Sunday, October 7, 2018

Suurepärane TA OK rogain Kurgjal

Marje kook
Üks uus piirkond jälle tuttavamaks saanud. Tõsi, eilse XIX TA OK rogainikaardi põhjapoolses osas toimusid Mädaral 2011. aastal Eesti meistrivõistlused öises orienteerumises, kus tiimikaaslane Mati Preitof võitis, ise jäin neljandaks. Öine mets tundus siis üsna ebameeldiv, vaid kõrgemad luited olid hästi joostavad. Sellise eelarvamusega läksime ka Kurgjale, ehkki sihivõrk, mis lihtsustas liikumist, oli üsna tihe, eriti kaardi lõunapoolses osas.

TA OK 8h rogainile olen läinud alati võistlema, erinevalt teistest lühematest Eesti rogainidest, mis sobivad ka pikemateks treeninguteks. Kuna planeerimiseks antav 1h on piisav võimetekohase planeeringu tegemiseks, siis ei saa selle teostamises peale enda kedagi süüdistada.

Seekord planeerisime rada TTÜ Särghaua õppekeskuses, mis asus kilomeetri kaugusel Kurgjast ja kus ööbisime seitsmekesi. Kuna üle Pärnu jõe sai ühest kohast üle 2 silla, siis oli juba eelnevalt selge, et tuleb teha 2 ringi, ühenduskohaks võistluskeskus. Selline jõetakistusega kaart lihtsustas küll planeerimist, kuid oma võimetele sobiva pikkusega raja väljamõtlemine sai siiski määravaks.

Meie planeerisime läbida 54 km, mis polnud küll võimatu (läbisime tegelikkuses 51,6 km), kuid linnulennulise koefitsiendiga 1,2 panime kõvasti puusse. Tegelikult oli meie jaoks sobiv koefitsient 1,3, mistõttu planeerisime raja tugevalt üle ning iga tunniga jäime miinusesse keskmiselt 6-7 minutit. Kuna soovisime peale põhjapoolset ringi võtta ära ka kaardi lõunaserva kallimad punktid, tuli alustada kärbete tegemisega juba varakult.


Kaardi kirdenurgas KP52 juures olime koos Sokid.ee-ga (Aivo Kaljumäe, Andra Puusepp)- konkurentidega MN40 klassist. Olime selleks ajaks neist 3 punkti rohkem kogunud. Sokid tegid esimese punktiga korraliku vea. Mentaalselt võistlesimegi põhiliselt nooremate veteranidega ehkki oli selge, et füüsiliselt pole meil midagi vastu panna jooksuässadele Erala-Talts (Dejavu) ega ka Loorits-Lembergile (Bad planning).

Esimese lõike tegime kaardi kirdeservas punktide 24 ja 48 väljajätmisega, millega korrigeerisime oma ajaplaani ca 20 min. Samas kaotasime palju aega etapil 21-38, kui läksime Loorits-Lembergi järel nurka lõikama. Kõik oli kontrolli all, kuni Mati hakkas sihi peal rääkima mingist nähtud teisest sihist ja kuna kaardil puudus selles kohas lage, siis panimegi end kiiresti valesti paika. Ehkki olin enne olnud väga kindel meie asukohas. Viga tuli selgeks üsna pea, kuid metsas liikumine oli aeglane. KP38 juures ei viitsinud keegi meist legendi lugeda ning otsisime punkti põõsastiku seest hoonevareme juurest. Veel mitu minutit viga labases kohas.

Paljude lagedate puudumist kaardil saabki pidada selle rogaini ainsaks puuduseks. Maastik ise oli vahva ja Raivo Pellja rajameistritöö lihtsalt suurepärane. Oli väljakutseid nii planeerimises kui plaani teostamises, oli ilusat maastikku ja vahvaid punktikohti. Meie tiimi 3 kogenud orienteerujat (lisaks veel Marje Viirmann) pidas rajal maha mitmeid tõsiseid teevalikuvaidlusi.  Näiteks etapi 57-33 läksime ainsana diagonaalis üle põllu, mis Marjele ei meeldinud. Teevalikute rohkus oli samuti hea näitaja rajameistri tööst.

KP42 juures oli jälle selge, et ilma järjekordse lõikuseta me oma ringi ära ei tee. Jätsime välja 46 ja 49 (kokkuhoidu ca 25 minutit). Kui me oleksime oma mõõteniidi pikkuse kodus natuke konservatiivsemalt ette valmistanud, siis poleks see ulatunud alla lõunaserva ning 125 punkti oleks kokku saanud ka lühema teega (vt eelmisel joonisel Sokid.ee rajavalikut).

Kui jäi veel 2 tundi, siis läks Marjel raskeks. Eks kõigil oli vahepeal raskemaid hetki ning lootus oli, et see läheb varsti üle. Samas sörkisime teedel ja radadel endiselt, kuid metsas liikumine oli tunduvalt aeglasem. Olime oma graafikust 6 min ees. Kui algas viimane tund, siis olime graafikust ees vaid minuti. Varuks oli meil veel KP27 väljajätmine, sealtki ca 5 min tulu. Tundus turvaline.

Kui 7 tund hakkas lõppema, küsis Marje Matilt, et kas ta on ananassid ära söönud. "Ei ole, meelest läks ära" - vastas Mati. Ja kui avasin tema seljakoti, siis tuli sealt välja pool kilo mandariinitükke ja pool kilo ananassilõike!!??
"Mida pekki, Mati, Sul on kotis kilo maitsvaid mahlakaid puuvilju ja sa lihtsalt unustasid selle ära..." .
Selline kingitus siis tund enne lõppu. Kui see kraam oleks kotist välja tulnud finišis, siis... no ma ei tea.

Ehkki puuviljad värskendasid ka aju, suutsime peale jõeületust ikkagi ühe rumala edasi-tagasi jooksu teha. Läks kiireks ja lähenemisel KP54 juurde juba pingeliseks. Möödajooksev Jana Kink küsis veel, et kas ikka jõuame õigeks ajaks lõppu. Siis vastasin, et peame jõudma.

Mati ja Marje aga ei tahtnud enam väga joosta. Asi kiskus kriitiliseks. Kui metsast lõpuks välja saime, panin Marje nööri (mitte kummi). Aitas vähe, sest nöör oli talle sundiv, kurnav ja ebamugav. Poolel teel KP22-e oli selge, et jääme hiljaks. Pärast punkti lükkasin Marjet tee peal nii palju kui ta joosta suutis. Ehkki täiesti kurnatud olekus, suutis ta küll ja enamgi. Teadsin seda, ehkki kõrvalt oli valus vaadata. Nii on ennegi juhtunud, palju kordi.

Jäime siiski üle 2 minuti hiljaks ning 3 punkti läks skoorist maha. KP22 mittevõtmine poleks palju aidanud.

Saime 122 punkti, mis andis üldtabelis 15. koha. MN40 klassis jäime siiski neljandaks, Sokkide järel.
Tegelikult oli õnnestunud võistlus, ehkki oleksime pidanud enne planeerimist passi vaatama. Õhtu rikkus ära Ott Tänaku katkestamine Wales-i rallil.

Tulemused

Pildid (Ivo Kraus)

Teisi jutte:
Tarvo patrab

Järgmisel nädalavahetusel pakutakse põnevaid sportlikke ettevõtmisi - laupäeval 6h-ne Libahundi jälg ja pühapäeval Wildernessi maastikumaraton. Ise passin, sest samal ajal on Geoloogia Sügiskool. Sellel nädalalõpul ei saanud jälle osa võtta ESTGISi aastakonverentsist.

Monday, October 1, 2018

Vaude Bike Xdream Rakveres ehk kuhu kadus liigne minut

Bike Xdream ehk 4-tunnine rattarogain on äge. Äge sellepärast, et see on puhas rattarogain, kus on kvaliteetne kaart, väljakutse rajaplaneeringule ja vajadus orienteerumisoskuse järele. Võrdleks seda TA OK 8-tunnise jalgsirogainiga, millest peab võimalusel osa võtma.

Eelistasin Bike Xdreami osavõturohkele Suunto Games´ile Ootsipalus. Esiteks oli Rakvere piirkond uus ja huvitav, Kuno Rooba rajameistritöö paljulubav ning 4-tunnine pingutus rattal sobis hästi järgmise laupäeva TA OK rogaini ettevalmistuseks.

Läksin rajale Indrek Aarna ja Raul Oleskiga, rohkete kogemuste ja rattasõiduvõimeliste kaaslastega. Ennast pidasin füüsiliselt nõrgimaks lüliks, sest teistega võrreldes oli minu rattakilometraaž tühine. Kolmapäeval tuletasin oma suviseid rattasõite meelde Keila Tervisekeskuse jõusaalis.

Planeeringu tegime ära 10 minutiga. Keerukamaks kohaks sai kaardi siseringi punktide ühendamine ja idapoolse kahe punkti sissevõtmine.  Panime need esialgu sisse (välja jätsime 45), kuid teostamiseni ei jõudnud. Raul ütles 2h enne lõppu, et ei jõua.

Ja tal oli õigus. Kuid seejärel olin kindel, et meil jääb ropult aega üle. Seda tuli täita KP45-ga, mis sobis plaani, sest ei pakkunud ootamatuid üllatusi. Tuli vaid panna.

Ometi jäime finišisse 1 minuti hiljaks ja sellega kukkusime tabelis 4-5 kohta. Kus see minut siis puudu jäi, kui keskmistele võistkondadele oli jõukohane võtta 27 punkti, tugevatele 29 ja loomadele 30. Olime keskmikud ja need 27 punkti võtsimegi. Hea rajameistritöö, kes läks üle võimete ahneks, sai karistada.

Alustasime kaardi loodeservast ja sealt lõunasse piki Rakvere oosi. Esimene probleem tekkis Palermo metsas KP35-ga, kus olin justkui kaardis, kuid ometi kaldusin idapoolsele rajale. Paras segadus ühes radade ristis koos mitme teise tiimiga, kuni lõpuks suunas Indrek meid õigesse piirkonda. Viga ca 2 minutit.

KP43 juures ei saanud kaardist midagi aru. Massides koguneti ühe künka otsa, seal aga punkti polnud. Lõpuks osutus, et punkt oli hoopis mäe all. Seda ilma luubita küll kaardilt välja ei lugenud. Viga 2-3 minutit.

Ka järgmise punkti juures (KP47) oli kõik justkui kontrolli all, kuid oosil asuvad rajad lahknesid mitmes kohas, mistõttu sattusime valele rajale ja oodatud punkti muidugi vastu ei tulnud. Hädas olid paljud võistkonnad. Reljeefijoontest ei suutnud mina küll midagi välja lugeda. Hea õnne peale saime punkti kätte nii umbes 3-minutilise veaga. Väljasõit oosilt läks esialgu teadlikult vales suunas tuldud teed pidi, kuid seda veaks ei loe.

Vahepeal sõitsime koos Soosambla Suusaklubiga, kes käivitasid ka meie rattakiiruse. Kui Raivo Kairit vedades meist mööda kihutas, siis imelik oli neist ka maha jääda. Peale 50 oli meil erinev rajaplaan, seetõttu tegime kogemata ka paariminutilise ringi. Seejärel muutsime oma plaani - 49 asemel läksime 54 ja jätsime ära idapoolsed 56 ja 58. Minuti kaotasime 59 juures, minuti 49 ja 52 vahel. Käisime joogipunktis, mida tegelikult polnud vaja külastada.

Tempo oli meil lõpuni korralik, Raul ja Indrek vedasid vaheldumisi. Lõpus, peale KP42, oli mul selge, et 41 ei jõua enam võtta. Kuid kaaslased Rauli õhutusel ei jätnud jonni ja kihutasid ikka läbi 41. Raul vist ei märganud enne, et finišisse tuleb minna ringiga. Kuid punkt sai võetud ja hea oli.

Jäime natuke üle minuti hiljaks.

Läbisime 67,1 km ja saime 24. koha. Lihased said mõnusa koormuse.

Tulemused
VIDEO
PILDID (Aldis Toome)

Matkasport jagas rohkelt loosiauhindu, kahjuks oli osalejaid autasustamisel vähe.

Ise põrutasin peale söömist kiiresti Keelutsooni (nagu ka Matkaspordi Tarmo Mere), kus toimus Jaan Künnapi traditsiooniline alpinistide üritus. Sellel aastal tehti palju vägevaid tippe, kõige krooniks muidugi Andras Kaasiku K2 (Chhogori). Tõenäoliselt tulemus, mida niipea ei suuda keegi järele teha. Ehkki Andras oli ise väga tagasihoidlik ja ütles, et ei midagi hullu, minge aga, on tegemist ülikarmi mäega. Ainuüksi video, kuidas tõusti 70-meetrisest vertikaalsetest seinast üles ja seda kõrgemal kui 8400 m, ajas kananaha ihule. Kuid kommertsekspeditsioon oli vägev - ca 270 kandjat (10 ronijat + 10 šerpat), maksumus 58 000 eurot igalt "valgelt" alpinistilt (pilt SIIT).

Teine uhke retk toimus samuti Karakorumis, kus tehti esmatõus ühele üle 6000 m kõrgusele tipule. Sisseminek oli pikk ja kandjaid esialgu 17, kellest jäi lõpus järele vaid mõni. Tiputõusul oli abiks üks šerpa. Eelarve ligi 6000 euri nägu. Reisist rääkis tagasihoidlikul muhedal moel Kristjan-Erik Suurväli.

Suurepäraste tulemusteni jõuti Pamiiris, kus Katrin Merisalu mägiprojektis tõusid mitmed alpinistid nii Korženevskajale kui Somonile (Kommunismile), mõlemad üle 7000 m kõrged. Katrin ise tegi teisel katsel soolotõusu Somonile (7495 m). Tohutu sihikindlus ja tahtejõud. Näidati videoklippi allakukkuvast helikopterist. Masendavad kaadrid. 17-st pardalolijast hukkus 5 inimest, neist 2 pilooti. Eestlased pidid esialgu välja lendama selle sama kopteriga. Nimetatud klipp jõuab televisooni jaoks tehtavasse filmi.

Juba teist korda kuulsin juttu Estonia mäetipus käimisest (nüüd rääkis Argo Mere), mille järel tõusid mitmed grupiliikmed ka Lenini mäetipule (7134 m).

Han Tengri (foto: Kalle Kiiranen)
Tõsine saavutus oli ka 2 inimese jõudmine Han Tengri tippu (7000 m). Sellest rääkis iginoor Kalle Kiiranen (65), kellel jäi tipust seekord natuke puudu (pildid). Eelmisel aastal tõusis ta Somonile.


TV3 videoklipp

Sunday, September 23, 2018

Teistmoodi Loksa ehk XT Sügisrogain

XT Sügisrogain Loksal üllatas mitmeti. Esiteks arvasin, et kuna Loksat on sellel aastal juba joostud küll, seda nii Winter Xdreamil kui päevakul, siis midagi uut sealt leida pole. Eksisin, sest XT rogaini kaart jäi põhiosas Loksast lõunasse ja seda  piirkonda polnudki kunagi väisanud.

Teiseks arvasin, et XT rogain, mis on tehtud sobivaks nii ratturitele kui jooksjaile teeradadel asuvate punktide kaudu, ei paku orienteerumise osas põnevust ja tegemist saab olla vaid ühe pika mõnusa treeningujooksuga looduses. Eksisin, sest rajameister Heigo Põld oli viinud paljud punktid radadest kaugele eemale, kuhu tuli suunaga üsna täpselt peale minna. Ratturitel oli teine kaart ja see oli hea mõte.

Kolmandaks osutusid Loksa metsad füüsiliselt üllatavalt raskesti läbitavateks. Metsaetappidel tuli sageli kõndida. Tõsi, läksime Mati ja Marjega rahulikku sooritust tegema, seda enam, et olin terve selle nädala haige olnud. Kolmanda tunni lõpus läkski mul natuke raskeks, kuid kannatasin ära.

24h finiš 2008. a (foto: Andy Karjus)
Enne veel, kui kirjeldan lühidalt läbitud rogaini, meenus üks eriline sündmus umbes-täpselt 10 aastat tagasi - rogaini MM Karulas 13.-14. septembril 2008. Nimelt võitsime siis Marje ja Matiga selle kõige uhkema tiitli. Oi kui vigastusterohkelt tuli mul selle stardini jõuda, ka võistluse ajal juhtus üks suur äpardus, kuid lõppkokkuvõttes saime oma senise ainukese MM-tiitli.

Sellest ajast polegi peale 10 lisandunud eluaasta midagi muutunud, oleme endiselt rivis ja rogainime. Loodetavasti ka edaspidi.

XT Sügisrogain


Foto: Edith Madalik
Planeerimiseks anti vaid 5 minutit, samas oli planeerimisülesanne keeruline. Kõigepealt suundusime kaardi lõunaossa kallimate punktide järele ja seejärel ida poolt tagasi üles. Põhikontseptsioon jäi ka rajal paika ehkki 63 järel tekkis uus mõte ja jooksime natuke edasi-tagasi.

Nüüd, kodus tagantjärgi hinnates oleks pidanud peale 75 ära võtma 92 ja 36 ning välja jätma läänepoolsemad punktid 37 ning 66. Kuid planeeringus olime arvestanud 32 ja 92 võtmist tagasiteel ning eelnevat mõtet rajal pähe ei tulnud. Metsa läbimine osutus eeldatust palju aeglasemaks, mistõttu tuli tagasiteed oluliselt lühendada.

Omapäraselt lahendasime etapid 91 ja 86 vahel, kus kasutasime nii palju teejookse kui võimalik. Rumal ringike tuli 86 ja 73 vahel, kus punktide võtmise järjekord oli mu võistluskaardil küll parandatud, kuid välja ei lugenud.

Rohkem vigu ei teinud, vahepeal ühines meiega ilma Maku'ta jooksev Hirvo Rannu, kes kadus ära peale KP53. Finišis mainis, et sai haamri.

Fotod: Edith Madalik
Kui me joogipunkti nr 60 jõudsime oli Heigol toidulaud juba kokku pakitud. Silla all oleva punkti võtmise järel ootasid meid siiski hapukurgid karastava soolveega. Ajapuudust finišisse jooksul polnud, kuid tempokalt pidime siiski liikuma.

Tulemused

Peale lõpetamist pesin ja sõin ning sõitsin kohe Kurgjale. Ei, mitte TA OK rogaini maastikku luurama, vaid paar kilomeetrit eemal asuvasse TTÜ geoloogide välibaasi, kus väikese korraldustoimkonnaga lõpetasime juulis läbiviidud geoloogide suvepäevad ja tegime plaane järgmiseks aastaks.

Edaspidised nädalavahetused tulevad samuti tiheda programmiga:
- 29. septembril Bike Xdream Rakveres Indreku ja Rauliga ning alpinistide üritus Keelutsoonis
- 6.okt TA OK rogain Kurgjal jälle koos Marje ja Matiga

Tuesday, September 18, 2018

Võta või jäta - Eesti MV pikk rada

EOLis on arutelul küsimus, kas Eesti meistrivõistlused pikal rajal peaksid jätkuma või mitte. Kas ka öine on vajalik, sest on raske leida korraldajaid, kui osalejaid on 200 või vähem. Tippudele pole pikk rada atraktiivne, veteranidele käib üle jõu...

Mis juhtus aga selle aasta pika raja MV-ga? Osalejaid oli üle 300, ehkki arutati, et maastik on halva läbitavusega, kaart mõõtkavas 1: 15 000, ilm sügiseselt ebakindel - ühesõnaga, maa külmunud ja kärss kärnas. Kaart muudeti veteranidele 1:10 000-ks ja see oli õige. Kahjuks oli meeste eliidi nimekiri väga niru.

Võistlus ise oli äge. Ilm fantastiline, rada suurepärane ja mets kenasti joostav. Rajameister Raido Mitt tegi mitu liblikat, mis hajutas meie M55 seltskonna kenasti laiali. M50 mehed tegid kõik hajutused kenasti ära ja enne lõppu olid suure pundiga jälle koos. Kuid ka lõputirimine on ühisstardi osa ning kellele see ei meeldi võib trenni minna.

Võistlus Veskimõisa kaardil

Ühisstardist minnes tundsin, et olek on raskepoolne. Jaanus Reha, Urmas Sulaoja, Andres Talver, Andrus Rämmann ja Tõnu Ilves vedasid ees, pingutades hoidsin neile järele. Tiit Tali ja Maido Kaljur olid hoopis kadunud? Esimesse punkti oli meie teevalik hea, enne punkti liikusin esimesena, kuid punktipiirkonnas ei saanud reljeefist hästi aru. Ei osanud otsustada, kas joosta natuke tagasi või hoopis edasi. Lõpuks läksin edasi ja õigesti. Konkurendid peale Reha olid ees, Jaanus läks tagasi keerutama ja jäi maha.

Kõik sujus kenasti, jooksin sageli koos Urmase, Tõnu ja Andresega, vahepeal ka Andrusega. Kuid KP13-s olin üksi, kolmandana Andrese ja Andruse järel.

Etapil 13-14, mis oli justkui lihtne otsejooks liblika hajutuspunkti, kadus kontakt kaardiga, tekkis ebakindlus, mitmel korral jäin seisma. Tegelikult oli vaja joosta julmalt teeni ja sealt siis suurde auku. Kuid sellise kõhkleva liikumise ning väikse kaarega kaotasin lausa 3 (!) minutit. Nii lihtne see oligi. Suure vea tegi ka Andres.

KP 15-s olime aga jällegi koos Andrese ja Tõnuga ning ühtemoodi lahendasime pika etapi 15-16. Ette jäi korraks ka Tiit Tali. Teejooksul keeras Andres aga valele teele, kontrollimatult järgnesime talle Tõnuga. Umbes 50 m  järel sain veast aru ning keerasin teiste selja tagant tagasi. Tuli kena edumaa, mida teised pidid edaspidi tee peal ja rabas kinni jooksma. Kuna olin ees selge märklaud, said nad sellega KP17 juures hakkama.

Nagu graafikult näha, olid M55 klassi peamised konkurendid ühesuguse jooksukiirusega (etapid 14-17), kuid teises liblikas peale KP18 eraldusid terad sõkaldest.

Mina sattusin samasse hajutusvarianti ette jäänud Maido Kaljuriga. Maido võttis initsiatiivi enda peale ning liikus agressiivselt. Üritasin tal kuidagimoodi kannul püsida. Mingil hetkel nägin paremal all sobivat sookest, kuid kuna Maido liikus enesekindlalt edasi, siis lasin end sellest mõjutada. Künka taga oligi väike ilus sooke, kuid punkti polnud. Kaardil seda sood ka ilmselt polnud. Tagasi läksime läbi õõtsikuga sookese, aeg-ajalt sügavalt sisse vajudes. Selliseid soid, kus liikumine oli üliraske, oli sellel maastikul üllatavalt palju.

Kohtusime ka Tiiduga. Kui Maido tegi pisikesi lisakaari, siis Tiit liikus otse. Sellel hetkel ei saanud ma hajutusest midagi aru ja finišis oli suur üllatus, kui Tiit oli lõpetanud 5 min varem.

Tänu Maido väikestele vigadele suutsin temaga võrdselt liikuda. Peale KP27 kadus ta kuhugi ära. Ise valisin otsetee üle soo, mis viis piki seljandikku otse punkti. Kuna kedagi lähedal polnud sain end natuke lõdvaks lasta ning ka mugavustsooni kukkuda. Kuid see maksis kohe kätte, sest finišieelses punktis (KP29) oli Maido äkki minu ees 6 sekundiga. Tekkinud vahet ei suutnud kuidagi tagasi joosta ning lõpetasin peale klubikaaslast.

Protokoll näitas, et Tiit ja Jaanus olid juba lõpetanud, seega jäin neljandaks. Kõik, kes esimeses pooles kõvasti jooksid, jäid lõpuprotokollis tagasihoidlikuks. Ühtlane sujuv ja tulemusele orienteeritud jooks andis parima tulemuse. Mul endal oli pingutamine raske, mistõttu vajus üksi joostes tempo ära. Sinna kadus nii mõnigi minut.

Kuid nii maastik, rada kui mees-mehe võistlus oli väga põnev. Selle järel tahaks küll öelda, et pikk rada tuleks kindlasti  võistluskalendrisse jätta. Ja ka öiseid ei tahaks välja võtta. Oleks vaid põnevaid maastikke ning tublisid korraldajaid. Oleks.

Tulemused

Pildid SIIT

Monday, September 3, 2018

Sõpradega

Ühendavad rõõmud, ühendavad mured, ühendavad koosoldud ajad. Ühendab muusika.
Nädalavahetusel sõpradega koos, Mardile mõeldes.



"Domino" Aksilt, Kommult ja Karolinilt (SIIN).



Karolini enda lugu "Jää" (sellelt lingilt on parem kvaliteet)

Saturday, September 1, 2018

Tallinn City Trail Night Edition - positiivselt ühest jooksust

Ei mäletagi enam, milla viimati jooksuvõistlusel osalesin. Tirimist on kohati orienteerumiselgi, kuid seal tuleb pea töövõimelisena hoida, seega piduriga liikuda.

Meie maailma tipus olevad seiklusportlased Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team-ist korraldavad mitmeid põnevaid üritusi - võistlusi, et oma pikki treeningtunde huvitavamaks muuta, inspireerida inimesi põnevatele sportlikele väljakutsetele ning natuke ka suurvõistluste jaoks raha koguda. Kes teab, need ootavad põnevusega novembrikuus toimuvat seiklusspordi MMi Reunioni saarel (Teaser) - Eesti tiimi ühte võimalikku kõrghetke maailmameistrivõistlustel. Midagi pole teha, kõik saavad ajapikku vanemaks ja ükskord enam ei jõua nii nagu noorena.

Nii minagi. Viimane kord jooksin Nõmmel 8 km krossi 1980-ndate keskel. Oli mingi Tallinna Kalevi vm võistlus, kus tuli läbida neli 2 km-st ringi. Mäletan, et jalg oli siis kerge ja enesetunne hea ning hoidsin korralikku tempot. Jäin siiski teiseks, võitis arheoloog Priit Ligi. Praegune poliitik Jürgen pidas oma venda, kelle elutee katkes Estonial, endast palju andekamaks jooksjaks.

Olen nüüd 2 nädalat jälle joosta saanud ja areng on olnud rõõmustav. Eelkõige seetõttu, et kusagilt eriti ei valuta (va mingi pirnlihas tuharas) ja jalg on olnud kerge. Sageli olen tööpäeva õhtutel parajalt väsinud ja enne magamaminekut teinud veel lisauinaku. Nii ka eile, so reede õhtul, kui sõin kodus kõhu täis ja magasin enne starti paar tundi.

Ärgates oli värske ja hea tunne, vaim puhanud ning keha kerge. Soojendusjooksul Nõmme Spordikeskuses nautisin üle pika aja mõnusat jooksutunnet, mis nooremas eas oleks tähendanud ehk alla 3:30 min/km tempoga jooksu. Nüüd polnud aeg aga oluline, põnev oli testida enda mõne tuttavaga. Seega läksin kell 21.00 8 km rajale tirima, 1500-luumeniline Lupine lamp peas. Viimane oli suureks abiks juurikalistel metsaradadel jooksmisel.

Start

Kohe alguse tõusime treppidest üles Glehni lossi juurde, tuttavast tõusust Tarmaku aastalõpu orienteerumisüritusest. Nüüd aga pidi ülesse jõudnuna grupis tempot hoidma ja üritama mugavat hingamist tagasi saada kiire jooksuga. Esialgu hoidis Viff ehk Viivi-Anne Soots mulle selja taha, kuid peale suusatunnelit läks mööda ning hakkas eemalduma. Talle läks järele üks lühemat kasvu jõulise sammuga naine, hiljem selgus, et Sille Puhu. Tol hetkel pidasin seljatatavaks konkurendiks ka Reigo Lehtla't, kuid viimane eemaldus veelgi jõudsamalt.

Kui jõudsime ca 3-ndal km-l metsaradadele, nägin, et vahe kahe naisterahvaga enam ei suurene vaid hakkab tasapisi vähenema. Panin natuke gaasi juurde ning 4 km-l sain neile selja taha. Imestasin, et meisterorienteeruja Viff metsa vahel aeglasemaks muutus. Põhjus selgus 4,7 km-l, kui jõudsime jälle tee peale, kus Viff tõstis märgatavalt tempot. Ta lihtsalt puhkas metsas. Naised kadusid eest ära, sest minu jalg läks raskemaks, mistõttu hakkas tagant lähenema konkurent Margus Tinno (?). Temaga  õnnestus juurikalisel metsarajal vahet suurendada. Rohkem jooksjaid tagantpoolt ei paistnud.

Tundus, et 5,5 km-l on lõppjärjestus selgunud. Aga tühjagi.

Kui Viff möödus Reigost, võttis viimane talle kandadele. Jess, mõtlesin, nüüd küpsetab rogainikonkurent end ära. Pimeduses möödus distants kiiresti ja kui lõpuni jäi veel 2 km, tundsin, et suudan joosta küll. Tõstsin tempot, sain kätte uuesti ette läinud Marguse, samuti Sille ja Reigo. Kilomeeter enne lõppu sättisin end mõnusalt Reigo õla taha, et otsustaval hetkel spurtida. Reigo aga oskas viimasest pikast laskumisest palju kiiremini alla saada ning suurendas edumaa 10 m-le. Tagant tuli ootamatult meie vahele tundmatu roheline selg (Marten Vunukainen?), keda varem rajal ei kohanud. Lõpu eel jooksime kõik väikese kaarega spordikeskuse väravasse, kus libedal rohul käisid minu siledad tossud natuke ringi. Samas oli Reigo lõpuspurt nii võimas, et selle vastu püssirohi puudus. Küll aga suutsin selja taha jätta Sille Puhu ja Margus Tinno.

Lõpetasin kokkuvõttes 14-ndana ja teise naisena. GPS-kellaga mõõdetud keskmised kiirused tekitasid väikese pettumuse, kuid tegemist polnud ka tasase asfaldijooksuga. Kuid mis ma ikka nurisen, kui olen saanud alles 2 nädalat joosta ning suutnud konkureerida Vifi ning Reigoga. Seega sain väga toredale üritusele pealekauba väga positiivse sportliku tagasiside enda seisundist.

Mida aga veel mainida tahaks, on võitja Sander Linnuse kõva aeg, mis sest, et alles 5 päeva tagasi tuli ta Ukrainas Euroopa meistriks 24h rogainis, koos Timmo Tammemäega, ühe selle ürituse korraldajaga.

Tulemused

(ehk tuleb ka mõni pilt)

Saturday, August 25, 2018

EMV Kütioru kaardil

Põnevusega vaatasin eelmise aasta mitme riigi koondise katsevõistluse träkke Sportrecis. Tipud "ujusid" Kütioru maastikul korralikult, vaid Thierry Gueorgiou läbis punkte sujuvalt.

Ettevaatlikult läksin ka ise täna Eesti MV tavarajale. Kuid mis see ikka aitab, kui juba esimesse punkti minekul ei saanud hästi kaardist aru. Ette tuli soo, mida ei oodanud ja siis hakkasin mõtlema. Paika sain alles teeraja peal. 3 min viga oli tehtud ja Mati Preitof seljas.

Täiesti arusaamatu träkk, kuid kui vaatasin mõne Eesti (eks)koondislase (Andrease, Atsi, Kirti, Kerstini) träkke, siis ei imesta millegi üle.

Edasi läks nurgeliselt, Matist jooksin pidevalt eest ära, kuid ikka olime KP6-s koos. Vahepeal oli 6 minutiga järgi jõudnud ka Andres Talver, kuid pikal lõigul 6-sse kadus ära.

Etapid 5-10 õnnestusid hästi ja juba lootsin, et alguse kakerdamised on tasa tehtud (olin tõusnud 16-ndast 5-ndaks). Kuid siis tuli KP11 ja võistlus oli lõppenud. Viga 12(!) min. No ei saanud reljeefist aru, ka suurt lagedat sood polnud kaardil. Jooksin piki kahte sihti, mida kaardil polnud. Lühidalt - suur segadus ja peamiselt omal süül. Suunahoidmine on kohati tõsine probleem, ka viimasesse punkti läksin suunaga "otse" väga suure kaarega.

Foto: Sander Lembra (SIIT)

Kütioru nõlvadele meie rajad ei ulatunud, arvatavasti ka homses veteranide teates. Seal saab põnev olema, kõik on võimalik. Jooksen I vahetust.

Tulemused (vaheajad)


Veteranide teade (M55-60)

Hommikune vaade aknast.

Vastupidiselt laupäevasele vihmale ja pimedusele oli pühapäeval kena päikeseline ilm. Jalg oli endiselt kerge, kuid see tuli ära unustada.

Põhiline oli teha võimalikult veatu jooks, sest eilne päev näitas, et juhtuda võib mida iganes. Ja juhtus ka, õnneks mitte minul.

Tegin veatu jooksu, vaid paaril korral tõmbasin pidurit, misjärel kihutasid Urmas Sulaoja (Jõhvikas) ja Andrus Rämmann (Kooperaator) mööda. Urmaselt tuligi kusagil viga, kuid Andrusega sattusin mitmel korral kokku. Etapil 4-5 olin temaga lagedal koos, kuid peale seda, tehniliselt keerukal lõigul, kadus ta ära. Arvasin, et lõplikult. Eksisin, KP7-s oli ta 5 sekundit eespool.

Foto: Sander Lembra
Peale vaatepunkti sain Andrusest 9 sek ette, ta väsis päris ära. Kuid igal juhul suurepärane algus Kooperaatorile. Olin enda jooksuga muidugi samuti rahul (aeg 30:27), Mati sai teate liidrina.

Mati tegi oma jooksu samuti kenasti ära (33:43) ja edu kasvas Kooperaatori ees 8 minutiliseks. Võis rahulikult oodata Maido kulla vormistamist

Kuid tühjagi. Maido ei jõudnud ega jõudnud vaatepunkti, 8 minutiline edu oli kokku kuivanud. Lõpuks siiski tuli ja enne Jaanus Reha (Kooperaator), kuid õnneks väga suure vahega. Jaanus oli teinud juba esimese punktiga, millega paljud jooksjad hakkama ei saanud, 10-minutilise vea. Sellele lisandus eilsele medalimehele veel 5-6 minutit ja napilt õnnestus saada hõbe JOKA ehk Paul Poopuu ees. Tiit Tali Ilvesest, kes läks Jaanusest 18 min hiljem ja Paulist 8,5 min hiljem, jäi napilt medalist ilma. Oleks talle vaid keegi vaatepunktis öelnud, kui lähedal olid konkurendid...

Tulemused


Monday, August 20, 2018

Jooksen - järelikult elan!

Selle aasta ühes suureks eesmärgiks oli saada medal Eesti meistrivõistlustelt. Just seepärast, et selle aasta EV100 medalid on nii ilusad.

Maikuus toimunud lühirada Kükal läks aia taha, kohe esimese punktiga. Isegi blogi sissekanne jäi tegemata. Juulikuus ja augusti esimesel kolmandikul joosta ei saanud - parema jala sääres oli nö nuga sees. Vana viga, kuid põhjust ei tea. Üritasin mõnel päevakul käia, kuid asi lõppes kiiresti. Mitu võistlust sai registreeritud ja makstud (sh 100KP jooks), kuid kohale ei jõudnud. Kehv lugu.

Sellel ajal sõitsin palju rattaga, paarinädalase puhkuse ajal Lõuna-Eesti teedel kuni 70 km-seid otsi, ka tööl käisin sageli rattaga (Keilast Järvevana algusesse ja tagasi, ca 55 km päevas).

Geoloogide suvepäevade ajal võtsin osa OK Peko poolt korraldatud rattaorienteerumise EMV-st Värskas. Lühirajal jäin 4.-ks. Kaart oli selge ja hea, rajad mitte liiga keerulised. Ka rattasõidu vorm oli mõnus, mistõttu registreerisin end reservkohale õhtuseks sprindiks.

Peale lühirada läksin Vana-Vastseliina liivakivipaljandi talgutele. Ilm oli väga palav, puude saagimine ja tassimine väsitas korralikult ära. Ühel hetkel tundsin, et rohkem ei tohi, muidu ei jõua õhtul üldse liikuda. Sõitsin natuke varem Värskasse, käisin järves ujumas ning võtsin Hirvemäe külalistemajast ühe kohvi.

Õhtuse sprindi stardiks olin kenasti taastunud ja valmis kihutama. Rada oli kiire ja mõnus. Mingil hetkel sai mind kätte lühiraja kullamees Tõnu Tänav. Kui ratta- ja suusastaar mööda sai, siis tundsin et ässa kiirus pole üldsegi suur. Ta oskab ühtlaselt ja kiiresti kaarti lugeda, see toobki edu. Tõnu magas ühe pöörde maha, sain ette. Eelviimases punktis lugesin jällegi mina teid valesti ja tegin ca 40 sek ringi. Tõnu sõitis õigesti ja võitis. Mulle tuli siiski pronksmedal, millega sai aasta miinimumeesmärk täidetud. Vähemalt üks medal oli olemas. Väga hea sõidu tegi Tiit Riisalo, kes sai hõbeda.

Hammas läks rattaorienteerumise peale verele, tahtmine oli ka järgmise päeva tavarajal osaleda. Kuid suvepäevade korraldajana oli kohustusi Kirikumäel (matk ümber järve, osalemine arutelupaneelis), mistõttu jäi sportimine sel päeval ära.

EMV sprindile ja öisele eelnenud nädalal sain kindlust, et suudan joosta. Esmaspäeval liikusin ettevaatlikult Linnaorienteerumise sprindis Pelgurannas, kolmapäeval sain juba paremini kopsud lahti Tallinna MV sprindis Lillekülas. Neljapäevakul tegin ühtlase rahuliku ja veatu jooksu meeldival Pikanõmme maastikul. Jalg pidas vastu ja see oli põhiline.


EMV sprint Viljandis

Kartsin, et rada läbib künkaid Lossimägedest läänes, eelmisel aastal veetsin seal ca 5 minutit. Õnneks sprindivõistlus seda piirkonda ei kaasanud. Rada oli põhiliselt linna vahel ja kiire. Alguses pidi olema ettevaatlik Lossimägede müüride vahel, ehkki punktid olid lihtsad.

Küsimusi tekitas osalejate seas etapp 9-10. Kas KP9 juures võis silla peale otse ronida või mitte? Silla tingmärk ei ole jäme joon, samas ei tundu ka peenikesena. Ise vaatasin, et silla vasakust servast peaks läbi saama ja läksin silla alt läbi augu juurde. Läbi oleks saanud, kuid tundus kahtlane ning siirdusin vasakpoolsele variandile, mis osutus pikaks. Parempoolset varianti ma ei näinudki, eelnev suunajooksu viga võttis ettelugemisel liiga palju tähelepanu.

Viga tuleb ikka seal, kus seda ei ootagi. Kujutasin ette, et KP16 asub trepi keskel platvotmil. Samas sellist platvormi, nagu natuke ülevalpool oli, polnudki. Müür varjas kõrvalasuvat puud, kus punkt oli. Olin segaduses, arvates, et mööda jooksnud. Paremal põõsa all nägin punkti ja võtsin selle ära. Vale number, loogiline. Tagasi trepile ja siis jõllitasin õigele poole - punkt paistis. Viga ca 20 sek ja medal kadus. Kokku tuli jämedamaid vigu 1min 20 sek.  Oma esimese EMV medali ja veel kuldsegi sai Andrus Rämmann.

Tulemused


EMV öine Tääksis

Tääksi küla aktiivse elaniku, Regio GISi osakonna endise juhataja Tõnu Randaru initsiatiivil joonistas Mait Tõnisson Tääksile orienteerumiskaardi. Kuna juhatusse öise EMV korraldamispakkumisi polnud ja Mait arvas, et Tääksi sobiks öiseks küll, siis otsustaski JOKA klubi korraldada öise seal. Keegi ei osanud arvata, mis seal metsas ees ootab.

Mets osutus suures osas raskesti läbitavaks. Võimalusel tuli kasutada ringijookse, kuid alati seda teha ei saanud. Oli etappe, kus vanajumal ise aitas punkti jõuda. Mitmel korral liikusin PT abil otse punkti, ragistades tihnikus ja üritades reljeefist nii palju aru saada kui võimalik. Mingist agressiivsusest polnud juttugi, kõike tuli teha rahulikult, kuid samas keskendunult. See õnnestus seekord hästi ja tulemuseks 2. koht klubikaaslase, öö- ja tihnikuspetsialisti Mati Preitofi järel. Ilm oli jällegi väga mõnus. Ka võistlusjärgne saun ning kõik muu väga meeldiv.

Tulemused


EMV sprinditeade Viljandis

Magasin ca 4 tundi. Hommikul elasin WRC Live-i kaudu kaasa Ott Tänakule, kes oli Saksamaal tegemas järjekordset ilusat sõitu.

Võistluskeskus oli lauluväljakul nagu MMi ajal. Ilm küll natuke pilves ja kohati õrnalt vihmanegi, kuid kogu korraldus SK Mercury poolt jällegi suurepärane.

Läksime jooksma vaid võidumõtetega, sest kolm meist olid üsna kiired, vaid Gea Rennel esimeses vahetuses natuke aeglasem.

Sain Gealt vahetuse 5-ndana. Parandasin 2. vahetuses küll kohta, kuid tegin kehvapoolse jooksu. Olin jällegi hädas küngaste vahel, seistes ise KP5 lähedal ja nähes seda, ei uskunud, et vahemaad maastikul nii lühikesed saavad olla (kaart oli 1:4000). Sinna läks palju aega. Ettevaatlik olin ka KP6 juures, kuid suurem viga jäi tegemata. Teevalik 6-7 polnud vist ka kõige parem, läksin küll otse, kuid väga suure tõusuga. Üle silla oleks vist olnud kiirem, kuid ma ei saanud kaardi kõrgusjoontest aru. Etapp 7-8 oli päris arusaamatu. Kaldusin natuke paremale, siis parandasin end ja jooksin alla orgu. Seal jälle ei saanud aru kui kaugel juba olen. Püüdsin end jalakäijate silla ja teisel pool asuva hoone järgi paika panna, oli kahtlus, et olin mööda jooksnud. Samas oli kohe paremal asuv põõsastik ainuke selletaoline nõlval. Igaks juhuks ronisin üles ja seejärel põõsa taha jälle alla. Kaduma läks  selle lihtsa punktiga väga palju sekundeid. Ju siis oli väsimus sees, kontroll ning kindlustunne asukoha suhtes lõi vibelema.

Edasi parandas Maido Kaljur koha 2.-ks ning Marje Viirmann tõi võistkonna finišisse kindla võitjana. (Foto Thea Kaljur)

Tulemused

Seega on nüüd olemas Eesti meistrivõistlustelt nii kuld-, hõbe-, kui pronksmedal. Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees tavarada ning veteranide teade ning septembris pikk rada. Kuna saan jälle joosta, siis tahaks joosta ja loodan medalilisa.