Eesti MV tavarada ja veteranide teade Harglas

EMV tavarada Harglas oli aasta üks olulisemaid starte, kus seekord lootsin olla medalikonkurentsis. 

Ilm oli septembri kohta vähe soojavõitu - +27 kraadi, kuid see ei hirmutanud. Olen ju saanud kõrgeid temperatuure trotsida sellel aastal üsna palju. Maastik ka justkui sobis - suured reljeefivormid ja vähe punkte.

Aga võta näpust. Teel esimesse KPsse muutsin raja algusosas esialgset plaani ja kaotasin hea kontakti kaardiga. Suure mäeni jõudes oli selge, et punkt on selle taga. Jooksin kogu nõlva läbi peaaegu lagendikuni ja tagasi, kuid KPd polnud. Kontrollisin kaarti ka natuke edasi põhja pool, kus selgus, et olin olnud ikka õigel nõlval. Tagasi jooksin juba kõrgemalt ja punkt oligi seal. Unustasin ära, et kõrgusjooned olid 5 m intervalliga.

Kui nägin Maido Kaljurit, siis oli selge, et viga tuli 3 min. Enne punkti nägin aga Mart Külvikut, mis tähendas, et viga oli ca 6 minutit ja Maido oli ka juba 3 min viga teinud. Jaak Rohtsalu nägemine ei lohutanud palju, ehkki tema oli teinud juba 12(!) min viga. Kaardil on hilisema võitja Mardi träkk punase joonega.

Nii me seal neljakesi edasi jooksime. Tempo oli korralik ja füüsiliselt oli raske. Kontakt kaardiga oli  vilets, kuid mehed olid ju ees.

Ühel hetkel tundus, et olime kaldunud liialt paremale ja pöörasin vasakule. Sinna läksid ka Maido ja Jaak. Mart keeras paremale, vist tee kaudu ümberjooksule. Maido jooksis ees ja kui mulle tundus, et soovitud teed ei tule ja oleme ehk juba liiga pikalt seda suunda jooksnud, suundusime Jaaguga sohu ja saime seal raskeid maastikuosi läbida omajagu. Etapil 2-3 kaotasime teevalikuga ehk veel 3 min, sest varsti sai Tiit Tali meid kätte.

Nüüd olime kolmekesi Tiidu ja Jaaguga ja seda pea lõpuni. Tiit tegi 5. KPga viga, jäi maha, kuid jõudis järele. Ka etapil 8-9 polnud tema teevalik kõige parem. Saime Jaaguga ette.

Lühidalt, seekordne tavarada läks aia taha, ehkki medalile tulemine oleks nõudnud füüsiliselt väga kõva pingutust. Pole kindel, et täna olin selleks valmis, rajal oli ikka pagana raske - oli palju suuri tõuse ja pehmet soist pinnast. Aga eks kõigil oli raske.

Tulemused

Eliitklassis on ilmselt kätte jõudnud Jürgen Joonase valitsemisaeg. Timo Sild oli Soome MV-l ja Lauri Sild jäi siin teiseks kaotusega Jürgenile ligi 4 minutit. Vaatemängu jälgis vendade hiigelkasvu vanaisa Jaan Sild, kes omal ajal konkureeris suusatamises Jürgeni vanaisaga. Olid siis kõvad mehed. 

Vanaisa ütles, et kui poisid enam ei jõua, siis toob kulla ära minia. Ta pidas silmas Annika Rihmat, kes võitis naistest tavaraja 10-minutilise eduga.

Homme on teatevõistlus. M65+ klassis läheme järjestuses. mina, Mati Preitof ja Maido. Täna jäime kõik medalita, ehk on homme parem päev.

Veteranide teade M65+

Enne starti olin meil M65+ ehk kõige vanemas vanuseklassis kuldmedalid peaaegu kaelas. Ka Mart Külvik ütles, et selles klassis pole sporti, kõik on juba ette selge. Tõsi, pidime punktid rahulikult ja kindlalt ära noppima ja kõik oleks tehtud. 

Esimeses vahetuses tegin enam-vähem normaalse jooksu ja tulin välja 3-minutilise eduga teiste ees (aeg 25:40). Paar ärevat kohta oli, kuna rahulikust jooksust ei tulnud siiski midagi välja. Keskmine pulss tuli 151, mis oli ebamõistlikult kõrge. Kuid maastik oli raske ja ilm ka niiske-palav.

Mati, kelle jooksukiirus jääb meie klassi parimatele natuke alla, on aga tehniliselt üsna kindel. Samas ootasime ja ootasime teda, aga keda metsast välja ei tulnud, oli Mati.  Olin juba mures, sest üle 10 minutilist viga Mati ju teha ei saa. Äkki on midagi tõsist juhtunud. 

Lõpuks ta ikkagi vaatepunkti tuli ja lõpus kaotas hästi jooksnud Urmas Lipsule (aeg ca 30 min) 13-15 min. Uhh, kõik jäi Maido otsustada, kes startis kusagil kuuendana.

Kuid selgus hoopis põnev tõsiasi - Matile anti stardis kätte vale kaart, N35-40 klassi oma, mis oli oluliselt pikema rajaga. Seda see Mati rajal imestas, et miks ta ükskord juba metsast välja ei saa, sest minu aega ta ju teadis. Eksimus tuli sellest, et Mati rinnanumber oli 258, kuid korraldajad andsid talle kaardi 285 (nö naiste klassi reservkaardi, mis nende teadet ei rikkunud).

Seega meie tulemus tühistati. Tõsi, korraldajad tegid apsu, kuid vastutus jääb ikkagi võistlejale - ta peab kaardi õigsust kontrollima. Mina seda kunagi ei tee, mistõttu sain sel aastal korra vale kaardiga joosta (Puka sprint). Edaspidi tuleb siiski kõigepealt rajaklassi numbrit vaadata.

Kuid EMV oli äge - hea maastik ja rajad, kena ilm ning korraldus. Tõsi, parkimistasu päeva kohta oli rekordiline (3 euri), kuid selle eest lubas peremees kõigil oma tiigis supelda. Vesi oli mõnusalt jahe.

Tulemuse üle polnud ma üldse kurb, sest konkurentsi ju polnud. Sporti ju polnud, lihtsalt tobe ja natuke ka naljakas juhtum. Kõik eksivad. Oleks medal kadunud kõva rebimise peale, oleks olnud hoopis teine tunne.

Tulemused