reede, 2. aprill 2010

Pentathlon

Keila pikamaasari on ka pentathlon ehk viievõistlus. Alad on seal järgmised:

- suusatamine 30km (24.jaan)
- ujumine 300m (kolmapäeviti aprillis)
- rattasõit xkm (12. või 13.juuni)
- jooks 21km (31.juuli)
- rulluisutamine (sept)

Suusatamine on peetud, ise ei osalenud, sest samal ajal oli Winter Xdream. Rattasõidust osavõtt on samuti kahtlane, sest samal ajal on Xdream. Kuid kolmel ülejäänud alal tahaks võimalusel osaleda.

Kõigepealt siis ujumine, kunagi aprillis ühel kolmapäeval.

Ehkki selle alaga olen elus tegelenud omajagu, on vees libisemine suhteliselt kehvapoolne.

Kõigepealt treeningud 1.klassis Gennadi Jagomägi juures. Seal oli pea kogu klass. Või kool. Ujumas käisime hommikuti Tartu Emajõe ujulas (pildil), kus oli 16,7m pikkune bassein. Teisel pool seina oli saun. Ükskord, kui peale trenni kooli ei jõudnud, jäi ka ujumistrenn katki.

5.klassis alustas ujumistreeningutega Tartu V Keskkooli uues ujulas nais-Jagomägi. Edasijõudnute tasemel oli juba päris palju trenne ja see hakkas vist vastu. Mingil hetkel loobusin. Või tuli midagi huvitavamat vahele.

7.klassis hakkasin käima viievõistluse treeningutel ja seal oli ujumistreeneriks Rammi.

Pentathlon moderne

ehk kaasaegne viievõistlus on tänapäeval üsna varjus. Ala ei ole atraktiivne pealtvaatajatele ning on üsna kulukas tegijatele.

Viievõistlusesse läks mul mitu aastat treeninguid. Kuulusime Tartu “Dünamo” alla ja treeneriks oli Enn Jaigma. Samal ajal oli “Kalevi” grupi treener Rooma olümpiahõbe Hanno Selg, kelle poisid olid kogenumad ning tugevamad. Kuid viimasel võistlusel sain juba ka neile konkurentsi pakkuda, ehkki ujumine oli nõrgem. Ja kuna ujumine oli viievõistluse üks põhialasid, siis loobusin ühel hetkel ka sellest väga huvitavast spordialast. Lihtsalt ise tundsin, et ujumise pärast pole mul perspektiivi. Enn Jaigma oli suurepärane ja hoolitsev treener ning meelitas mind veel tagasi, kuid peale kahekesi tehtud pikka laskmistrenni, kus hävitasin mitu karpi padruneid, enam siiski ei jätkanud.

Tartu KSMK (Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli) võimla TÜ peahoone kõrval oli justkui teine kodu, kus olid vehklemistrennid, kuiv püstolilaskmine, seal sai palli mängitud ja Tähtveres jooksmas käidud. Ujumine oli põhiliselt jälle Emajõe sauna ujulas, ratsutamisega me siis veel ei tegelenud.

Mäletan viimast võistlust, kus vehklemises õnnestus fleššidega päris palju punkte koguda ning 2km jooksukrossi tulemus oli ka hea. Ehkki eelmisel õhtul tegin veel viimase korraliku jooksutrenni, ikka selleks, et võistlusrajal parem olla!? Püstoli kiirlaskmine siluettidesse oli mul üks tugevamaid alasid.


Veteranide võistluste ja tulemuste uurimine internetist tekitas isu ehk kunagi ka ise see ala veelkord läbi teha. Vehklemise ABC nagu 2, 4, 8 ... flešš, jalgade töö jne on päris hästi meeles ning füüsiline vorm peaks ka olema üle keskmise. Ratsutada ei tahaks, sest parkuuri pole elus hüpanud.

Aga kõigepealt paar trenniujumist ja siis 300m aja peale, Keila Tervisekeskuses.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab huvitavast asjast, kasemahlajooksust.

Tõepoolest, kui on karjalaskejooks, miks ei võiks siis olla kasemahlajooks??

LL