Sunday, September 17, 2017

Blogipuhkus läbi?

Augustikuus toimunud Kamtšatka matk oli niivõrd õnnestunud ja muljeterohke, et sellest väljatulek võtab veel kaua aega. Kes Facebookis pole, näeb ühte kommenteeritud FB pildivalikut SIIT.

Tahaks muljeid lühidalt läbi kirjutada, kuid kuna seda on kokku liiga palju, siis ei suuda midagi teha. Muutunud on ka tavarütm, sest vabadel nädalavahetustel eelistan olla Võrumaal maamajas, kus tegemisi jätkub ja internetti vaatan vaid telefonist.

Ka orienteerumine on jäänud natuke tagaplaanile, ehkki eestikate tavarajal Lasilas käisin ja teates võidu saime. Oli põnev maastik, kus pulli sai omajagu. TA OK rogain on tulemas ja selle jaoks peab end vastavasse konditsiooni viima. Matkareisiga sai küll tublisti kergemaks, kuid kaal tuleb tasapisi tagasi.

Esimene pikem test oli täna Seiklushundi 3h rogainil Viljandis. Viljandi ja selle ümbrus on minu jaoks suhteliselt tundmatu maa, mistõttu ootasin rogaini põnevusega.

Rajale läksin Matiga, kes tegi eelmisel päeval XT 4h rogaini Kuusalus. Ausalt öeldes olin selle peale üsna pahane. Sisuliselt oli tempo kohe algusest pärsitud, kummiga vedamine oleks ka ilma lisarogainita plaanis olnud. Jätsime ära ümber järve jooksu. Tegime kõigepealt ringi kaardi edelanurgas, võtsime ajapiiranguga punkti 40 ja siis suundusime kaardi idaossa. Punkt 55 oli kaardi edelanurgas vales kohas, igaks juhuks käisin teise kraavi otsast seda otsimas. Punkt oli nihkes idas ca 50 m, kuid segadust tekitas palju.  
Ootamatu ajakaotus tekkis põhjaosas punktiga 27, kus ei saanud kaardil asuvatest hoonetest hästi aru (oli ka bensiinijaam). KP57-sse üritasime majade poolt läheneda, kuid õõtsikuga sooriba jäi ette. Ja kuna ajalimiit oli üsna piiri peal, siis pöördusime tagasi ja võtsime veel KP53. Ja sealt otse finiši poole. Tundus, et jõuame paariminutilise varuga, kuid kell ja stopper olid erinevad ning jäime 40 sek hiljaks. Tegelikult jäime hiljaks vaid 3-5 sekundit (!?). Lõpp läks väga kiireks, kuid Mati suutis seda kummis kenasti välja kannatada.

Läbisime 22,8 km, kohta ei tea ja see polegi oluline. Mulle tuli rogain kergelt ja see oli hea märk. Viljandi rogain ise oli samuti tore. Nüüd veel natuke pikemaid jookse ja võib TAOK-le tirima minna küll. 

Wednesday, July 26, 2017

Geoloogide suvepäevad Porkunis

Eesti Geoloogia Selts korraldas suvepäevad Porkunis, ühes igavesti ilusas ja huvitavas paigas. Seetõttu jäi jooksmata Suvejooksul, kuid orienteerumiseta ei pääsenud osalised ka sellel üritusel.

Tuli võtta 12 punkti, lugeda viies KP-s lühikese tekstijupi ja vastata lõpus viiele küsimusele.

Võitja ei olnud kõige kiirem mees, kuid vastas kõikidele küsimustele õigesti. Kaardistamise välitööle kulus mul 1 tund.

Tehti palju muudki huvitavat, millest kõige olulisem oli Porkuni stratotüüppaljandi puhastamine. Seal paljandub Ordoviitsiumi kõige ülemine - fossiiliderikas Porkuni lade, vahetult enne suurt liikide väljasuremist. Merest kadus 85% liike, maismaal siis elu polnud.

Peeti seminar 3 ettekandega.

Aidati Paemuuseumi juures fossiile määrata. Paemuuseumi linnusetorn ja seal asuv püsinäitus olid tõesti vahvad. Marko Pomerants pani sellele muuseumile aluse, 25 aastat tagasi.

Osaleti geoloogilisel ekskursioonil Porkuni ümbruses.

Väga mõnus oli Rootsi kaitseväe aurusaun.

Ago Gaškov viis läbi diskussiooni "Kui roheline saab olla geoloog?" ja...

...tegi klipi Kanal 2 Suvereporterisse saunakerise kividest.

Punkansamber Eterniit pidi olude sunnil esinema akustilise kavaga, siin üks NÄIDE. Nad osalesid edukalt ka orienteerumisvõistlusel (pildil vastavad küsimustele).


Natuke pikemalt on suvepäevadest juttu Eesti Geoloogis.


Nüüd on blogisse vist tulemas pikem paus. Ärge pahandage, kui Medalijaht 2017 arvestus uueneb alles augusti lõpus.


Vulkaanid ootavad, 36-aastase vaheaja järel.





Tuesday, July 11, 2017

MMi päevik 5: Grand Finale - Vitipalu

7. juuli 2017 oli üks võimas ja ilus päev. Vitipalu karjääris pandi pidulik punkt orienteerumise maailmameistrivõistlustele 2017.  Sellele eelnesid meeste ja naiste teatejooksud.

Särav tulemus tuli ka ära - meeste 4. koht. Tarmo Tiisleri ETV intervjuud Lauri, Timo ja Kennyga näeb SIIT ning Annika Rihma ja Liis Johansoniga SIIT.

Tohutul hulgal toodeti kaardi-, pildi- ja videomaterjali. Arhiveerimise eesmärgil toon siin ära olulisemad lingid:

Kõik pildid (FB; Reigo Teervalt)
Kõik videod (FB)

Nädala Tegija KUKU raadios (Meelis Atonen, Meelis Mälberg ja Sixten Sild)

Lühikesed videoklipid võistluspäevadest (Edgars Sparans Films)

Sprint (Tartu)
Sprinditeade (Viljandi)
Tavarada (Rõuge)
Lühirada (Vitipalu)

ETV otseülekanded:

Sprint


7.juuli hommikul käisin ka ise Vitipalu metsas. Maastik polnud lihtne ja tuli olla väga ettevaatlik. Tegin neli suuremat, kuid mitte katastroofilist viga. Üldiselt jäin jooksuga rahule, ehkki kaotasin Tiit Talile 13 (!!) minutit. Tema aeg oli üsna müstiline. 

Hiljem GPSi träkki vaadates üllatusin, et kaldusin etapil 4-5 nii palju ära. Hoidsin pingsalt suunda, kuni vaatasin, et selle künka taga peab olema punkt. Polnud ja siis läksin järgmise taha. Samuti polnud. Selgus, et kaldusin 90 (!) kraadi kõrvale. Nii lihtne see oligi ja pole imestada, et ka suured ässad paugutasid Vitipalu metsas täiega.


Kahjuks ei saanud sellel päeval elada kohapeal kaasa teatevõistlustele ja olla piduliku lõpetamise ning koondise tänuürituse juures. Ka lõpupeolt oleksin läbi hüpanud.

Samas sai 7. juulil ära vormistatud üks suurem tehing, peale mida olen nüüd natuke ka võrumaalane. Oleme 27 aastat rentinud suviti Võrumaal elamist, nüüd pole seda rohkem vaja teha. Küll aga on vaja muud teha, mistõttu asendus Vitipalu II jooksupäev muruniitmisega.

Thursday, July 6, 2017

MMi päevik 4: Peale lühirada ja enne teadet

Lühirada Vitipalus oli järjekordne elamus, seda nii eestlaste hea esinemise kui orienteerumismaailma hegemoonide võimsa soorituse osas. Sellest päris magusast oma tulemusest jäi natuke puudu, kuid loodame, et homme pakuvad Kenny, Lauri ja Timo tõeliselt põneva lahingu maailma tugevaimate riikide vastu. Ühtlaselt tugev on ka meie naistiim koosseisus Annika, Liis ja Evely.

Nii nooruke kuninganna Tove Alexandersson kui areenilt lahkuv kuningas Thierry Gueorgiou (Tero) liikusid täna vigadeta punase joone lähedal ning vormistasid näiliselt kindlad võidud. Oli eneseületamisi, ebaõnnestumisi ja üllatusi. Kes teab, see teab.

Oli aasta 1998, kui siinsamas Hellenurme-Vitipalu maastikul toimus orienteerumise MK-etapp - suurüritus korralduse mõttes.

Ajakirja "Orienteeruja" (1998, nr 8/35) presidendi veerus esitas MK-etapi peakorraldaja Leho Haldna peale võistlust küsimuse, et kas oleme nüüd suur o-rahvas? Tunnistades samas ausalt, et õnnestumise tegelik hind jäi asja sees olijaid painama veel mõneks ajaks. Kas ka praeguseid korraldajaid jääb miski painama või milliste takistustega tuli MMi korraldamisel kokku puutuda, kuuleb ehk hiljem täpsemalt.

1998.aastal korraldati MK etapp koos Suunto Games´iga, mis tähendas suurt koormust radade ja kaartide planeerimisel, võistluskeskuse väljaehitamisel jm. Rahalised võimalused polnud ka kõige paremad. Aga ära tehti ja sportliku poole pealt lausa hiilgavalt - meeste võit läks tugevas konkurentsis Sixten Sillale ja naiste pronks Külli Kaljusele. Sixtenil oli valida peakorraldaja ja võistleja ameti vahel, Leho käskis joosta.

Tõeline üllatus saabus aga teatevõistluselt, kus Vitipalu maastikul põrus Eesti meeste I võistkond, sest Tarvo Avaste jättis avavahetusel ühe punkti võtmata. Kastanid tõi tulest välja hoopis II võistkond koosseisus Rene Ottesson, Alar Viitmaa ja Armo Hiie, kusjuures Hiiekas tõstis viimases vahetuses võistkonna 7. kohalt 2.-ks ja pani lõpus koti pähe rootslasele Johan Ivarssonile.  

Thierry Gueorgiou jooksis samuti, oli siis tundmatu nooruk ja alles teist aastat Prantsusmaa koondises. 

MK etapiga samal ajal toimunud Suunto Games´il tuli H16A klassi võitjaks Martins Sirmais, mees, kes ka täna hästi jooksis. H13 klassi võitis Sander Vaher, H10 klassi Timo Sild ja H8 klassi Lauri Sild.

Seega pole mitte midagi muutunud, ainult Leho on vahepeal IOFi presidendiks saanud.

MMi lühiraja tulemused



MMi päevik 3: siksakid Rõuge tavarajal

Rõuges saadi hakkama jälle millegi erakordsega. Polnud kahtlust, et Rõuge Liinamägi oma Linnupesa torniga on maaliline asukoht võistluskeskuseks, kuid kaasaelamiseks pakutud tingimused ületasid igasugused ootused. Pealtvaatajad asusid mäenõlval, suur ekraan teisel pool väikest orgu, kust jooksid üles ränka tõusu võtvad sportlased. Vaid väike peapööre vasakule ja avanes kena vaade Rõuge maastikule ja all asuvatele järvedele.

Kuid mis ma ikka jahun, parem vaadake suurepärast videokokkuvõtet sellest imeilusast päikeselisest päevast kuningliku tavaraja ülikarmide kannatustega: SIIT.

Kui paari lausega iseloomustada seda võistlust, siis eelkõige peaks esile tooma füüsiliselt rasket maastikku ja väga paljude teevalikutega etappe. Markus Puusepp saatis täna öösel rajameister Tõnis Ermile sellise teate FB-sse:
"Tõnis, MM-i spiiker Per Forsberg ütles täna, et see oli üks parimad tavaradasid, mida tema eales näinud!
Istu, hinne 5!"

Pole ka ime, kui vaadata näiteks teevalikuid etapil 19-20 (pilt on võetud Jan Kocbachi põhjalikust analüüsist).

Rõuge maastik on salakaval ja kui unustad kompassi jälgimise, siis võib asi kergesti kontrolli alt väljuda. Vigu tehti seal metsas omajagu, esimeseks hävijaks oli Rootsi tugevamaid naisorienteerujaid Helena Jansson. Veast ei pääsenud ka hilisem meeste võitja Olav Lundanes, kes eksis tumerohelises üsna raja lõpuosas.

Meie orienteerujad said kõik hästi hakkama. Suurimad lootused olid seotud Timo Sillaga, kes aasta tagasi Rootsi MMil oli kuni lõpuosa ringini esiviisikus, kuid siis kukkus 10-ndaks. Midagi sarnast toimus ka seekord, kui distantsi keskel oli Timo esikolmikus, lõpuks pidi jälle leppima 10. kohaga. Vastupidavust on aastaga juurde tulnud ja järsku kukkumist lõpus polnud, kuid maailma tippmehed on ülivõimsad ja ka väiksem tempolangus saab karistatud. Igal juhul väga vinge esitus Timolt ja loomulikult ka Kenny Kivikaselt, kes jooksis sellel MMil juba neljandat jooksu ning saavutas rängal tavarajal 16. koha. Väga rahul oli oma jooksuga ka Kristo Heinmann (30.koht), samuti oli silmapaistev Annika Rihma 20. koht.  

Lisan lingid Team 2017 FB-lehelt:
Videoklipid sportlaste võistlusjärgsete kommentaaridega:
Timo 
Naiste kommentaarid suure ülekande sees

Naudingut pakkusid ka Nele Taba julged ja vahvad intervjuud. Oli näha, kui rahulolevalt üks isa ja vanaisa platsil ringi käis, neid Kivikaid-tegijaid jagub o-maailma ikka omajagu. 

Minu jooksud.

Esimesel päeval olin üliettevaatlik, sest kohanemine Rõuge maastikuga võttis ühel põhjaeestlasel omajagu aega. Esimesel kahel etapil hakkasin punkti ootama liiga vara, kuid siis harjusin kaardimõõduga. Suuremaid vigu ei teinud, kuid jooksutrajektoor oli kaugel sirgest. Etapil 4-5 tegin omapärase kaare, põhjuseks lõdvem suhe kompassiga. 

Teisel päeval päris ilma veata ei saanud, ehkki liikusin samuti üsna ettevaatlikult. Etapil 4-5 kadus selge side kaardiga ja läksin punkti otsima valelt seljandikult. Sain veast üsna kiiresti aru, kuid ca 3,5 min viga oli tehtud. Kavalalt tõmbas maastik kõrvale etapil 2-3, kui tahtsin valgelt valgele joosta, kuid samas unustasin kompassi vaadata.

Rajameister Minija Pääslane andis lõpus pika jooksuetapi, mille lahendasin ehk mitte kõige kiirema variandina. Esialgu plaanitud tagasijooks tee peale sai esimese sihi peal ümber mõeldud. See-eest jooksin mööda Tiidumäe talust, kus kunagi suvitasime 3 aastat. Tundus, et see oli alles eile, ehkki 19 aastat tagasi. Energilise vanaperenaise Linda mees "varastas" salaja kunagi ammu punaste poolt lõhatud Rõuge vabadussõja mälestussamba ja peitis selle Tiidumäe aida taha maa sisse (käsi jäi natuke välja). Hobune värviti selleks aktsiooniks jälgede segamiseks jahuga valgeks, mis ka arusaadav, sest taolise teo eest oleks järgnenud pikk sõit Siberisse. Nüüd on see ausammas oma kohale asetatud.

Täna on MMi lühiraja võistlus Vitipalus. Eilsel puhkepäeval olla Kirikumäe modelil nähtud Olav Lundanesi...

Monday, July 3, 2017

MMi päevik 2: Draamad Viljandi lossimägedes

Pühapäev, 2.juuli - üks vastuoluline, kuid värvikas ja põnev päev.

Kõigepealt alustas Ott Tänak Poola ralli viimast päeva väga võimsalt ja asus liidriks. Seejärel sõitis eelviimasel katsel vastu puud ja katkestas. Midagi sarnast tundsid paljud orienteerujad õhtul MMi sprinditeates Viljandi lossimägedes. Midagi sellist tundsin ma ka ise.

Aga muidu oli ilm imeilus ja Tallinnas suur pidu, sest toimus noorte tantsu- ja laulupeo rongkäik ning suur lauluõhtu Lauluväljakul. Kuid see sündmus jäi sellel aastal teisejärguliseks, orienteerumise MM on lihtsalt nii eriline sündmus o-fännidele.

Viljandi teatesprindi võistluskeskus oli suurepärases kohas - pärimusmuusika festivalilt tuttavas lauluväljaku katlas. Paremat kohta annab võistluskeskuseks leida ja eriti seetõttu, et põnevad võistlusmaastikud asusid kohe laululava ümber. Eriti hea vaade kogu areenile oli vippide alalt, mis asus läänepoolsel nõlval, natuke kõrgemal. Suur ekraan jäi küll natuke kaugele, kuid see-eest oli eliitkommentaator Per Forsberg kohe kõrval. Õhtul vaatasin järgi meie teleülekannet, kus seekord aitas Arthur Raichmannil võistlust kommenteerida Meelis Atonen. Viimane jooksis kodusel maastikul enne võistlust läbi naiste raja ja oli nüanssidega tuttav. Meeste raja reljeefset metsaosa naistel polnud ja seega jäid naistel paljud suured vead tegemata. Rajad olid tõesti vaheldusrikkad, nõudsid kiiret käiguvahetust ning pakkusid erinevaid teevalikuid. Ja üllatusi.

Ma ei hakka siinkohal võistlust ümber jutustama, seda võib igaüks vaadata suurepärases ETV ülekandes, lühikeses videoklipis, Jan Kobachi põhjalikus analüüsis või otse GPS-träkkides (3.vahetus, näiteks).

Lühidalt, sai palju pulli kaardi lõunaosa metsas, kus Meelis Atoneni järgi oli kunagi suusahüppemägi. Tipptiimidest kukkusid seal 3.vahetuses esikoha konkurentsist välja Šveits (Martin Hubmann) ja liidrina jooksnud Suurbritannia (Kristian Jones) (etapp 13-14). Tagapool tegid paljud tiimid seal vigu, neid ei jõua üles lugedagi. Tubli töö oli tehtud rajameister Markus Puusepa poolt, kes juhuslikult on ka selle MMi peakorraldaja.

Raido Mitt tegi samuti seal metsas 2.vahetuses vea (vasakpoolne kaart), kuid Kenny Kivikase valesti vaadatud etapp (12-15 etapi 12-13 asemel) tõi sisse hiigelsuure ajakaotuse (järgmine kaart).

Kenny oli toonud võistkonna 15.kohalt 8.-ndaks, kuid see viga kukutas Eesti jälle 15.-ks ja lõpuks saadi 16.koht, loodetud ja reaalse esikümne asemel.

Mis teha, see on orienteerumine ja vigade tegemise võimalus teebki ala huvitavaks. Kenny elas ebaõnnestumist raskelt üle, kuid Anu Sääritsa ETV intervjuus näis jälle võitlusvalmina.


Tulemused


Minu jooks rahvavõistlusel oli seekord täielik katastroof. Tundsin, et füüsis oli heas seisus, kuid kõrvadevahelist ala ei kontrollinud.

Kohe stardist panin 180 kraadi vales suunas ajama, kaart oli tagurpidi käes ja kompassinõel tiirles nagu ise tahtis. Kui aru sain ja tagasi jooksin, oli minut hiljem startinud Tiit Tali mind kätte saanud. Tiit ühmas pahaselt, et mis pulli sa teed, mõeldes ilmselt, et olin teda minuti põõsas oodanud ja KooVee-d teinud (kevadine Tiomila juhtum).

Nüüd oli mul Tiidu enesekindel selg ees, mis ideaalne keerulise metsaosa läbimiseks. Tiidu jooksukiirus oli tol hetkel üsna rahulik ja oleksin tal kergelt kannul püsinud. Kuid etapil 2-3 vaatasin, et väljajooksu suund pole päris see ning läksin oma valikut tegema, mis osutus muidugi veaks. Nii suureks veaks, et veetsin 3. ja 4. KP-ga metsas vähemalt 5-6 minutit. Peale seda ei olnud ma mitte ainult hajevil, nagu enne, vaid ka tujutu ja eesmärgita liikuv objekt. Sellises seisus tuli igal pool veel väiksemaid vigu ja enesetunne peale jooksu oli ikka väga niru. Saamatusest tulenevad ebaõnnestumised teevad kuidagi teistmoodi haiget kui mõni üksik suur viga hästi tehtud soorituse sees. Viimane ajab vihale, esimene aga võtab enesekindluse ära.

Kuid see ei juhtunud mul esimest korda, õnneks tundsin juba järgmisel päeval, et võib ka teisipäeval Rõuge võssis võidelda. Tegelikult pole MMi ajal enda sooritused üldse olulised, tähtis on ikka, et Kenny saaks ebaõnnestumisest kiiresti üle ja Timo ning Co Rõuges ning Vitipalus suuri tegusid teeksid. Lootused on suured!

Tulemused

Kohtumiseni teisipäeval Rõuges või vaadake ETV2 ülekannet kell 13.00.


Väike klipp ka esmaspäeva õhtust:


Sunday, July 2, 2017

MMi päevik 1: sprint Tartus

Orienteerumise MM Eestis on kindlasti selline võistlus, kus oleks pidanud andma oma panuse korraldamisse. Võtsin küll selle nädala puhkusena välja, kuid nädala keeruline logistika ja paar tähtajalist tööd ei lubanud end tugevamalt siduda. Seetõttu ülistan kõiki neid, kes selle tohutu korraldustöö on enda peale võtnud. Ainuüksi võistluskeskuses asuvate telkide, piirete ja kogu muu atribuutika üles- ja kokkupanek on suur töö, eriti veel, kui seda vaja teha öistel tundidel.

Vaatasin naiste sprinti telekast, peamiselt just seetõttu, et näha, kuidas on telepildi tootmisega Tšehhi tiim hakkama saanud ja kuidas Olle Kärner ning Arthur Raichmann võistlust kommenteerivad. Kohe võiks öelda, et kõik oli väga vinge, ainsaks puuduseks ehk see, et rahvas ei tunne orienteerumise tipptegijaid ja mõnevõrra jääb ka kaardimaailm neile kaugeks. Anu Säärits tegi toredaid intervjuusid tippudega, kes kõik on sümpaatsed sportlased ja oskavad kenasti otse-eetrisse rääkida.

Tulemustest.

Ootasime sähvatust, mida Kenny Kivikase kvalifikatsioonijooks ka lubas. Medalist realistid veel ei mõtle, kuid esikümne koht, nagu Kenny ka ise peale eeljooksu välja ütles, oli reaalne. Kindlasti tuleb ka 19.kohaga rahul olla, sest füüsilised võimed olid sel korral just niisugused. Ka "must hobune" Raido Mitt pidi tunnistama puudujääki jooksuvõimest.

Naised tegid samuti oma tulemused ära, ehkki Evely Kaasikult oleks soovinud natuke paremat kohta. Kuid pole midagi, mitmed distantsid on veel ees ja loodetavasti suudavad täna jooksnud Viljandi teateneliku liikmed Toomemäe nõlvadest piisavalt taastuda.

Imestasin, miks Olle ja Arthur naiste hõbeda- ja pronksiheitluses ei maininud õdesid Vinogradovaid. Natalia Gemperle oli veel hiljuti Vinogradova ja olin kunagi vaadanud õdede kodulehekülge, kus mh ka fotograafia oli olulisel kohal. Õhtul otsisin selle kodulehe üles ja selgus, et Natalial on kaksikõde Olga, kes on samuti kõva sportlane (2014 MMi kuld rattaorienteerumises). Konkurent tänasel sprindirajal oli aga Galina Vinogradova, kes pole Nataliale sugulane.

Siin üks näide Natalia Gemperle ja tema abikaasa tööst: LINK (Sahara)

Tulemused


Rahvavõistluse sprint

Jooksin ka ise sprinti, Tartu Dendropargis, keskusega lauluväljakul. M55 klassis oli ca 50 osalejat, peamiselt välismaalased. Õrnalt sadas vihma, muru- ja betoonnõlvad olid libedad, mistõttu pidi olema ettevaatlik.

Hoidsin jooksu kontrolli all, kuid ometi tulid arusaamatud möödajooksud (KP 9, 11, 17) sisse ja seda erinevatel põhjustel. Praegu ei oskagi öelda, palju vigadele aega kaotasin (tulemuste juures pole vaheaegasid), kuid ca 1,5 min võis see kokku olla küll. Tiit Tali oli mees omast klassist, minu praegune jooksuvorm ei anna võimalust temaga konkureerida.
Homme stardib Tiit 1 min peale mind.

Tulemused

Viljandi sprinditeade (2 naist + 2 meest):
Otseülekanne ETV2-lt kell 16.55

Eestlased jooksevad järjestuses (startlist):
- Annika Rihma
- Raido Mitt
- Kenny Kivikas
- Liis Johanson

Tuesday, June 27, 2017

Jaanid 2017

Jaanide aeg on meil juba aastast 1992 reserveeritud ja kuigi tahaks sel ajal osaleda nii mõnelgi kestvusspordi üritusel, siis ei saa.


Seekord olime Jaanide ajal 10+ sõprade perega Saaremaal, teemaks "Eesti 100". Programm tuli osalejatelt kokku vägev, õhtul polnud aega isegi süüa. 

Ei puudunud ka sport, mille tipphetkeks oli võistkonnakaaslase huule löömine kaheks tükiks. Õnneks oli meil õmbleja omast käest võtta, kes lähima aleviku velskripunktis tükid omavahel kinni õmbles.

Pildid: Madis ja Elar




Sunday, June 11, 2017

Metsaraidest ja Tallinna MV lühirajast Kõverjärvel

Lühirajast pole palju kirjutada. Läksin kiiresti jooksma, kuid lihtsa maastiku ja raja tõttu tegin hapnikupuuduse tõttu paar jänesehaaki ja ühe suurema vea (KP6). Viimase juures oli asi küll kontrolli all, sest suurest lohu nurgast läksin lähedalasuvat punkti võtma, ometi kaldusin natuke vasakule.

Lõpus vajutasin täiega mööda teed finiši suunas ja jätsin võtmata vahetult enne lõppu tee ääres asuva viimase punkti (KP8). Nüüd sai siis ka selline viga tehtud. Aga rada oligi liiga lihtne.

Lihtne ka seetõttu, et  Kõverjärve kaart oli kaetud raiesmikega. Valdavalt halva läbitavusega tehniline maastik on viimastel aastatel muutunud malelauaks, kus läbitavus on küll paranenud, kuid oksarisu takistas jooksmist. Lühidalt, Kõverjärve maastik on orienteerumise jaoks praegu ära rikutud, ehkki mets kasvab varsti uuesti peale.

Ma pole tulihingeline metsaraide vastu võitleja, samuti pole süvenenud statistilistesse nüanssidesse. Kuid kvaliteetsete o-maastike valik Põhja-Eestis on oluliselt vähenenud ja väheneb veelgi (kaevandamist sai hiljuti juba mainitud). Kui kõigele sellel lisanduvad looduskaitsega seotud keelud ja keskkonnaametnike ettekirjutused piirangute osas, maaomanike kapriisid, siis...

Tulemused

Saturday, June 10, 2017

Täitsa pekkis Ace Xdreami etapp Laagris

Pole üldse lihtne kirjutada võistlusest, mis nii pekki läheb nagu seekordne Ace Xdream Laagris. Kuidas see oligi:
- "Ise tahaks hinges võistelda Heiti Hallikmaga..." (pildil)
- "Spordikauged sõbrad arvavad, et võiksin MMil võistelda"
- "Tuttavad xdreamijad arvavad, et peaksin ikka Maret Hallikma't võitma"
- "Tegelikult ei ole ka Maretist kiirem ja võitlen A-raja eelviimase koha eest..."

Tahaks xdreami teha nagu rogaini, kuid nii ei saa, sest olukorrad vahelduvad pidevalt, kogu aeg on vaja legendis näpuga järge ajada, rada ette lugeda - nii ühelt kui teiselt poolt kaardilehte, sama teha erinevate alade kaartidega, lugeda juhendeid, legendis ja maastikul... ning selle kõige peale veel oskuslikult navigeerida ja kiiresti tegutseda. Seda on kokku natuke palju ja kui võistluspinge langeb, ei lähe asi paremaks vaid hoopis kehvemaks.

Läksin rajale Karmo ja Matiga, eesmärgiks jõukohaselt liikuda ja võistlust nautida.

Laagri etapp algas eraldi jooksuga, kus suurem hulk rahvast pani stardist ikka täiega minema. Adrenaliini oli õhus palju, ise üritasin võtta rahulikult ja jooksu ajal natuke rada ette lugeda. Näpuga legendis järge ajades leidsin, et peale kanuud tuleb jooksuetapp mäe peal.

Pärnu maantee "ületasime" maantee alt - läbi truubi, kus vesi oli põlvini. Kohe truubist väljudes ootas ees hulk korraldajaid-pealtvaatajaid ja fotograafe. Igaks juhuks sai võetud ka lähedalasuva KP, mida kaardil polnud.

Lühikese jooksuetapi järel pandi põhiosas paika kanuude järjestus, sest Pääsküla jõgi oli kitsas ja möödumine raske. Meie paat liikus kenasti, kellelegi jalgu ei jäänud, eesolijaist maha ka mitte. KP7-s ehk kaugemas punktis, kus pidi tagasi pöörama, olime kusagil 23.kohal. Mulle meeldis, et kanuu oli kohe alguses, sest väsinud olekus pole nõrgim ala kõige meeldivam.

Kõik oli kenasti kontrolli all, kui Mati otsustas ühel hetkel keskmisel pingil raskuskeset nihutada, kaldus paremale ja tõmbas ka meid tasakaalust välja.

Paadi ümbermineku hetk jääb alati meelde, see on ühelt poolt üllatav ja tobe, teisalt üsna masendav. Umbes sama tunne, mis talvel uiskudega jääauku sõitmine.

Seekord ei kukkunud me mitte vette, vaid puhtasse musta, prügimäelt pärit mudasse, kus edasiliikumine oli pea võimatu. Tuttav tunne legendaarselt Pikasilla Xdreamilt, meenus samuti aprillikuine Klooga järv, kus hulpisime Makuga heledas järvemudas 10-15 min.

Väljavõte Raili Rooba fotost
Vee peal lebava kasetüve abil roomasin kaldale. Möödasõitev paat viskas ühe aeru kaldale (suur tänu!), saime Karmoga läikiva musta mudaga kaetud Mati ning paadi välja tõmmata. Kaldal kallasime paadist suurema vee ja muda välja, kuid paadi esiosas oli väikese auguga kinnine ruum, millest vett välja ei saanud. Ilmselt ka seetõttu liikus paat peale ümberminekut kehvasti. Mudas rabelemine võttis päris palju jõudu ära.

Üsna varsti tegime Raichmanni pundi järgi rumala valiku ja otsustasime KP8-sse lõigata mööda maismaad. Kuid see maismaa oli paras mangrooviavõsa, selline, nagu kallastelt paistis. Aega läks võsas turnimisega palju ja selle aja jooksul möödusid viimasedki A-raja tiimid. Olime vahetusalas päris lõpus.

Sealt panime minema joostes, nii, nagu olin ette lugenud. Poolel maal Pääsküla prügimäele sõitsid mõned rattad mööda. Küsimusele, et kas nad on B- või C-rajalt, tuli vastuseks, et A-rajalt.

Kurat, pidigi hoopis ratastega liikuma, vastav legendirida oli hoopis kaardi teisel poolel. Seega tuli tagasi kanuude juurde minna ja sealt uuesti ratastega mäe poole.

Maalilise rohelise Pääsküla prügimäe jalamil pidime mõõtma nõlva kõrgust. Olen 39 a tagasi läbinud topograafia kursuse ja kuu aega nivelliiri, mensuli ning mõõtelatiga ringi käinud, kuid nüüd ei saanud ülesandega hakkama. Mõõtsime küll vale tehnikat kasutades kõik täpselt välja, kuid ei taibanud viimasest kahest meetrist lahutada enda silmade kõrguse (1,70 m) ja vastus tuligi vale (15 m). Mati üritas eelnevalt küll mingist lahutamistehtest rääkida, kuid olin endas kindel ja 15 m tundus nii ilus number.

Edasi konkureerisime roosa naistiimiga Buduaar - Anniki, Kadi ja eespool mainitud Maret Hallikma'ga (pildil). Saime neist mööda, siis jälle, siis veelkord jne. Lõpuks enam ei saanud ka, sest ajasime vahetusalad ja võistlusalad segamini ning tegime muudki jama. Teises rattavahetusalas käisime marineeritud kurki söömas vist 4 korda, neist 2x ilmaasjata.

Laagris asuvates Peeter Suure Merekindluse tunnelites olin esimest korda. Rajameister Hendri Parrol sundis läbima kahte pikka tunnelit (KP25-27), mis oli vahva, eriti jalutades koos roosade pantritega.

Jutt tunnelist väljumise järel tuleks pikk, lühidalt mainiks, et jooksime uisuvahetusala (28) asemel rattavahetusalasse (24) ja alustasime sealt valikorienteerumisega. Tegelikult oleksime pidanud kõigepealt minema uisutama ja alles peale seda valikupunkte võtma. Nii mõnigi tiim tegi enne uisutamist valikorienteerumise, mõni viitsis seejärel uuesti valikuringile minna, mõni mitte.

Viimasel rattaetapil jätsime KP46 komposteerimata, KP47-st sõitsime tagasi. Olime tagantpoolt teine tiim, teised ammu lõpetanud.

Silindrilt jätsin punktikohad meelde, sest kirjutusvahendi unustasime ratta juurde. Jooksime esialgu KP55-e, kus Karmo ütles, et punkte peab võtma järjekorras (49-50-). Lõpus lükkasin Matit, et Oravaraja tiimist mööda saada. Tüdruk oli seal väga väsinud, isegi natuke piinlik oli mööduda.

Sprindietapp kestis meie jaoks 6 tundi ja 18 minutit, natuke vähem olin duši all. Musta muda koorik ja kuulikesed ei tahtnud kuidagi keha küljest lahti tulla. Pesumasin ja kanalisatsioonitorustik said järgmisel päeval kõvasti vatti.

Kokkuvõttes oli väga lahe etapp. Kahjuks järgmisele etapile minna ei saa, sest samal päeval peab kaugele itta lendama.

Tulemused

Fotode autor: Aldis Toome (võetud SIIT / FB)

Kaart: