neljapäev, 30. aprill 2015

Toru Urmo meistriteos ehk Viimsi Xdream

Viimsit on väisatud nii siit- kui sealtpoolt, ometigi oli rajameister Urmo Liblik leidnud Xdreami jaoks uusi kohti ja lahendanud kogu raja vaheldusrikkalt ning põnevalt. Etteruttavalt olgu öeldud, et ootasin rajalt veel mitmeid tuttavaid kohti, kuid kahjuks jäid need käimata, just seetõttu, et lugesime peale KP9-t valesti legendi ning läksime sealt otse KP20-sse ehk kanuuetapi algusse. Tegemata jäi ratta valikuetapp ja võtmata 10 objekti, millest mõningaid ootasingi kohata sellel võistlusel. Trahv 450 (!) minutit.

Põnevatest ja meeldejäävamatest kohtadest mainiks kõigepealt muidugi maa-alust sadeveetoru, mille pikkus võis ulatuda 260+ meetrini. See tundus lõputu minekuna, kohati lausa uskumatuna, et rajameister võis nii nahhaalne olla. Heas mõttes, muidugi. Raudselt oli tegemist xdriimijate testiga, st uuringuga, millise astmeni võib rahvast viia, et nad veel mässama ei hakkaks. Vähe sellest, et A-rada torusse aeti, selle pidid läbima ka B- ja C-raja võistlejad...

Seal maa all oli raske eelkõige psüühiliselt, rõhus teadmatus, kauaks seda jama veel jagub. Mistõttu torus viibimine tundus topeltpikk ja väljumine eriti meeldiv. Kõik eelnev ununes hetkel, kui pea jõudis maa peale.

Mina kasutasin liikumiseks põlvi, mis lõpus muutusid lainelise torumaterjali tõttu üsna valusaks, samas oli see kõige energiasäästvam liikumisviis. Toru keskel hakkas tiimikaaslane Karmo tagasi tulema, kuna talle tundus, et oli sattunud tupikusse. Õnneks pööras siiski ringi ja nii meie kui ka taganttulnud naiste esitiim eesotsas Piibega jõudsid lõpuks päästva redelini.

Võistlus ise algas meie tiimi (Eesti Energia Spordiklubi I, koosseisus Karmo Kübarsepp, Kaido Kaarli ja mina) jaoks rahulikult, sest mina olin riskimas oma jalaga ja kogu tiimi tulemusega. Teipisin sääred korralikult kinni ja üritasin aeglase elevandisammuga lihaseid soojaks joosta. Kuid vaatamata sörgile oli pulss 150, mis normaalses jooksuvormis seisundi jaoks oleks tähendanud korraliku tempoga liikumist.

Kõigile ühise jooksuetapi lõpus olime 30.kohal, mis meile, jooksjatele, oleks tavaolukorras olnud masendav tulemus. Kuid nüüd oli kogu tiimile kõige tähtsam minu jalg. Aitäh siinkohal kaaslastele.

Jalg pidas esimese etapi vastu.

Järgmise rattaetapiga tõusime 16.kohale, peale "savikarjääris" individuaalorienteerumist olime 18. Ja siis ei leidnud meist keegi kaardilegendist järgnevaid punkte 10, 11 jne.  No ei olnud neid ja põrutasime KP9-st otse KP20-sse.

Üleni mudastena jõudsime mere äärde kanuuetapile ja koos mitmete teiste paatidega suundusime esimese punkti poole. Sealt võtsime teise ja lõpuks suundusime kolmandasse, KP22-e??

Viimaks sain kaardi korralikult reie peale kinnitatud ja natuke pikemalt seda vaadata. Selgus, et olime esimese KP asemel kolmanda võtnud ja teise asemel neljanda. Seejärel alustasime kogu kanuuetappi uuesti.

Enne kuuendat KP-d (26) lähenes tagant NIKEi tiim??? No mida, kas ka nemad olid midagi valesti võtnud? Jäime neile isegi natuke ette, sest kõrgel kail asuva punkti võtmiseks tuli valida sobiv maabumiskoht. Mingil hetkel tulid vastu ka teised esiotsa tiimid ja siis hakkas närima kahtlus, et midagi on mäda. Paadist väljudes, kui olime üldkokkuvõttes 3.kohal :), jõudis kohale, et olime vahele jätnud terve rattaetapi. Külmast lõdisedes ja 8-tunnise ajatrahviga suundusime järgnevale rattaetapile, põhiliselt selleks, et järgnev rada lihtsalt ära teha.  (foto: Alar Mik).

Pandju muuli juures vahetasin ära Karmo ratta õhukummi, käed olid parajalt kanged. Kuid seejärel vihmasadu lakkas ja ilm hakkas soojenema. Kartsin natuke 5,7km-se jooksuetapi pärast, kuid õnneks oli see põhiosas viidud piki looduslikke alasid, mis lubas üle kanna tatsata ja koormust säärele minimaalsena hoida.

Toredad olid kõik lisaülesanded, ehkki, nagu soomlased märkisid, suurendas kahel korral punktide otsimine hoonetest bingo-momenti ehk liigagi.  Ka lõpuosa ülesanne seikluspargis oli lahe ja täispuhutav ronimissein enne lõppu esiotsatiimide jaoks erilise dramaatikaga.

Seina vaadates olin üsna kindel, et mina sealt üles ei saa ja kuna nooremad mehed olid valmis proovima, said nad seda muidugi teha. Karmo mässas tükk aega, tulemuseta, sama ka Kaidoga. Meie ees sai seinast raskusi trotsides üles alpinist Eveli Habakuk, ütles hiljem, et see oli algajale liigagi tehniline. Üritasime tõusta kohe sissepääsu vastas olevast seinast, teisel pool pidi ülesanne natuke lihtsam olema. Samas tõi Erkki Aadli oma tiimile esiseinal kolmanda koha, TV6 ette, kuid ta oli selleks ka valmistunud. Näiteks reedel osales Seiklusministeeriumi BoulderROCK ronimise võistlusel (tulemused, pildid), laupäeval Astangul alpinistide päästetööde võistlusel (tulemused, video). Seega peaksid ka teised xdriimijad leidma tee ronimisseinte juurde ja ehk tuleks seda ka endal mõnikord teha.

Dramaatiline esiotsa tiimide lõpuronimine

Videokokkuvõte


Pildid (Meelis Toom)

Tulemused


neljapäev, 23. aprill 2015

Kullapesu

2.mail toimuvad Kohtla Kaevanduspargi territooriumil tuntud mägimatkaja ja giidi Enn Käiss'i eestvedamisel Eesti esimesed kullauhtmise võistlused (teema Facebook'is).

Panin ennastki kirja, sest joosta ei saa ja Ilves 3-le ei lähe. Samas on ka põnev, sest pole õrna aimugi, kuidas taolist võistlust korraldatakse. Soomes, Tankavaaras, on kullapesemise võistlus iga-aastane üritus ja miks mitte seda teha ka Eestis. Kullaliiv tuuaksegi kohale Soomest, ka võistluse peakohtunik on Soomest - legendaarne kullaotsija ja sealsete võistluste korraldaja Kauko Laununen.

Meil, Eestis, pole kulda märkimisväärsetes kontsentratsioonides leitud. On küll üksikuid vihjeid kõrgenenud kullasisaldusest - näiteks Sillamäele salajase uraanirikastamise tehase rajamise üks eestvedajatest M.Althausen on määranud diktüoneema kilda proovis kullasisalduseks 3g/t, kuid hilisematel sadadel analüüsidel pole see leid kinnitust leidnud. Seda, kas Eestis võiks kulda leiduda näiteks sügavates aluskorrakivimites, me ei tea. Kuid see pole sugugi võimatu, sest Soomes on sarnastes kivimites kullaleiukohad olemas. Tõsi, seal on need küll maapinna lähedal.

Kullaleiukoha avastamine pole üldsegi lihtne. Selleks viiakse kõigepealt läbi geoloogiline kaardistamine, mille käigus eraldatakse välja perspektiivsed alad mõne maavara, näiteks kulla olemasoluks. Geoloog kaardistab suurel alal kivimeid ja geoloogilisi struktuure, üritab mõista nende tekkeprotsesse. Huvipakkuvatest kivimitest võtab proove ja saadab need laborisse. Kulla kontsentreerumisel kivimitesse või lõhedesse on omad seaduspärasused, mida peab geoloog teadma. Kaasmineraalide (kvarts, hõbe, antimon, plii, platinoidid jpt) kaudu võib samuti kulla jälile jõuda, kuid seegi tee pole väga lihtne. Suures osas on tegemist teadusliku lähenemisega, kuid vähetähtis pole ka geoloogi intuitsioon.

Kui on leitud märke kulla või kaasnevate mineraalide/metallide olemasolust, siis alustatakse väljaeraldatud piirkonnas otsinguid. Kaevatakse tranšeesid, stolle, võetakse hulgaliselt proove. Positiivsete tulemuste korral jätkatakse uuringutega, kus analüüsitakse veelgi põhjalikumalt maagikeha ja hinnatakse varude suurust ning kättesaadavust. Edasi algavad mäetööd ja kaevandamine.

Samas ma ei lobiseks sellest kullapesust ja maavarade otsimisest, kui poleks seda kunagi ise teinud. Kui näiteks Eestis on erinevate maavarade, sh maakide arv "rahulike" geoloogiliste tingimuste tõttu üsna piiratud, siis vulkaanilistes piirkondades, kus kuumadest fumaroolidest ja hüdrotermidest toimuvad maagitekkeprotsessid ka tänapäeval, võib leida kõiksugu huvitavaid maake.

Üheks selliseks põnevaks piirkonnaks on Kamtšatka, kus aastal 1981 osalesin geoloogilisel kaardistamisel. Kolme kuu jooksul pesin paljudest ojadest tuhatkkond rõmmiproovi - so liivast-kruusast väljapestud peent mustavärvilist rasket fraktsiooni (magnetiiti, hematiiti, pürrotiini jpm). Kolmest labidatäiest settematerjalist sai pisikesse paberkotti natuke proovi, mis saadeti hiljem helikopteriga linnalaborisse analüüsimiseks.

Kolme kuu jooksul liikusime hobuste ja telkidega ühest laagripaigast teise ja igas kohas kaardistasime ära suure maa-ala. Kaardistamise juurde käis ka ojadest rõmmi pesemine. Kuna minul olid ribid katki, siis pesin rõmmi (loe: kulda) päris palju.
Eelnevaid lugusid Kamtšatkast saab lugeda siit: Hobused,  KalamehejutudGeoloogide päev30 a tagasi.

Rõmmi pesemise mõte oli selles, et jõekesed koos lisaharudega pesti iga paarisaja meetri järel läbi, et hiljem huvipakkuvate maakmineraalide leidmisel oleks saanud võimalikku leiukohta täpsemalt piiritleda.

Kas nendes tuhandetes proovides ka midagi huvipakkuvat leiti, ei tea. Kogu suve jooksul ma ise kulda ei näinud.

Kuid me olime kullmaagi mõttes väga põnevas piirkonnas, Kamtšatka keskahelikul. Natuke lõuna pool meie piirkonnast oli aastaid tagasi avastatud suur Aginski kullamaardla. Mäletan, kui õhtul lõkke ääres räägiti, et selle avastuse eest olid nii mõnedki mehed suured preemiad saanud.

Töötas meiegi kaardistusalal kulla otsingurühm ja mingil hetkel olime nende baasis laagerdamas. Rühma ülem oli Miša Sokolkov, kes hämmastas mind esimesel kohtumisel Petropavlovskis, kui küsis väga spetsiifilisi küsimusi meie laulupeo kohta! Kokaks oli neil muheda olemisega vanake Mihhailõtš (vasakul pildil), kes tahtis mulle ühel päeval kullapesemise nippe näidata. Samas ei saanud ma aru, miks peab seda kokk tegema ja entusiasmi puudusest jäi koolitus ära. Pärast kuulsin, et Mihhailõts oli üks paremaid kullapesijaid Kamtšatkal...

Kui nüüd võistluse juurde tagasi tulla, siis pole kindel, et oskan soomlaste taldrikuga rõmmi pesta. Meie kasutasime nn lotokke, mis olid puidust ja pikergused (pildil).

Kuid see polegi oluline, tähtis on, et natuke pulli saaks. Ja tundub, et Enn Käiss on midagi põnevat korraldamas.


pühapäev, 12. aprill 2015

Puhatu

Orienteerumisest pole midagi kirjutada, sest Karjalase ja Peko jäid jooksmata, ka Jüriööjooksu jälgin järgmisel laupäeval interneti vahendusel. Kuid Viimsi Xdream'ile kavatsen siiski kahe nädala pärast minna.

Nädal tagasi käisin loodusteadlastega Puhatu rabas. Vaatasime üle Mustaladva oja alguse, kõdusoometsad ja siirdesoo levikualad. Ilm oli lörtsine ja jahe. Kuid sõidud ja käigud said tehtud ja kuhu ise ei jõudnud, sinna lennutasime drooni.



Puhatu on olnud minu jaoks ligitõmbav koht juba ülikooli ajast. Kõige esimese matka tegin kusagil 1979.aastal, matkajuhiks kursavend Pärna Mell.

Läksime siis Iisakust Imatu järve äärde (pildil), piki kõrgeid kriivasid. See oli vapustavalt äge - liikuda kõrgel kitsal seljandikul, kahel pool all lage raba. Imatu järel keerasime Puhatu poole, meenub mingi Agusalu metsavahi silt. Mälupiltides on veel Gorodenka oja, Puhatu järve idakallas, Kurtna järvistu. Fotosid sellel matkal ei teinud.

Järgnevatel kordadel vedasin rahvast sohu juba ise. Petsi, Anto, Anto õe Maie, Ly, Tiide ja Tiiuga jõudsime lõpuks ka Muraka rabasse, kus ööbisime Varessaares. Puhatu soos ületasime mitu soo-oja (pildil), kohati üsna sügavat. Kus täpselt, ei mäleta.


Sõprade Axi, Kommu, Entsiku, Tertsu ja Tiidega forsseerisime Kuningakülast risti soo ja lõpuks jõudsime Iisakusse. Sai testitud ka älvese sügavust (alumisel pildil).