Lapsena Tartus
Vabatahtlikuna käisin lapsena Tähtveres ratsatrennis, koos sõber Aksiga. Treener oli Kutti, paks vanem mees. Õppisin hobuseid saduldama, traavi ja galoppi sõitma. Parkuurini ei jõudnud, enne loobusin. Aks ja Aleks Lotman said päris ratsutajateks, käisin nende võistlusi hiljem huviga vaatamas. Loobusin vist seepärast, et kartsin hobust kitsas latris saduldada ja vahetevahel sattus ka perutav ruun nimega Mõnu istumise alla. Loobumise põhjuseks võis olla ka mõni muu huvi. Kuid oskused, mille siis omandasin, kulusid hiljem väga ära.
Kamtšatka
Metsik loodus, mäed ja hobused – iga seikleja unistus. Kuid siis polnud see seiklus vaid lihtsalt elu.
Elu, mille eest maksti veel palkagi.Olime 1981.aastal peale III kursust neljakesi Kamtšatkal geoloogilisel praktikal. Mina ühes rühmas Mati Stroomiga, Tõnu Martin ja Toomas Nestor teistes “partijates” ehk töörühmades. Meie rühma kaardistuspiirkond asus Itšinskaja vulkaani lähedal Kamtšatka keskahelikul, igasugusest asustusest üle 100km eemal. Kaardistustöödeks vajasime hobuseid, eelkõige selleks, et varustust ühest vahelaagrist teise vedada ja aeg-ajalt ka geoloogiliste marsruutide tegemiseks. Kui ühes kohas said kõik vajalikud kaardistustööd tehtud ja materjalid kogutud, liikusime järgmisse laagripaika.
Ja sealt jälle edasi, niiviisi kokku ca 2,5 kuud. Alguses, lõpus ja vist ka vahepeal olime baaslaagris, mis ehitati geoloogide ja tööliste poolt kevadel. Seal oli saun, leivaküpsetusahi, kameraaltöödeks vajalikud hooned jpm.Nagu öeldud, vajasime hobuseid ja need tuli Milkovost baaslaagrisse viia. See tähendas ca 5 päeva kestvat ratsutamist mäenõlvadel ja orgudes, võsas ja tundras, läbi jõgede ja üle kurude.
Pildil: Üle pea ulatuv шаламайник
Löök jalaga kõhtu – tühiasi
Esimene kohtumine hobustega leidis aset Milkovo lähedal asuvas hobuste välitallis.
Vanemgeoloog Saša (Aleksander Litvinov) (pildil) näitas lühidalt ette, kuidas hobusele sadulat selga panna ja edasi oli juba igaühe enda asi. Kaastudengid Mati ja Sergei Rakov polnud hobust kunagi varem saduldanud, ratsutamisest rääkimata. Mati valis valge hobuse nimega Migratsija, kellele upitas sadula kenasti selga. Hakkas siis rihma pingutama ja nii kui korra tõmbas, lendas eemale põõsasse. Ma polnud varem näinud, et hobune jalaga külje peale lööks, kunagi nimetati karates taolist lööki yoko-geri’ks. Geoloog ei teinud juhtunust väljagi, ütles vaid, et sadulda ära ja hakkame minema. Ning Matil ei jäänudki muud üle, kui tõmbleva ja hammustada üritava hobuse all, esimest korda elus, see töö ära teha. Kuid see polnud veel kõik.Hobuste tallist oli Milkovo lennuväljani, kus asus geoloogide väljalennueelne vahelaager, 30km. Istumise all olid meil nö pakisadulad, kus jalgade ees suur konksudega raud, selja taga samasugune. Kohe läksime traavile. Geoloog viskas lühipilgu selja taha, fikseeris ära, et kaks poissi ratsutada ei osanud. Nad rappusid hobuste peal nagu liivakotid, oskamata traavisõidu hüplemist jalgadega pehmendada. Olin viimane ja vaatepilt oli tõesti naljakas. Vatijopesid meil seekord istumise alla ei antud. Ja kui Mati lõpuks lennuväljale jõudis, oli tal sadularaua vastu hõõrumisest tekkinud selja peale ca 10-15cm läbimõõduga veritseva liha laik. Hea algus järgnevateks päevadeks.
Mis sitasti, see uuesti
Järgmisel päeval pakkisime ja kinnitasime hobustele asjad ning alustasime 5-päevast “peregoni” baaslaagrisse.
Mehi oli kokku neli - geoloog Saša ja kolm tudengit (Mati, mina ja Sergei Blagoveštšenskist) ning kuus hobust kahe varsaga. Esimese traavi järel sai kohe selgeks, et kottide sidumist pakisadulatele peame veel õppima ja õppima - kotid lendasid üsna kiiresti tee peale laiali. Tuli pakid kokku koguda, magamiskotid kasepulkadega kokku siduda, seejärel tõsta sadula keskele pakikott (vjutšnik) ning kõik see uuesti kinni tõmmata. Sellele järgnes pool tundi sõitu, kuniks kõik jälle laiali lagunes. Nõndaviisi juhtus mitu korda, kuni kõik nöörid olid korralikult pingul ning perfektselt kokku seotud. Kõvas pohmellis geoloog end sellesse jamasse ei seganud. Tema karastas ja kontrollis meid omal passiivsel moel ja see meetod töötas hästi.Suur jõgi ja nüri nuga
Ühel õhtul pidime ületama suurt jõge. Asi tundus üsna kõhe, sest vett oli palju ja vool kiire. Sidusin koormahobuse enda omale taha ning läksime vette. Istusin hobuse seljas, eelmise aasta uppunud hobuse jutt peas kummitamas. Saša käskis hoida nuga valmis, sest juhul, kui üks hobustest peaks uppuma hakkama, tuli nendevaheline nöör läbi lõigata. Ma ei hakanud ütlema, et nuga on nüri ja et ujudes poleks jämeda köie katkilõikamisest niikuinii midagi välja tulnud. Lootsin vargsi, et seda pole vaja teha. Seekord läks õnneks. Miskipärast kardan natuke vett, ka mägedes eelistan järsemaid kaljuseinu vahutavale jõeveele. Mõnel teisel on vastupidi.
Lootusetuid olukordi pole olemas
Mingil x päeval olid inimesed ja hobused juba parajalt väsinud, Mati palavikus. Minu kantseldada oli üks noorem isekas täkk nimega Alp.
Pidin talle pakke selga siduma, järele vedama jms. Alp ei tahtnud taga joosta, kippus tõmblema ja tagasi kiskuma. Ühel hetkel sai sellest jamast villand ning otsustasin looma lahti lasta ning teda tagantpoolt teistele järgi ajada. Galopeerimine mäenõlvadel põikleva hobuse järel, tuul kõrvus vihisemas – kõik see meenutas kauboifilme. Ja siis, ühel hetkel, põrutas see vastik Alp tihedasse mägipaju võsasse, koos kõigi pakkidega. Võsa oli nii tihe, et sinna poleks isegi inimene suutnud sisse pugeda. Nüüd oli aga hobune 15m sügavusel tihnikus, silmad pahupidi, pakid osaliselt lahti. Teised liikusid rahulikult edasi, isegi tagasi ei vaadanud. Esimene mõte oli muidugi, et sinna ma jään. Hobust tagasi saada oli lootusetu, edasi tirida tundus samuti võimatu. Ometi olin varsti teistel järel, koos vastiku Alpi ja tema pakkidega.SMENA on ribidest tugevam
Niisiis Alpi enam vabaks ei lasknud. Kuid see elukas ei tahtnud Gagara sadula külge seotuna ilusasti järel joosta.
Esimene õhulend juhtus siis, kui ette jäi sügav kraav. Tegin hobusega hüppe, kuid samal ajal tõmbas järelveetav end tagasi. Tagajärjeks kraavis lõhkuv Gagara, sadul tagumiste reite peal, mina nägupidi kraavi vastaskalda mudas.Järgmine õhulend lõppes kehvemini. Jällegi kiskusin traavi ajal kätega Alpi järele, sunnik ei tahtnud järgi joosta. Kuid ootamatult tuli ette mingi takistus ja hobune peatus järsku. Kuna vaatasin sel hetkel tagasi ja tegelesin Alpiga, kaasnes järsule pidurdusele pikk õhulend üle hobuse laka, otse suure kivi kõrvale vastu maad. Kiviga läks seekord hästi, jäi terveks, kuid kahjuks sattus SMENA fotokas ribide alla ja tagajärjeks oli 3 murtud roiet. See juhtus “peregoni” viimasel päeval ja siis polnud valu veel suur, kuid edaspidi kannatasin ribide pärast mitu kuud. Mitu korda murdsin roided uuesti lahti, viimane kord Tartus, korvpallis, vähemalt pool aastat peale Kamtšatkat.
Õnne on vaja
Mati oli pidevalt hädas oma Migratsija’ga, lõpuks panime hobusele nimeks Menstruatsija (pildil koos Matiga).
Hobune ei lasknud end jätkuvalt saduldada, hammustas, samuti võis keset ratsutamist end kõhuli visata. Mati istus siis hobuse seljas, jalad vastu maad ja ei suutnud sundida hobust edasi liikuma. Alles palju hiljem saime teada, et hobune oli tiine.Ning see tiine hobune otsustas, suured pakid seljas, istuda ühel lagedal järsul nõlval maha. Olime liikumas ühest laagripaigast teise, kõik hobused kenasti koormate all, üksteise järel. Laskusime sellel nõlval serpentiinis alla, istuva M tõttu pidi karavan seisma. Ajasin hobuse üles, kuid järsul nõlval kaotas ta tasakaalu ja hakkas uperpallitades nõlvast alla veerema. Hoog läks päris suureks, pakid lendasid lahti ja mõnes kohas tegi hobune üsna kõrge õhulennu. Just sellise õhulennu ajal sattus all olema vene tudeng Sergei, kes pääses pealelendavast hobusest vaid ehmatusega. Migratsija lend lõppes 50m allpool. Korjasime pakid kokku, sidusime hobusele selga ja rännak jätkus.
Lugusid oli muidugi veel, sh kohtumised karudega, kuid aitab küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar