Sunday, October 18, 2020

Head teed, hea sõber

No nii, sõber Agu ehk Aks, Sinuga suhtleme nüüd vaid mõtete ja mälestuste kaudu. Sa vaatad meie tegemisi kusagilt kaugelt, palju-palju kaugemalt kui tookord Väike-Kaukasuse lumiselt kurult. Saatsime Sind eile ära ja mälestasime Teletornis. Keegi ütles, et see on väga sobiv koht, sest olid meile lähemal. Avarust oli seal palju, vaated ilusad, justnagu siis, kui mägedes koos matkamas käisime. 


Sinu lahkumine polnud ootamatu, oma tahtejõu ja pereliikmete abiga kinkisid sõpradele veel mitu-mitu head aastat Sinuga koos olla. Jõudsid selle aja jooksul palju ära teha, nalja visata, areneda, lapselapsi näha. Veel hilises eas taasalustatud viiuli- ja mandoliinimängust leidsid endale hingelähedase hobi. Usun, et natuke kahetsesid, et vahepeal ei võtnud pilli 40 aastat kätte, sest Sinu hea muusikaline kuulmine ei lubanud valesid noote võtta. Mängutehnika parandamiseks oleksid kindlasti tahtnud aega juurde võtta, kuid seda kahjuks ei antud. Samas pole perfektsus alati kõige tähtsam, südamlikkus ja esituse hingelisus aga küll. Seda Sa jagasid. Siin on Domino, mida olen varem blogis kasutanud. Musitseerivad Aks, Kommu ja Karolin.

Naabripoistena tundsime teineteist pea sama kaua kui oleme olemas olnud. Esimesed selgemad mälupildid meenuvad Riia mnt-l asuvast 7. majavalitsuse lasteaiast, kus õues asuvas puust autos fantaseerisime utoopilistest tulevikuplaanidest. Magasime akna all otsakuti voodites ja ühel lõunauinaku tunnil ei suutnud lobisemist ning naeru tagasi hoida. Kasvataja kutsus meid korrale, kuid lõpuks ei jäänud ka temal muud üle kui meid pesuruumi nurkadesse seisma panna. Itsitasime seal edasi. Pildil on lasteaia lõpuaktus, kus esireas keskel seisab kena Kai, Sinu klassiõde Tartu 5. Keskkooli muusika- ehk C-klassis ja meie teine teisel pool teda. 

Algkoolis käisime erinevates klassides, kuid vabal ajal olime ikka tihti koos. Teises klassis toimunud kooliekskursiooni põgenemisest olen blogis kirjutanud (SIIN). Õp Tenn leppis Sinuga selle teo osas ära alles 35 aastat hiljem. Koos alustasime jalgpalli ja jäähoki mängimist, kuhu vedas meid Tartu 7. majavalitsuse spordimetoodik Mart Siliksaar. Panen siia pildi (jälle) meie esimesest hokimängust (1971), kus Sina seisad esireas paremal hokikepiga ja mina keskel väravavahina. Olid siis üks väheseid, kes uisutada oskas, sest olid käinud iluuisutamise trennis. Hokit mängisid tol korral samuti iluuiskudega.

Põhikooli ajal läksime koos ratsatrenni, Sina jäid sinna pikemaks ja võistlesid nii parkuuris kui maastikukrossis. See viimane oli minu silmade jaoks üsna karm ala, sest takistused olid statsionaarsed ja komistamise korral kukkus põiklati asemel ratsanik hobusega. Ratsutamas käis ka Su vanem vend Peeter, tema järgi tegid-tegime mitmeid muidki asju, näiteks karated. Ehitasime koos igasuguseid asju, ka koos teise naabripoisi Suleviga, sest millegi põneva väljamõtlemine ning valmisehitamine oli Sinu loomuses. Lollusi tegime ka päris palju. Näiteks kolasime ehitatavas uues Maarjamõisa haigla hoones ja kõõlutasime kõrgelt katuseservalt alla vaadata. Valvuriks oli seal kitsega vana naine, kes meid taga ajas, kuid teda me ei kartnud. Elasime mõlemad Tasuja ja Väike-Kaare tänava ristis, kohe haigla ja traumapunkti lähedal. Mina käisin viimases sageli, ka siis, kui panime taldrikul põlema salpeetri ja suhkru segu ning peale seda, kui see hakkas kõvasti suitsu ajama, lõid selle sulalaava ehmunult jalaga laiali. Päris palju piisku jõudis minu näkku ja riietele. Põletushaavad olid tõsised, kuid silmad jäid terveks. Pomme ja rakette tegime muidugi ka, õppisime püssirohu valmistamist ja jahipüssi padrunist rakettide tegemist Tartu Pioneeridemajas.


Välismaine muusika jõudis meie ellu vaevaliselt. Ometi said kassettmakile Tom lindistada tol ajal populaarseid ansambleid, kus üheks esimeseks looks oli ansambli Sweet AC/DC. Sain neid hiljem oma kassetikale Elektronika ümber salvestada. Sulle meeldis Jethro Tull ja eriti Aqualung. Kuulasin seda lugu viimasel aastal tihti Istanbuli lennukis.

Natuke üllatusin, kui läksid keskkoolis üld- ehk autoklassi. Mõtlesime ikka ülikooli minekust ja selleks sobis ettevalmistus eriklassis paremini, kuid Sinu jaoks olid tol korral tähtsamad (veo)autojuhi load (kõrval on pilt meie valikutest, mille joonistasin foto järgi). Usaldasid end ja oma võimeid ning nagu ka hiljem, õppisid ära selle valdkonna või eriala, mis tundus just tol hetkel huvitav ja oluline olema. Elu lõpus tegelesid turva- ja valveseadmete paigaldusega, ehkki ülikoolis õppisid veterinaariks. Veterinaarid olid mõlemad Sinu vanemad ja ka vend Peeter. Seetõttu oli teil kodus telefon, mida tavainimesel oli siis võimatu saada.  

Kuid me pidasime omavahel sidet lastetelefoniga, mille juhtme viisime Tasuja tänava alt üksteise elamistesse. Hiljem ühendasime raadiod nii, et kui üks kuulas muusikat, siis sama jõudis ka teise koju. Mikrofoniga rääkisime läbi raadio võimendi. Ükskord tuli mu isa töölt koju ja kuulis, et raadio mängib. Lülitas klahvist kanali välja. Raadio ikka mängis. Keeras heli ära, ikka mängis. Tõmbas juhtme vooluvõrgust välja - ikka mängis! Ja ta ei saanudki aru, kuidas see võimalik oli.

Sa täitsid alati oma lubadused. Kunagi leppisime kokku, et läheme hommikul Kaiu järvele kalale nagu olime seda ka varem teinud. Buss väljus siis 4.30 hommikul. Kuid tol korral oli Sul tugev radikuliidihoog, vist esimest ja viimast korda elus. Vaevu komberdasid jala bussijaama ja kui Kaiu peatuses maha läksime, siis veel 3 km Tartu Kalaspordiklubile kuuluva paadisadamani. Väga vaevaliselt ronisid paati. Olime Kaiu, Papi ja Jõemõisa järvel 13 tundi kuni päikeseloojanguni. Õhtuks oli Sul selg parem.

Sa aitasid alati kui võimalik. Oma tehnilise taibuga ehitasid ka peedist pesumasina, kümneid kordi remontisid mu autol väiksemaid jamasid. Kui ma midagi ehitasin või meisterdasin, tundsin alati Su kohalolu. See vist jääbki nii. 

Kutsusin Su kunagi Kuznetski Alatau suusamatkale. Sealt algasid paljud meie matkalood, mida koos teiste sõpradega oleme sadu kordi meenutanud. Nalja sai, seiklusi oli ja ka füüsiliselt oli kohati raske. Sa olid üks tugevamaid, mistõttu võtsime teinekord koos raskemad ülesanded enda peale. 

Ka jalgpallimatšil Gruusias kohalike kreeklastega polnud peale väsitavat džadžaõhtut võimalik lõdvaks lasta. Võitsime.


Valdo Kanguri poolt korraldatud Dolomiitide matkal käisime koos lastega 2002. aastal. Sealt sai alguse laste omavaheline sõprus ja hilisemad ühised matkad. Lapsed käivad koos ja teevad ühisüritusi siiamaani, seega on toimima saanud ka II põlvkonna sõprus. Matkad ehitavad tugevaid sõpruskondi ja nii juhtus see ka meiega.

Meenutaks Dolomiitide matkast meie ühist Tre Cime traaversit. Seal oli kolm rada - alumine, keskmine ja ülemine. Ülemine oli tehniline via ferrata. Saatsime Tiide koos lastega keskmisele rajale, ise läksime ülemisele. Kuid selgus, et saatsime Tiide hoopis ülemisele ja ise suundusime veel kõrgemale - pudedatele kaljudele, kus läks ühes kohas ikka väga ohtlikuks. Sa kahtlesid meie rajas juba alguses, kuid ikkagi järgnesid mulle. Tiide aga sai üsna kiiresti aru, et laste jaoks oli too rada liiga ohtlik ning suundus allapoole. Meie aga uskusime peaaegu lõpuni, et Tiide läks lastega ülemist rada pidi, kus liiguti kiivrites ja julgestusotste abil. Filmiklipis kuuleb seda mitmel korral.


Oleme oma sõpradega pidanud Jaanide ajal Sõprade Suvepäevi 29 (!) aastat järjest. Sellel aastal korraldas meie pere ja ehkki Sa, Aks, olid kehvas seisus, mängisid ikka pilli ning esimest korda õnnestus Sinuga koos musitseerida ka Madisel. (VIDEOKLIPP Suvepäevadest 2020, autor Madis).


 

Selle aasta ja mitme teise suvepäeva lugusid leiab Etsi blogist (märksõna alt "sõbrad").

Aks, Sa olid ja oled ka edaspidi meiega. Meie meenutustes, meie naljades, meie ühistes tegemistes. Sest Sa olid nii mõnus sõber.


Tuesday, October 13, 2020

Pagana head rogainid nädalavahetusel

Laupäeval ja pühapäeval toimus kaks täiesti erinevat, kuid suurt naudingut pakkuvat stiilipuhast rogaini - Bike Xdream Karepal ja Seiklushundi rogain Filmi-Vargamäel. Mõlemad 4 tundi. 

Karepa oli võistluskeskusena tuttav juba aastast 2011, kui seal toimus TAOK rogain. Olime siis veel noored ja ilusad, tasuks segavõistkondade 3. koht absoluutarvestuses. Nüüd on aastaid ja kilosid juurde tulnud, jõudu aga vähemaks jäänud. Eriti sellel aastal.

Läbisime mõlemat rogaini sarnaselt: jooksime stardist läände, sealt kaardi lõunaossa ja ära jätsime kirdeosa. Vasakul 2011 jooksukaart, mille peal on eilne rattarada.





Bike Xdream Karepal

Laupäevasele 4-tunnisele Bike Xdreamile ehk aasta oodatumaile rattarogainile läksin oma aastakäigu orienteerumiskamraadide Raul Oleski ja Urmas Tammemäega. Tiimis siis 3x60 ehk kokku 180 aastat vanust. Raul on rattas päris hea jalg, Urmase seisust ei teadnud enne võistlust midagi. Esimene keris tihedalt, teine liikus justkui elektrimootori abil - jalad liikusid aeglaselt, nii muuseas, maksimaalse ülekandega. Kohe sain aru, et mõlemad on minust natuke tugevamad, mistõttu rongi vedama ei kippunud. Ja kuna see oli mu esimene pikem pingutus sellel aastal, pidi arvestama ka krambiohuga. 

Bike Xdream'i raja planeerimisele anti 15 min ja sellega saime enam-vähem hakkama. Olime konservatiivsed, mitu lihtsat punkti jäi raja alguse planeeringust välja. Lisasime viimasel minutil KP48, kahjuks jäi välja 43.

Tempo oli korralik, vähemalt minu jaoks. Vale otsuse tegime KP37-le lähenedes. Teede ristis oli näha, et rada polnud sõidetav - osa rattaid oli maha jäetud (?) ja võistlejad liikusid jala edasi. Tegime Rauliga kiire otsuse, et sõidame ringi, Urmasel ei jäänud muud üle kui meile järgneda. Ringisõidul selgus, et kaardil olevat teed polnud (nii kohalikud ütlesid), millele järgnes 300m tammumist rabases metsas ja kokku ajakadu 15 minutit. See oli esimene löök heale algusele.


Minu ettepanekul võtsime peale 39 juurde 32. Vist tuli kallis punkt, hiljem oli ka paremaid alternatiive.

Peale 50 hindasin, et nii 51 kui 53 ei jõua. Seega tegin ettepaneku minna lühemat teed (53) ja sellega aega võita. Meil oli KP50-s aega 25 min ja lõpus jäi üle 6 min. Ei oleks jõudnud, ehkki Urmas arvas teisiti.

Läbisime 75 km, koht tabeli keskel. Kaart oli kvaliteetne ja rada põnev, vaid 3 võistkonda suutsid läbida kõik punktid (rajameister Margus Hallik, pildil). Ka muu korraldus oli suurepärane, sh karbis toit. 

Tulemused
Video
Pildid  (autor: Aldis Toome)

Paar pilti veel Aldis Toome albumist.








Seiklushundi rogain

Pühapäeval toimus Seiklushundi 4h rogain Vargamäe Filmikeskuses Vastse-Roosas või Borodino külas. Läksime abikaasaga tempokalt jalutama, jooksusamme tegime alguses 100 m ja lõpus 200 m. Kohe esimene pilk kaardile ütles, et tulemas on tõeline jalgsirogaini maiuspala. Rajameister Taavi Tatsi punktiplaneering nõudis hoolikat kaardilugemist ja täpset suuna järgi liikumist. Reljeef oli vahelduv, mets reeglina hästi läbitav, kus maapind kohati kaetud ilusa helerohelise samblavaibaga. 

Kõigepealt liikusime põhja. Läks kenasti, ehkki mõned vead tegime ka. Kohati kriitiliseks läks seis etapil 59-67, kus tugev PT viis ilma suurema jamata lõpuks punkti. Olime seal piirkonnas vist esimesed, polnud ei inimesi ega lohasid.

KP45 juures hindasin jõe ületuskohta valesti ja seetõttu tuli väike viga. Ka KP43 juures toimus väike möödaminek, mis rogaini jaoks andestatav. 

KP45 - auk kõrgel järsul seljandikul. Sobis metsavenna punkrikohaks.

Edasi möödus planeeritud rada kuidagi kiiresti ja 62 juures tegime plaani ümber nii, et võtsime kõik siseringi punktid. KP52-st tahtsime minna KP30-sse, kuid sattusime enne KP53-e (!?).

Lõpus jäi 8 min üle. Läbisime 17 km, mis oli ka esialgne plaan. Koht tabeli keskel. Ehkki hommikupoolik oli vihmane, oli rogaini ajal ilm suurepärane. Jällegi täielik nauding rajast, loodusest, korraldusest, sh ka soojast pilafist finišis. 

Kogu kaart

Tulemused

Pildid (Aldis Toome ja Reigo Teervalt)


Lisan siia veel mõned pildid vahvast galeriist.

Rajameister koos tugeva tulemuse teinud Palodega.
Airi vägesid juhatamas
Võidukas Maris, ehkki üks 6-ne punkt jäi märkimata
Rajaplaneerimine
Riietus näitab järgnevat sooritust, Taliga võistlemiseks seekord ei läinud
Geograafiaprofessor Jaak Jaagus
Rattasõiduks tundus see rogain sobimatu. 

Kuid ilusa looduselamuse võis ka rattaga saada, kui tulemust taga ei ajanud


Teised pereliikmed olid ka rogainil


Saturday, September 26, 2020

Suunto Games Lindoral

Lindora on kahtlemata üks atraktiivsemaid võistluskeskusi, eriti veel päikese ja +23 soojakraadiga. Ja seda septembri lõpus! Mulle meeldivad Lindora kaardil ka hea läbitavuse ja nähtavusega suured reljeefivormid. Tõsi, füüsiline vorm peab hea olema, sest tõusud on kõrged ja rajameistrid kasutavad seda mõnuga ära.

Füüsiline vorm on selline, et võib orienteerumist nautida, kuid kaugel parematest päevadest. Teipisin oma vasaku jala valusa ahhilka kõvasti kinni ja lootsin teha normaalse soorituse. No pole ju sellel maastikul midagi keerulist, et hakkama ei saaks.

Ometi oli kummaline tulemustest näha, kui palju orienteerujaid siin kõvasti viga tegid. Kus kohast küll need vead tulevad, no ei saa aru. Aga tulevad ja tulid tänagi.

Algus läks kenasti, juba teises punktis sain 2 min varem startinud Raul Oleski kätte. Raul veel mainis, et oled jälle jooksuvõime tagasi saanud. Rohkem teda ei näinud. KP5-s olin kolmanda ajaga, kaotus väga heas vormis olevale kuivetunud Mart Külvikule 2 min.

Ja siis juhtus. Etappi 5-6 hakkasin miskipärast lahendama paremalt kaarega, et mitte kõrgust kaotada. Siis läks kaart 90 kraadi valesti ette ja liikusin hoopis põhja suunas. Kui vea avastasin, tegin paranduse valele poole ja jõudsin teele, kus kohe kuidagi poleks tohtinud olla. Õnneks jooksis varem startinud Maido Kaljur etappi 8-9 ja ütles, et siin ma küll olema ei peaks. Näitas asukohta, mille järel võtsin uuesti ära KP5(!). Ring KP5-st KP5-ni võttis aega 8,5 minutit. Järgnev etapp 5-6 läks kenasti - kolmanda ajaga (3:18). Teevalik erines 1. katsest totaalselt - läksin otse ja probleemi polnud.

2 minutit kaotust tulid etappidel 10-11 ja 11-12. Viimase juures oli suunaviga jälle täielik müstika ja kui raja peale jõudsin, et tahtnud seda esialgu uskuda. Samas teisi samasuunalisi radu rohkem läheduses polnud.

Ülejäänud oli enam-vähem, kuid 12-13 min jämedaid vigu on ikka paljuvõitu. Kaotasin ka Raulile.

Tulemused (1. päev)

Nüüd on ahhilkaga kehvad lood ja tõenäoliselt ei saa vähemalt paar nädalat joosta. Seetõttu saab homme rohkem asjalike toimetustega tegeleda - maamajas suurt tuba remontida. 

Ja kuna ilmad on veel ilusad, peab järves ujumas käima.



Wednesday, September 23, 2020

Rattaga XT sügisrogainil

Olen alati mõelnud, et XT rogainile oleks mõistlik minna rattaga, sest kahe liikumisviisi kombineerimisel samale kaardile pannakse suur hulk punkte teede ja rajakeste äärde. Nüüd, kus rattavorm oli päris hea ja pereliikmete poolt kingitud uus maastikuratas taguotsa all, oli paras hetk see mõte teoks teha. 

Paariliseks tuli varasem Xdreami- ja töökaaslane Indrek Aarna, kelle triatloni hooaeg sai läbi ja vorm eeldatavalt hea. Natuke kartsin, et rattasõidul läheb mul raskeks, kuid seda siiski ei juhtunud. 

XT rogainile omaselt anti raja planeerimiseks aega vaid 5 min. Etterutates võib öelda, et ootamatult kehv radade-sihtide läbitavus sundis kiiresti plaani korrigeerima - põhjaosa lõikasime ära ja jätsime võimalikud jalgsipunktid välja. Kaotasime kõndimisega palju aega, tegime vigu ja kokkuvõttes tuli kokku üsna kehv punktisumma. Ilm oli aga suurepärane nagu ka üritus ise. Puhas nauding värskest õhust ja rattasõidust. Tundub, et see viimane hakkab järjest rohkem meeldima.

Tegime päripäeva ringi, kus kaardi lõunaosa tänavavõrk jäi kolmandasse ehk viimasesse tundi.

Esimese laksu saime etapil 24-75 ja sealt tee peale väljaminekuga. KP32-ga tegime ühe rajakese tõttu viga ja jälle matkasime ratastega metsas.

KP83 võtmise järel oli otsus selline, et enam mittesõidetavatele radadele ei lähe ja kõndimisele aega ei raiska. Välja jäid KP34 ja 37. Aega oli kulunud juba liiga palju. 

KP82 juures ootasin paralleelset kergliiklusteed, kuid kodus kaarti vaadates olid seal hoopis kõrgusjooned. 


3h rogaini lõpp läks kehvasti. Kõigepealt viga KP53-ga, kus kaotasime kõvasti kõndimisega aega ja siis 14 min enne lõppu tehtud otsus KP52 juures võtta joonelt enne finišit KP-d 40 ja 30. Selle variandi juures välistasime KP76.

Teel KP40-sse sõitsime aedade taha kinni ja sinna järelejäänud vähene aeg kaduski. Edasi tühjalt finišisse.


Finišis saime kohe aru, et õige variant oleks olnud KP76. Oleks.


Tulemused

Pildid: Edith Madalik


Sunday, September 20, 2020

Juhoga Trudoljubovkas ehk geoloogiatudengite välipraktika Krimmis 1980


Trudoljubovka
(Трудолюбовкa) ) Krimmis on vähemalt 38 aastakäigu Eesti geoloogidele väga tuttav koht. Seal asuv Leningradi Riikliku Ülikooli õppebaas on olnud geoloogidele kaardistamise ja struktuurgeoloogia õppekohaks juba aastast 1952. Huvitav on see, et juba esimesest aastast said ka Eesti tudengid kateedrijuhataja Karl Orviku eestvedamisel selles baasis II kursuse järgset suvepraktikat teha. Õppebaas on kasutusel siiani. Alguses olid baasis ka Moskva Ülikooli tudengid, kuid peagi kolisid nad lähedalasuvasse Prohladnoje külla.

Vaatamata sellele, et sajad Eesti geoloogid on saanud Trudoljubovkas oma esimese välispraktika kogemuse, pole memuaare või mälestusi eriti leida. Ainsa artikli leidsin 1956. aasta TRÜ häälekandjast, kirjutatud geoloogiatudeng Lemme Martini poolt (LINK). Tema kursusekaaslasteks olid sellised hilisemad tuntud geoloogiadoktorid nagu Väino Puura ja Heldur Nestor. Kui lugeda Lemme Martini lugu, siis võiks selle ka oma loona avaldada, vahetades vaid üksikuid nimesid. Nimelt õppejõudude, seltsimeeste Oraspõllu ja Kajaku asemele tuleks Juho Kirs ja valge laeva „Rossija“ asemel „Gruusia“, millega peale praktikat koos Mati Stroomiga Odessasse sõitsime. Pole võimatu, et Jaltast Kaukaasia suunal lahkuvate kursusekaaslaste laev oli samuti „Rossija“ (endine Adolf Hitler).

Meie kursus oli Trudoljubovka praksis 1980. aastal - 24 aastat peale Lemme Martini poolt kirjutatud lugu. Minu kursusekaaslasteks olid teiste hulgas Tõnu Martin, Ivar Puura ja Toomas Nestor, eelnimetatud geoloogide pojad. Õppejõuks oli meie kursuse juhendaja Juho Kirs. 

Pildil vasakult: Tiiu Tuuga (Pärtin), Katrin Reinberg (Künnapuu), Erkki Möldre, Saima Peetermann, Tõnu Martin, Aivar Võsa, Eduard Pukkonen (seisab), Aivar Brutus, Toomas Nestor (seisab), Vilve Tennokese, Priit Tammik, Juho Kirs)

Juho (pildil keskel ees), kes paar päeva tagasi valiti 74-aastasena Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks, on sama nooruslik ja lihtne nagu siis. Lisaks tark, sportlik, väliselt ambitsioonitu… väga meeldiv ja asjalik inimene ning tore õppejõud.

Et Trudoljubovka praksi lugu ei tuleks selline nagu kõigil, tooksin ära mõned juhtumid, mis meelde jäänud.

Rongisõit

Elasin Tartus üsna raudteejaama lähedal ja jõudsin rongile rahulikult jalutades õigeks ajaks. Oma arust. Kui rongi astusin, vaatasid Tallinnast tulnud kursusekaaslased imelikult otsa ja küsisid, et mis juhtus. „Mis mõttes?“ küsisin vastu. Selgus, et olin 30 minutit rongile hilinenud. Minu õnneks oli ka rong hilinenud ja seisis millegipärast veel päris kaua Tartus, justkui mind oodates.

Kiievi raudteejaamas teatati, et rong peatub 20 min. Vist haagiti  meie vagun Simferoopoli rongi külge. Kui kaaslastega tagasi rongi juurde jõudsime, nägime vaid selle saba. Rong väljus 10 min varem. Olime väikese grupiga rongist maha jäänud. Juho, teised kursusekaaslased, meie seljakotid jm varustus olid sõitnud Simferoopolisse.

Kauplesime piletikassas kohta järgmisele rongile, kuid lõpuks öeldi vaid, et tulge enne järgmise rongi väljumist tagasi, siis vaatame. Käisime mitu tundi Kiievi peal ringi ja jõudsime natuke varem jaama tagasi. Pika jutu peale saime ilma kohtadeta piletid ja kuna rong oli kohe-kohe väljumas, jooksime perroonile.

Rong juba liikus. Kiirema jooksjana jõudsin eespoolsesse vagunisse hüpata ja kui tagasi vaatasin, nägin, kuidas väike Vilve rongi hüpates alla kukkus… Õnneks jäi ta siiski käsipuu külge rippuma ja peale seda, kui Priit ta üles aitas, tõmbas keegi ehmunud reisija käsipidurit, mille järel tahtis Priidikule peksa anda.

Kõik jõudsime õnnelikult Simferoopolisse, kus teised meid raudteejaamas ootasid. Nii ebamugavat magamisaset pole rongisõidu ajal olnud – kolmanda korruse plastist, kitsal ja kõval naril, lühikese T-särgiga (jahe) ning padjaks vaid omaenese käelabad.

Kaardistamine

Täitsime tõenäoliselt sama õppeprogrammi, mida kõik Trudoljubovkas viibinud NLiidu geoloogiatudengid tegid – tutvusime kohaliku Mesozoikumi ajastu (kriit, juura) kivimitega, käisime Tauria seeria läbilõiget vaatamas, kus paljandusid flüšiformatsiooni settekivimid, kaardistasime kuestamaastiku avamusalasid ja kandsime kaardile mõningaid rikkeid. Tegime lihtsa aruande.

Nalja sai siis, kui üks Leningradi tudeng tahtis meile müüa aruannet – geoloogilist kaarti ja läbilõiget, kuid pakkus seda kahjuks Juhole, kes nägi samuti tudengi moodi välja 😊


Kolhoosis

Kõik tudengid käisid ka mõned päevad kohalikus Tšapajevi nimelises kolhoosis. Osad tõstsid heinapalle, teised korjasid virsikuid. Kui lõuna ajal said need pooled laagris kokku ja heinapallide tõstjad tormasid suure isuga aiandis töötanud tudengite poolt kaasatoodud virsikukastide juurde, siis palusid viimased väga, et nad oma söömisega kuhugi mujale koliksid. Ainuüksi virsiku nägemine, rääkimata söömisest, ajas iiveldama.

Kinos

Läksime väikese poistepundiga kohalikku kinno. Et igav poleks, võtsime poest mõned veinid kaasa. Juho oli eelnevalt hoiatanud, et me küla pealt veini ei ostaks, see pidi olema solk. Kinos libistasime vaikselt veini ja vaatasime filmi selle ajani, kui keegi läks hooletuks ja tõstis pudeli liiga kõrgele suu kohale. Veinipudeli vari jõudis suurele ekraanile. Selle peale löödi meid kinost välja.

Istusime õues betoonmüüril ja libistasime veini edasi. Mööda läks kena tüdruk, kelle käes olevas võrgus olid tühjad purgid. Tegin ettepaneku, et võiksime veini viisakamalt juua, st purgist ja läksin tüdruku käest küsima, et palju purk maksab. Kuid ta sai vist minu küsimusest valesti aru, ehmatas  ära ja jooksis minema. Peale seda, kui mingid kohalikud kutid hakkasid meie poole liikuma, läksime kiirelt ära.

Tantsupidu

Mäletamist mööda läksime peale kino kohalikule tantsupeole, mis toimus vabas õhus. Üldiselt tantsisid siis poisid tüdrukutega ja vastupidi. Kuid sellel peol sattus Aivar ehk Williams kuidagimoodi tantsima kohaliku Koljaga. Koljale hakkas silma aga Vilve, kes tantsis Tõnniga. Ta läks ja plaksutas paari lahku. Edasi tantsis Tõnn Williamsiga. Viimane ütles hommikul, et see oli ainus kord elus, kus ta ei saanudki naisterahvaga tantsida.

Sport

Trudoljubovka õppebaasis oli üsna korralik välikorvpalli plats. Tegime Vilniuse Ülikooli geoloogiatudengitega ühe mängu, ka Juho oli platsil. Saime kõvasti tappa, Leedu korvpalli vastu siis ei saanud.

Paremini on meeles aga Moskva olümpiamängude käsipalli finaal Nõukogude Liit vs Saksa DV, mida vaatasime suures ruumis väikesest telerist. Baltlased olid idasakslaste poolt, Leningradi tudengid karjusid vastupidi rõõmust just siis, kui NLiit viskas värava. Mäng oli üks dramaatilisemaid käsipalli ajaloos, kus Saksa DV võitis lõpuks ühe väravaga ja NLiidul ebaõnnestus kindel väravavõimalus viimasel sekundil.

Bahtšisarai ja Tšufut-Kale koobaslinn

Praktika sees külastasime ka Bahtšisarai linna, mis on tuntud Puškini poeemist „Bahtšisarai purskkaev“. Purskkaevu ei mäleta, küll aga käisime khaanilossis ja Tšufut-Kale koobaslinnas, kus sai natuke turnitud. Tagasi baasi läksime jala, sest see oli vaid 14 km kaugusel.

Lisaks olümpiamängudele, mis meelde jäi, suri meie praktika ajal nii Vladimir Võssotski (25. juuli) kui Joe Dassin (20. august).

Krimmi jätkutripid

Needki on olnud ajast aega sarnased: Suur kanjon, Punased(?) koopad, Ai Petri, Jalta ja Krimmi lõunaranniku vaatamisväärsused. Kokku on neid muljeid ja pilte palju, siia ei hakka lisama.

Aitäh kursusekaaslastele (Tiiu, Saima, Tõnn, Tom) meenutuste ja Tiiule piltide eest.

Veel linke

Tuli välja, et Krimmi praksist ja sellele järgnenud käimistest on kirjutatud veel. Tõsi, alati mäletatakse rohkem seda viimast. Nimelt saatis Kai Helm (Taur), kes ise oli Trudoljubovkas praktikal meist aasta hiljem (1981) linke oma ema Ene-Liis Tauri mälestustest sellest samast 1956. aastast, mis eespool toodud. Erilise väärtuse annavad tagasivaatele kvaliteetsed fotod.

Ene-Liis Taur 1956