Monday, July 16, 2018

Navi ratta"triatlon" ehk vihane rebimine Tõnukesega


Puhkusepäevad Võrumaal. Joosta ei saa, paremas sääres terav valu. Vana asi, samas põhjust ka ei tea. Alguses paranes jõudsalt, kuid liiga vara läksin päevakule. Nüüd enam ei parane. Rattaga saab kenasti sõita, ilm on suurepärane, ka pikad otsad on siinkandis maastikuliselt nauditavad. Näiteks Nursi-Rõuge-Sänna-Tsooru-Litsmetsa lõik...

Võrumaa Spordiliidu üritused on väga hästi reklaamitud ja korraldatud. Leidsin minagi Facebookist teate, et pühapäeval toimub Navi külas rattaorienteerumisel põhinev seiklus - ratta"triatlon", kus peab ka ujuma. Kui õues on päike ja 30° sooja, siis pole parimat ajaviidet kui rattasõit teedel ning ujumine. Ja seda rajameister Sixten Sild ka pakkus. Kartsin, et tuleb pikemalt joosta, kuid õnneks olid jooksud väga lühikesed.

Üllataval kombel kogunes Navi külaseltsi parklasse üsna palju autosid ja osalejaid. Kohal oli ka rattaorienteerumise maailmameister Lauri Malsroos, samuti oli osalemas palju lapsi, kellest väiksematele tehti labürintorienteerumist. Medalid olid suured ja auhinnad vägevad, uhkemad kui suurtel võistlustel. Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud - kommentaator, intervjuu maailmameistrilt,  vahvad fotod Külli Leolalt. Ja kõige selle eestvedajaks Merike Õun (pildil).

Korraliku naudingu sai ka võistlusest, seda nii mõnusa raja kui põneva sportliku heitluse tõttu Tõnu Hendriksoni ehk Tõnukesega.

Valikorienteerumise ühisstardist panime minema nii, et ujumine (KP33) jääks lõppu. Seega läksime esialgu läände. Tõnuke oli mõnel hetkel isegi Laurist ees ja tasapisi eemaldusid. KP32-st väljudes ei saanud ma täpselt aru, kuhu rada viib, kuid mitmed sõitjad eespool liikusid piki niidetud põllu serva, mis viis kenasti tee peale. Lauri ja Tõnuke läksid paremale teeraja peale ja tegid väikese ringi.

Tee peal saingi Tõnukese kätte. KP38 juures sai ta natuke ette, sest ma ei saanud kohe aru, kus punkt asub. Samas otsis Tõnu KP42-s punkti natuke valest kohast ja seal sain temast omakorda ette. Nüüd olin tagaaetava rollis. Vahe polnud küll suur, ca 150 m, kuid vähenes vistalt. Alles enne KP34 sai ta mind kätte. Seejärel sõitsin pöörangust liiga kaugele ning pidin vea järel hakkama Tõnukest püüdma. Üsna pea olime jälle koos.

Lootsin, et suudan ujumisega enne lõppu vahe sisse teha. Tõnu jäi särki maha ajama ja võttis ka rattakingad jalast. Ise panin riiete ja o-tossudega kohe vette. Rattasärk takistas liikumist, Tõnu sai enne punkti mööda. Tagasiteel kaldusin liiga vasakule ja tegin lisakaare. Arvasin, et konkurent on nüüd läinud.

Kuid kuna ujumisele järgnes tee peal tõus ja hapnikuvõlg oli enne seda üsna maksimumi piiril, siis sain seal Tõnukesega vahet vähendatud. KP36 järel olime jälle koos ja nüüd jäi kõik lõpuspurdi otsustada. Vajutasime korralikult ja kuna Tõnu oli väikesel rajal natuke julgem, lasin ta ette. Tundsin, et jõudu möödumiseks on, samas tuli viimases pöördes pidurdada. Lõikasin natuke pöörangut kivide vahelt ja sain mõnemeetrise edumaa ning finišis sekundilise võidu. Magusa võidu!

Arvasin, et heitleme 3. koha eest, kuid osutus, et hoopis hõbedale. Üks enne meid lõpetanud võistleja (Martin Meltsov) ajas ajakontrolli segi ja loobus seetõttu ujumisest. Lauri muidugi võitis.

Läbisime 25 km.

Tulemused

Tuesday, June 5, 2018

Kehra Xdream ehk tasakesi sõuad, lõppu jõuad

Ei taha enam igal juhul Xdreamile minna.
Ei taha parema koha pärast end lõhki rebida.
Ei saagi aru, miks mõnusa maalolemise ja hädavajalike tööde asemel end kuhugi võssa ajan ja krampidega võitlen.
Pole sellel aastal suurt eesmärkigi, mille nimel end jälle ja jälle piitsutada ning pikalt kannatada. Ei tahakski enam sellist kurnatust ja valu tunda.

Kuid ometi olin jälle rajal, kaaslasteks Laagri muda-xdreami kaaskannatajad Mati ja Karmo. Uus piirkond, uued seiklused, hea pikk trenn. 

Ilm oli palav ja see tegi liikumise ettevaatlikuks. Ehkki füüsiline vorm oli paranenud, ei tahtnud esimese uisuetapiga end pingesse ajada nagu see juhtus kunagi Sakus. Siis järgnes uisule samuti ratas ja kanuusse jõudes olin juba krampides. 

Võtsime kõike rahulikult, nö mugavustsoonis. Uisutamine oli eriliselt mõnus ja tiim ühtlane. Esimeses pooles olime ehk kusagil esikümnes, kuid teise poole tegime ilma konkurentideta rahulikumalt ja lõpetasime etapi 16-ndana. Vahed olid väikesed.

Rattaetappi alustasime rahulikult, lasime mööda kihutavad esinaised. Kui tagant tuli tugevam meestetiim, siis võtsime neile sappa ja varsti olime ka naistel järel. Eleri eestvedamisel keerasime prügila nõlva alla, kuid nagu natuke hiljem selgus, liiga vara. Ma ei saanud esialgu üldse aru, miks me rattaga võsa vahel turnime ja kuidagi punktini ei jõua. Kodus sain.

Viimati käisin selles prügilas 25 aastat tagasi, ühe geoloogilise tööga seoses. Siis oli prügila servas korralik "geoloogide" linnaosa räbaldunud telkide ja lõkkeasemetega. Nüüd oli seal vaikne ja prügist polnud isegi haisu järel.

Prügila peal läksime suuremast grupist lahku, kogemata. Tegime pikema ringi ja jäime konkurentidest minuti maha. Ei midagi hullu. Olime 20-ndad, kuid korralikus seltskonnas. 

KP13-s täideti usinalt mingeid plastikpudeleid. Haarasin samuti korraldaja käest suured pudelid ja läksin täitma, et mitte aega kaotada. Kaaslased jäid ülesannet lugema. Mati mõtles välja, kuidas 5- ja 3-gallonilisest pudelist 4 gallonit välja mõõta ning tegutses Karmoga edasi. Mina hakkasin järgmise rattaetapi valikülesannet lahendama, kus tuli punktide asukohad esialgu õigesse mõõtkavva viia. 

Veemõõtmine meil kahjuks ei õnnestunud, pudelid polnud päris täis ja saime trahvi - pika sõidu rattaga punkti 105 ja tagasi. Kuid veel enne seda palusin kaaslastelt lisaaega oma töö lõpetamiseks.

Pildil Randy ja EOLi president Meelis Mälberg

Kõik see võttis üüratu aja ja olime kukkunud 31-ks, eelviimaseks. Samas, kui olime jõudnud 16-ndasse punkti, polnud vaja enam aega raisata ning lennult kogusime kõik vajalikud 7 punkti. Viimasest välja minnes oli mul kaart murtud nõnda, et otsetee vahetusalasse oli serva all. Mati, kellel oli aga kaart ees, ei teadnud jälle viimase punkti täpset asukohta. Ja nii me põrutasime tupikusse, mis ilusa töö ära rikkus. Viga tuli siiski vähe ja olime tõusnud 23. kohale. 

Ortofotoga jooksuetapp oli õnneks lühike. Oli väga palav ja kõndisime palju. Ometi tõusime veel 2 kohta.

Janu kimbutas, jõin vahetusalas vist 4 topsi vett. Kanuus võib ka magu vett täis olla.

Enne kanuud oli aga geniaalne jooks üle vee. Ma ei uskunud kohe, et jooksma peab väga kiiresti, mistõttu hakkasin tasakesi vee alla vajuma ning seejärel üritasin jalatõstetega asja parandada. Kiirus oli aga veetakistusest pärsitud ning lõpus vajusin poole reieni vette (pildil ei ole siiski mina). Väga lahe ja emotsionaalne ülesanne, xdreamilik.

Pildil töökaaslased Raul ja Lauri B-rajalt

Kanuude valikul riskisin. Tuttavate riistapuude vahel paistis üks madal punane kanuu, millel olid head mugavad mustad istmed. Teada oli, et kanuusõit tuleb pikk, mistõttu oli istumisalune väga oluline. Kanuu ise oli plastmassist, erinevalt teistest. Juuresolnud korraldaja ei osanud selle paadi libisemisomaduste kohta midagi öelda. Paati istudes oli meeldiv ka see, et jalgadel oli mõnus tugi eesistuja pingi vastas.

Ma ei tea, kuidas paat tegelikult libises, kuid meist möödusid kõik konkurendid ja eemaldusid sujuvalt. Üks vastusõitnud võistleja küsis, et mis pesuvannis te istute? Siis sain aru, et midagi oli teisiti. Huvitav, kas see kanuu ka aeglasem oli ja milline on üldse Xdreami kanuude edetabel? Hästi jooksevad Nelsoni kanuud, kuid need on enamuses katki ja lasevad vett sisse. Või kas ongi üldse kanuudel vahet?
Vist ikka on, sest esimesetel tiimidel olid Nelsonid (pildil võitjad).

Liikuda oli selle pesuvanniga muidu mõnus, kiiret polnud, Jägala jõgi oma kaldapealse ja puhta veega oli väga ilus. Ainult pikaks läks see nauding - koguni 153 minutit! Tõsi, mõnes kohas oleks tulnud lõigata. Tegime seda vaid etapil 39-40, kus tekkis probleem kanuusse saamisega. Hea tüng oli peale punkti 47, kui tuli minna ümber mahalangenud kuuse. Meie, lollid, vedasimegi kanuu ümber puu, selle asemel, et paat üle niidetud heinamaa teisele poole jõekääru viia. Mitte kõik ei hammustanud seda head lahendust läbi. 

Finišis olime 24-ndad. Väike supp, saun Kehra spordikeskuses ja seejärel veehoidla äärde ratta järele. Ilm oli endiselt päikeseline ja soe, kogu päeva õhustik sõbralik ja mõnus.   

Kas järgmine kord jälle? Mine tea.

Seiklustest kirjutajaid on väheks jäänud, kuid õnneks teeb seda vürtsikalt Tarvo Jõeste.


Loodetavasti täieneb sissekanne veel piltide ja videoga.


Monday, April 23, 2018

Vanaisana Jüriöö jooksul

Sellel nädalavahetusel juhtus nii mõndagi.

Reede ennelõunal, enne veel kui hakkasin Tartusse sõitma, tuli rõõmus uudis - Leel ja Georgil sündis poeg, meie Mariga aga olime saanud vanaemaks ja vanaisaks. Uus kogemus kõigile, nii normaalne ja nii-nii eriline.

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis avati Kamtšatka näitus. Inspireerituna meie eelmise aasta õnnestunud matkareisist ja varasematest geoloogilistest kogudest. Üllatuseks oli selles kogus ka mitmeid suuri kivimkäsipalasid minult, aastast 1981. Üritus sisaldas väikesi ettekandeid - kursusejuhendaja Juho Kirs andis ülevaate Kamtšatka geoloogilisest ehitusest ja vulkanismi põhijoontest, Kaarel Orviku meenutas 1960. aasta noorte teadlaste ekspeditsiooni Kamtšatkale Lennart Meri juhtimisel, ise rääkisin eestlaste ronimistest vulkaanidele ning Mati Stroom oma seoseid Kamtšatkaga ning tõi ära mõningaid huvitavaid fakte Kamtšatka ajaloost.

Lisaks fotodele vaatasime ka Hans Roosipuu poolt 1960. aastal tehtud filmi (10 min) ja esmakordselt nägime meie eelmise aasta matkast tehtud filmi (1h). Hea film oli.

Loomulikult jätkus pikk õhtu matkakaaslatega Aini ja Anne pool, kus vaatasime ka Alari filmi matkast(45 min). Viimases oli rohkem materjali meie 4-liikmelise grupi tegemistest Kljutševskaja Sopka piirkonnas. Jällegi nauditav elamus.

Laupäev möödus Tartus puhates, sest õhtul oli tulemas orienteerujate 59. Jüriöö teatejooks. Ootasin seda üritust väga, sest kodulinnas joosta on alati meeldiv. Enamus kohti olid kesklinnas ja Toomemäel küll tuttavad, kuid kuna ma pole seal veel orienteerunud, siis suurt kasu sellest polnud.

Erilisi lootusi me tulemuse osas ei seadnud, sest vanust on meil kõigil kokku juba omajagu, veteranide klass aga algab 40-st. Ise tundsin end enne starti füüsiliselt väga mõnusalt, jalg oli kerge ja keha puhanud. Võis tirida küll, ehkki detailiderohke ja keerukas Toomemäe sprindikaart nõudis lugemiseks ja arusaamiseks omajagu tähelepanu. Nägemine oli pimedas kehvavõitu, nagu ikka, ja kiles olev kaart peegeldas lambivalgust tagasi ning pisikesed punktirõngad ja -numbrid olid raskesti loetavad. Pidi olema väga hoolikas ja tähelepanelik. Ise sain sellega hakkama, ehkki tiim tervikuna mitte.

Olin esimeses, kõige emotsionaalsemas vahetuses. Kohe esimesel etapil tekkis mitu teevalikut. Alguses otsustasin minna raeoja tagant treppidest üles, kuid kuna kaart tundus jooksul üsna kribu, siis lahendasin etapi lihtsamalt - väikese ringijooksuga Lossi tänavalt üles. Ka Tiit Tali läks sealt, kuid üleval selgus, et teise punkti. Kaotasin selle teevalikuga natuke, otsejooks oli kiirem. Samas olid arvestatavad variandid veel ka Vallikraavi tänava kaudu lõuna poolt. Kuid oma variandi juures jooksin vana sünnitusmaja otsaseina akendest mööda, sealt, kus abikaasa 30 aastat tagasi näitas klaasi tagant äsjasündinud tütart, seda, kes reedel emaks sai.

Jooks koosnes 3 ringist, millest esimene oli kõige pikem ja viimane lühim. Kaks korda tuli läbida raekoja ees asuvat purskkaevu vaatepunkti.

Ajalised kaotused tulid järgmistes kohtades:
- etapp 58-50 oli lihtne, kuid KP50 asus minu arust mitte hoone taga, vaid hoonest eemal. Reas võeti seda punkti, kuid ise ja paar kaasvõistlejat veel otsisime seda KP-d hoopis lääne poolt. Punkt võis olla maastikul seal, kus on nr 5.
- järgmisel etapil oli minul kehvem hajutus. Peaaegu kõik võtsid lennult KP32 ja KP62, kuid minu KP34 jäi nõlva alla sügavasse kraavi. Esimese hooga ei suutnud end õigesse suunda pöörata.

KP61 oli peaaegu kodumaja kõrval, oleksin võinud duši alla minna.

Teisel ringil ajas segadusse kolmnurk, mis ei asunud kaardivahetuse kohal purskkaevu juures vaid eemal. Tegin seetõttu ühe jänesehaagi. Mõne lisahaagi tegin veel, kuid midagi hullu korda ei saatnud. Ringi lõpus lähenesin keskusele koos Tiit Taliga, kes finišeeris, minul jäi veel joosta kolmas, ca 6-minutiline ring. Väike möödajooks ja seisak tekkis kohe esimese KP juures (KP48), kuid üldjoontes läks kõik normaalselt. Kuna väga kiiresti vajutada ei julgenud, siis polnud ka erilist väsimust peale 9,6 km jooksu.

Edasi andsin teate Tiinale, kes tegi oma ära. Kolmandas vahetuses jooksis Maidol kusagil juhe kokku ja mõned punktid jäid vahele. Ka Marje jooksis julmalt ülikooli peahoone ees olevast punktist mööda. Seega oli juba hulgaliselt DQ-sid, mistõttu sai Taivo lõpus rahulikult oma jooksu teha.

Seiklushundi tiim tegi uhke ja põneva ürituse. Eks mõnede pisiasjade üle saab alati toriseda, kuid Kalevipojad võideti ausas võistluses ja orienteerumispidu ning -naudingut said tunda kõik.

Foto: Sulev Kuuse
Jüriöö kodulehekülg (seal otsevideod, GPS-träkid jm)
Tulemused


Sunday, April 15, 2018

Obinitsamiiss

Orienteerumishooaeg sai alguse Obinitsas, Peko Kevadel. Teadsin, et jooksuvorm on kehv, aga et kõik nii raskeks osutus, ei osanud küll arvata.

Kõigepealt palav ilm +17°-ga. Siis Piusa jõe sügavad orud ja kõrged künkad, kus rajameister Madis Oras heldelt tõusu andis. Maastik oli iseenesest lihtne, ehkki kohati ajasid ülisuured pinnavormid segadusse. Oli harjumatu nii füüsiliselt kui mentaalselt.

Esimesel päeval tegin mitu möödajooksu, võttes eemalt sihiks vale objekti. Üks teevalik oli ka vale - etapil 5-6, kus oleks pidanud kõrgust kaotamata otse minema. Selle asemel jooksin alla jõe äärde, kus ukerdasin 30 m järsul ja risusel nõlval enne kui tee peale jõudsin. Ülejäänu sõltus jalgadest, aga need polnud selle maastiku sõbrad.

Teisel päeval tulid vead kaardi valesti mõistmisest. Esimene punkt asus suure lageda raiesmiku serval, kõrge nõlva peal. Nägin seda eemalt, kuid kaardil lagedat polnud.

Etapil 7-8 ei saanud lõpuosas samuti erineva värvusega metsakõlvikutest aru ja kaldusin liialt vasakule. Sipsa järgnes ja tegi samuti 2-minutilise vea. 110 kg kaaluv Sergei Judov Venemaalt (pildil), kelle sain 2 minutiga kiiresti kätte, läks seal eest ära ja lõpuks võitis 1,5 minutiga (!). Joosta 110 kg-ga sellisel maastikul - no see on ikka omaette vägitegu.

Ehkki tulin M55 klassis kolmandaks ülivõimsa Tiit Tali ja kohaliku Obinitsa mehe Mart Külviku järel ja tõin koju purgi Seto sõira, kaotasin kahe päeva kokkuvõttes lausa neljale N35 ja N40 naisele.

Nädala pärast on Tartus Jüriöö teatejooks. Eks näis, kuidas jalg siis on, teisepäeval proovin pealambiga jooksmist Vasalemmas Tallinna MV öistel.

Tulemused

Pilt korraldajalt (Kevin Hallop).

Monday, April 2, 2018

Saemees

Lihavõttepühade aegu oli pikem nädalavahetus Lõuna-Eestis. Ära jäi Linnarogain, kuid üldise väsimuse foonil sai siiski üks natuke pikem jooksuots tehtud.

Väsimuse põhjustas kuivanud puude ja võsa saagimine ning nende vedamine. Linnamehe keha on üsna nõrguke, mistõttu tõrkus tööd teha nagu vilets mootorsaag. Kuid hea saun aitas ja 3 päeva sai nii tegutsetud kui laiseldud.

Kuna kõik aktiivsed harrastussportlased uisutasid meredel jm suurtel veekogudel, siis ei saanud ka ise päris nullipoisiks jääda. Väikesed tiirud endisel metsajärvel, mille kaldad on nüüd üsna lagedaks raiutud, oli ka mõnus. Kuid mitte nii mõnus, kui seiklus suurel veekogul.

Panin ka Facebooki pildi Anni järvest, mis sai pealkirjaks "Kevadpühal suvest unistades" (pildid Madiselt).

Neljapäeval, 29. märtsil, oli aga Metsavendade mälestusüritus Vastseliinas, kus konverentsil tegi ettekande Mari, nagu ka 5 aastat tagasi, kui Puutlipalu lahingust oli möödunud 60 aastat ja kus tehtud uurimistööst said vastuse paljud olulised küsimused. Kokkupanemisel on Sõmerpalu kandi metsavenna Ants Aunveri ränk saatus, uurimist vajaksid veel paljud Kagu-Eesti grupid.

Õhtusele AK-le (19:34) andis lühiintervjuu ka Martin Herem, kelle esinemist on alati hea kuulata.

Vastseliina kalmistul tuli ette tuttav poster, polegi teist veel ära lõhutud. Sai käidud ka tuttavas Lindora metsas, ühe augu juures.






Sunday, March 18, 2018

Uisumees

Naise, laste, nende elukaaslaste ja sõprade ning kolme koeraga Keava rabas uisuluurel.

Jää polnud küll ideaalne, kuid uisutamiseks väga ok. Ainult üks suurem grupp matkajaid oli sulaga pika lauka jälgi täis tatsanud. Kuid sõita saab seal igal pool, parem ehk isegi idapoolses osas.

Ilm oli sarnane laupäevale - rohkelt päikest, kuid ka külma tuult.

Madis tegi pilti ja filmis, sh drooniga. Minutilise klipi leiab SIIT.

Kuna midagi ERILIST ei juhtunud, siis pikka juttu ei tule. Lisan vaid mõned Madise pildid, sest kokkuvõtteks oli päev ikkagi üsna eriline.








Saturday, March 17, 2018

Rogainimees

Jätkan siis sarja "Olen mees".

Täna käisime Matiga XT 4h Talverogainil Laagris. Huvitav ilm oli - ühelt poolt päikeseline ja mõnus, kuid külma põhjatuulega kohati jahedavõitu. Tempo oli rahulik, sest vorm pole suurem asi, kuid sellegipoolest oli higistamist omajagu. See põhjustas ilmselt viimase 40 min krampe, mistõttu läks lõpp käest ära.

Punkte oli palju ja rajaplaneerimise ülesanne huvitav. Kuna aega planeerimiseks anti XT-le traditsiooniliselt vait 5 min, siis tuli ka rajal olles planeerimistööga tegeleda. Selles on ka oma võlu, eriti, kui kõik õnnestub.

Raske isegi öelda, kas täna õnnestus või mitte, läbisime vaid kusagil 28,5 km ja selle distantsiga oli mänguruum piiratud. Võistluse esimene pool kuni KP80-ni läks kenasti, valesti lahendasime vaid etapi 81-93 kaardi põhjaosas. Selles piirkonnas oli mitmeid etappe, kus tuli täpselt suunaga liikuda. Läks kenasti. Vesiste soode ületamised probleeme ei tekitanud, sest jää oli tugev.

KP80 asus täpselt keskel ja seal tuli teha valik, kas võtta 9-seid punkte kaardi lääneosas, või korjata ära kõik tihedad punktid lõunaosas. Tegime sama otsuse nagu Kink-Tamlak (pildil) ja läksime pikkadele jooksuotstele läände. Olime neist kiiremad, kuid mitmed etapid lahendasime valesti (33-91, 41-95) ja kaotasime. Põnevam koht meile oli Pääsküla jõe ületamine, kus Mati leidis ilusa sinise jääga koha. Vaatasin seda jõeületust huviga kaldalt ja unustasin pildistada. Pildi mittetegemist kahetsesin rogainil kõige rohkem.

KP70 juures kraavis lõi vasakusse reide krambi. Häälitsesin valust valjult ja seisin ühel kohal pikki minuteid. Järgmises punktis, KP50 juures lõi kraavist väljudes krambi paremasse reide. Kõik kordus. Kui lõpuks jälle liikuma sain, siis hakkasid sääred mängima. Päris palju kõndisime, kuid õnneks oli selleks ajaressurss olemas. Seega tuli rogaini lõpp kergelt, eriti Matile. Minu jaoks olid krambid üllatuseks, sest tempo oli tõesti rahulik ja olen sel aastal juba üht-teist teinud ka. Ainsaks lahenduseks on teha järjepidevalt pikemaid jooksuotsi. Lihtne.

Tulemused (üldkokkuvõttes 38. koht, Lendorav)