Saturday, February 10, 2018

Tere, suusatalv!

Peale WinterXdreami, mis oli peale Taliharja natuke liiga kiire, läks parasjagu aega, et jälle sportimise isu tekiks. Paar korda ehk käisin jooksmas, lauatennist mängisin ka.

Eelmisel nädalavahetusel oli hea võimalus 2-aastase vaheaja järel jälle suusad alla panna, kuid selle asemel hävitasime maaelamises võsa ja saagisin ning vedasin jämedaid mahalangenud puid. Koormus oli korralik, vaid õhtune saun aitas liigesed jälle liikuvaks teha.

Suusatamist sai meelde tuletatud täna Keilas. Läbitud 25 km väsitas päris korralikult ära. Nõrk. Homme jälle. 

Tore oli ja on teiste tegemisi jälgida, eelkõige meie suusaorienteerujate tublisid sooritusi EMil Bulgaarias ja muidugi nüüd ka PyeongChangis toimuvaid olümpiamänge.

Kuid vahepeal käis poeg Madis mu lapsepõlvesõbra Aksi poja Lauriga Hispaanias Chulillas ronimas. Poisid on saavutanud võrdse taseme kaljuronimises, mõlemad tegid ära 7c+ raja, 8a-d proovisid, kuid natuke jäi puudu. Minu jaoks on 7c+ paras müstika, raske ülesanne enamusele Eesti ronijatele. 

Egas midagi, peab jälle kordama seda vanakeste lauset: "No küll see aeg ikka lendab kiiresti".


Sunday, January 28, 2018

Jää-öö-o vol. 3 ja Winter Xdream Loksal

Enam kui nädalase hilinemisega sissekanne, kuid väikese põhjusega.

Külm, mis Taliharja Vanakurjal sisse puges, oli visa kehast lahkuma. Sellele 101 km-le järgnenud päevadel möödus tööväline aeg põhiliselt  kahe teki all lamades. Õue ei tahtnud üldse minna, ehkki olude sunnil pidin 2 korda päevas koeraga jalutamas käima. Teisipäevane pinksitrenn ei tulnud meeldegi ja kui Silver oleks järjekordse Jää-öö-o teinud samal päeval, poleks osalenud. Ilm oli teisipäeval tuuline ja külm, hullem Taliharja ööst.

Neljapäeval toimunud Jää-öö-o vol. 3-l olin aga rivis. Uisutamiseks sobilikke ilmastikutingimusi ei saa pikalt valida, looduselt tuleb võtta armuande siis kui antakse. Silveri või ACE Adventure Race-i tiimi üritustesse saab suhtuda vaid suure lugupidamisega ja selle näitamiseks on parim viis neist osa võtta. Kui kunagi vanaks, hädiseks või vigaseks muutun, küll siis aitan ka kaasa. Seni suurendan tänuvõlga.

Väikesel soojendusringil tundsin tuule tõttu kehas külma ja jätsin võistlussõidu ajaks sulejope selga. Esimestel kilomeetritel tundus hea, kuid seejärel hakkasin higistama. Liikusin kuuese grupi tagaotsas, sest SI-AIRi pulk jäi aktiveerimata ja pidin pulka SI-jaama auku toppima. Sellega kaotasin iga kord 10-15 m. Orienteerumise alguses vajutasin natuke kõvemini ja olin nendest meestest eespool, kuid mootoril ehk südamel oli piiraja peal. Peale ultrat on raske kõrgema pulsiga liigutusi teha, samas jälle vajalik, sest muidu sellest tuimast seisundist välja ei saa. Seega oli Jää-öö-o suurepärane võimalus jooksuliigeseid säilitades organismi sportlikule režiimile tagasi viia -  pühapäeval toimuvaks Winter Xdream-iks valmistuda.

Ehkki tempo oli natuke soovitust kiirem, oleksin selle 6-liikmelise pundi sabas ilmselt lõpuni tiksunud. Oleks, kui poleks läinud nö Sussanini lõikele etapil 12-13. Oodatud võidu asemel kaotasin kõik mehed silmist, sest ei pannud kaardil tähele maasäärel olevaid kõrgusjooni. Mägi, millest tuli üle ronida, oli väga kõrge ja järsk. Tõusul leidsin võsavaba läbipääsu, kuid laskumisel ei suutnud tasakaalu säilitada ja lasin üsna pika liu, põrutades külg ees hooga alla jää peale. Hea, et ühtegi kivi polnud, järv oleks peale seda hahasulgi täis olnud ja karjäär looduskaitse alla võetud.

Üksi pimedal järvel sõites ei suutnud hästi suunda hoida, etapil 13-14 kaldusin natuke paremale ja etapil 15-16 vasakule. Kuna jõudsin otse punkti, siis selle ka komposteerisin. Kontrollisin veel punkti numbrit, mis oli erinev legendist. Kuna jaama peal oli nr. 13, siis ei võtnud seda tõsiselt, sest selliseid KP numbreid ju ei panda...

KP 18 juures nägis vales kohas punkti otsivaid konkurente, sain neist mööda ja vajutasin hooga lõpuni. Tulemust aga kirja ei saanud, sest olingi vale punkti võtnud. Aeg oli 49 min sekunditega.

Tulemused
PILDID (Silver Eensaar)

Blogilinke: Tarvo Patrab


Winter Xdream

Nädal peale Taliharja ultrat ja kolm päeva peale uisutamist toimus järjekordne Winter Xdream, asukohaga Loksal. Meie Eesti Energia võistkonnas olid väikesed muudatused, sest Karmo oli tõbine ja sain tema asemele tiimi klubikaaslase Meelis Mälteri. Meelise treenitus polnud tema jutu järgi suurem asi, kuid teadsin, et kui ta juba ettevaatliku inimesena lubaduse andis, siis lihtsaks meil Indrekuga ei lähe. Indrek oli ka natuke tõbine olnud.

Rajaplaneeringu tegime võimetekohase, kuid jätsime välja kallid punktid kaardi kaguosas. Seal oli kraavi-keeluala tõttu vaja üsna pikalt ring joosta. Tegelikult polnud 1:20 000 kaardil vahemaad väga suured. Liikusime üsna palju Meelise tempos ja tema dikteerimisel. Meelis tegi orienteerumistööd väga hästi, paaril korral pidin suunale tähelepanu juhtima. Maastik oli vaheldusrikas ja ilus, orienteerumist omajagu ja kuna planeering vajas ka riskide hindamist, siis kiidaks siinkohal rajameistrit Hendri Parrolit. Väga tubli töö, mis andis võrdsed võimalused nii rattasõitjatele kui jooksjatele. Kõige õigem oli ehk kombineeritud variant, kuid erinevalt eelmisest aastast meie rattaid kaasa ei võtnud. Lihtsalt ei viitsinud ratastega jamada ja ka tiimi üldise seisundi tõttu maksimalistlikke sihte ei seadnud.

Läbisime 4-tunniga ca 31 km. Koht 22. nagu ka meile antud number. Üllatav oli paari võrdse võistkonna oluliselt suurem punktisaak, kuid sellel oli ka teatud põhjus, mille üle toimus terav arutelu Meelise FB sissekandes.

Tulemused
PILDID (Aldis Toome)
VIDEOKOKKUVÕTE (5 min)

Teisipäeval tegin kõva pinksitrenni, kuid peale seda tundsin jälle õhtuti korralikku väsimust ja kehas külma. Pikutamine teki all jätkus ja seepärast ei viitsinudki blogisissekandeid teha.


Sunday, January 21, 2018

Külm, nii külm ehk Taliharja 101 km ööpimeduses

Taliharja Vanakuri oli päris tõsine väljakutse - Lelle - Aegviidu 101 km, talvel, külmaga, öösel. Ma pole julgenud soojemalgi ajal 100 km jooksma minna, nüüd siis aga niimoodi - kuni -13 kraadi kerge kagutuulega. Lisaks kohustuslik varustus, kokku ehk umbes 5+ kg koos joogi ja söögiga.

Oli oodata võitlust külmaga, millele vihjas enne üritust ka peakorraldaja Silver Eensaar FB lehel: "Oleks Sa ka nii karvane, oleks soojem".


Paar päeva enne proovisin õues olemasolevaid riideid - topeltpükse ja rattajakki, ei sobinud. Võistluspäeval ostsin Björn Daehlie suusakostüümi ja ei pidanud kahetsema. Sobiv riietus ja jalanõud (minul naeltega Icebugid) olid võtmetähtsusega, sest oli vaja higistamiseta joosta ning kõndides ei tohtinud külm hakata. Viimast sai teha siiski lühikest aega, seismisest rääkimata. Külm tungis kiiresti kehasse ja näppudesse, soojendamiseks oli ainult üks võimalus - joosta.

Üsna varakult sain kokku sobiva pundiga, kus olid kolleegid Eesti Energiast Priit Valk ja Roland Truus ning veel Andres Pae ja Heno Ivanov. Andres vedas ja mingil hetkel tundsin, et minu jaoks pole see tempo mugav. Kolm meest eemaldusid, jäime kogenud ultrajooksja Priiduga kahekesi. Esimesest kolmikust jäi kõigepealt maha Roland, kes ühines meiega ühel pikal pimedal maanteel. Heno oli vahepeal läinud tempot tegema, mis võttis lõpuks mehe kõndima. Kolmekesi möödusime temast.

Ebamugavus oli seotud eelkõige külmaga, sest joogisüsteemid külmusid ära ja külma toitu sai vaid vastu tahtmist süüa. Vedelamad geelid olid kergelt jääs, neile jääkülma vett peale juues oli küll tunne, et siit angiinita ei pääse. Kurk ja mandlid on minu nõrgad kohad. Kuid nii kummaline kui see ka pole, võistluse/võitluse ajal toimiv stress ei lase haigust ligi.

30ndal kilomeetril tundsin end üsna kehvasti. Tõenäoliselt oli tegemist energiapuudusega, ka keha polnud pikemate jooksuotstega harjunud. Olin peale paarikuist puhkeperioodi vaid mõned korrad 17 km jooksnud. Roland ütles, et sööme 35ndal kilomeetril. Ootasin seda hetke, sest mul oli kotis väike termos kuuma teega ja lõhevõileib. Kuum tee ja võileib - mõtelge!

Peale söömist hakkas enesetunne paremaks minema ja Rõõsa ooside peal enne 56. km kesklaagrit  - lõkke- ja vorstipunkti tundsin end üsna hästi. Kaaslastest oli Priit kogu aega stabiilselt heas meeleolus, Rolandil olid mõned lõigud natuke raskemad. Kuid nad jooksid tee peal minust tsipa kiiremini, tegin vahe tasa siis, kui kõndima hakati. Mõtlesin, et koos peaks igal juhul kesklaagrini jõudma, peale seda võin edasi ka üksi liikuda, et ei oleks teistele ankruks. Kuid nagu ütlesin, enesetunne läks paremaks ja ooside peal enne vahelaagrit polnud mul enam kahtlust, et üritame koos lõpuni minna.

Lõkke ääres istusin korra maha, et kotist koorikjope võtta, termost täita ja 2 vorstikest süüa. Püüdsime teha kiirelt, kuid ikka läks seal 18-19 minutit (!). Peale seda oli kehas kõva külm sees ja jalad kanged.

Teine kriis tuli minu jaoks 70ndal kilomeetril. Tõenäoliselt jälle energiapuudusest, kuid eks oli ka juba joostud. Jooksu-kõnni vahekord suurenes pidevalt viimase poole, kuid rogainilikku jooksusundi tuli siin teha ka seetõttu, et sooja saada.

Nüüd oli mul jälle kesklaagrist võetud soe vesi termoses, kuid sellist hetke polnud, et oleks tahtnud seisma jääda ja kotti avada. Seetõttu oli minu jaoks superüllatus, kui 76ndal kilomeetril oli tee ääres ootamatu lõke!! Istusin maha, sõin batooni leige suitsumaitselise sooja veega ja võtsin ka ühe valuvaigisti. Kaaslased andsid soolatablette, ehkki krambiohtu eriti polnud, sest ei higistanud.

Peale 76ndat kilomeetrit läks olemine heaks - vahelduv liikumine, liigesed ei valutanud ja ka energiat oli. Jooksin ja mõtlesin, et kuidas ma blogisse kirjutan, et Taliharja Vanakuri oli raske, see oli ju vale. Raskused olid justkui seljataga ja peaaegu unustatud, ehkki 70ndal võtsin järgmiseks sihiks 80nda, 80ndal aga 90nda kilomeetri. Viimase verstaposti juures võtsin sisse SISi topeltkofeiiniga geeli, mida olin kindas 50 min soojendanud. Kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et viimased 25 km tulid valutult, sealjuures ka see kõige viimane, mis mõnele mehele ja ka nädal varem sama Lelle - Aegviidu trassi üksi läbinud Arthur Raichmannile tundus kõige raskem.

Ultra lõpp on alati mõnus. Tehtud, sain hakkama! Silver oli kaameraga platsis, tegi intervjuusid. Väga vahva videokokkuvõte tuli, soovitan vaadata tervenisti.
Siit aga algab meie LÕPUINTERVJUU.

Kokkuvõtteks tuli karm kuid üliäge üritus, kus paljude põhiline eesmärk oli lõpetamine. Meil oli kolmene supertiim, ehk ka seetõttu tuli kõik kätte natuke valutumalt ja eelkõige tänu Rolandi gepsule ning kellale me rajal suuremaid valehaake ei teinud.

Tulemused: JOOKS  RATAS
GPS träkid
Pildid (Silver Eensaar)

TV 3 uudised
Kanal 2 reporter (alates 6:06)
Postimees

Blogid:
Olle Rõuk
Leivo Sepp
Kaido Vetevoog (sh külmas jooksmise eripärast)


Sunday, December 31, 2017

Näärilaks 2017 ehk Jolki-Palki vol. 6

Enne järjekordset Näärilaksu on alati natuke kõhe tunne - mida küll seekord pakutakse? Lihtne pole kunagi olnud, reeglina nõudlik rada nii füüsiliselt kui vaimselt, kus täisraja teevad läbi vaid kõige tugevamad. Ja kõik toimub ju pimedas!

Meie Matiga (Preitofiga) tugevateks ei klassifitseeru, eelkõige nutikuselt, kuid aasta-aasta edasi ka füüsiliselt. Võib-olla ka seetõttu, et me eelmisel aastal ei saanud ülesannetele kuidagi pihta, ülehindasime seekord rajameistrit. Tegelikult oli tegemist väga hea rajaga, kus tuli lennult ülesandeid lahendada ja panna ja panna, kuid selle asemel, et kaardilt kõik tekstid läbi lugeda, panime meie hoopis omamoodi ja hästi valesti.

Hoolimata karmist võistlusest karmil aastaajal - detsembri lõpul, on osalejate hulk ikka hullult suureks paisunud. Seekord oli rajal 53 võistkonda, ehk ka seetõttu, et ilm oli sügisene ja lumetu. Ise alahindasin natuke temperatuuri, rattasõidu ajal oli külm ja viimased 2 tundi vihmasajus samuti. Peale keskööd sain Astangu Rehabilitatsioonikeskuse ehk võistluskeskuse saunas natuke sooja. Öösel värisesin ka natuke, kuid hommikuks oli kõik korras. Imelik küll, aga selliste üritustega haigeks ei jää, haigeks jääb ikka toasoojas kommi ja küpsiseid nosides.

Üritusest endast.

Tulin ligi tund aega enne starti võistluskeskusesse, kuid ikka jäi ajast puudu. Mati jõudis vaevu-vaevu starti, ka temal läks kiireks, et Eensaare poolt proloogina mõeldud ringtantsu ajal kaarti vaadata. Kui pauk lahti läks, panime koos teistega ajama ja sõidu ajal sai selgeks, kuhu minema peab.

Üsna varsti jõudsime Õismäele, mis oli mulle tuttav koht. Hiina müüris elas tädi. Ise olen aastakese Õismäel tuba rentinud (Õismäe tee 153). Vahetult enne starti käisin läbi Õismäelt kursusevend Mati juurest, teise kursavenna Tõnni vanemate juures olen ööd olnud. Olen Õismäel jalgpalli mänginud, ujumas käinud, spinninguspordi trennis käinud ja muidugi orienteerunud, orienteerunud, orienteerunud.

Ja miks ma seda Õismäed nii mitu korda rõhutan - no ikka järgneva jutu pärast.

Jõudsime Matiga Õismäele ja teadsin hästi, kus hiina müür ja lähim punkt asub. Aerofotol punktinumbreid polnud ja eeldasime, et punkte peab võtma järjekorras. Sest Mati oli stardiinfo läbi lugenud ja kordas mitu korda, et punkte peab niimoodi võtma. See aga tähendas, et tuli kõik punktid enne läbi käia ja siis need järjekorras ära võtta. Eensaarte seikluse jaoks normaalne.

Võtsime müüri tagant punkti, põrutasime teisele poole tiiki, fikseerisime samuti numbri ja igaks juhuks lasin ka pulgale piiksu teha. Sõitsime järgmisse, kui Mati ütles, et meil on vaja esimesse tagasi minna. Ning pani ajama. Panin talle täiega järele ja ühel hetkel taipasin, et oleme kurat teab kus. Olla Õismäe siseringis ja mitte teada, kus oled. Anekdoot.

Tegime ühe ringi, siis ekslesime veel natuke ja lõpuks jõudsime esimese punktipuu juurde, mis asus hiina müüri taga. Ja uuesti sõitsime selle teise punkti juurde, mille olime ka võtnud. No oki, läksime kolmandat vaatama.

Jõudsime suure ringristmiku juurde, mida olen vähemalt sada korda autoga ja ka muidu läbinud. Ja ei saanud pimedas aru, kas on ikka seesama ristmik või mitte. Täiesti sassis. Lõpuks ikka oli sama ja saime sealt lähedalt ühe punkti kätte, õigemini vaatasime numbrit. Edasi tahtsime minna veel ühe punkti numbrit vaatama, kuid poolel teel läks tagumine kumm pooltühjaks ja varsti ka päris tühjaks.

Eelmise aasta Näärilaks lõppes meil suhteliselt lõpuosas minu ratta tagumise kummi purunemisega. Siis läks ka varukumm miskipärast katki ja kaks suruõhuballooni läksid asjatult käiku.

Nüüd võtsin samuti kaks ballooni kaasa, kuid suure kiirustamisega stardis kaotasin need autosse ära ja loobusin otsimisest. Nüüd olime olukorras, kus õhku (sh ka pumpa) polnud, kaasvõistlejaid samuti. Polnudki muud valikut kui tagasi Astangu Rehabilitatsioonikeskusesse minna.

Kui aastas korra rattal kummi vahetada, mis reeglina toimub Näärilaksul, siis unustad ka selle tehnika. Läks päris palju aega, enne kui taipasin, et kõigepealt tuleb mantel ühe poolega peale panna ja siis õhukumm sinna sisse toppida...

No nii, edasi põrutasime suhteliselt otse Kakumäe vahetusalasse, võttes vahepeal K-Rauta tagant mäe (!) otsast punkti ja siis ühe veel. Kuid nüüd oli hea see, et olime jälle teiste võistlejatega koos. Vahetusalas ei kiirustanud, lasime Neemel endast pilti teha ja läksime koos Laagri seiklusest tuttava naistrioga jalgsirajale.

Üks meist võttis punkte astangu pealt, sh metsast, teine aga alt rannast. SI-pulga andsin Matile mitu korda ülevalt kalju pealt alla, kasutades selleks 15 m pikkust nööri.

Üldiselt läks jalgsietapp kenasti, konkurentidele (sh Makule) tõmbasime koti pähe ka sellega, et esimesel võimalusel tõusime rannaäärsest klibust üles astangu peale, kus sai kiiremini liikuda. Põhjaranniku astangu all liikusime teistest kiiremini, jooksul lahendasin kaku ülesande ja suundusime otse vajalikku otsingulõiku. Arvasin, et ülesanne on keerulisem ja kammisin ise rohkem metsa, käisin ringiga ka majade taga. Kuid kakk istus rahulikult teeraja ääres.

Rattaetapi alguses oli kalapiltidega teekonnakirjeldus. Kirjutasin legendi üles, kalu tunnen, ja tegime minekut. Korraga lõi pähe: "Stopp!". Mul on ju mobiil kaasas ja võiksin saadud legendi järgi Google Mapsis asukoha paika panna.

Edasi oli juba väga tšill, sest kuulasin vaid käsklusi "turn right", "turn left" jne. Ka järgmise punkti panime ingliskeelsete käskluste järgi. Küll oli mõnus, kalanimedega tänavad ei läinud üldse korda.

Hästi liikusime ka KP25 suunas, Mati tõmbas käsitsi noolte vahel jooned ja sai nende ristumiskoha, kus pidi olema punkt. Punkti aga polnud ja olime üsna hädas. Mobiiliga ei osanud koordinaate võtta, GPSi aga polnud. Rajameister oli kaval ja pani punkti teerajast eemale. Nägime seal lampe ja liikumist, kuid ei uskunud punktikoha olevat. Pärast suurt seismist ja edasi-tagasi sõitmist möödus meist Maku tiim jt, mistõttu otsustasime minna tagasi sinna, kust nad tulid.

Lõpuks saime punkti kätte, Alari Kannelil oli nägu naerul, kuid vorstid ära söödud (pildil tühi pott). Alari ei unustanud sõbralikult mainida, et kui me Matiga lõppu jõuame, siis on üritus igal juhul korda läinud.

Kuid seiklused polnud veel lõppenud.

Peale vees sumamist ja puu otsa ronimist KP27 juures suundusime kaardi järgi edasi, kuid ei pannud tähele, et ortofoto väljavõte oli nihutatud õigest kohast eemale. Seal, kus pidi punkti minema, oli traataed ees. Ja selle taga kusagil kaugel Harku karjääri tuttav õudusmaastik. Punkt pidi aga asuma hoonete juures?? Mati üritas vägisi üle aia minna, leidis ka madalama koha, kuni lõpuks siiski selgus, et olime täiesti vales kohas.

Ratastele ja tuldud teed tagasi. KP28 oli mul kontrolli all, ehkki üks lisahaak teiste võistlejate poole minnes sai tehtud. Edasi suundusime karjäärialasse, ühtlase lubjalödiga kaetud tööstusterritooriumile. Asi oli kergelt kontrolli alt väljas. Nii ka Maku tiimil, kellega kohtusime KP29 ja KP30 vahel. Koos põrutasime Astangule, kus meil algas järjekordne suunaetapi koostamine vihjepunktide järgi.

Kõigepealt vahetusalas väike klõmm Vana Tallinnat ja siis edasi. Plaan oli V tähega tähistatud vihjepunktidest saada KP-de asukohad ja numbrid ning siis need järjekorras läbida. Kell oli juba väga palju (23.00?), vihma sadas, teerajad plödised-mudased. Saime 3 vihjepunkti kätte ja läksime otsima vahetusala läheduses koopasuude ees olevaid V-punkte. Käisime all ja üleval, no ei olnud vihjeid. Lõpuks selgus tunnelis, kus ma veel ühe lonksu vanakat võtsin, et need olid hoopis koopasuu tähistused kaardil...

Oi kurat. Seejärel läksime veel ühte kaugemal asuvat vihjepunkti otsima, Silveri ergutuse saatel, mistõttu panime vajalikust hoonest kõvasti mööda. Ehkki mul oli hea pealamp, ei näinud eelnevaid hooneid tee ääres.

Edasi vaatasime, et kõike me ei võta, äärmistesse enam ei jõua, ka klindialune joon tundus antud olukorras ja püstitatud ülesande juures üsna jõhker. Seetõttu otsustasime, et läheme võtame ära 3 punkti järjekorras 33-34-35. KP34 asus sisselangenud tunnelis. Augus oli Margus Klementsov, keda ma ei tundnud kohe ära ja kes ei saanud sealt kuidagi välja. Proovis Mati teda tõmmata, ei midagi. Kinnitatud abinöör ka ei aidanud, samuti mingi puutoigas, Margust august välja ei saanud.

Siis tuli hea mõte. Ütlesin: "Margus, annan sulle pulga, komposteeri ära ja siis tõmbame su august välja".

Margus kuulas ilusti sõna, sest oli öö ja vihma sadas ning ta oli jätkuvalt augus vangis. Peale pulga üleandmist oli nagu Vene muinasjutus: Mati võttis kinni põõsast, mina Matist ja Margus minust. Tõmbasime ja tõmbasime ja tõmbasimegi selle naeri maa seest välja. Kui Margus august välja sai, pani kohe punuma, kaotas kompassi ja järgmist punkti sügavas betoonpunkris (KP35) ta seal oodanud Ivoga ei võtnudki. Alles duši all vesteldes saime selgeks, et punkte ei pidanudki võtma järjekorras.

Kuidagi lihtsaks oli tehtud Näärilaks seekord, me ei osanud seda kartagi. Olime Matiga ühed viimased, kes keskusesse jõudsid, Heidi Sild koos väikese Markus Kaljuriga (!!!) jäid meist lõpus natuke maha. Ainult natuke, ehkki nemad oli jalgsi ja meie ratastega. Ja vihma sadas, oli külm ja kell oli üle kesköö.

Tulemused
SI-träkid
Pildid (ACE FB-lehel) 

Ürituse võiks kokku võtta jälle lausega "Häda mõistuse pärast". Seekord läks see hästi kokku etendusega Vene draamateatris, mida eelmisel õhtul abikaasaga vaatamas käisime.




Pressiteade:
ACE Adventure Racing Team 
Eile õhtul 29. detsembril 2017 toimus Tallinnas sanktsioneerimata ebaseaduslik rahvaliikumine "Näärilaks" tundmatu isiku või isikute grupi mahitusel, kes nimetab ennast koondnimetusega Näärivana. Astangu Kutserehabilitatsiooni keskuse juurest pool kuus õhtul teele asunud rahvahulk suundus kõigepealt Väike-Õismäe elurajooni, kus tekitas kohalikes elanikes palju meelehärmi pimestades eredate pealampidega autojuhte, hirmutades väikelastega jalutanud peresid ja kasse. Häirekeskus sai mitmeid kõnesid erutunud pensionäridelt, kes tegevust turvaliselt akendel jälgisid. Rahvamass hajus mõnevõrra, kuid liikus siis edasi Rocca al Mare suunas. Patrulli välja sõitmise ajaks oli enamus korrarikkujatest peitunud Õismäe rabasse, kust patrullil neid leida ei õnnestunud ja sõideti tagasi jaoskonda. Umbes kella 21 ajal hakkas häirekeskus uuesti saama kõnesid Kakumäe elanikelt, kuna tundmatud eredate lampidega isikud tungisid privaat-territooriumitele. Patrull sõitis uuesti välja ja nägi lampide järgi, et isikud püüdsid põgeneda poolsaare ida-kallast mööda, andes vahetevahel ilmselt jälgede segamiseks arvatavat röövsaaki nööriga kaldakaljust üles-alla. Patrull liikus sihti mööda poolsaare tipu suunas, et rahvahulga tee läbi lõigata, kuid märkas järsku hirmsat ülemõõdulist ja agressiivset kodukakku ja tõmbus tagasi Haabersti konstaablijaoskonda, et oodata abivägesid.
Stiihiliselt liikuv rahvamass alustas seepeale uuesti pealetungi Tallinna suunas, liikudes küll täpselt linna piiril, mis tekitas palju jurisdiktsioonilist segadust, kuna Tabasalu konstaablijaoskonda ühtegi väljakutset ei olnud esitatud ja konstaabel keeldus patrulli välja saatmast.
Umbes kella 22 paiku olid korrarikkujad jõudnud Astangu ajalooliste laskemoona ladude piirkonda, kuhu eskaleerunud situatsioonile reageerima liikunud patrullauto mudasele metsateele kinni jäi ja vajus lõpuks vesisesse kraavi, mis sundis korravalvureid oma sõiduki maha jätma ja sõitma bussiga tagasi jaoskonda.
Pärast kella 23 tuli veel kõnesid Astangu asumi elanikelt, kuid kuna keegi ei tulnud jaoskonda avaldust kirjutama ja hakkas sadama lörtsi, otsustas konstaabel koos abipolitseinikuga jääda kakaod jooma. Riigi peaprokurör otsustas sündmuse asjaolude välja selgitamiseks siiski moodustada täna hommikul erikomisjoni, kuna stiihiline rahvahulk oli kaasa haaranud ka tähtsatel avalikel ametikohtadel töötavaid isikuid, kes võisid olla kaasa haaratud vastu nende tahtmist ja võivad siiani olla pantvangis Astangu röövlikoobastes. Asja asus uurima ka Interpol, kuna Soome politsei teatas, et üks Soome kodanik, kuulus maailmameister Forsman, ei ole eile Soomes koju tulnud ja sotsiaalmeediasse postitatud videol on näha teda satanistlikku riitust meenutavas situatsioonis küünla ja lambivalgel alkohoolset jooki manustamas.

Wednesday, December 27, 2017

Linnaorienteerumise jõulujooks 2017

Sportimises oli vahepeal suur paus. Vähe jooksu, igal nädalal 2h lauatennist + üks lauatenniseturniir. Õues sadas pidevalt vihma, toasoojas oli hea olla. Ainult kaalu tuli juurde.

Kui läks jahedamaks, tekkis sportimishuvi, mis kadus kunagi peale maastikumaratoni, so üle 2 kuu tagasi. Tegin mitu pikemat jooksuotsa, raske polnudki. Enesetunne läks järjest paremaks, ootamatult aga lõi reedel haiguse kurku ja sealt edasi kogu organismi. Lebasin kaks päeva ainsa eesmärgiga kiiresti terveks saada, sest teisipäeval oli Linnaorienteerumise jõulujooks. Jõululaupäeval (pühapäeval) käisin juba õues ja esmaspäeval tegime perega uisutamise Keila jõelammil. Esimese ja loodetavasti mitte viimase sellel aastal (video: Madis Pukkonen)



Foto: Aldis Toome
Teisipäeval toimus siis see oodatud Linnaorienteerumise jõulujooks Tallinna vanalinnas, selleks tellitud jõuluvana kostüümi tõi Omniva mõned päevad varem koju kätte. Kahtlemata polnud see jooks võidu peale, ka äsjane haigushoog lubas üritust mõnuga võtta. Kuid nagu jooksu ajal selgus, siis kiirus polnudki kõige olulisem, vaid hoopis mälu, kiire mõtlemine, korrektsus, loomingulisus. Lisaülesanded oli põnevad ja enam-vähem jõukohased. Kuid sellest järgemööda.

Läksin pikale rajale, mille pikkus pidi olema 13,4 km. Tõsi, lõpus tuli kokku 17,8 km, kuid seda suuresti ka omal süül. Stardihetkel kaarte kätte ei antud ja oli oodata üllatust. Stardikäsklusega avanes suurel elektroonilisel tablool kaart, kuhu oli kantud 8 punkti. Asukohad tuli meelde jätta ja vabas järjekorras läbida.

Ütlen kohe, et panin mitu punkti kaardil valesti paika ja sellest tekkis peas paras segadus. Võtsin rahuliku sörgi ette koos Mati Preitofiga, kellega läheme 29.detsembril Näärilaksule eelmise aasta vigu parandama. Algus oli paljutõotav - teiste järel Harjuvärava mäele (35, ehkki plaanisime selle esialgu vahele jätta), siis samuti teiste järgi endise Varblase kohviku taha (34). Seejärel Komandandi aiast läbi Taani Kuninga aeda ja sealt trepi alt punkti juurde (37). KP33 panin ise Toomkiriku nurgale ja sealt alates mul pilt segi läkski. Kuid Mati teadis seda punkti (36) kindlalt nagu ka järgmist (37), mille kättesaamiseks tegime aga suure-suure ringi. Peale 31, mida teadsin juba mina, oli puudu justkui veel üks punkt ja selle otsimiseks tegime igaks juhuks veel ühe pika ringi juurde. Vabaduse väljakule jõudnuna saime ekraanilt vaadata viimase, st KP32 asukoha.

Siis läks tavaliseks orienteerumiseks ja peale KP9 joonejooksuks. Üritasin kaks korda lõigata, esimest korda enne Musumäge, arvates, et nagunii ei panda punkti kõige loogilisemasse ehk kaugemasse punkti, kuid eksisin.  Riisalo andis infot. Siis üritasin Raekoja platsi vahele jätta ja jälle eksisin, sest punkt oli raekoja nurgas. Vastujooksnud Mati andis infot. Seejärel läksin nii araks, et jooksin suure ringi ära, ehkki oli selge, et enam ei peaks joone peal punkte olema ja saaks otse minna. 3:0 rajameistri kasuks ainuüksi sellel lühikesel etapil.

Foto: Aldis Toome
Rajameister läks 4:0 ette, kui punktide 15 ja 16 vahel tuli lugeda Patkuli trepi astmeid. Tegin seda paarikaupa ja väga hoolikalt, sain kokku 162, kuid sellist varianti üleval platvormil ei pakutud. Oli vist kolm varianti (156, 159, 160), igaüks tähendas mingit kaugelasuvat hoonet, mida oli platvormilt näha ja mille taga pidi olema KP28. Viimase järjekorranumbrit ma kohe ei fikseerinud vaid jooksin trepist alla punkti võtma, nagu natuke varem vastujooksnud Mati seda tegema läks.

Foto: Aldis Toome
Trepi all jäin aga mõttesse ja Mati Betlemiga arutades saime aru, et seda punkti tuleb alles hiljem võtta. Seega ronisime tagasi üles ja sealt KP17-sse.

KP22 juures tuli uus üllatus - mõõtmisülesanne. Esialgu ei saanud aru, mida tegema peab, sest juhendit polnud. Raivo Pellja abistas ja ütles, et vaata kaardi pealt. Kuna mul aga kirjutusvahendit polnud, siis arvutada ei saanud ja jätsin punktide asukohad ligikaudu meelde, ühe silmaga teiste kaartide pealt infot saades. Ebaaus, hullult ebaaus, tunnistan ausalt, kuid midagi polnud teha.

Peale 22 sain jälle tubli lisaringi teinud Matiga kokku, kes kohe varsti kadus selja tagant ära. Kuid tema hoog oli nii hea, et püüdis mind jälle raudteejaama juures kinni ja kuna tema oli juba KP28-s käinud, siis teadis, kus Kalma saun asub. Ütles, et seal pidi jänest mängima.

Foto: Aldis Toome
Jõudsime meiegi sauna taha, kus väikeses näiteruumis paluti meil hussaare kehastada. Seltskond oli äge ja liigutused ning hurraa-hüüded olid vägevad, kuid pildile jäi sellest vist vaid udukogu, mistõttu fotograaf seda esitust pildikomplekti ei lisanud.

Sealtpeale oli meil kokku saanud üsna hea seltskond, kus pidi ka usinamalt jooksma. Totaalne kaos tekkis kõigil Linnahalli peal, kus lihtsas süvendis punkti 32 polnud. Käisime ka altpoolt avausi vaatamas, nii ühelt kui teiselt poolt, ei midagi, kõik avaused olid suletud.

Juba loobusin ja jooksin järgmisse, KP33-e. Seal aitas üks kaasvõistleja, öeldes, et vaadake ilmakaari... Kurask, ma jälgisin hoolikalt põhja-lõunasuunda, aga et kaart oli peegelpildis ida-läänesuunaliselt... no selle peale ei tulnud. 5:0 rajameistrile ehk nagu Liverpooli viimastes mängudes juhtunud on. Väga keeruline etapp oli 34-35, kuid kambaga saime selle enam-vähem kenasti kätte. Ma ragistasin vahepeal üksi Linnahalli taga olevas pajuvõsas, selleks, et külgtrepist üles minna.

Peale KP38, kui teine kaart lõppes ja tuli tagasi esimese kaardi peale minna, kadus minul side kaardiga ära. No ei suutnud neid kahte kokku viia ja KP39 asukohta tuvastada. Õnneks jõudis tagantpoolt järele Maku, kes kiire mõtlemisega asja selgeks sai ja KP39 poole põrutas. Hoidsin tema kannul ka KP40-ni, seejärel jooksin eest ära.

Edasi oli juba lihtne, märkasin vaid, et KP42 on tüüpiline möödajooksmise punkt. Alati hoolikas ja nutikas Tarmo Klaar sealt oma +10 minutit saigi.

Foto: Madis Pukkonen
Etapi 45-46 lahendasin valelt poolt, kuid alati on lihtsam otse joosta kui tagasi pöörata. Samas oli õnneks just seal poeg Madis fotoaparaadiga, kes siis ka usinalt päästikule vajutas. Ilmselt seetõttu, et esimest korda nähes ei tundnud mind ära.

Foto: Madis Pukkonen
Lõpus oli juba klassikaline labürintorienteerumine, kus ajasin hoolikalt näpuga järge, samas ühest silmanurgast Raivo Pelljat jälgides.

Kokkuvõttes tuli väikese sulitegemise, õnne ja koostöö ärakasutamisega päris ok tulemus, mis polnud aga üldse oluline. Põhiline oli ikka vahva elamus ja seda korraldajad ning rajameister Tomi-Andre Piirmets ka täiega pakkusid.

Tahaks loota, et see oli hea ajusoojendus Näärilaksule, samas illusioone ei tee ja kahe päeva pärast võib jutt kõikidest tehtud vigadest vähemalt sama pikk tulla.

Tulemused

Fotod: Aldis Toome;  Madis Pukkonen

Rajal oli ka Exit punkt, kus tuli lahendada 1 mõtteülesanne. Kokku oli 3 erinevat ülesannet. Üks oli väga lihtne, kaks raskemat. Kahel oli 2 lahendust, millest üks loeti õigeks. Siin näited lahendamiseks:





Wednesday, October 18, 2017

Esmakordselt Maastikumaratonil


Foto: A. Toome
Läksin Maastikumaratonile positiivsete ootustega. Oodata oli ilusat maastikujooksu, nädalatagune rogain näitas head füüsililist seisundit, ilm tõotas samuti tulla haruldaselt meeldiv. Oli ju sadanud järjest pea kaks nädalat (va TAOK rogaini laupäeval!) ja sadu jätkus ka järgnevatel päevadel. Pealegi polnud mul varem õnnestunud ACE seiklustiimi üritusel osaleda - kord oli jalavigastus, eelmisel aastal jällegi TAOKi rogain.

Maastik oli põhimõtteliselt tuttav, kuid raja profiil ja ülesehitus siiski teadmata. Üritasin kohe algusest hoida ühtlast ja rahulikku tempot, kuid nagu hiljem selgus, jätkus seda vaid poolele maale. Esimest korda olin maratonirajal kõrvuti klubikaaslase ja konkurendi Maido Kaljuriga, keda nädal tagasi vedasin kummis 2 viimast tundi. Sellegipoolest arvasin, et meie omavaheline võistlus tuleb tasavägine, sest Maido on pikemaid jookse, sh ka maratoni, korduvalt läbinud. Minul aga oli selja taga üks pikem matk ja paar rogaini. Samas jooksis Maido maratonieelsel päeval OK Westi pikka rada (ca 12+ km), minul olid pikad seminariõhtud Geoloogia Sügiskoolis Nelijärvel. Seal tegin laupäeval osalejatele MOBO orienteerumisvõistluse, mille jaoks polnudki vaja eriti midagi teha. Siiski sörkisin ka ise 6 km-se ringi vihmases metsas, et MOBOga tutvust teha.

Start

Selja taga Maido ja Tõnu
Foto: H.Väärsi
Üsna pea möödusin Neeme Looritsast, kes hingeldas minu arust üsna aeglase tempo juures. Kuid Viru raba laudteel läks ta juba mööda ja kadus tasapisi eest ära. Maido hoidis aga esimesed 10 km ettevaatlikult mu selja taha, seejärel läks ette ja hakkas eemalduma. Tundsin, et kiiremini joosta ei taha, enesetunne polnud kõige parem. Loodus oli ümberringi väga ilus, samas nautida seda ka ei saanud. Tuli hoolega jalgade ette vaadata ja kui oligi kindlam tee silme ees, siis energiat hoida ja vaid jooksule keskenduda. Samas oleksin aga väga tahtnud kergemalt joosta ja loodust nautida ning jooksjaid selle taustal pildistada. Kuid mitte seekord.

Meelise 161.(?) maraton.
Foto: A. Toome
Esimeses suuremas joogi- ja söögipunktis olin koos esimeste naistega ja kohtusin ka Neemega. See oli hea märk. Kõnnu Suursoo laudrajal olin kohe teise naise, pikajalgse Aegviidu nooriku järel. Kõik tundus olema veel ok, sh ka soole järgnevate ooside järskudel tõusudel. Krampide vältimiseks kõndisin suuremad tõusud, kuid kergetest säärelihase säutsudest siiski ei pääsenud. Seejärel olin ettevaatlik. Jussi järvede vahel olin ooside peal üksinda ja nautisin seda koos väikese tempolangusega. Möödusin kõndivast Jaan Tarmakust, kellel oli põlvevalu.

Tõusul Jussi kanarbikunõmmele möödusid minust Tõnu ja Elin Ilves, kellega koos jooksime kuni nõmme lõpuni (ca 30 km-ni). Sealt edasi eemaldusid nad kiiresti ja ehkki minu tempo sealtpeale langes, jäi omakorda maha noorem orienteeruja Rene Post.

Ja siis hakkasid kõhuprobleemid. Kusagil 33 km-l üritasin metsas käia, kuid tulutult, sest väike krambiähvardus segas. Sõrkisin kuidagi edasi. Kordasin protseduuri 35 km-l ja veetsin metsas aega päris pikalt. Eemal möödus palju jooksjaid, teiste hulgas ka kõndiv Mati Mägi, kellest olin tükk aega varem mööda läinud. Mati tegi Hiiekaga nädal tagasi tugeva rogainitulemuse, kuid nüüd polnud sellest taastunud ja hoidis end järgmise nädala Libahundi jaoks. Hiiekas oli alustanud väga tugevalt ja selle tõttu piinles jooksu II pooles.

Peale protseduure läks olemine paremaks ja suutsin tempokamalt liikuda. Ette jäi 5. naine, lätlanna Linda, kellega koos jooksime heas rütmis kuni lõpuni. Viimane kilomeeter oli päris kiire - 4:30 min.

3 km enne finišit oli joogipunkt, kus võtsin korraliku suutäie Vana Tallinnat ja edasi sai kihutatud puhaste kütuseaurude peal. Püüdsime kinni ka Linda abikaasa Janise, kes tuli Läti rogaini MMil veteranidest hõbedale. Kolmekesi koos lõpetasimegi selle pika ja ülimalt nauditava maratoni, mille järel oli kõikide osalejate poolt kuulda vaid kiidusõnu. Mõtlen juba hirmuga, kui suureks see üritus kunagi kasvada võib... oli teine juba sellelgi aastal suurearvuline.

Foto: H.Väärsi
Rada oli ligi 44 km pikk, ajaks sain 4:27. Maido võitis mind 24(!) minutiga, Neeme ja Ilvesed 17 minutiga. Seekord siis sedamoodi ja ehk teinekord on olek parem ning saab enne jooksu ka puhata ning sobivamalt toituda. Aga olin kõigega igati rahul, eriti veel sauna ja tünniga, kus sai pärast jooksu pikalt mõnuleda. Loodetavasti jõuab siia ka peremehe Tõnis Raudla poolt tehtud tünnisauna foto.

Tulemused