Laskurmees. Olin kunagi.

Kunagi tegin blogipostituse teemal "Laskurmees", kus tõin välja oma kunagised laskmistreeningud nii viievõitluses kui sportpüssis. Aasta tagasi tuletasin oskusi meelde Kernu Terasmehe võistlusel, kus paari ebaõnnestunud lasuga võitsin sportpüssi harjutuses 50 m lamades siiski 92,9 punktiga.

Täna oli Männiku lasketiirus Terasmehe sarja 12. alana kavas jälle 50 m laskmine. Harjutamine pidi meistriks tegema, vähemalt mitte kehvemaks. Seetõttu tegime eile samas kohas väikese trenni, kus tulemus oli uskumatult kehv, lausa masendav. Ei saanud üldse aru, miks kuulid laiali lendasid. Asend justkui püsis, lasud olid kontrollitud, kuid 6-d ja 7-d tulid kergelt sisse. Tõsi, prillid segasid kõvasti, samas ilma nendeta oli märklaud jälle natuke hägune. Enesekindlus sai kõvasti kannatada.

Tänasel võistlusel osales 47 inimest. Noored lasid toe, kuid naised ja mehed käe pealt. Nagu peab. Ilma treeninguta on head tulemust raske saavutada, kuid tänased tulemused tõestasid vastupidist. Eelmise aasta 2 paremat - mina ja Mattis Alliksoo põrusime totaalselt. Absoluut- ja naiste arvestuses võitis Mirje Tombak (!) 92,2 punktiga. Meeste parimad olid ka orienteerujate seas tuntud Kaimo Käärmann 92,0 ja Arthur Raichmann 89,8 punktiga. Mirje pole trenni teinud, Kaimo oli ka heast tulemusest üllatunud. Arthur on sel aastal üldse kuidagi osavaks ja tugevaks saanud.

Mis siis endal juhtus?

Proovilasud läksid üsna laiali ja sihikut korrigeerida ei osanud. Võistluslaskude 1. ja 3. läksid samuti laiali. Siis leidsin prillidele, mis vajusid pidevalt alla, hea toetuspinna sihiku peal. Asi hakkas kontrolli alla saama, kuid järgnevad lasud läksid alla. Tegin mitu nõksu üles, kuid lasud läksid ikka alla. Nüüd tegin 3 nõksu üles. Nüüd läksid mitte ainult alla vaid ka paremale. Arusaamatu. 

Lõpetasin laskmise ja kurtsin kohalikule juhendajale kurba saatust. Selgus, et keerasin kogemata vale nuppu, st mitte üles vaid hoopis paremale. Väga kurb.

Seega ei lähe vanadusest udusemaks mitte ainult silmad ja kehvemaks mälu, vaid võistlusolukorras ei oska teha enam asju, mida oled elus varem sadu kordi teinud. 

Pildil teeb võitja pilti parimatest. Punasega on maha tõmmatud poisid, kes lasid toe pealt. Seega tuli ca 8. koht.

Ehkki ebaõnnestumisi on Kernu Terasmehel tulnud palju - korvpall, male, kabe, ujumine, laskmine, olen üldkokkuvõttes siiski üsna tabeli tipus (kolm nõrgemat ala on välja võetud). Edaspidi ei saa kahjuks osaleda 12. aprillil lauatennises, kus esikolmiku koht oleks võimalik. Järgnevatest aladest on discgolf nõrk, kuid 3 km jooks, mägiratas ja orienteerumine üle keskmise. 

Laskurmees

Ma ei ole mingi relvafänn ega eriline militaarhuviline, kuid laskmisega on tulnud elus ikka kokku puutuda. Nagu ka eile, kui sai 38-aastase pausi järel jälle automaadist tulistada, Männiku 100 m tiirus, Rootsi automaatrelvast AK-4. See on üks raske relv (4,4 kg), 7,62 mm-se moonaga, täpne ja korraliku tagasilöögiga. Parem põsesarn on ikka veel paistes, nagu oleks sinna botoxit süstitud, siniseks õnneks vist ei lähe. Pilti ei tee.

Viimane kord tulistasin automaadist ülikooli lõpus 1983. aastal Telšiai sõjaväelaagris.
Pildil vasakult istuvad (bio-geo): mina, Tormi Pritsik, ?Andres Tõnisson, Toomas Nestor, Priit Tammik, ?, Vello Sats... Vasakul seisavad Ivar Puura ja Tenno Trevs. Seljaga istub Andi Pärn, edasi Edgar Karofeld ja Aivar Brutus. Taga eemal seisab rühma ülem Arno Kaerama.

Pidime ahelikus kõndides maha tulistama kaugel asuvaid siluette (pilt on sellest kohast tehtud 2013, st 30 aastat hiljem). Mingi tank oli vist isegi 300 m kaugusel. Harjutus polnud raske, kuid ebaõnnestumise korral oli oht, et saadetakse 2 aastaks Vene kroonusse. Nii oli see aasta varem juhtunud geoloog Jaak Jänesega. Seega oli mõnelgi tõsine hirm harjutuse ees. Nii andis kõrval kõndinud bioloog Gunts (Gunnar Polma) oma automaadi vahepeal mulle, et saaksin ka tema märgid alla lasta. Õnnestus, mõlemad lõpetasime ülikooli. Gunts jõudis elu lõpus olla veel pikalt Tallinna Reaalkooli direktor.

Esimesed laskmised tegime aga keskkoolis, kus sõjalise õpetaja oli major Meltser. Meie klassi õpilased moodustasid sõjalis-patriootliku võistluse "Orljonok" kooli võistkonna ja jõudsime sellega Kivilõppesse vabariiklikku finaali. Pildil marsin kolmandas reas Ökuli kõrval.

Automaadi (AK-47) lahti-kokkupanemise aeg oli mul 17 sekundit (pildil võistlemas Kivilõppel). Olin ka üks kooli põhilisi laskureid, tõsi küll, sportpüssist. Harjutasime Meltseriga laskmist meie kooli tiirus päris palju. 

Üks kord viidi meid Elva lasketiiru automaadist laskma. Ilm oli vihmane ja udune ning märklauad kehvasti nähtavad. Paralleel- ehk A-klassi poisid ei näinud märklaudu üldse ja leppisid kokku, et annavad kõik automaatidest täislaengu kuulikindla putka pihta, kus major Meltser istus. Peale kuulirahet tuli ehmunud mees urkast välja ja andis vene keeles mõista, et, poisid, nüüd panite küll kõvasti mööda...

Palju käisin laskmist treenimas Eesti Geoloogia Valitsuses töötamise ajal. Üks juhtkonda kuuluv vanem geoloog Veena Räägel (pildil all vasakul) oli suur sporditegemise eestvedaja, asutuse esindamine nii laskmise kui VTK võistlustel oli väga tähtis. Trenni tegime igal kolmapäeval Kalamajas Norma tiirus. Parim tulemus oli harjutuses MB-8?, 30 lasku lamades 50 m tiirus. Sain 288 punkti ja II koha Tallinna Kalevi meistrivõistlustel. Veena lasi siis 292. Päris profid tulistasid enamasti vaid kümneid.

Viievõistluse trennis harjutasin püstolist laskmist nii kuivalt kui tuhandeid paduneid pööratavasse siluetti tulistades. Sellest olen natuke kirjutatud SIIN.

40 aastat hiljem, püstoliga märklauda

Julgesin end pakkuda Firmaspordi õhupüstoli laskmisvõistlusele, sest täpselt 40 aastat tagasi olin tuhandeid kuule siluettidesse tulistanud ja kümneid tunde püstoliga kuiva trenni teinud. Viievõistluse üks ala oli siis pööravatesse siluettidesse tulistamine, mis hiljem vahetati ära seisva märklaua vastu.

Nüüd siis seisin jälle püstoliga laskejoonel, Audentese keldris, sobiv käepide pihus ja harjumatu õhupüssitina rauas. Proovilasud läksid kenasti kobarasse ja lõpetasin soojenduse juba viienda lasu pealt. Ei tahtnud kätt väsitada, sest võistlus koosnes 2x10 lasust ja polnud õrna aimugi, kuidas kuulid lendama hakkavad või kui kiiresti käsi väsib. Märklaud oli 10m peal üsna tilluke ja tundus väikese imena, kui kuulid musta alasse lendasid.

Pildil omaaegse talvise VTK äss Ants Pertelson aktsioonis.

Kuid võistluslaskudeks tuli ärevus sisse. Õnneks kontrollisin esimest 10 lasku päris hästi, kuid teine kümme lagunes jällegi ära. Käsi väsis ja värises natuke rohkem, tundus küll, et kõik läheb normaalselt, ometi lendasid kuulid piima ja hea tulemus jäi saavutamata.

Vahetult peale laskmist oli sees väike pettumus (85+71 tiheduse peale), kuid üsna pea asendus see mõnusa nostalgilise tundega, saades toitu kaugest lapsepõlvest. Rohkemat polnudki vaja. Tehtud.

Tulemused

Õhtul vaatasin arvutist Ilmar Raagi filmi "Ma ei tule tagasi". Hea, väga hea.