar ühes soos kahte karu. Ootas natuke, et need eemale läheksid ja siis möödus kaarega oma punkti suunas. Raskel 24 km rajal võitis Kristo Heinmann. 

Tulemused

Eesti MV tavarada ja veteranide teade Harglas

EMV tavarada Harglas oli aasta üks olulisemaid starte, kus seekord lootsin olla medalikonkurentsis. 

Ilm oli septembri kohta vähe soojavõitu - +27 kraadi, kuid see ei hirmutanud. Olen ju saanud kõrgeid temperatuure trotsida sellel aastal üsna palju. Maastik ka justkui sobis - suured reljeefivormid ja vähe punkte.

Aga võta näpust. Teel esimesse KPsse muutsin raja algusosas esialgset plaani ja kaotasin hea kontakti kaardiga. Suure mäeni jõudes oli selge, et punkt on selle taga. Jooksin kogu nõlva läbi peaaegu lagendikuni ja tagasi, kuid KPd polnud. Kontrollisin kaarti ka natuke edasi põhja pool, kus selgus, et olin olnud ikka õigel nõlval. Tagasi jooksin juba kõrgemalt ja punkt oligi seal. Unustasin ära, et kõrgusjooned olid 5 m intervalliga.

Kui nägin Maido Kaljurit, siis oli selge, et viga tuli 3 min. Enne punkti nägin aga Mart Külvikut, mis tähendas, et viga oli ca 6 minutit ja Maido oli ka juba 3 min viga teinud. Jaak Rohtsalu nägemine ei lohutanud palju, ehkki tema oli teinud juba 12(!) min viga. Kaardil on hilisema võitja Mardi träkk punase joonega. Foto: Reigo Teervalt

Nii me seal neljakesi edasi jooksime. Tempo oli korralik ja füüsiliselt oli raske. Kontakt kaardiga oli  vilets, kuid mehed olid ju ees.

Ühel hetkel tundus, et olime kaldunud liialt paremale ja pöörasin vasakule. Sinna läksid ka Maido ja Jaak. Mart keeras paremale, vist tee kaudu ümberjooksule. Maido jooksis ees ja kui mulle tundus, et soovitud teed ei tule ja oleme ehk juba liiga pikalt seda suunda jooksnud, suundusime Jaaguga sohu ja saime seal raskeid maastikuosi läbida omajagu. Etapil 2-3 kaotasime teevalikuga ehk veel 3 min, sest varsti sai Tiit Tali meid kätte.

Nüüd olime kolmekesi Tiidu ja Jaaguga ja seda pea lõpuni. Tiit tegi 5. KPga viga, jäi maha, kuid jõudis järele. Ka etapil 8-9 polnud tema teevalik kõige parem. Saime Jaaguga ette.

Lühidalt, seekordne tavarada läks aia taha, ehkki medalile tulemine oleks nõudnud füüsiliselt väga kõva pingutust. Pole kindel, et täna olin selleks valmis, rajal oli ikka pagana raske - oli palju suuri tõuse ja pehmet soist pinnast. Aga eks kõigil oli raske.

Tulemused

Eliitklassis on ilmselt kätte jõudnud Jürgen Joonase valitsemisaeg. Timo Sild oli Soome MV-l ja Lauri Sild jäi siin teiseks kaotusega Jürgenile ligi 4 minutit. Vaatemängu jälgis vendade hiigelkasvu vanaisa Jaan Sild, kes omal ajal konkureeris suusatamises Jürgeni vanaisaga. Olid siis kõvad mehed. 

Vanaisa ütles, et kui poisid enam ei jõua, siis toob kulla ära minia. Ta pidas silmas Annika Rihmat, kes võitis naistest tavaraja 10-minutilise eduga.

Homme on teatevõistlus. M65+ klassis läheme järjestuses: mina, Mati Preitof ja Maido. Täna jäime kõik medalita, ehk on homme parem päev.

Veteranide teade M65+

Enne starti olid meil M65+ ehk kõige vanemas vanuseklassis kuldmedalid peaaegu kaelas. Ka Mart Külvik ütles, et selles klassis pole sporti, kõik on juba ette selge. Tõsi, pidime punktid rahulikult ja kindlalt ära noppima ning kõik oleks tehtud. 

Esimeses vahetuses tegin enam-vähem normaalse jooksu ja tulin välja 3-minutilise eduga teiste ees (aeg 25:40). Paar ärevat kohta oli, kuna rahulikust jooksust ei tulnud siiski midagi välja. Keskmine pulss tuli 151, mis oli ebamõistlikult kõrge. Kuid maastik oli raske ja ilm ka niiske-palav.

Mati, kelle jooksukiirus jääb meie klassi parimatele natuke alla, on aga tehniliselt üsna kindel. Samas ootasime ja ootasime teda, aga keda metsast välja ei tulnud, oli Mati.  Olin juba mures, sest üle 10 minutilist viga Mati ju teha ei saa. Äkki on midagi tõsist juhtunud.

Foto (Reigo Teervalt, SIIT) 

Lõpuks ta ikkagi vaatepunkti tuli ja lõpus kaotas hästi jooksnud Urmas Lipsule (aeg 30:28 min) 13-15 min. Uhh, kõik jäi Maido otsustada, kes startis kusagil kuuendana.

Kuid selgus hoopis põnev tõsiasi - Matile anti stardis kätte vale kaart, N35-40 klassi oma, mis oli oluliselt pikema rajaga. Seda see Mati rajal imestas, et miks ta ükskord juba metsast välja ei saa, sest minu aega ta ju teadis. Eksimus tuli sellest, et Mati rinnanumber oli 258, kuid korraldajad andsid talle kaardi 285 (nö naiste klassi reservkaardi, mis nende teadet ei rikkunud). Foto: Reigo Teervalt

Seega meie tulemus tühistati. Tõsi, korraldajad tegid apsu, kuid vastutus jääb ikkagi võistlejale - ta peab kaardi õigsust kontrollima. Mina seda kunagi ei tee, mistõttu sain sel aastal korra vale kaardiga joosta (Puka sprint). Edaspidi tuleb siiski kaardi rajaklassi vaadata.

Kuid EMV oli äge - hea maastik ja rajad, kena ilm ning korraldus. Tõsi, parkimistasu päeva kohta oli rekordiline (3 euri), kuid selle eest lubas peremees kõigil oma tiigis supelda. Vesi oli mõnusalt jahe.

Tulemuse üle polnud ma üldse kurb, sest konkurentsi ju polnud. Sporti ju polnud, lihtsalt tobe ja natuke ka naljakas juhtum. Kõik eksivad. Oleks medal kadunud kõva rebimise peale, oleks olnud hoopis teine tunne.

Tulemused

Rattaorienteerumise EMV Padisel-Vasalemmas. Nauding osalemisest.

Saue Tammed viis läbi rattaorienteerumise eestikad ja baltikad kolmel päeval, sest kavas oli nii sprint, lühirada kui tavarada. Maastikuks oli tuttav, paljudel orienteerumise ja seiklusspordi üritustel väisatud Padise-Rummu-Vasalemma piirkond. (Foto: Marlen Valgma)

Tuttav maastik ei tähendanud, et oleks pidanud kaardilugemisega hakkama saama. Ja kohe üldse ei saanud. Seetõttu olid kõik võistlused pingevabad ja füüsiliselt kerged. Kohad protokolli tagumises pooles. Kuid rajad olid väga põnevad.

Pikka juttu ei tule, arhiveerin oma tegevuse.

Sprint. Kord tundus vahemaa pikk, kord jälle lühike. Kompass oli särgi all, ei saanud suunale alati pihta.

Tulemused

Lühirada. Justkui läks juba paremini, kuid vead võtsid ikka meeletu aja. Samuti kaardilugemine.

Tulemused

Tavarada. Täitsa pekkis algus, ehkki midagi keerulist justkui polnud. Etapil 2-3 panin Tenno Alamaa selja taga tupikusse. Tagasiteel üritasin lõigata, kuid 3 m kõrgune vanglamüür jäi ette. Ei saanud üle :)

Susserdasin kõvasti KP9-ga, mis oli kavalalt pandud kõrgemale rajakesele. Tõnu Tänav, kes startis 12 min hiljem, sai mind kätte. Võtsin talle sappa, tagasiteel lääneosast vedasin potentsiaalset medalitaotlejat, et tal pärast lihtsam oleks. Sain ka pulsi üles, enesetunne oli väga ok. (Foto SIIT).

Vanal raudteel tundsin end kui hüdrovasara seljas. 

Pehmel heinamaal ei jõudnud Tõnul kannul püsida. Rehvid olid vist selle maastikuosa jaoks liiga kõvasti täis pumbatud. Eks Tõnu oli kergem ja tugevam mees ka. Tegin viga nii KP16 kui 17-ga. Lasin tempo alla, sest kiiret polnud kuhugi. Kuid Tõnuga koos sõitmine oli lahe. (Foto: Maris Roosipuu)

Pulsigraafik.

Tulemused