Sunday, December 27, 2015

Jolki-palki vol 4 ehk Näärilaks 2015

Kui hiljuti jõudis kinno film "Etturi ohverdus" skandaalsest malegeeniusest Bobby Fischerist ja tema tiitlimatšist Boris Spasskiga 1972.aastal Reikjavikis, siis oli kohe selge, et tahan seda filmi ja kohe(!) näha. Male oli siis ülemmäng ja maletajad erilised inimesed. Palju mälestusi ja üleelamisi oli sellest aastast ja sellest loost.

Nii oli ka Näärilaksuga, millest lihtsalt pidin osa võtma. Sest tegemist on alati olnud põneva seiklusega, vürtsitatuna pimeda ajaga. Juba väike ajalugugi on tekkinud ja hulk pilte Tallinna ümbruse teedest, metsadest ning põnevatest objektidest mälusse salvestunud. Ei ole ununenud ka huvitavad mõtlemisülesanded ning tehtud lollid vead - neid oli siis, tuli nüüd ja saab olema ka tulevikus. Nii kaua, kui tegijatel jaksu seda üritust korraldada ja osalejail tervist võistelda.

Seekord olin enne starti natuke mures, sest 2 päeva varem lõi jooksu ajal jälle valu vasakusse säärde, nagu ka eelmisel aastal. Lootsin rattavalikule, ehkki ka jooksuvarianti oleksin riskinud. Jalg oli teibitud ja valuvaigisti sees. Tegime Mati Pretofiga siiski rattavaliku, see tundus terviklikum ja ahvatlevam, füüsiliselt vähenõudlikum. Olen viimase kahe kuu jooksul vähemalt 3 korda haige olnud, mistõttu on füüsiline vorm kehvapoolne ja kaal kontrolli alt väljas. Borrelioosi-laadne värk istub endiselt sees.

Pulli sai rajal ka seekord. Me pole Matiga küll seiklusvõistluse meeskonnana kõige teravamad pliiatsid, kuid meile mõlemale meeldib selline tegevus.

Algus läks kenasti, sest mõistatuse vihjed saime rahulikult autos ära lahendatud. Vaguni alt (42V) roomasime läbi koos Manni ja Viffiga, Siselinna kalmistusse tormasime Aadli ja Abrami järel. Mati võttis kalmistu kaardi, mina paberilehed juttudega, et sealt õiged vastused jooksu ajal välja lugeda. Ja nii me liikusime, Mati otsis mingeid punkte (hauakohti), mina vastasin paberil küsimustele. Kui leidsime SI-jaamaga hauakoha, siis täitsin tekstilünga vastava numbriga. Nagu korralik koolipoiss õppetükke tehes.

Mati ei küsinud minult midagi (ehkki kaardil oli kirjas, kuidas saab vihjeid 7 haua asukoha kohta), mina jälle ei saanud aru õigete vastuste järel olevatest numbritest. Kriipsutasin õiged vastused alla, et küll need Eensaared neid hiljem kontrollivad. Esimeses leitud punktis käis Mati kaks korda, kuid mõlemal korral unustas komposteerida. Seetõttu külastasime seda hauda veel ka kolmandal korral.

Kahte hauda sellel pimedal kalmistul ei leidnud, tagantjärgi imestan, et üldse midagi leidsime. Sest Rain polnud meie paberitest huvitatud ja ütles, et need olid vaid abiks (??). Abist sain aru finišis. Kuid selles polnud midagi uut, sest ka esimese Näärilaksu ajal leidsime punktid üles ilma abistava legendita...

Edasi sõitsin mina KP22-e ja Mati 41V-sse. Üks rääkis ühte ja teine teist, kokku need jutud rattasõidu ajal ei saanudki. Kuni lõpuks keeras Mati bussijaama juurest SOSi mäele. Seal sain talle öelda, et jätsime KP22 vahele, Mati oli üllatunud. Aja kokkuhoiu mõttes ei läinud seda enam võtma. Peale võistlust selgus, et me kumbki polnud näinud KP35 olemasolu. Ka see punkt jäi vahele.

Vähe sellest, Mati oli ära kaotanud rajalegendi ehk roadbooki.

Jõudsime KP47V juurde, tegin kaasvõistlejate rajalegendist nutitelefoniga pildi, vaatasime vihjet, mis midagi ei täpsustanud ja hakkasime edasi liikuma. Selgus, et Mati oli ka kaardi ära kaotanud. Otsisime seda siit ja sealt, ei kusagil.

Punktide 46 ja 28 vahel saime jalad vesisel heinamaal märjaks. Teevaliku tegime lampide järgi, kuid metsa seest oleks saanud ka mööda rada sõita 27V-sse.

Näärilaksul on alati meeldiv jõuda mehitatud punkti, seal saab süüa, seal saab juua ja lõbus on ka. Seekord olid ees paadimees Ott ja Hiiekas, paras paar, vanad sõbrad, nagu öeldakse. Tegime väikesed vana-tallinnad ja õlled ning jätsime sõbraliku duetiga hüvasti.

Ei tea, oli see liköörist või millestki muust, kuid kohtusime "tänu" minu navigeerimisele Oti-Hiiekaga veelkord, seekord kanali erinevatel kallastel. Hiiekas oli valmis meile üle kanali paadiga likööri tooma, kuid kuna aeg surus peale, loobusime lisadoosist. Vana-Tallinn on Näärilaksu firmajook ja imestan, miks ma seda ise poest ei osta. Maitseb väga hästi, eriti kuuma teega. Mainima peab ka, et finiši uhkes nääripakis on alati sees olnud ka üks väike Vana-Tallinn (Eensaarte lemmikjook?).

KP44 oli trikikas, tiirutasime puud otsides päris kaua. Legendi ei viitsinud ka kohe vaadata, sest see oli seljakotis asuvas telefonis. Kui lõpuks puu leidsime, oli ka jooksev Neeme Loorits krapsti kohal.

Sama oli ka KP25V-ga. Väikese tiirutamise peale leidis Mati paneelide alt koopast punkti, ehkki ma olin mõni aeg enne seda teisel pool paneeli, samuti tunnelis, sealt mööda roninud. Nägin vaid mingit rippuvat sinist klaaspärlikeed. Ja nii kui punkti leidsime, oli Neeme jälle õiges kohas kohal.

KP26V asukohta mäletasin hästi ühelt päevakult, kui sealt üle ujusin.

KP32-ga läks kiireks ja see punkt jäigi leidmata. Arvasin olevat punkti pätsikeste vahel, kuid see oli palju kaugemal. Finišisse jõudsime 2 min enne aega.

Mõnus pingevaba võistlus, füüsiliselt kerge. Palju meeleolukaid kaadreid jälle mälusopis juures, mitmed uued ja huvitavad kohad registreeritud.

Läbisime GPSi järgi 38,9 km (3,5h).
GPS jälgimine
Tulemused

Ootan järgmist Näärilaksu - juubelilaksu.

Varasemad viited:
Jolki-Palki vol.1  2012
Jolki-Palki vol.2  2013
Jolki-Palki vol.3  2014


Sunday, December 20, 2015

8mm elu, suusamatk Altais 1984

Muidugi inspireeris vana, Andres Tõnissoni poolt 1984.aasta suusamatkast tehtud matkafilmi ülesotsimise ja sellest lühendatud versiooni kokkupanemise "Musta Alpinisti" vaatamine.

Üritasin filmi vaadata eelarvamustevabalt, enda kogemusi sinna mitte segades või neid enese jaoks kuidagimoodi esile tõstes. Inimesi, kes on nö klassikalistel suusamatkadel käinud, on mitmeid tuhandeid ja nemad olidki selle filmi kõige selgem sihtgrupp. Kuid neile poleks vaja olnud filmi nõnda müstifitseerida ja üles haipida, vähemalt nii agressiivselt kui seda tehti ja tehakse. Tõsi, müüginumbrite jaoks võib see olla vajalik strateegia, kuid filmielamuse saamiseks ebaoluline, pigem ettevaatlikkust ja eelarvamust tekitav. Nautisin kunagi "Vehkleja" tagasihoidlikkust, kiitsin siis ise filmi ja soovisin edu festivalidel. Nüüd on tulemus näha :). Hiljuti vaadatud "Puhta mõtte ruum" ei olnud kuidagi kooskõlas filmi tutvustusega.

"Musta Alpinisti" osas olin kõigeks valmis, ka häirivateks ja ebameeldivateks kohtadeks, seda just teostuse osas. Filmi kiituseks peab ütlema, et vähemalt matkategevus oli väga tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omane. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Filmi teine pool, nö "action" külas, mis pidi vaatajaid magnetiga kinno tooma, tekitas kahetise tunde. Taoline lugu võis suuresti ka tõsi olla, kuid asja mõte kadus pika möllu peale tasapisi ära. Imelik tunne, kui keset kõige ägedamat möllu tunned, et natuke igav on.

Kuid kokkuvõttes oli "Must Alpinist" minu arust hästi tehtud, ehkki kohe uuesti vaatama minema ei kisu. Kahele matkakogemusega kaaslasele film ei meeldinud, ootasid vist sügavamat sisu ja möll külas hakkas vastu. Kuid mis meile kõigile ja ka mõnele teisele vanale matkakaaslasele kõrvu hakkas, oli ropendamine. Meie ropendasime vähem ja pehmemalt.

Kui tulla tagasi 1984.aasta Altai suusamatka juurde, siis see oli üks karmimaid katsumusi elus. Kuna eelnev häälestus matkaks oli väga tugev, siis minu jaoks möödus kõik kuidagi loomulikult.

Oli väga külm ilm, algpunktis Tjunguri külas -42 kraadi, mägedes alla -30. Telgiks oli vaid 1-kihiline nailon, ahi ei tõmmanud esialgu. Külm ja tahmane elu, kus minu ülesandeks oli olla ahjumees. Käed olid kõigil mustad ja paistes, mul valutasid sõrmed veel kaks aastat peale matka ja seda "tänu" raudtorudele, mida kiskusin paljaste kätega õhtul lahti ja hommikul surusin jälle kokku. Samas oli ilm päeval päikeseline ja ilus, parim, mida talvematkaks soovida.

Beluhha tipus käimine oli täis dramaatikat, kuid kõik läks õnnelikult. Vaid kaks inimest vigastasid tõsiselt jalga. Kurnatusest ja külmast tekkisid grupi sees pinged, kuid üldine õhkkond oli positiivne. Ainult Pille nuttis pärast Beluhhat jalavalu pärast igal hommikul, niikaua, kuni valu tuimaks muutus. Jürka jäi alguses haigeks, Svenil olid jälle lõpus probleemid silmaga ja muidugi jalaga. Mul endal oli kõik ok ja ise imestan ka, kui vähe me siis ebamugavustele tähelepanu pöörasime ja kui julgelt ja otsustavalt riske võtsime.

Lisan siia veel kaardi rajaga ja näitena kaardi, millega matkal käisime. Viimase peal on kõik palju arusaadavam (avada parema hiireklahviga).

Andres tegi kunagi matkapäeviku juurde (25 lk) graafiku, mis koosnes matka kõrgusprofiilist ja temperatuuridest (hommikul, päeval, õhtul).


8mm filmi taustamuusikaks panin Jean Michel Jarre. "Oxygene" jt tema teosed käisid omal ajal sageli kokku matkaslaididega. Andrese originaalis mängis taustaks Pink Floyd.



Sunday, December 6, 2015

Vaikselt tormiilmas

Eile õhtul panid kangelased kena punkti Brasiilia ARWC-le Wabaduse kohvikus, põhjalikult ja soliidselt, nagu neil kombeks. Rahvast oli väga palju, õnneks leidsin koha aknalaual ja 2,5 tundi mõnusat istumist oli garanteeritud.
Järele saab vaadata SIIT 



Üle pika aja üks muusikalugu ka.


Saturday, December 5, 2015

Liustikulõhedest

Tuuli Kochi sümpaatne intervjuu Postimehes Annemai Märtsoniga "Kõige vaiksem ööpäev elus" tõi selgust sellesse suvel toimunud traagilisse sündmusse. Veelkord tuli tõdeda, et mägedes varitsevad ohud, mida me kontrollida ei saa ja tuleb uskuda, et midagi halba ei juhtu. Võimalusi juhtumiseks on siiski vähe, sõltuvalt muidugi marsruudi riskiastmest.

Mägedes matkajale-alpinistile on liustikulõhed tavalised kaaslased. Ahhetused peale esmakordset lõhedega kohtumist mööduvad kiiresti ja edaspidi tuleb põhiliselt lahendada ülesandeid, kuidas lõhedest mööda, üle, üles või alla saada. Muidugi on jäämurrud oma suurte lõhede ja peade kohal kõrguvate serakkidega atraktiivsed pinnavormid ja kutsuvad pildistama. Jää on ilus, selles peituv oht annab värvi juurde.

Mõtlesin, et kirjutaks mõnest kohtumisest liustikulõhega, sest need on jäänud hästi meelde. Lõhe on ohtlik ja see ergastab meeli, viimased aga salvestuvad aju filmi- ning tundekaamera abil. Kuid miski tõrkus vastu, sest kõik pole alati olnud turvaline ja kogutud õnneveksleid ei tahaks ära jagada. Ebausk.
Pildil on üks lõhe, mis on pealt 20cm, alt 3m lai. See oli pimedas meile mitmele üks õnnelik lõhe.

Lisan ühe naljakama videoklipi jalamilõhe ehk bergschrundi ehk lihtsalt berksi ületamisest. Laskumine toimus Ukraina kurult (Suur-Kaukasus), päev peale Tsheget Tau tipus käimist. Filmis Mart Kainel.


Sunday, November 22, 2015

Kaasaelamise nädal

Teadagi millele - Brasiilias toimus ju seiklusspordi MM, kuhu kõrgete lootustega mindi ja kust ülivinge tulemusega tagasi tullakse. Silver, Rain Timmo ja Mann - orienteerujad, rogainiässad, nüüd siis üheskoos kasvanud tugevaks ja ühtlaseks meeskonnaks, kes ei läinud MMile enam kogemusi omandama vaid tulemust tegema. Koht esikümnes oleks olnud super, kuid saavutati viies!

Facebook on täis nädalapikkust arutelu ja finišijärgseid emotsioone, kodulehelt saab tagantjärgi vaadata träkke ja loodetavasti ilmuvad sinna ka fotod peale 6.etappi. Rohkem ei pea otsima infot Sleepmonsterist ja tiimide FB-lehtedelt, saab rahulikult magama minna ja hommikul ärgates pole esimene küsimus: "Põrra-põrra, kuidas meie omadel ka läheb?".

Kell oli 2 öösel, kui ACE Adventure Racing Team tuli täna finišisse, nö viimasel minutil, kiirustades, sest 176 tundi (7 ööpäeva ja 8h nonstop võistlust) sai just sellel hetkel täis. Tegemata jäi küll 300m köiellaskumist ja viimane süstasõit, kuid teenitud koht saadi 2 ööpäeva pikkuse 7.etapiga, millele rajameister planeeris 10-22 tundi.
Olukord oli sellel lõpmatul märgalal esialgu hea, siis ärevusttekitav, siis jällegi suurepärane, kuni läks kõigil väga raskeks, sh kiibitsejatel. Lõpuks saadi siiski õiges suunas liikuma. Sama juhtus ka hispaania/mehhiko tiimiga, seiklusspordi edetabeli nr.1-ga, kes kaldus "ei tea kuhu" juba üsna varakult. Läbi aastate üks maailma tugevamaid võistkondi Silva Rootsist (seekord Haglöfs Silva), eesotsas kapten Aaron Prince-iga jõudsid seal õnneks ainsa taluni, peale mida tegid olulise korrektuuri oma teekonnal (kõrvaloleva foto on teinud Erik Pütsep, Silva fotograaf, kelle juured ulatuvad Eestisse ja kes on selle üle uhke).

Kõikide hämmastuseks ja imetluseks läbis tugevaim tiim (uusmeremaalaste Seagate'i ja nende navigaator Chris Forne) selle etapi otse ja suuremate vigadeta, kuid kulutas ikkagi 39(!) tundi. Kõiki ülejäänud tiime juba vahetusalast lahkunud viie tiimi järel (28) sellele etapile välja ei lastud ja nad lennutati järgmise (ratta)etapi algusesse. Arvati, et 7.etapp on "mission impossible" ja võistlejatega riskima ei hakata. See otsus tehti korraldajate poolt osaliselt inglaste GODZone (nr.7) tiimi info põhjal, kes hindasid peale 8-tunnist edasi-tagasi rännakut etapi läbimist lootusetuks ürituseks.

Kuid peale selle etapi lõppu oli vaja kindlasti ka ühes tükis finišisse jõuda. Järgnevad 30 tundi olid rängad meie seiklejatele ja närvesöövad pealtvaatajatele, kuid kõik lõppes õnnelikult.

Olen varemgi selles blogis maininud Chris Forne-i - tipporienteerujat, keda peetakse maailma parimaks seiklusspordi navigaatoriks, kes on mitmekordne ARWC maailmameister ja ka rogaini maailmameister aastal 2010. Pildil on ta Eesti seiklusspordi Grand Old Man-i, meie seast lahkunud Andres Minniga, peale Portugali ARWC-d 2009.

Eesti seiklussport on pika ajalooga, nüüd tehti ajalugu ka maailmatasemel. Ootame lugusid, pilte ja esinemisi.

Endast ka natuke.

Nädal tagasi toimus EOLi üldkogu, kus valiti uus president (Meelis Mälberg) ja juhatus. Juhtus nii, et olen ka järgmised kaks, hästi vinget aastat juhatuses. Kindlasti ei lähe sinna vaikselt kuulama ja vaid kätt tõstma.


Olen paar päeva pikemalt jooksmas käinud. Täna plaanisin teha kerge ringi looduses, kuid hoopis forsseerisin ilma kaardi ja kompassita Niitvälja sood, sealt, kus varem polnud käinud. Tahtsin leida rada, mida mööda tulime Bike Xdreamil, kuid otsisin läbipääsu vale lagendiku nurgast. Ja sattusin Pantanali-laadsele märgalale. Tegin "ACE'i".


Tuesday, November 3, 2015

Vihm 2003.aasta O-Ringenil

Möödunud nädal möödus haigusega võideldes ja sellele alla jäädes. Tegin kehvas seisus esmaspäeval Riisipere klubi meestega pinksitrenni, kordasin sama teisipäeval Keilas, kõik ikka selleks, et laupäeval Rahvapinksi turniiriks head vormi saavutada. Isegi XT Bingorogaini Pannjärvel jätsin turniiri tõttu ära.

Mäng ei istunud, enesetunne oli hajus ja ebakindel. Aga noh, selliseid asju juhtub ikka, küll tulevad ka paremad ajad, loodetavasti siis laupäeval.

Laupäevasele mängule ei jõudnud, lamasin ja kogusin elujõudu ligi kolm päeva, üritades võimalikult kiiresti jälle ellu naasta. Igasugune sport tundus kauge ja tähtsusetu tegevusena, täiesti mõttetu asjana.

Kuna jaksu midagi tõsist teha polnud, siis otsisin välja Ann Warma ja Andres Laasi poolt sellel suvel antud VHS-kassetist tehtud digikoopia- filmi 2003.aasta O-Ringenist Bohuslänis, Uddevalla kommuunis (vallas?), Lääne-Rootsis.

Seda võistlust meenutasin 3 aastat tagasi blogis teema "Vihm" all. Neljandal? päeval algas kohe peale starti selline äike, et igasugune orienteerumine ununes koheselt. Turnisin ja naersin, kaarti polnud võimalik lugeda, maastikust ei saanud muhvigi aru. Vesi voolas taevast seinana, õnneks mitte väga pikalt.

Ja nagu blogi tollases sissekandes juba mainisin, sai nalja raja lõpuosas kõvasti, eelkõige sügavatel savistel orunõlvadel.

Kogu pulli filmisid O-Ringeni filmi tegijad, veel noored mehed oma esimesel katsetusel. Panin sellest kokku lühikese ülevaate savinõlvadel ukerdamisest ja vabandan autorite ees, et teost niimoodi ebaseaduslikult levitan. Süüd kergendab ehk see, et sündmused toimusid 12 aastat tagasi ja ega keegi neid muidu mäletaks, kui niiviisi ei elustaks. Meid, eestlasi, oli siis O-Ringenil päris palju, sest tegime selle 5-päeva jooksu vahetult peale veteranide MMi Haldenis, Norras, mitte kaugel Bohuslänist.

Siin see video (Youtube'st otse vaadates on pilt suurem).


Saturday, October 24, 2015

Geoinformaatiline nädalavahetus

Hästi läbimõeldud ja korraldatud konverents, huvitavad ettekanded, EUROGI McCormack ja Open GISi (OGSi) esindajad, tore nooruslik seltskond, väga lühike öö - see kõik oli ESTGISi aastakonverents Pühajärve SPA-s.

Neli aastat tagasi korraldasime esimese juhatuse liikmetena esimese konverentsi Sagadis. Traditsioon on vägevalt jätkunud, seekordne üritus oli kindlasti üks parimaid, kui mitte parim. Osalejaid oli palju, kõik soovijad vist ei saanudki.

Peale pikka konverentsipäeva ja enne pidulikku õhtusööki sai kroolitud mõned basseinipikkused ning higistatud saunas. Kuid see higistamine ei jäänud viimaseks, tantsimine võib teinekord samuti kõvasti kaloreid ja vett kulutada.

Kui esimesel aastakoosolekul diskuteerisime Kristianiga vabavara ja tasuta andmete üle, siis seekord suhtlesime rahvaga läbi tantsumuusika. Nimelt olime mõlemad esmakordselt diskori ametis, selleks eelnevalt oma vanu vinüülplaadikogusid läbi kuulates ja programmi kokku pannes.



Meie etteaste kestis 1 tund (pilt SIIT).


Väike stiilinäide on allolevas klipis (Sulevilt):



Konverentsi sportlik programm jätkus hommikul kell 7.30. Peale 2-3 tunnist magamist asusid 7 meest meie geoinformaatikust jooksuässa ja filosoofi Raivo Alla eestvedamisel ning "polkovnik" Enari julgestusel 45-minutilisele hommikujooksule. Üllatavalt hea oli, oleks võinud olla palju raskem. Kõik mehed olid heas vormis ja silmad särasid nagu kõigil sellel üritusel.

Raivo on kahtlemata fenomenaalne jooksumees, kes on mõne aastaga jõudnud keskpärasest harrastajast Eesti tippude hulka. Vähe sellest, tegemisel olev doktoritöö käsitleb vist samuti jooksu filosoofilisi aspekte. Natuke räägib ta jooksu, maastiku ja GISi seostest 18.novembril GISPÄEVA konverentsil Rahvusraamatukogus. Kuid kolm päeva enne seda on tal plaanis joosta Valencia maratoni, eesmärgiks aeg alla 2:25.

Mõtteid elust, treeningust ja võistlustest saab lugeda Raivo blogist: SIIT.


Sunday, October 18, 2015

Geoloogiline nädalavahetus

Nädalavahetus sai alguse juba reedel, kui Rakvere SPA-s toimus "Eesti Strateegiliste Maavarade" konverents. Kohal ja rääkimas mitu ministrit, ülikooli rektorit, riigikogu liiget, välisriikide esindajat, palju olulisi ametnikke, suurettevõtete juhte ja loomulikult geoloogia ning mäenduse tippspetsialiste.
Üritusest ja ettekannetest jäädakse rääkima veel pikalt, tase oli kõrge, teemad aktuaalsed. Loodetavasti ilmuvad ettekanded kunagi järelvaadatavana, Postimees tegi otseülekande veebis. Kas toimub ka mingi läbimurre geoteaduste ja maavarauuringute olulisuse mõistmisel ühiskonnas, selgub mõne aja pärast. Aeg on pea liiva alt välja võtta ja vahetada see puursüdamiku vastu. Lühidalt, on vaja enam väärtustada ja tunda oma maapõuerikkusi ja öelda seda julgelt välja ka poliitilisel tasandil. Ühed olulisemad märksõnad olid põlevkivi, fosforiit ja haruldased muldmetallid.

Rakverest sõitsin õhtul Tartusse, osalemaks laupäeval XI geoloogia sügiskoolis ning geoloogide suurel kokkutulekul "195 aastat geoloogiat Eestis". Nimelt hakati aastal 1820 õpetama Tartu Ülikoolis geoloogiat.  

Õhtusel pidulikul koosviibimisel AHHAA keskuses pajatas Erik Puura paarkümmend lühikest ja lõbusat lugu ülikooliajast. Tema ettekande teemaks oli "Ühiselamukultuur kui geoloogiatudengite loomingulise arengu tagaja 1980ndate keskel". Nende kursust iseloomustavad tõeliselt suured meesliikmed, seda nii kaalu kui karjääri osas. Nad astusid esimesele kursusele siis, kui meie olime viiendal, kuid saadeti soojenduseks kohe nõukogude armeesse, kust naasid kaks aastat hiljem. Üks kõrvaoleval pildil olev kogukas tegelane saadeti Afganistani. Küsimus: KES?

Kõva tegija peol oli geoloogidest koosnev punkbänd Eterniit, kelle loomingu ehedaks näiteks on allolev lugu "Fosforiiti rahvale!". Ei puudunud ka sellised lood nagu "VKG argipäev" (sõnad allpool, video ka olemas) ja "Tartu vaim".


Õhtu venis pikaks, Tartu kesklinna erinevad söögi-joogikohad olid õnneks kaua avatud.

Kuid tiheda programmi vahel õnnestus teha ka üks nostalgiajooks nooruspõlve radadel. Väikese otsimise järel leidsin üles Tissa augu, mis oli lapsepõlves üks teravamaid suuskadel mäest allalaskmise kohti. Auk oli väike ja enne, kui keegi alustas laskumist, hõikas "Tulen!". Vastasel korral oleks võinud all augus kellegagi kokku põrgata. Siis olid augu nõlvad üsna võsas, nüüd pargilaadselt lagedad.
Küsimus: Kus asub Tissa (pildil)?

Järgmiseks tuleb geoinformaatiline nädalavahetus. Sportlikud tegevused peab kahjuks jälle edasi lükkama.


VKG argipäev (Eterniit)

Seisan üksi toas ja viina pole
Sõbrad ammu läind ja koer on kole.
Köögi uksest puhub sisse tuhk
Akna taga maailm paistab tuhm

Juba kolmas kuu ei ole raha
Talve riided juba müüsin maha.
Sule sappa sai ka onu Dima
Enam hommikul ei võta viina.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.

Vennas Sandor kaevab palju tahab
Aga meile selle keelas ära.
Ütleks Rohumaale „Ära vassi“
Muidu saad ka Sina halli passi.

Tundub vist, et homme lähen tööle
Tehases on vaske terve koorem.
Mis ta vaiksena seal ikka seisab
Emeksist saab kätte aasta leiva.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.


Sunday, October 11, 2015

Bike Xdream Keilas

Selle aasta Bike Xdream oli kahtlemata üks oluline spordisündmus Keila linnas, ehkki tavaelanikule jääb see mõne korvpallilahingu, taipoksi matši, Keila poolmaratoni vmt võistluse  kõrval arusaamatuks alaks. Vaadata pole ka justkui midagi. Ometi oli osalejate ja korraldajate seas nii mõnigi maailmameister, rohkem või vähem tuntud Eesti rattaäss, Soome rattaorienteerumise tipptegijad. Kokku osales 140 võistkonda 420 liikmega.

Stardis oli põnevamaid hetki kaardi avamine, et näha, kuhu seekord rada viib. Korraldajad oskavad seda infot kenasti saladuses hoida, vaid üksikute fotode järgi võis aimata, kus võistlus toimub. Samas pole maastiku etteaimamine oluline, tulemused pannakse paika ikka vaid rajaplaneeringu ja tagajalgade tööga. Vigu tehti seekord omajagu, millest ei pääsenud ka ülekaalukalt võitnud soomlased. Xdreami ässad Aibast, Malsroos ja Pekk (Team Nike/SIS Go), tuntud kui tugevad rattamehed, üritasid seekord võitu ujumisega koju tuua (KP46), kahjuks pidi kahel korral kaelani vette läinud Erik tunnistama Vasalemma jõe üleolekut. Ilm oli üsnagi jahe, külma kurtsid päris paljud osalejad.

Ise läksin Vaude Bike Xdreamile ainuüksi juba seetõttu, et võistluskeskus asus kodust 150m kaugusel ja Keila lähiümbruse avastamiseks ning uute trenniteede leidmiseks oli see parim võimalus. Superboonuseks muidugi ka uus rattakaart. Eesmärgiks oli rahulikult kulgeda, sest trennitegemisega on praegu nii nagu on. Võimaliku krambiohu tõttu sõitsin kogu aeg jõudusäästvalt, äkilisi tõmblemisi vältides. Kaaslased olid samad, mis eelmisel aastal - Mati Preitof ja Raul Olesk (võistkond Lendoravake).

Esimesse punkti (KP44) panime siiski üsna kiiresti, sest tee oli kohalikuna selge. Paljudest ässadest, loomulikult ka Heiti Hallikma'st, saime ette, kuid esimesena loomulikult punkti ei jõudnud.

Ohtusse viival kruusateel hakkasid minu ratta pudelihoidja kruvid logisema, õnneks olid Matil kuuskandid kaasas ja viga sai parandatud.


Esimese vea tegime peale KP51, kus kaardil olevat otserada KP54 suunas ei näinud (seda õieti polnudki). Seal oli enamus tiime segaduses. Põhiliselt tänu Raulile saime vead parandatud ja segasemad etapid kenasti läbitud.

Kahjuks ei juhtunud sellel võistlusel midagi erilist, lollusi ei teinud, külma vette ei roninud. Krampe ka ei olnud. Kuna fotoaparaat oli kaasas, kulutasin  kitsa silla juures mitu minutit pildistamiseks.

Kes järjekorras seista ei tahtnud, sõitis rattaga läbi jõe.

Pulli sai KP46 juures, kus lai kraav oli kaardile trükitud musta jämeda joonena (GPS-träkkide aluskaardil oli kõik õige) ja enamus tiime sai seal edasi-tagasi sõitu teha.

Läänepoolne osa kaardist oli idapoolsest aeglasem, aeg kulus seal üsna ruttu. Ehkki tundus, et KP38 juures oli veel aega piisavalt, võttis läbimurre KP33-e omajagu aega (oodatust siiski vähem). Tahtsime kindlasti ära võtta ka ülejäänud 5 punkti Keila o-kaardilt, KP39 juba väikese riskiga. Kahjuks jäimegi finišisse paar minutit hiljaks, mistõttu kaotasime mitmeid kohti lõpuprotokollis. Kuid see polnudki oluline, kodumaastikul sai kihutada nii, et kaarti ei pidanudki lugema.

Läbisime 73km, saime 30. koha (ca 140 tiimi hulgas), jalutuskäiguks täiesti ok.

Tulemused
GPS-träkid

Alumine on Meelis Toomi pilt. Teised tema pildid on SIIN.

Ametlik video ka (YouTube-is)



Ei saa lisamata jätta ka ühe jahimeeste loo (sündmused toimusid KP55 ja 53 vahel):

Teeme lühikokkuvõtte laupäevasest jahilkäigust.

Meie võidukas meeskond koosseisus A, B ja C suutsid jahimeeste toel metsast välja tuua 2 põtra, kellest üks on nüüdseks Linnamäe lihatööstuse hellades kätes.

Päev oli põnev, sest samal ajal algas suur ratastel orienteerumisvõistlus. Nii jahi- kui ka rattaseltskonna marsruudid ühtusid. Hea, et meie enne metsa jõudsime. Kütiliin sai paika ja mõningase karge õhu, metsavaikuse ning hiliste sügislinnukeste jälgimise järel kostus metsast jälgi ajava koera heledat haukumist ja siis… kolm pauku …. Esimene põder oli käes! 

Aga hommik oli veel varajane ja jäime edasi oma positsioonidele, et äkki tuleb veel! Oodates hakkas veidi jahe, liikusime ringi ilma suurema lootuseta, aga loodus oli sel korral helde ja tuli veel teinegi põder. Samal ajal ilmusid põõsastest jalgratturid, andsime raadiosaatjatega häiret, et uued loomad laskeulatuses. Aga küll siis hakkas aga tulema! Ikka üksi, kaksi ja üldjuhul kolmeste puntidena. Kui aru said, et käimas on jaht, hakkasid paluma, et neid ei lastaks ning soovitasid tule konkurentide pihta avada. Sel korral neil vedas peale ühe piiga, kes rattaga põõsasse kinni jäi, ülejäänud pääsesid kaotusteta. Üks võõrkeelt (vene) rääkiv rattur sattus põõsastest sööstes meie auto peale ja pahandas: „Tšego stoiš na dorooge, blin!“ Aga tal oli nii kiire, et ei jõudnud temaga keskustellu astuda.

Kaks põtra tuli metsas ka puhtaks rookida ja meie põdra puhastamine jäi Tõnu teha (olime talle moraalseks toeks). Põtrade metsast välja toomine käis Ämaris baseeruva logistikapataljoni reipa laulu saatel. Üle metsa kajas: “Jää vabaks Eesti meri…“

Tuesday, October 6, 2015

40 aastat hiljem, püstoliga märklauda

Julgesin end pakkuda Firmaspordi õhupüstoli laskmisvõistlusele, sest täpselt 40 aastat tagasi olin tuhandeid kuule siluettidesse tulistanud ja kümneid tunde püstoliga kuiva trenni teinud. Viievõistluse üks ala oli siis pööravatesse siluettidesse tulistamine, mis hiljem vahetati ära seisva märklaua vastu.

Nüüd siis seisin jälle püstoliga laskejoonel, Audentese keldris, sobiv käepide pihus ja harjumatu õhupüssitina rauas. Proovilasud läksid kenasti kobarasse ja lõpetasin soojenduse juba viienda lasu pealt. Ei tahtnud kätt väsitada, sest võistlus koosnes 2x10 lasust ja polnud õrna aimugi, kuidas kuulid lendama hakkavad või kui kiiresti käsi väsib. Märklaud oli 10m peal üsna tilluke ja tundus väikese imena, kui kuulid musta alasse lendasid.

Pildil omaaegse talvise VTK äss Ants Pertelson aktsioonis.

Kuid võistluslaskudeks tuli ärevus sisse. Õnneks kontrollisin esimest 10 lasku päris hästi, kuid teine kümme lagunes jällegi ära. Käsi väsis ja värises natuke rohkem, tundus küll, et kõik läheb normaalselt, ometi lendasid kuulid piima ja hea tulemus jäi saavutamata.

Vahetult peale laskmist oli sees väike pettumus (85+71 tiheduse peale), kuid üsna pea asendus see mõnusa nostalgilise tundega, saades toitu kaugest lapsepõlvest. Rohkemat polnudki vaja. Tehtud.

Tulemused

Õhtul vaatasin arvutist Ilmar Raagi filmi "Ma ei tule tagasi". Hea, väga hea.

Sunday, October 4, 2015

Spartast Nõvani

Hommikul vara saatsin pereliikmed - naise ja noorema tütre, Nõvale rogainima. Lauatenniseturniirini Spartas jäi veel parasjagu aega ja enesestmõistetavalt avasin interneti.

Seal ootas ees põnev blogisissekanne - Silveri muljed 24h jooksust Šveitsis koos meeleoluka lühifilmiga Eesti rekordi purustamisest. Ise jooksis, ise filmis end ja kommenteeris ka iga tunni järel - omapärane eksperiment seegi. Usun, et tema jaoks polnud oluline mitte ainult sportlik saavutus, hoopis põnevam tundus isiklike piiride kompamine, dialoog keha ja vaimuga, muutuste fikseerimine ja edastamine. Ja et see raske asi liiga rutiinseks või tüütuks ei läheks, tuli põnevust juurde mõelda, ehkki selle peale kulus parasjagu energiat.

Minu arust tabas Silver oma sissekandega mitut kärbest:
1. Tõestas avalikkusele, et tipptasemel seiklussportlased on ühed väga vinged tegelased. Rahvas mõistab läbitud jooksukilomeetreid ja rekordit, kuid ei saa mõmmigi aru seiklusspordi vintsutustest.
2. Kui suudad pika pingutuse jooksul oma seisundit hinnata ja seda ka teistele arusaadavalt ning vaheldusrikkalt edastada, ei paistagi taoline rutiinne tegevus mõttetu enesepiitsutamisena.
3. Oluline on harida (informeerida) ja motiveerida, mis ongi tõenäoliselt kõikide Silveri sissekannete ning lugude üheks eesmärgiks.
4. Jätkuvalt hoida fännklubi ärkvel oma tegevuste juures, mille kulminatsiooniks saab seiklusspordi MM Brasiilias.
ERR uudisklipp

Blogilugemise tõttu unustasin koera, kellega oli enne linnasõitu vaja veel kiiresti väljas käia. Taevas oli sinine, ilm imeilus. Jooksin ja samm tundus kuidagi eriliselt kerge. Oleksin vist pidanud rogainile minema, ehkki teadsin, et see tunne võib olla petlik. Esimesed 2 tundi on alati tore, siis enam mitte nii väga.

Spordiselt Kalevi lahtised firmaspordi meistrivõistlused lauatennises algasid kell 10.00 Spartas. Jõudsin kohale natuke varem, kuid head sparringupartnerit kohe ei leidnud, mistõttu jäi soojendus puudulikuks. Vaatamata hommikusele kergele enesetundele olin lauatennise laua taga kange ja nurgeline. Parem käsi käis imeliku nurga all, lõiked ebakindlad, topsidest rääkimata. Pidin iga löögiliigutust mõtlema, mis vähendas reaktsioonikiirust ja lisas ülepingutatud vigu. Ühesõnaga, läksin esimesele kohtumisele reitingu 400. reketi Raigo Rommotiga ebakindlas seisus. Keila turniiril olin teda üsna kindlalt võitnud, nüüd tuli aga hoopis teine mäng - kindel kaotus 0:3. Raigo ei tundnud minu mängu ära, ma ise ennast samuti.

Psühholoogiliselt huvitav juhtum, kuid ei hakka siin pikemalt lahti arutama. Lühidalt, mänguisu oli nullilähedane ja ma ei saanud üldse aru, miks ma siin olen.

Alagrupis oli veel neli meest, kahjuks tublisti nõrgemad ja võidud tulid 3:0. Kokku oli M40 vanuseklassis 4 alagruppi, igas 6 meest. Võistlusel ei tohtinud osaleda mängijad reitinguga alla 300, kuid kunagised mängijad, kes pole turniiridel osalenud ja seetõttu ka reitinguta, võisid ikka kohale tulla.

Kuna igast alagrupist sai play-offi edasi kaks paremat, läksin kokku ühe teise alagrupi võitjaga. Enne õnnestus veel kiireid pallivahetusi treenida ja juba hakkas tekkima tunne, kus löökide peale mõtlemine hakkas tahaplaanile jääma. Keha tegutses instiktiivselt, mida ongi vaja soojendusega saavutada.

Mäng tuli meil väga võitluslik ja tasavägine. Kohati tundsin, et olen üle, kohati jälle, et seekord vastasele kuidagi vastu ei saa. Usk vaheldus kõvasti, nagu ka maha mängitud suurem edu- või tagasi võidetud kaotusseis. Seisul 2:2 läksin viiendas setis mitme punktiga ette ja sama kiiresti selle edu ka kaotasin. Lõpus oli vastane aga julgem, ründas otsustavalt ja edukalt ning võitis 11:9. Mäng oli huvitav mõlemale, vastane tulemusega ilmselgelt väga rahul.

Järgnevas miinusringis võitsin ühte Päästeteenistuse meest, kes ei saanud minu servidega hakkama ja andis sellega palju punkte ära. Eduseis ja trumpässa omamine andis aga enesekindlust ning seetõttu mängisin pingevabalt. Võit 3:0.

Ja siis tuli viimane mäng 5.-6. koha peale. Vastane oli ilmselgelt korralik tegija, kes hävitas mu tugeva kaaslase, kellele trennis tavaliselt kaotan, 3:0. Olin viimaseks mänguks jõudnud nn mängukonditsiooni, vastane aga kurtis väsimuse üle ja ei viitsinud pikalt sooja teha.

Mäng tuli pingeline, esimese võitsin 11:9, teise kaotasin kindlalt 5:11. Kolmandas saavutasin jälle töövõidu ja suur pingelangus ning rõõmushõisatus tekkis peale neljanda seti võitu. Seega 3:1 võit - lõpp hea, kõik hea.

Seejärel kiirustasin Keilasse, pakkisin koera autosse ja põrutasin Nõvale TAOK rogainile. Kohale jõudes oli aega veel ca 2h lõpuni, uurisin pereliikmete asukoha ning üllatasin neid metsavahel koeraga. Ilm oli jätkuvalt suurepärane ja 1,5-tunnine matk nauding.

Õhtul olin väsinud nagu peale 8-tunnist rogaini. Nõvalt ostetud värskeltsuitsutatud lestad sisse, Manchesteri õlu peale ja magama.

Facebookis veel mõned PILDID.

PS. Mis ennustusse puutub, siis eksisin MN klassiga. Eleri Hirv ja Sander Mirme tegid ilmselge alaplaneeringu, läksid alguses itta ja jätsid kaks punkti võtmata. Hiljem polnud seda viga enam võimalik parandada ehkki üle jäi terve tund. Ka Antti Roose ja Eduard Taivere oleksid samuti kõik punktid ära võtnud, kuid jätsid kirdenurgast samuti KP47 võtmata. Ehkki jahimeeste tõttu oli rajameister Lauri Leppik sunnitud planeeritud ala vähendama ja osa punkte ümber paigutama, oli tugevatel tiimidel, kes kõiki punkte kindlalt võtma ei läinud, päris huvitav planeerimisülesanne. 

Wednesday, September 30, 2015

Nõva rogain, 10 aastat hiljem

Laupäeval on tulemas järjekordne TAOK rogain, seekord Nõval. Alates 2002.aastast, kui osalesin esimest korda nendel, nö mitteametlikel Eesti meistrivõistlustel, pole ühtegi korda vahele jätnud. Kuid nüüd saab see traditsioon rikutud, tervis pole kõige parem ja rahuliku meeldiva metsaskäigu asemel eelistasin siiski võitluslikku lauatenniseturniiri Tallinnas, kus Eesti reitingu 300 esimest ei tohi osaleda. Mul on praegu reiting 419.

Nõval tegime 2005.aastal Marjega oma esimese 24h rogaini. OK Orion korraldas Euroopa meistrivõistlused, rogaini maaletooja Andres Käär oli rajameister. Võitsid tookord Jaanus Reha ja Margus Klementsov, viimane pani peale finišit pildi taskusse. Midagi kirjutasin "Orienteerujas".

Ise tahtsin minna rogainile pehmete kingadega, sest sobivaid jalanõusid polnud. Õnneks siiski nii ei teinud, seitse tundi jooksin o- ja ülejäänud aja uute jooksutossudega. Viimased said kõvasti kannatada, kuid jalad jäid enam-vähem terveks. Öösel sadas kõvasti vihma, Marje külmetas kõvasti ja ravis hobusesalviga valutavat puusa. KP46-ga tegime öösel megavea, kuid 3.koha saime ikkagi. Tulemuse mõttes oli tegemist ebaõnnestunud võistlusega, kuid hammas sai verele ja nii oleme 10 aastat rogaine teinud. Eks näis, kaua veel.

Selle aasta võitjate ennustamine pole raske. Meestest pole konkurente Aadli-Abram'il, ehkki soomlased Mäkelä-Skinnari on ka tugevad. Segavõistkondadest võidavad Hirv-Mirme ja naistest Sulg-Gutman.

Armo Hiie tegi väikese ennustuse kaardi ja punktikohtade osas, aluseks võttis 2005.aasta kaardi, mille peale oli Kivistik õrnalt kandnud tookordsed punktikohad. Võitja saab seekord 135 punkti ja läbib 62-63 llkm.

Sunday, September 27, 2015

Suunto nädalavahetus

Esialgu ei plaaninud Suunto Games´ile minna, sest joosta ei jõudnud ja kõndida ei tahtnud, kuid uus põnev maastik ja rahvusvaheline mõõde tõmbasid ligi. Võib-olla toimus võistlus Suunto Games´i nime all ka viimast korda.

Viimase jooksu ajal nädal tagasi oli ilm palav ja see sörk-jalutuskäik oli vaid üks suur vaev. Ootasin jahedat ilma, sest siis oli lootust ka kiiremaks liikumiseks. Midagi pole teha, see lihtsalt on borrelioosi eripära.

1.päev

Maastik oli üllatavalt hea läbitavusega ja rajad oodatult huvitavad. Õnneks suutsin suuremaid vigu vältida, ehkki halvasti tajutavad sihid ja kohatine ujuv reljeef tekitasid ebakindlust. Suurima ajakao sain etapil 5-6. Punktis 5/42 küsis üks Soome vanamees abi ja näitasin kaardilt, kus ta asub. Kuid sellest ei piisanud, ta tahtis,et näitaksin asukohta tema kaardil. Läks päris palju aega, et leida õige koht tema kaardilt. Näitasin punkti asukoha ja jooksin ära. Mõne hetke pärast lõi pähe, et näitasin talle vale punkti. Tulin tagasi ja pärast väikest otsimist kaardil sain ta korralikult paika. Vana oli rahul ja tänas.

Edasi oli vaja hoida vaid õiget suunda ja kaugust KP6 poole, kuid mõtted läksid tagasi äsja juhtunu juurde, tundsin, et keskendumine oli oluliselt häiritud. Ja nii jooksin 10m kauguselt punktist mööda alla soo peale ja olin segaduses. Lõpuks küsisin ?? käest, et kas see on see piklik soo ja sain vastuseks, et on küll ja punkt on kohe selja taga.

Teistest väiksematest vigadest võiks kirjutada terve romaani.

Üllatusena juhtisin kuni ärasõiduni M55 klassi, kuid lõpuks oli Kaljo Julge siiski parema aja saanud. Kuid see polnudki oluline (va, et võitja 1.päeva auhinda ei saanud), teisel päeval peab samuti hakkama saama.  Kuigi ma ühtegi etapivõitu ei saanud, oli jooksukiirus üsna talutav. Eriti hea oli mäest alla joosta.

Tulemused

Õhtul käisin Tartu kinos "Ekraan" vaatamas "Everesti". Vägevalt filmitud ja hästi tehtud 3D film, kuid lugu oli jälle seesama - 1996.aasta tragöödia, millest Jon Krakauer oli juba raamatu kirjutanud, filmgi tehtud. Samuti käsitlevad seda juhtumit mitu dokumentaalfilmi. Seetõttu oli filmi natuke igav vaadata, sest kõik oli hästi ette teada. Huvitav oli ehk see, et erinevalt Krakaueri raamatust "Hõredasse õhku", oli filmis üheks kangelaseks venelane Anatoli Bukrejev. Kui Bukrejev palus Krakauerit tulla tormis ja pimedas appi teisi otsima, põhjendas viimane oma keeldumist lumepimedusega. Loomulikult väitis Krakauer peale filmi vaatamist, et sellist dialoogi polnud toimunud ja kogu tõde tragöödiast on kirjas tema raamatus.
Igal juhul tasub vaatamist.

2.päev

Ilm oli suurepärane ja parajalt jahe. Alustasin kenasti ja läbisin enesekindlalt pikki suunaetappe. Viiendas KP-s olin tõusnud liidriks. Kuid etapil 5-6 hakkasin kartma, et ei tunne looduses ära edela-kirdesuunalist sihti ja kaldusin järjest enam paremale. Vastutulnud sihil oli asukohast ülevaade kadunud, miskipärast oli tunne, et olengi juba pikalt üle läinud. Ja varsti tuligi vajalik tee-äärne soo, mis osutus siiski valeks. Rein Rooni tegi sama vea.

KP7-s suutsin jälle kolmandaks tõusta, sest Andres Talver tegi suure vea. Kuid edasi läks kõik allamäge, kõigepealt viga keerulise 8.punktiga, kus KP65 tipukese järgi suutsin end kuidagi paika saada ja järgmisse punkti jõuda. Etapp 8-9 oli hästi kontrolli all, kuid lõpus tuli ootamatu kõrvalekalle. Etapp 9-10 tundus lihtne, sain justkui õigesse teede risti, kuid olin hoopis väga palju paremale kaldunud!???
Midagi head sellest jooksust tulla ei saanud.

Tulemused (2 päeva summa)

Saturday, September 12, 2015

Katkenud lend Mõndaveres. EMV pikk rada

Enne jooksu:
Kuna nädalataguse Xdreami lõpp tuli kuidagi kergelt ja hea oli olla ka järgmisel päeval, siis arvasin, et vorm peaks olema täitsa ok ja EMV pikal rajal läheb andmiseks, põhiliselt Maido Kaljuri ja Andres Talveri vastu.
Tegin veel kindlaid plaane minna nädala pärast Seiklushundi Elva 3h rogainile ja 3.oktoobril tirida kõvasti TAOK 8h rogainil.
Soojendusjooksul oli enesetunne aga kuidagi ebamäärane, ilm tundus pimestavalt valge ja keha tuim. Jooksuvorm pidi selguma rajal.

Peale jooksu:
Tundus, et hooajaga on nüüd finito. Väga raske oli olla, enesetunne nagu peale 24h rogaini. Nägemine oli oluliselt halvenenud, kas siis silmajooksnud higist või millestki muust. Puusavalu vajas valuvaigistit, mida kaasas polnud. Kuid seda polekski võtnud, sest füüsiline seisund oli alla igasugust arvestust.  Enne lõpuliblikaid tulin rajalt ära, lihtsalt ei suutnud enam. Hull lugu, pole vist varem juhtunud, et oleksin kurnatuse tõttu orienteerumisvõistluse katkestanud.

Järeldus:
Peab uuesti borrelioositesti tegema, sest seisund pole normaalne. Pikkadest pingutustest tuleb sellel aastal ilmselt loobuda, sh ka Keila BikeXdreamist.

Rajal:
Kuni 11.KP-ni läks täitsa kenasti, ehkki olin siis Maido Kaljurist juba 8 min taga. Samas olin 11.KP-ga vea tegemisel koos hilisema pronksimehe Kaljo Julge ja Jaak Rohtsaluga. Viga tuli väga suur, millele järgnes lihtsam jooks võistluskeskusesse. Ometi suutsin ka seal ühe pika edasi-tagasi lisajooksu tekitada. KP13-sse praktiliselt kõndisin. Mõtlesin katkestamisele, sest jooksuvõime oli nullilähedane. Ometi võtsin sisse ühe geeli ja jõin kõvasti vett peale, misjärel jalutasin mööda teed KP14 poole. Raske oli isegi kõndida ja kuna enesetunne paremaks ei läinud, pöörasin tagasi koduteele. Lühike tee tundus pikana.
(kaardil ka Maido Kaljuri ja Mati Preitofi GPS-jäljed)

Vaatasin lõputõusul kaasvõistlejaid. Kellel rada pooleli jäi, see kõndis rahulikult. Muidu oli karm ja füüsiliselt nõudlik maastik. Jaanus Reha tehtud rajad olid põnevad ja ei soodustanud koosjooksmist. EMV-vääriline võistlus ja ei ühtegi protesti. Vedas, sest olin žüriis.



Sunday, September 6, 2015

Kanuuetapita Paldiski Xdream

Selle aasta Xdreami viimane etapp toimus mugavalt lähedal, Keila sadamalinnas Paldiskis. Pakri poolsaarel olen palju käinud, vähemalt 5 korda orienteerunud, rogaininud ja korra ka iksdriimitanud.

Xdream-i Klooga etapp, mis toimus 27.aprillil 2008, oli emotsioonide poolest värvikas. Olin tõsiselt põdenud mandlite tonsilliiti ja parajasti lõpetamas antibiootikumide kuuri, kui läksime Maku ja Tähnasega rajale. Kõige tähtsam oli tookord minu jaoks külmetamisest hoidumine. Mis aga juhtus, oli see, et kohe alguses läksime Makuga Klooga järvel paadiga ümber ja ulpisime aprillikuises vees ca 15 minutit. Ainult see, et kaks kanuud tulid meile korraga appi, päästis veel pikemast külmetamisest.

Klooga etapi lõpp oli samuti huvitav. Kuidagi kogemata sattusime astangu alumise serva kaudu Paldiski sadama territooriumile. Ja kuna sealt teistmoodi välja ei pääsenud, siis ronisime Medisofti järel üle kõrge aia. Natuke imelik küll oli, kuid kuna kõik läksid ees, siis järgnesin. Tulemuseks sadamavalvuri telefonikõne korraldajatele ja DSQ. Xdreami foorumis läks teema üsna palavaks.

Seetõttu ootasin huviga, et millega veel suudab rajameister Tanel Taal Paldiskis üllatada. Etterutates olgu öeldud, et eelkõige Madise mudavannidega. Kanuuetappi Vasalemma jõele ei näinud samuti ette, ehkki lisaks merele seal palju teisi võimalusi polnud. Natuke liiga palju sai seekord ratast sõita ja mahajäetud hoonetest bingopunkte otsida. Aja planeerimisega läks rajameistril ka seekord natuke viltu, ratast oleks võinud tunnikese jagu vähem olla ja kanuuetapile lubada kõiki.

Võistlusest.

Stardiülesanne ei õnnestunud meil kõige paremini. Hajutuses andsime näiliselt kergema valiku Karmole (C), Indrek võttis A- ja mina B-variandi. Esimese punkti leidmiseks bastioni küngastel oli vaja korralikku persetunnet (PT-d) või siis kaasvõistlejate hoolikat jälgimist. Kuna jätsin kaardi rattale, siis kasutasin viimast abivahendit. Lähenemisel maanteelt KP3 poole tegin omast arust kavala teevaliku, üksinda, kuna teised pöörasid juba varem ära. Tulemuseks oli 400m ratta vedamist soises metsas...

Kuid ma polnudki kokkusaamispunktis (KP3) viimane. Indrek oli oma variandil tublisti viga teinud ja tuli veelgi hiljem.

Siiski oli see ajakaotus Xdreami jaoks tühine. Järgnev tuulikute mäng tekitas parasjagu segadust kõigile, eriti KP9-s asuv tuuliku laba. Vana ja ebatäpse kaardi järgi eeldasime, et KP9-s asuv tuulik on kaugemal, kuid vastutulevad tiimid ja Neeme Looritsa enesekindel liikumine vastupidises suunas sügavasse võssa tõmbas ka meid magnetina kaasa. Ja läkski õnneks.

Esimene punktide otsimine hoonetest oli KP12-14. Kuna palju tugevaid tiime oli seal koos, siis kambaga leiti kiiresti kaks lähedalasuvat punkti. Tegelikult oli see rajameistri poolt kaval mõte, panna kaks punkti teineteisest 5m kaugusele. Kolmanda järele ei tulnud samuti kaugele minna, see oli kõige lähemal asuvas majas. Sellega saime teistel tiimidel natuke eest ära.

Minu jaoks oli huvitav punkt 15B, mis asus tuletornist kirdes. Kammisin mitme konkurendiga kogu hoone läbi, ei midagi. Olin juba minemas seda punkti otsima väljaspool maja, kui hoonest väljunud võistleja kehakeel näitas, et ta on ikkagi sealt punkti kätte saanud. Nii see oligi, tuli vaid väikesest katuseaknast välja ronida, mööda järsunõlvalist plekist katust harjale ronida ja sealt mingi torni tagant punkt võtta. Nii lihtne see oligi.

Tublisti minuteid kaotasime KP17-ga, kuid seal oli edasi-tagasi punktikammijaid päris palju. Punkt ise asus aga puu otsas, kohe selles kohas, kuhu kõigepealt läksime. Kahjuks ei taibanud puu otsa vaadata (legendist loeti "puu võras" asemel välja "puu võsas"). Kuna kokku said nii A- kui B-raja võistkonnad, tekkis puu juurde ka paras järjekord.

Hästi oli välja mõeldud kaheringiline reljeefikaardiga orienteerumine (18/29). Suures osas ületamatu kaljuastang tegi teevalikute tegemise põnevaks ja orienteerumise üsna tehniliseks. Meil õnnestus see etapp hästi (enne ring X, seejärel Y).

Edasi tuli lõputult ratast, põhiosas metsasihtidel ja -rajakestel. Rattavalikus tegime mitu viga. Indrek oli 4 punkti (5-st) võtmise plaani valmis teinud ja läks vedama. Kahjuks sai valel ajal suure oksa tagumisse rattasse ja sel ajal, kui ta seda välja kiskus, panime meie Karmoga suurele pundile järele, möödudes niiviisi vajalikust pöördekohast. Indrek nägi seda, kuid oli liiga kaugel. Punkti 63 võtsime ringiga.

Rattasõidul keskendusin ise rohkem ühtlasele pingevabale kerimisele, sest oli oht, et rattasõidu osas treenimata lihas võib krampe tekitada. Ja mingil hetkel hakkaski kiskuma. Vea tegime ka etapil 46-47, kus rada kiskus väikesel lagedal valesse suunda. Minu rõõmuks tegi sama vea ka vastusõitnud Raichmanni kamp.

Hea leid oli mudaetapp 50/57. Indrek läks torni KP90 asukohta vaatama, kuid ei saanud ülesandest õigesti aru, mistõttu pidime rajal sellesse oletatavasse punkti suunduma sisetunde ja loha järgi. Läks õnneks. Roostikus, mudas ja kuni reieni mudases vees kõndimine oli täitsa ok, kuid jooksusamme ei saanud teha - kohe kiskus krampi.

Võtsin sisse juba kolmanda vedela magneesiumi ja valuvaigisti, lootes, et küll asi paraneb.

Enesetunne läks kohe paremaks kanuuetapi alguses, kui öeldi, et etapp on suletud. Olime jäänud 8 minutit hiljaks, ehkki liikusime kenasti ja olime pidevalt kohtadel 15-20?? Sandbergi naiste tiim, kellega olime sageli koos, said kanuuetapile viimastena.

See oli vist esimest korda, kui olin kõikide läbitud Xdream'ide jooksul jäänud nö joone alla, jäänud nende nõrgukeste tiimide hulka, kelle distantsi lühendatakse mõne etapi ärajätmisega. Mis sest, et selja taga oli veel ca 2/3 kõigist võistkondadest.

Aga nagu juba mainisin, olin kanuuetapi ärajätmisega väga rahul, sest võita polnud meil selle etapiga suurt midagi, küll aga kaotada. Pealegi oli kanuuetapi alguses keha kerges krambiohus, mis taandus küll õige varsti ja tekkis ebatavaliselt hea ja kerge tunne nagu poleksin võistlust seljataga olnud. Imelik muutus, mida olen varem mitmeid kordi kogenud.

KP64 vett täis mahutisse saatsime muidugi kõige noorema - Karmo. Tundus, et ta läks õigesse auku (6) - nii palju pidi olema erinevaid kuulutuste lehti ühel infostendil rattaetapi KP47 ja 48 vahel. Jätsime meelde igasugust infot kleebitud lehtedelt, kuid lehti endid kokku ei lugenud. Nagu ilmselt paljud :)

Lõpus saime jälle kokku Duncaniga, kellega olime koos  veel teise tunni lõpus. Ainuke vahe oli selles, et nemad olid nüüd ca tunnise kanuuetapi läbinud, meie mitte.

Enne finišit tuli leida kolmest mahajäetud majast kolm punkti ja seejärel veel ühest kaks punkti. Selles viimases olid siis juba kõik staarid koos, sh meie (nali). Ühe punkti leidsid kõik 3.korruselt üles, kuid teist polnud. Otsustasime siiski veelkord 2.korruse üle vaadata, kus Indrek avas ühe toetava lauaga suletud ukse. Selle tagant avanes Papa Carlo peidetud maailm suurte tubade ja rohkete urgastega. Leidsimegi punkti ja õige pea järgnesid meile staarid Eensaared, Ilmar UdamHeiti Hallikma jt, kõiki ei jõuagi üles lugeda.

Ja siis läks lahti. Väljusime majast esimestena, finišisse oli 150m maad. Spurtisin ja kui nägin hagijaid seljataga, lisasin veel kiirust. Ühtegi ässa ei tohtinud mööda lasta ja see vist ka õnnestus. Keegi filmis seda võiduajamist pealt, olin ilmselgelt vale inimene vales kohas, sest tiimid kohtadel 2 ja edasi jagasid omavahel medaleid.  Eks näis, kas mind lõigatakse filmiklipist välja või retušeeritakse nooremaks ja saledamaks, et põnevaid kaadreid ei rikuks. Igal juhul ei saa see neil kerge olema.

Kokku läbisime 75km ajaga 6:45.49 ja saime 16.koha, parima sellel aastal.

Tulemused
Fotod: Meelis Toom

PS. Tegelikult juhtus Paldiskis üht-teist veel. Nimelt ei reageerinud auto peale võistlust puldile. Sellest polnud hullu, kuna ukse sai ka võtmega lahti ja signalisatsioon ei hakanudki kisama. Ärasõidul selgus aga, et kogu elektroonika oli sassi läinud. Auto käima ei läinud, selle asemel hüplesid ja vilkusid kõik seierid ja märgid, mida aga armatuurlaualt leida võis. Välistuled põlesid, kuid salongi tuled mitte. Samuti ei töötanud raadio. Kutsusin kohale autoabi, toreda jutuka mehe, kes elektrimehena hindas olukorda esialgu lihtsaks, üsna pea sai aru, et mitte midagi ei saa aru. Ja nii veetigi mu auto Tallinnasse teenindusse. Ise hüppasin möödaminnes Keilas maha.

Kuid Paldiskis polnud üldse igav autoabi oodata. It's my life.




Paldiski etapi kokkuvõttev ametlik videoklipp: