Sunday, May 12, 2019

Jänesed Kolgakülas ehk XT Kevadrogain

Kõigepealt palju õnne kõikidele emadele emadepäeva puhul!

XT Kevadrogain toimus Kolgakülas, kohas, mida esmakordselt väisasin 2003. aastal, kui Mati Preitofiga saavutasime TAOK rogainil absoluutklassis 4. koha. Esiviisiku liikmetest olid enamus rajal ka eile, tõsi, tookordne võitja Tõnis Erm rattaga.

Seekordne rogain oli tehnilises osas kaldu rattaorienteerumise poole. Toimus rattasarja 1. etapp ja pea kõik punktid asusid tee peal või selle lähedal. Lõigetel sai ka metsas joosta, kuid punkti leidmisega üldjuhul raskusi polnud. Tihedamate punktipesade jaoks oli kasutatud ilusamaid maastikke võistluskeskuse lähedal ja Pärlijõe (Pudisoo jõe) ning Viru raba vahelisel alal. Vahepeal pidi pikalt mööda teid jooksma. Jooksutreeninguks ja looduse nautimiseks oli see Kevadrogain väga tore.

Kui vaadata eilse XT Kevadrogaini tulemusi, siis asjatundjal tekib kohe küsimus, et miks enamus tiime nii vara lõpetas, ilma, et oleks veel lisapunkte võtnud.

Väga lihtne. Rajaplaneeringu variante polnud palju, isegi 5 minutiga planeerimisel. Põhiküsimuseks oli, kumba pidi rada läbida. Mõlemal juhul jäi algusossa punkt, mille võtmine tähendas väikese riski võtmist. Lääneosas oli see 27 ja idaosas 33. Kaugemad lõunapoolsed punktid 34, 48 ja 54 jäid kõigil peale võitjatiimi Lillelaid-Kallaste planeeringust välja. Isegi tugevad jooksjad Mägi-Osjamets-Mirme väristasid planeeringuga nii palju, et jõudsid lõppu 45 min varem (3:14:40) pooltühja kotiga.

Viimasel hetkel otsustasime, et võtame esialgu võistluskeskuse lähedal asuva punktiparve. Ka põhikonkurendid HH40 klassis Lehtla-Khalyapin ja Ivanov-Kangur alustasid samamoodi. Konkurendid VV55 klassis Kaljur-Pritsik alustasid vastassuunas ja suundusid kaardi lääneossa. Jooksin esmakordselt koos Pritsiku rogainikaaslase Jaak Rohtsaluga, sest XT Talverogaini partner Tõnu Ilves otsustas pühapäeval Tartus maratoni joosta, olla emadepäeva puhul toeks oma kaasale Elinile.

Meie plaan nägi igal juhul KP33 äravõtmist. Kuid kui konkurendid Ivanov-Kangur ja Lehtla-Khalyapin selle meie ees joostes argusest välja jätsid ja ka meid plaanitud 43-82 asemel 43-52-e poole tõmbasid, loobusime samuti. Ai see oli valus ja väga vale otsus, mida juba poole tunni pärast, st 2,5h enne lõppu kõvasti kahetsesin.

Ivanov-Kangur liikusid väga hästi ja pikal tee-etapil 25-66 olid mitusada meetrit eespool. Reigo tiimist saime ette enne KP65, kus nad väristasid veekraavi ületamisega ja tegid seetõttu suurema ringi. Kaardil on Lehtla-Khalyapini rada roosa joonena (eraldi aknas avades näeb kaarti suuremalt). Etapil 55-73 tegime aga meie väikese kaare ja nad said mööda ning hakkasid tasakesi edumaad kasvatama.

Olin kindel, et kõik kolm HH40 tiimi lõpetavad samade punktidega (205) ja kohad määratakse ajaga. Arvestasin, et jõuame lõppu 20 min varem, samas olime konkurentidest natuke aeglasemad. Konkurentide orienteerumisvigu oli sellel kaardil raske loota.

Kuid mida tegid Lehtla-Khalyapin, kes kadusid silmist peale KP44, oli uskumatu. Alexander arvutas talle omasel viisil pool rada jooksu ajal ette ära ja leidis, et nad jõuavad ära võtta KP48! See oli vähemalt 4 km lisajooksu ja üliriskantne otsus. Selgus, et nad olid ka ainsad julged rogainijad sellel üritusel ning kuna õnnestus jõuda finišisse 2 sek enne kontrollaega, siis ka üliedukad, saavutades üldarvestuses 2. koha. Selle kõrval tundub arusaamatu võitjate ettevaatlikkus, kes ei julgenud lõpuaosas võtta KP33, ehkki aega oli terve kalender.

Lehtla-Khalyapin tegid lõpus tõelist maanteejooksu, kus välistasid lõiked läbi metsa. Etapil 72-91, kus Viru rabas oli keeluala, läksid nad ringi mööda teed ja edestasid meid kahe minutiga. Tõsi, pidin seal paar korda kõndima, sest krambisähvatused lõid reide. Samas ringijooks KP23-st lõppu näitas, et ajud neil selle tempo juures enam palju ei töötanud. Otseminekuga võitsime neid seal 2 minutiga. Seega oli neil lõpuni aega küll, kuid et aeg ilusti täis joosta ja üritusest maksimum võtta, pandi ringiga. Teise koha saavutamiseks jäi neil varuks veel 1 sek.

Läbisime 32,7 km, üldkokkuvõttes olime 7., VV55 klassi võitsime. Jaaguga sobis meil koostöö väga hästi.

Tulemused
GPS träkid

Tuesday, May 7, 2019

Rogaini MM 2022 - Ukraina või Tšehhi?

Mai lõpus valib IRF 2022. aasta rogaini MMi toimumiskoha. Esitatud on kaks pakkumist: Ukraina ja Tšehhi Vabariik.

Enne veel, kui tutvustan mõlemat pakkumist ja soovin arvamust parema valiku osas, tuletan meelde, et sellel aastal toimub rogaini MM 27.-28. juulil Hispaanias, La Molinas ja 2020. aastal USAs Sierra Nevadas, Californias.  Hispaanias osaleb üle 800 võistleja vähemalt 32 riigist, kellest rohkearvulisemad on järgmised (17. aprilli seisuga):
Hispaania - 191
Läti - 85
Venemaa - 72
Eesti - 70
Ukraina - 70
Austraalia - 61

Hispaania MMi omapäraks on võõrustajate suhteliselt väike osakaal võrreldes teiste riikidega. Näiteks 2017. aastal oli Lätis kohalikke ca 40%, 2016. aastal austraallasi kodumandril veelgi rohkem. Samas on Hispaania MMi tase tugev ja medaleid saada pole lihtne. Kuna paar aastat tagasi otsustati IRFis häältega 11:11, et maailmameistrivõistlusi hakatakse pidama üle aasta, ei toimu 2021. aastal MMi.

Korraldamistaotlused aastaks 2022

Ukraina


Pakkumise leiab SIIT. Piirkonnaks paljudele tuttav Tšernovtsi. Ukrainlased on korduvalt taotlenud MMi korraldamist, kuid seni pole see neil õnnestunud. Ebaedu põhjuseid on olnud mitmeid, kuid üheks olulisemaks sõjaline seisukord Ida-Ukrainas. Tõsi, Euroopa MV-sid on Ukrainlased korraldanud juba 3 korda ja viimati eelmisel aastal. Ma ise seal ei käinud, kuid esines rida probleeme, mis olid seotud kaardi kvaliteedi ja puuduolevate või valesti paigutatud punktiga.

Üheks nõrgaks küljeks on ka pakutava rogainimaastiku varasem intensiivne kasutamine (2004 URC, 2005 URC, 2006 ERC, 2009 URC, 2017 ERC), samuti kaardi piklik kuju, mis vähendab rajavalikuid.

Ukraina pakkumise tugevaks küljeks on suur ja kogenud organisatsioon ning kohaliku omavalitsuse toetus, kindlasti ka huvitav maastik. Peakorraldaja on IRFi nõukogu liige Volodymyr Lipka ja rajameister kogenud Efim Shtempler.

Tšehhi

Pakkumise leiab SIIT. Rogaini piirkond jääb Tšehhi idaossa, keskusega Staré Město's. Tšehhis on varasemalt läbi viidud kahed MMid (2002 ja 2012) ning Euroopa MV aastal 2015. Tšehhide korraldus on reeglina hea, ehkki ka 2012. aastal Prebuzis juhtus nii mõnigi apsakas (näit ülipikk järjekord stardi lähedal asuvas KPs).

Samas on korraldustiim väga kogenud: peakorraldaja Jan Tojnar on IRFi juhatuse liige, rajameister on Krejčík Zbyněk, volinik IRFi nõukogu liige Miroslav Seidl.

Kodusel MMil on kindlasti rohkelt osalejaid ka Tšehhist, miskipärast ei taha tšehhi rogainijad teistesse riikidesse väga reisida.

Kralický Sněžníki  mägine maastik on kindlasti põnev.

KOKKUVÕTTEKS:
Kumba riiki eelistad Sina?

Arvamused Facebookis

Saturday, May 4, 2019

Ilves-3 Otepääl

Ilves-3 2019. Pikka juttu ei tule.

Reede õhtul oli o-sprint Pühajärvel, õigemini krossijooks kaardiga. Hea võimalus sundida end jooksma kiiremini kui tahaks. Kuidas välja tuli, näitab protokoll. Iga sekund maksis.

Laupäeval tavarada Otepää kaardil. Väike väsimus maatöödest sees, kuid ootamatult kiiresti sai Andres Laas mind 4 minutiga kätte (5. KP-s). Vale teevalik 1-sse punkti (+30 sek), õnnetu mineraalmaa otsimine etapil 3-4 ja suur kõrvalekalle punasest joonest (+2 min), kõvasti tõusumeetreid. Jällegi 3. koht välismaalaste järel. Tulemused.

Pühapäeval lühirada Apteekrimäe kaardil.
Vihma sadas, +4°C. Oleks tahtnud sooja pesu alla panna nagu eile. Siis hakkas väga palav. Samas konkurent Andres Laas läks jälle lühikese käistega särgiga. Tegin sama, kuid panin alla õhukese T-särgi.
Täna oli füüsis palju parem. Suutsin agressiivselt joosta ja tõuse võtta. Mõni tõus (punkti 7-91) oli üsna jõhker.

Esimene etapp oli harjumatult lühike. Enamus võistlejaid koperdas natuke.

Etapp 1-2 oli tehniline. Väga hästi läbis selle venelane Alexei Zuev ja sai üle minuti edu teiste ees. Ise ilmselt õiget rada ei tabanud ja seejärel keerasin liiga vara mineraalmaalt punkti võtma. Viimast polnud ja otsus järgmise seljandiku peale minna oli õige. Punktis kohtusin 2 min varem startinud Mart Külvikuga.

Ta jäi taha kuniks ma tegin etapil 4-5 üheminutilise suunavea, edasi-tagasi jooksu. Mart läks ette ja rohkem teda ei näinud.

Enne KP10 läksin liiga vara nõlvale, klubikaaslase Liis Lille järel (N70). Liisist sain küll mööda, kuid kaotasin risusel nõlval konkurentidele 30 sek.

Foto: Georg Rute
Punktist 11 finišisse oli põhimõtteliselt füüsiliste võimete katse. Olin üks kiiremaid (8:08). Tõnu Ilves jooksis 8:05, teised põhikonkurendid 24-28 sek aeglasemalt.

Huvitav oli see, et kolme päeva kokkuvõtteks said venelane Zujev ja rootsieestlane Laas võrdse aja. Mulle siis 3. koht nagu kõikidel päevadel. Kui sprindis kaotasin Laasile 3 sek, siis täna 2 sek.

Tulemused

Järgmiseks stardiks natuke sõjakat muusikat: Bretooni marss


Wednesday, May 1, 2019

Xdream Märjamaal - miks ka mitte

Xdreamid on sellel aastal nö plaanivälised üritused. Kuna möödunud nädalavahetusel olin kodus, siis tekkis hea võimalus pikemaks meeleolukaks treeninguks Xdreami kaudu. Andsin Foorumis oma soovist teada ja üsna kohe tuli ka Urmas Tammemäelt pakkumine osalemiseks nende tiimis Mikskamitte (nr. 23) koos Aimar Liiveriga. Tundsin mõlemat, sõbralikku ja rahulikku kaaslast, sh nende füüsilisi võimeid. Tõotas tulla üsna rahulik päev. See sobis, sest A-raja läbitegemine on ka aeglasema tempoga väsitav ettevõtmine. Xdream Märjamaal oli ahvatlev ka seetõttu, et piirkond oli minu jaoks täiesti tundmatu. Ehkki olen sadu kordi Märjamaalt mööda sõitnud, pole iialgi sellesse alevikku sisse põiganud.

Sellel aastal on mul kaks olulisemat võistlust - juuli alguses Riias toimuv veteranide orienteerumise MMi sprint ja juuli lõpus 24h rogaini MM Hispaanias. Nende kahe, üsnagi erineva ala edukaks sooritamiseks on vaja rohkem joosta nii linnasprinte, kui läbida tundidepikkusi väsitavaid rogaine-seiklusi. Õnneks mõlemaid võimalusi jagub.

Xdream algas rattasõiduga. Varakult sai selgeks, et rattas on meie tempo pigem tagasihoidlik. Mis seal ikka, võtsin asja rahulikult kuni esimese punktini, kus KP-jaama ümber oli võistlejaid nagu mesilassülemis. Jaamast ei saanud keegi SI-Airiga märkepiiksu kätte. Üritasime ja üritasime samuti, korra läksime isegi tagasi, kuid tulemuseta. Olime võistlejaterivi lõpuosas, kuid miskipärast tuias seal ringi emotsioonitu kala näoga Silver, mees, kes oleks pidanud tulistama rivi ees. Finišis olidki nad kõige ees, mis tõestab veelkord, et alguse rapsimine, üldse igasugune rapsimine Xdreamis edu ei too.

Rattaetapil polnud midagi keerulist ja oli tunne, et saab ka edaspidi rahulikult kaloreid kulutada. Ehkki rajameister, Soome kuulsa, hommikul lõppenud 10Mila teatejooksu eduka orienteerumisklubi KooVee noortetreener Elo Saue hoiatas ette, et sel korral tuleb ka pea tööle panna. Etteruttavalt ütlen, et pea seekord tööle ei hakanud. Üllatus saabus üsna pea.

Kanuuetapi algus oli väga huvitav - natuke sõitu ja siis jõekäärude vahele jalgsi punkte otsima. Minul olid ilmakaared segi, kuid Urmas kontrollis olukorda ja tema abiga saime punktid ilusti kätte. Sain rinnuni märjaks. Kanuusse jõudsime suurest grupist natuke ees ja kohe panime allavoolu minema. Tsipa imestasin, et järgmised jäid kaugele maha. Tundus, et liigume kanuus hästi.

Kasari jõgi oli kanuusõiduks põnev. Väikesed kärestikud olid madalad, pidi osavalt kivide vahel tüürima. Istusin taga, teised käisid kahekesi punkte võtmas. Jõe ääres olid talud, pügatud õuemuru jõeni, päike... Ilus.

Ühel hetkel nägime Seiklushundi segatiimi Joosepit ja Sirlet, kes olid kanuus kahekesi koos rattaga (!??). Siis tuli vist TEMPO, samuti kahekesi ja rattaga. Urmas hakkas keskel hoolikalt kaarti vaatama ja selgus, et kanuuetapi lõpus on igal juhul vaja rattaid.

Olime jõudnud just kohta, kus maantee oli jõele kõige lähemal. Tõsi, seda idapoolses küljes. Läänepoolset sirget teed nägin alles kodus paremate GPS-träkke järele vaadates.

Hüppasime Aimariga kaldale ja panime jooksuga tagasi kanuuetapi algusesse. Urmas sõitis edasi KP18-sse, kus pidi siis Aimariga kohtuma. Jooksime heas tempos 4,4 km, kiirusega alla 5 min/km. Tundsin end kergelt ja tugevalt, isegi natuke imestasin. Tagasi sõitsin kahe rattaga, natuke Aimariga koos, kuid siis tuli tema poolt ainuõige ettepanek, et paneb ees minema ja kohtume kõik uuesti kanuuetapi lõpus.

Esialgu oli teise ratta vedamine vaevaline. Lenksud tahtsid kokku minna, põlv kippus samuti teist ratast lööma, Urmase ratta kaardilaua jäik serv tegi paremale käele kõvasti haiget. Sain lõpuks kiiruse üles ja siis see juhtus - mõlema ratta konksudega lenksud haakusid üksteise taha kinni ja õhulend tuli äge. Põrkasin peaga vastu maad, kuid õnneks oli kiiver peas. Kerge põrutuse tagajärjel võtsin mõned sekundid aega toibumiseks ja siis alustasin valuliku vasaku käe randmega uuesti sõitu.

Suurema tee peal läks asi lõbusamaks, sest tuul oli tagant ja omandasin tehnika. Ninast jooksis natuke vett, mis kõditas ninaalust, kuid pühkida ei saanud seda kuidagi. Tunne oli nagu juuksuritoolis, kus äralõigatud juuksekarvad kõditavad, käed on aga riide all kinni ja sügada ei saa.

Ristumisel suure teega panin otse, sest vaatasin kaardilt, et saab ka sealtpoolt. Lugesin ära mõned talud jõe ääres ja eeldasin, et küll nende vahelt mõni tee ikka läheb. Kaart oli kribu ja muud midagi sõidu pealt ei näinud. Aiandusühistu lõpus aga selgus, et siit otse ei saa ja tuli 1,5 km-ne lisasõit kahe rattaga. Kuid see polnud veel kõik.

Silla peal nägin, et Aimar ootab Urmast KP19 juures (!?). Hõikasin, et mingu KP18-sse, Urmas ootas seal.

Ise aga panin mööda asfalti rattavahetusala poole, lootes, et seal saab rahulikult lebotada seni kuni kaaslased kanuuga kohale jõuavad.

Sipa mõisa juures lugesin ära tiigi ja peale seda keerasin vasakule teerajale. See teeke vahetusalasse ei viinud ja keerasin kohe tagasi asfaldile. Tee peal ees oli fotograaf (mitte Aldis Toome), kes esialgu kaamerat ei tõstnud, kuid viimaks mõtles ümber ja tegi ühe klõpsu ka hallipäisest seiklejast. Sättisin end sirgelt istuma ja naeratasin, sest sellised peavad ju positiivsed Xdreami pildid olema. Lootsin, et ehk õnnestub ka pildile jääda, kuid tagantjärgi eksisin - 520 pildi hulgast ennast ei leidnud. Hakka või selfisid tegema.

Mis aga juhtus, oli see, et fotosessiooni ajal ei märganud ma vasakule suunduvat teekest, 20 m tehtud pöördest edasi. Fikseerisin natuke kaugemal oleva tee ja liikusin sinna. Sõitsin ja sõitsin, kuidagi ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Samas teisi teid ka vasakule ei läinud. Seal liikus veel rattureid kahe rattaga, mistõttu kõik tundus olema õige. Ainult vahetusala ei tulnud. Keegi tuli vastu ja ütles, et oleme mööda sõitnud, üks tuli tagant ja ütles, et vahetusala on eespool, ta just tuli sealt.

Sõitsin siis kahe rattaga talle järele ja lõpuks see vahetusala tuligi. Viisin ühe ratta üle silla ja kui tahtsin teisele järgi minna, mainis üks korraldaja, et A-raja omad peaksid siia kolmekesi ratastega tulema ja vaadaku ma hoolikalt kaarti.

"Mis A-raja... Mida? Kurat, ma olin ju B-rajakate keskel. Nagu vaenlase tagalas" käis mõte läbi pea.

Egas midagi, viisin ratta tagasi teisele poole jõge ja hakkasin tuldud kruusateed tagasi sõitma. Veel 3,7 km, sedapuhku vastu tuult, aeg-ajalt märgates, et mingi teine ratas on mulle käe külge jäänud.

Seega sõitsin kahe rattaga  9 km rohkem kui vaja, kokku ca 16,5 km. Urmas ja Aimar ei pidanud mind vahetusalas kaua ootama, seega võistkonnale sellest lisatreeningust suurt kahju ei teinud. Küll aga selgus, et Urmase selg hakkas Aimari ootamise ajal tõsiselt valu tegema ja vahetusalas suutis ta üsna vaevaliselt kõndida. Võtsime Sipa mõisapargis aeglase kõnniga punktid ära, sest Urmas lootis, et ehk läheb kõnniga seis paremaks. Ei läinud ja kuna asi tundus tõsine, võimatu jätkamiseks, pidi Urmas raske südamega etapi katkestama.

Mis seal ikka, juhtub ja nüüd tuli otsustada, mida edasi. Laiskus puges juba kehasse ja mott oli maas, kuid liiga vara oli lõpetada. Seega jätkasime Aimariga, sõitsime ratastel juba mulle tuttavasse vahetusalasse 4 km lõunasse. Päris pikk maa tundus.

Kenasti tegime 6 km pikkuse ortofotoga orienteerumisetapi, kus hakkas kohati üsna palav. Kohtusime tiimiga nr. 17, kes olid rataste järele jooksnud kanuuetapi lõpust, seega ca 7,5 km. Võtsid üritust nö täie raha eest.

Edasi tuli pikem rattasõit Märjamaa suunas, kus Aimaril läks raskeks ja tempo langes. Suurt midagi ei juhtunud, peale ühe minu poolt tehtud Sussanini lõike läbi metsa, kus kaotasime mitu minutit. Vahepeal tuli punkti juures olevad tähed üles kirjutada, kuid peale kolme punkti see tegevus ununes. KP-le lähenedes oli põhiküsimuseks, kas SI-Airi pulk ikka piiksu teeb. Kord tegi, teinekord mitte.

Nähes Aimari seisundit, millele kindlasti mõjus kanuuetapi ajal rataste järele tehtud tempokas jooks, mõtlesin, et veel üks rattaring oleks ehk liiast. Samuti teadsin, et Aimari rulluisuoskus pole kõige parem. Ehkki tundsin ka ise väsimust, järgmistest etappidest loobumise mõtet ei edastanud. Õnneks tuli laululava juures selle ettepanekuga välja Aimar ise. Otsustasime võtta veel võsa taga oleva punkti 150 ning minna finišisse. Igasugused ronimisharjutused olid minu jaoks välistatud, sest vasak ranne oli väga valus. Torniharjutust polekski me suutnud teha, tõenäoliselt isegi kolmekesi.

Kokku tuli üle 6h korralikku kestvustreeningut, kus suurem väsimus läks üle alles järgmise päeva lõunaks. Õhtuse Rocca al Mare sprindi ajaks oli kõik jälle ok. Seega läks pühapäevane Xdream täie ette, kus kogu aja liikusin, tõsi küll, suures osas mittevajalikke liigutusi tehes. Kaaslased olid toredad ja see oligi peamine.

Mis edasi

Nagu alguses kirjutasin, on vaja viia end heasse sprindijooksu vormi, samuti saada enesekindlust metsaorienteerumisel ning kuivatada lihaseid ülipikkade distantsidega rogaini jaoks. Tuleb teha valikuid nagu:
- tuleval nädalavahetusel Ilves 3 Otepääl Libahundi 6h rogaini asemel Pakri saartel;
- Läti 24h rogaini MV Inčukalnis (8.-9. juunil) Expedition Estonia asemel (21.-22. juuni). Viimasele saaksin küll esmakordselt minna, kuid nädal enne Riia MMi sprinti pole nii pika maa läbimine mõistlik.

Lähiajal on plaanis veel XTsport Kevadrogain Kolgakülas, Eesti MV lühirajal Vitipalus (18. mail) ja Balti matš Rõuges (25.-26. mail). Võimalusel tahaks juunis Läti luitemaastikul käia.

Tulemused
Pildid (Aldis Toome)
VIDEO

Monday, April 22, 2019

Jüriöö pikk sprint Viljandis


Jüriööjooks on orienteerujate pidupäev, mis sellel aastal toimus juba 60. korda. Viljandis olid olemas kõik tingimused pidulikuks meeleoluks - MMi kogemusega laululava, istumiskohad, mugav soe spordihoone pesemise ja LIVE-ülekande jälgimisvõimalusega, traditsiooniline rongkäik hobuste ja tõrvikutega, lossimäed, tublid korraldajad JOKA klubist. Ka Priit Poopuu poolt tehtud rajad olid head, kus kiire sprindiorienteerumine vaheldus tempomuutustega järsunõlvalises metsas. Viljandi vanalinna seekord ei kasutatud (või ei saanud kasutada), aga eks seal on ka juba joostud.

Jooksin 1. vahetust Harju OK veteranide võistkonnas. Oleme veteranidena nii mõnedki Kalevipojad võitnud, kuid nüüd, kus meie tiimi keskmine vanus on 59, suurt lootust poodiumikohale pole. Eriti pikas linnasprindis. Samas tahaks meeskonna heaks ikka teha oma parima soorituse, ükskõik, milline see lõpptulemus ka ei tule. Kui kõik liikmed võtavad kõik punktid, on juba hästi. Eelmisel aastal Tartus me sellega hakkama ei saanud.

Stardis oli veel valge, kuid üsna varsti läks pimedas. Minu Viljandi jooksude kirstunaelaks on igal korral saanud Valuoja ümbruse künkad kohe Lossimägedest lõunas, kus kaardist midagi aru ei saa ja seda ka päeval. Nii läks ka seekord.

Kohanemine 1:5000 kaardiga võttis aega, mistõttu tulid mitmed möödajooksud. Teel 3. KP-sse jooksin teerajast üle, ehkki paljud eesolijad läksid sealt. Tundus liiga vara ja kui olin äkki ühe kõrge mäe jalamil, ei jäänud muud üle, kui sellest üle ronida. Teisel pool nõlval aga punkti polnud. Ka Ülo Viru oli seal segaduses. Jooksin valele poole punkti võtma, paika sain kaugel vastasnõlval oleva lageda järgi. Viga 2 min ja hea grupp oli kadunud.

Edasi nikerdasin Ülo Viru ja Aivar Meindokiga. Sain neist jooksuga ette, kuid peale pisivigu olime jälle koos. Viga 30 sek KP5-ga, väike haak etapil 6-7, ümber staadioni ringijooks etapil 8-9, hekki kinnijooks etapil 9-10, vale teevalik etapil 10-11, kus ma ei näinud nõlva keskel olevat rada. Seda rada ei lugenud kaardilt hästi välja ka hiljem kodus laua taga.

Avavahetuse võitja, klubikaaslane Ats Sõnajalg, sai oma põhikonkurendist Sergei Rjabõškinist lahti etapil 7-8, kus viimane tegi hajutuspunktiga korraliku vea. Temal oli punkt 42, Atsil lihtsam 63.

Ma ei mõistnud, miks kõik need vähesed konkurendid etapil 11-12 otse läksid ja lisakõrgust võtsid. Inertsist läksin ise ka.

Etapi 13-14 lahendasin nii nagu ei plaaninud. Esialgu tahtsin minna ida poolt ringi, kuid sattusin lahtisest väravast aia sisse. Vastujooksnud Priit Överus arvaski, et läksin keelualasse. Mina aga ei saanud aru, miks kõik mäkke üles jooksevad. Kui aga nägin kaardil "suurt" jõge, siis loobusin sellest variandist. Tõenäoliselt  olid kõik variandid enam-vähem võrdsed, kuid igasugune kõhklushetk ja edasi-tagasi jooks tõi suure ajakaotuse. Nagu sprindis ikka.

Kuna konkurente eriti polnud, siis hobuste võiduajamiseks ei läinud. Tõstsin natuke kiirust peale vaatepunkti ja selle ringi aeg 10:42 polnud paha (vähemalt 50 sek kiirem Tiit Talist).

Lõpetades olin oma vigaderohkest jooksust üsna pettunud, sest 5 min oleks ikka kiiremini saanud. Lõppkokkuvõttes see võistkonna jaoks midagi ei tähendanud, sest kõik tiimikaaslased (Marje Viirmann, Mati Preitof, Gea Rennel ja Maido Kaljur) tegid üsna kehvapoolse soorituse.  Võitsime oma klubi juuniore 1 sekundiga, tõsi, seda küll mitte vahetus konkurentsis, sest mõlemad olime lõpus ühisstardis. Meie kahe võistkonna vahe oli selles, et põhiliselt pisikestest Kaljuritest koosneva võistkonna 5 liikme vanus kokku oli 57 aastat (!), meie kõige noorema liikme, ehk minu vanus oli aga 58. Veteranide võistkonna vanus kokku oli 295.

Ats võitis esmakordselt Jüriööjooksu 1. etapi. Tõsi, väga tugevad konkurendid puudusid, kuid Atsi head vormi näitab ka päeval Ekideni Eesti MV esikoht, kus ta jooksis 5000m 15:37-ga.


Tulemused
GPS-träkid

Pildid (Aldis Toome)

ETV klipp (alates 11:33)

Otseülekanne (JOKA, 5 osa)



Jüriööjooksu kaart 47 aastat tagasi (J.Tasa)

Sunday, April 14, 2019

Merimetsas meistriks ei saada ehk Peko Kevad 2019

Möödunud nädal oli justkui Merimetsa o-week. Laupäeva Linnarogainil läbisime selle metsaala, teisipäeval oli Merimetsas Nurja teisipäevak, millest osa ei võtnud.

Kolmapäeva hilisõhtul toimusid Merimetsas Tallinna MV öises orienteerumises, kus kohe esimese kahe punktiga tulid korralikud vead. Vigu tuli veelgi ja juba üsna alguses lõpetasin võistluse. Pimedas ei suutnud suunda hoida, ebakindlust oli tunda igal sammul. Tulemused.

Merimetsa TONi neljapäevakul oli kõik teisiti - maastik lihtne, kaart arusaadav. Kaardi loetavust parandas kaardimõõt 1:7500. Segi läksin seikluspunktiga, kus tuli kõrgelt rannapromenaadilt alla hüpata ja roostiku servast punkt võtta. Selle järel oli vaja tagasi promenaadile ronida, mis esimesel katsel ebaõnnestus. Siiski võtsin veel kord kogu jõu kokku ja tohutu pingutusega vinnasin end tagasi sillale. Usun, et ma ei pingutanud vähem kui poiss laupäeval ronimisvõistluse finaalis (pilt SIIT). Promenaadil aga avastasin, et järgmist punkti tuleb võtta alt. Ronisin uuesti alla, kus poolel teel selgus, et olin numbrid segamini ajanud ja promenaadi kaudu oleks järgmisse punkti kordi lihtsam olnud minna. Tulemused.

See oli siis harjutus Peko Kevadeks, mis toimus suurte vormidega reljeefsel Kõrve-Kerepäälse maastikul. Kui pealkirjas olevat lauset mainisin Tõnu Raidile, siis vanahärra täiendas, et "ainult Merimetsas meistriks ei saa" ja lisas, et kuni aastani 1988 ei uskunud ta, et mõni Eesti orienteeruja võib tulla maailmameistriks. Siis aga tegi Ede Ümarik suurtulemuse Norras, mida Tõnu pidas suureks juhuseks ja imeks. Kuid kui Sixten hakkas MK etapivõite koguma ja tuli MMil pronksile, tema arvamus muutus. Seega on meil jätkuvalt lootust seda suurt päeva ükskord näha.

Peko Kevad tõestas järjekordselt, et ma
   - ei oska üldse orienteeruda
   - ei jõua üldse joosta

Esimene päev

Etapp 1-2: ebamäärases rägas liikudes kadus kontroll asukoha üle ära ja punkti juures jooksin seda valele poole võtma.
Etapp 3-4: reljeef kiskus vale künka taha punkti võtma. Ka Rein Toomas oli samas kohas. Tubli, rajameister. Siiani olin 5 min viga teinud.
Etapp 4-5: no mille kuradi pärast ma teejooksule ei läinud, ehkki olin seda plaaninud. + 1 min
Etapp 6-7: selle asemel, et rahulikult nõlva all joosta, läksin ülevalt kõlvikupiire otsima. +1 min
Etapp 9-10: rada ei leidnud, kõrvalekanne suunast. +1 min.
     Kokku 8 min viga.


Teine päev

Esimesed 2 etappi olid nö teejooksud,võtsin natuke rahulikumalt.
Etapp 2-3: no ei saanud sellele augule pihta. +1 min
Etapp 3-4: täiesti arusaamatu ring, kus kaotasin asukoha ja ronisin ilgelt kõrge mäe otsa. Sealt alla tagasi ja orust jälle üles. + 2min
Etapp 4-5: Täiesti loll rajavalik, üle mägede ja suure kõrvalekaldega. +1,5 min
Etapp 6-7: ülevalt minek oli vale valik. Tiit Tali läks alt ja võitis 2 minutiga
Etapp 7-8: väikesed valehaagid, mida rajameister tahtiski välja meelitada. +0,5 min
    Kokku 7 min viga

Seega tuli 2 päeva peale kokku ca 15 min viga. Selle eest sain isegi auhinnalise koha (?!!) ja pudeli Ostrova Mari glögi.
Tulemused

Oh, kuidas küll uuesti orienteeruma õppida. Kuu aja pärast on Vitipalus Eesti MV lühirada. Ilves 3 ajal on Libahundi rogain Pakri saartel. Raske valik.

Nädala pärast on aga 60. Jüriööjooks Viljandis. Seal tuleb kõva tirimine.

Foto: Reigo Teervalt
Vahvad videod perekond Raudkeppidelt. Näiteks 2. päev (vaevaline finiš 3:53)

Sunday, April 7, 2019

Tallinna Linnarogain Koplis. Hakkab tulema.

Seda sissekannet alustaks väljavõttega Estonian ACE Adventure Team Facebooki lehelt:

Tallinn!!! Vana, uus, ilus, kole, üllatav, põnev Eesti pealinn 😍! Ei ole paremat viisi tutvuda ühe linnaga, kui võtta kaart näppu ja lihtsalt kulgeda omal jõul läbi vähekäidud tänavate ja parkide. Tunda mere hõngu ja esimeste grillide lõhnu, näha värvikaid kujusid ja luitunud ajahambast puretud hooneid. Mõista, kust oleme tulnud ja kui lahedal teekonnal oleme kiiresti edenemas! Tunda uhkust oma linna tublide üle läbi aegade! Oli lahe õhtu 6. Tallinna Linnarogainil koos enam kui 350 laheda elurõõmsa osalejaga!

Kõik oli öeldud ja võiks sellega sissekande ka lõpetada.

Kuid ei. Isiklik emotsioon rajalt, milleks seekord oli heas tempos liikumine kaaslase Alexander Khaljapiniga võiskonnas Karvajalad ja vahetu konkureerimine naiste esipaari Sirlet Viilas - Piibe Tammemäega (Seiklushunt) tahab avamist.

Otsisin selleks rogainiks kaaslast, kuni Reigo Lehtla tuli välja pakkumisega, et kas ma ei tahaks Khaljapiniga koos rajale minna. Ta ise ei saanud osa võtta. Olin kohe nõus, sest oleme Alexandriga enam-vähem võrdsed jooksjad ja kuna ükskord jäi meil Tallinna Linnarogain minu haiguse tõttu tegemata, oli vahva avastada uut partnerit, tema meeskonnavaimu, oskusi ja füüsilist vormi.

Kohe ütlen, et Alexander oli väga hea kaaslane, minust natuke paremas jooksuvormis, aktiivne rajaplaneerija ning seda ka jooksu ajal. Seekord usaldasingi rajal olles viimase tunni etteplaneerimise talle, sest minul selleks paraku jõudu polnud.

Peale kaartide kättesaamist enne starti oli aega ca 25 min raja planeerimiseks. Olime selles protsessis üsna üksmeelsed, välja arvatud lõunapoolse ringi lahendus. Alexander tahtis seda teha nagu Sirlet ja Piibe tegid (kaart paremal kollase joonega), kuid lõpuks surusin ikkagi peale oma variandi (lilla joon, st, et võtame KP58 varem). Punktist 42 kuni punktini 66 läks meil aega 1h 21min, mis oli 40 sek rohkem kui naistel. Lahendasime neist natuke paremini etapid 64-36 ja 44-67, samas aga tegime kaardi tõttu suuremad vead etapil 65-57 ja 68-58 ja veel mitmes kohas jooksime aeda kinni. Seega võib väita, et mõlemad variandid olid enam-vähem võrdsed.

Meie lõpptulemus sai aga kõige suurema põntsu etapil 39-48. Alexander arvutas Paljassaare punktide võtmist ja minu osaks oli orienteerumine. Etapil 40-39 otsustasin minna paremalt ringiga ja kaotasime sellega Sirlet-Piibele 2 min. Tempo oli seal natuke aeglasem, teekond osutus ka tsipa pikemaks. Etapil 39-48 jooksin raudteeni, mille ületamist ei märganud ja lõpuks olime tupikus. Raudteetammile ei saanud ka kohe peale, sest lai sügava veega kraav oli ees.

Tammi peal saime kokku oma naiskonkurentidega, kes liikusid kogu raja meiega samas tempos, keskmiselt 10 km/h ja kellega jooksime koos KP47-ni. Nemad otsustasid seal põhjatippu mitte minna ja tegid olemasolevat ajavaru arvestades õigesti. Naised läksid 47-46, meie aga 47-28.

Meie poolt etapil 39-48 tehtud 5-minutiline viga läks lõppkokkuvõttes maksma 9 (!) punkti. Sest lõpus jäi tee kõrvalt võtmata KP59, kus me ei hakanud ajapuuduses ja pimedas riskima ebamäärases kohas asuva punkti võtmisega ning lõpus saadud 4-punktilisest trahvist.

Nimelt oli minu lõpuaeg 3:00:59 (1 min hilinemise eest sai 2 punkti trahvi), Alexandril aga 3:01:01. Seega oli 1 sekundi hind seekord 2 punkti.

Tagantjärele targana olles oli 182 punkti ilusti tehtav, ehkki ka 177 punkti miinus 4 punkti, mis andsid kokku 173 punkti, polnud üldkokkuvõttes paha. Panen siia esiotsa tulemuste tabeli jooksjatest,  sest suures tabelis on jooksjad ühes pingereas koos ratturitega.

Läbisime 29,9 km. Paljassaare põhjaosas tegime veel mitu väiksemat viga (KP69 ja KP34) + aeglane etapp KP60 juures, mistõttu tulistasime lõpus päris teravalt. Enda füüsiline seisund oli väga ok, hoidsin distantsi keskel lihaseid krambiohu tõttu liigse pinge eest, mis pooletunnise lõpuspurdi ajal kenasti vastu pidasid. Seega hakkab vorm tulema ja loodetavasti ka kaal langema.

Tulemused (esialgsed)
GPS-träkid

PILDID (autor Aldis Toome)




Sunday, March 31, 2019

Rogainilinn Tartu

Pean Tartut oma kodulinnaks ja alati on tore siin käia või sporti teha. Seiklushunt pakkus võimalust 6h jooksul rogainida kogu linna territooriumil, kuid seekordse kaaslase Antti Roose päevaplaani nii pikk üritus ei mahtunud. Läksime siis 4-tunnisele rogainile ja etteruttavalt võib öelda, et sellest piisas enam kui küll. Kokku võttis Seiklushundi rogainist osa ligi 500! inimest, seda nii 2h, 4h, 6h jooksu- kui ka rattarogaini rajal.

Käisin pea kõikide majade juures, kus olen Tartus elanud. Kahjuks ei mahtunud meie rajaplaneeringusse punkt 38, mis asus Tasuja tänavas otse maja ees, kus olen oma esimesed 23 aastat elanud! Läksin peale võistlust spetsiaalselt seda kohta vaatama ja punkt oli tõesti koduvärava kõrval. Sain ägeda nostalgialaksu, aitäh rajameister! Kuidas Sa küll oskasid sellisesse kohta punkti panna?  Üllatus oli veel seegi, et samal ajal väljus majast kunagine Maa-ameti kolleeg Mariliis, kes tuli sõbranna poolt olles eelnevalt perega rogainil käinud.


Seekordne rogain tuli mulle raskelt. Seisund polnud kõige parem, sest kaks väsitavat töönädalat olid seljataga, viimane neist Türgis. Antti on aga hasartne tüüp, kes selja taha palju ei vaata ja vaiksemale käigule ümber ei lülitu. Seetõttu oli algus minu jaoks tsipake kiire ja raskeks läks juba 2,5 tunni pärast. Lõpus hakkasid ka krambid tunda andma, mistõttu muutus tempo üsna aeglaseks.

Õnneks olime teinud alaplaneeringu ja ehkki võtsime lisaks planeeritule juurde KP44, jäi aega kõvasti üle. Lõpetasime 17 minutit varem ja läbisime kokku 33 km. Kaks nädalat tagasi alustasime Tõnu Ilvesega natuke rahulikumalt ja läbisime 4 tunniga 35 km. Enesetunne oli tookord peale jooksu palju parem.

Seetõttu arvasin, et ehk suudame ka üle 35 km läbida, sest ainsad konkurendid MM45 klassis Lehtla - Piirimäe (Elbrus Forever) olid väga tugevad. Nemad läbisid meist 5 km rohkem ja said 15 punkti enam. Rajaplaneeringud olid üsna sarnased, alustasime mõlemad suunaga lõunasse ja lõpetasime vesistel rohumaadel kaardi idaosas.

Oleksime optimistlikuma plaaniga juurde saanud ehk 5-8 punkti, mis oleks läbitud kilometraaži juures olnud ka maksimum. Vahi piirkonnas ringi tegemine andnuks juurde küll 13 punkti, kuid vajanuks lisaks ca 30 min. Seega polnud teostatav.

Ehk õnnestub kunagi ka sellisesse jooksuvormi jõuda, et pikki üritusi nautida. Hetkel ei suuda väga palju treeningutele panustada.

Kuid üritan käia vähemalt pikematel üritustel, milleks järgmine on nädala pärast toimuv 3h Tallinna Linnarogain, siis juba Reigo asemel võistkonnas Karvajalad.  Loodetavasti on seisund siis parem, pimedas on kiirused ka õnneks madalamad.

TULEMUSED (4h, seal ka ratturid)

GPS träkid

Reigo ja Pärtel (Elbrus Forever)
PILDID (Aldis Toome). Minu arust on Aldis Toome praegu üks paremaid spordifotograafe.

VIDEOKOKKUVÕTE