Kust tulid ja kuhu kadusid minutid? Eestikate pikk rada Jetis

Lõpu eel olid edasi-tagasi etapid, kus oleks pidanud konkurente nägema. Jooksin mööda teed KP19 ja KP20 poole ja mitte kedagi ei näinud. Kas tõesti olin teistest nii palju maas? Pagan küll, pidin ma etapi 9-10 niimoodi lahendama, seal ilmselt kadus võimalus medalile...

Ootasin väga seda Eesti MV ühisstardist pikka rada Jetis, Valgamaal. Registreerunud olid kõik tugevamad, stardis puudus vaid Maido Kaljur (!??). Kuid 5 meest olid piisavalt tugevad medaleid jagama - Mart Külvik, Tiit Tali, Kaljo Julge, Jaak Rohtsalu ja Eduard Pukkonen.

Etapil esimesse KPsse valisime Mardiga ümberjooksu mööda teed. Tema ees, mina 30 m tagapool. Otselõige läbi metsa polnud hea mõte, kiiremini ilmselt ei saanud ja jõudu kulutas kõvasti. Mart ei pööranudki tagasi teele ja tegi veel viga ka. 

Olin punktipiirkonnas esimesena, kuid ei saanud kuidagi aru, kus see väike lohuke on. Jooksin kõrvalt mööda. Ja kui konkurendid hakkasid selja tagant suurest lohust järjest KP1 võtma, sain selle ka ise kätte. Kohe peale Kaljot ja Marti. Edasi oli meil kolmel sama hajutus. Kaardil on  toodud punase joonega Mardi teekond ja minu etapiaegade võrdlus tema omaga.

Etapil 2-3 ootasin punkti varem ja tegin pooleminutilise ringi vale kõlvikupiiri juures. Edasi hoidsin tempot, et Kaljole järele jõuda. Mart, kui kõige tugevama jalaga mees, liikus nagunii teistest kiiremini. 

KP5-s sain Kaljo kinni ja edasi liikusime koos kuni KP9-ni. Olin paarkümmend meetrit eespool ja otsustasin läheneda KP10-le nö vasakult - pikalt minnes piki soisemat sihti ja siis pöörata valgest metsast kagusse punkti suunas. 

Kaljo keeras aga lõunasse tee peale (nagu Mart, Tiit ja Jaak), tehes otsema, kuid minu hinnangul riskantsema teevaliku. Need sood, raiesmikud ja tumeroheline ala tundusid kehvema läbitavuse ja keerulisema orienteerumisena.

KP10-s ma kedagi ei kohanud. KP9-s oli Mart ees veel 2,5 min, Tiit ja Jaak ca 40 sek. Olin kindel, et kogu kamp on nüüd pikalt ees.

Edasi jooksin üksi kuni viimaste punktideni. Andsin justkui natuke tempos järele, ehkki keskmine pulss kogu selle ligi 2h jooksu ajal oli 153. Minu jaoks väga kõrge (maks 176), mistõttu tundsin end kogu aeg üsna raskelt.

Tagantjärele selgus, et tegin head teevalikud etapil 13-14 ja 18-19. Viimases pöörasin liiga vara metsa, see oli füüsiliselt raske ja kasutu otseminek. Tiit jooksis seal vist nurga välja ja sai parima, 7 sekundit minust kiirema aja.

Liikudes KPst 20 tagasi 21 suunas, tuli peale teekäänakut vastu Jaak, siis kohe ka Mart, Kaljo ja  sadakond meetrit tagapool Tiit. Mida pekki, kõik konkurendid olid mul turvaliselt hoopis selja taga!! Tüli välja, et etapp 9-10 oli hoopis minu edu võti!

Edasi oli vaja viimased punktid kindlalt ära võtta, võiduajamiseks põhjust polnud. Küll aga kihutasid Mart ja Jaak hõbeda nimel, esimene sai ultrajooksja ees väikese edu. 

Seega kena lõpp hooajale. Korraldaja Team Aarain kinkis medalisaajatele lisaks medalitele veel ka nänni, võitjad said juurde suure paki spordijooki.

Mulle meeldis maastik ja Jüri Meriranna poolt tehtud rada. M65 veteranidele pakuti 11,9 km (linnulennult), mis polnud just tavaline. Oli korraliku pika raja tunne. Tõsi, kaardil oli natuke ebatäpsusi, kuid minu sooritust need ei mõjutanud. Ise jäin kaardiga rahule. Kuna info oli suhteliselt hõre, siis oleks võinud olla 1: 10 000 kaart. 

Meeste põhiklassi rajal nägi Kiur-Erik Eensaar ühes soos kahte karu. Ootas natuke, et need eemale läheksid ja siis möödus kaarega oma punkti suunas. Raskel 24 km rajal võitis Kristo Heinmann. 

Tulemused