Sunday, February 10, 2019

Mees peab mängida saama. Lauahoki

Foto: Mikk Tuvikene
Eelmise aasta eelviimasel päeval pidasime lõpuks maha lauahokiturniiri. Minul möödus viimasest turniirist klassivend Peta ehk Peeter Veske juures Tartus 36 aastat.

Seekord kogunesime Vehendisse Artsi ehk Arvo Tuvikese juurde ning turniir sai esmakordselt nimeks Vehendi Cup. Nii Arvo kui tema poja Mikuga mängisime esimest korda, kuid Peetriga pidasime omal ajal maha mõnisada vihast duelli.

Duellid toimusid põhiliselt kodustel turniiridel, Peetri juures. Esialgu võistlesime oma sõprade ja klassivendadega Tartu 5. Keskkoolist, hiljem kaasasime ülikoolikaaslasi, naabreid, üürilisi jt. Turniiridest kõige tähtsamad olid MMid, neid sai kokku 14, millest viimane toimus kirjade järgi 10. septembril 1981. Siiski on see kuupäev natuke kahtlane, sest sellel päeval olin Kamtšatkal ja ootasin helikopterit, et lennata Uzoni kaldeerasse.

Lauahoki versioonid

Mulle lapsepõlves ostetud lauahoki maksis 8 rubla. See oli plekist äärte ja papist põhjaga mäng, hoopis teistsugune kui 11-rublane plastmassist Peetri lauahoki, mis oli mõõtudelt natuke väiksem (pildil). Mõlemas mängus liikusid mängijad otse edasi-tagasi ja väravavahi juhtvarras oli nagu teisedki vardad tagaküljel.

Selles Vene hokimängus oli oluline roll keskründajal, kellega oli suhteliselt lihtne väravat lüüa. Samuti sai kaitsja talle lihtsalt sööta, sest litter mahtus vastase kaitsest läbi. Resultatiivseks mänguks oli veel vaja kiiresti tegutseda, kaugelt täpselt peale visata ja kombineerida ääre- ning keskründaja vahel.

Kõik need oskused said vajalikuks Tuvikeste STIGA mängu juures. Seal polnud võimalik vastase hea kaitse korral oma kaitsjalt keskmängijale litrit sööta ja sellest polnud suurt kasugi, sest keskründajaga oli väga keeruline väravat lüüa. Seetõttu on lauahoki MMidel ja EMidel kasutatavas mängus olulised kiired söödud ja kombinatsioonid ning oskuslik litrivaldamine. Suurim erinevus Vene lauahokist on see, et vastase mängijate kepid on igal pool lähedal, litriga saab mängida ka värava tagant ühelt äärelt teisele ning väravavahi varras asub külje peal. Viimasega harjumine võttiski Vehendis kõige rohkem aega.

Vehendi turniir

Mängulaua taha asudes tõusis vererõhk ja kiirenes pulss. Kogu tähelepanu koondus mängule, käed tegutsesid automaatselt (välja arvatud väravavahi otsimine). Harjumine võttis siiski aega ja esimene voor läks kehvasti. Teises voorus sain kõik võidud ja rahulolu oli suur.

Mida aeg edasi, seda rohkem tuli tunnistada Peetri üleolekut. Selle näiteks on väike videoklipp, kus meie mängustiili võib näha alates 50. sekundist. Võtmekombinatsioonid olid mõlemal ääre- ja keskmängija vahel.

Video YouTube-s




Turniirid kooliajal

Nagu öeldud, alustasime turniiridega keskkoolis ja jätkasime ülikoolis. Sellest on Peetril kaks suurt kaustikut, kus kõik turniirid ja statistilised ülevaated on kenasti ja värviliselt sisse kantud. Põhilised lahingud olidki minu ja Peta vahel, ehkki aeg-ajalt avaldasid tugevat vastupanu Peetri naaber Vambola ? ning geoloog Pets (Peeter Talviste). Lisaks MMidele pidasime ka teisi turniire nagu Canada Cup, World Cup, Izvestija, Catch Cup, Mini-Catch Cup, Olympia, Forward Match jm. Kohtusime Petaga kokku 161 turniirimängus, millest tema võitis 97 ja viiki jäi 19.

Iga osaleja esindas ühte riiki. MMidel olid:


Canada - Peeter Veske (Peta)
Sverige - Eduard Pukkonen (Eedi/Ets)
England - Vambola Meinhard (Vamps)
ČSSR - Agu Miller (Aks)
S.-Araabia - Peeter Talviste (Pets)
BRD - Kaido Peiker
Polska - Taan Tasane
DDR - Andrus Paal
Vaticano - Toomas Kümmel (TomK)
France - Ivar Puura
Schweiz - Jaanus Miller
USA - Peeter Laipalu (Pontch)
CCCP - Toomas Sepp (TomS)
Niederland - Jüri Lokk
Cuba - Toomas ?
Mongolia - Kaupo ?

Veel (loodetavasti täieneb, sest esimene kaustik oli kadunud):

Japan - Tiit Raud
Bulgaria - Toomas Rosin
Italiana - Kaido Vestberg
RSA - Hanno ...
China - Raivo Pajoma
? - Aare Klaos (Öcul)
? - Alari Veske
? - Rein Haak
? - Margus ...
? - Kalev ...
? - Lembit ...
? - Sass ...
? - Eero ...
? - Tõnu ...
? - Einar ...

Minu viimane turniir toimus 15. nov 1982. Tabelit vaadates tundub, et olin siis päris väsinud. Sellest ka minu ainukene joonistus nendes kaustades, väsinud Rootsi (Sverige) hokimängijast, kes on särgi varna riputanud.

Osalejate ja ajaloo jaoks veel mõned tabelid.

NB!
Tõenäoliselt toimub lähema 35 aasta jooksul ka XV MM (loodetavasti). Kes tunneb end konkurentsivõimelisena, andku teada.


Taustainfoks veel seda, et on olemas Eestis Lauahoki Liit ja osaletakse maailma- ja euroopa meistrivõistlustel. Facebook






Wednesday, January 23, 2019

Jalgpallimatš Gruusias kreeklastega. Talv 1982

Spordijuttude vahele ka natuke matkamisest. Need kaks tegevust on üsna erinevad nagu ka sportlaste ja matkajate suhtumine liikumisse. Sportlane kuulab hästi hoolikalt oma organismi, võimalusel katsetab võimeid, tahab teistele ära panna (heas mõttes). Sportlane on egoistlikum, ei karda raskusi, kuid kalkuleerib raskuste ületamist omakasuga, st isikliku arenguga.

Mis aga ei tähenda, et spordimees ei võiks samal ajal olla ka matkaja, kes oma füüsilise üleoleku vahetab lisakilogrammide või lausa teise seljakoti vastu, ajab paksus lumes rada, rajab julgestuspunkte, võtab lisakohustusi toidu tegemisest luurel käimiseni. Nii nagu sportlaseks saamiseks tuleb trenni teha peab matkajaks saamiseks matkadel käima ja õppima teistega arvestama.

Selleks, et see jutt liiga tõsine ja targutav ei tunduks, meenutan ühte suusamatka Väike Kaukasuses 37 aastat tagasi, kus matka ajal tuli maha pidada korralik jalgpallimatš kohalikega.

Kui auto meid koos seljakottide ja suuskadega ühe lageda platsi kõrval maha pani, polnud tahtmist midagi muud teha, kui lihtsalt rahulikult istuda. Pea lõhkus möödunud õhtust ja ööst, kus veini ja džadžaga tagasi ei hoitud. Talvist Väike Kaukasust tuntigi siis rohkem kui veinimatka piirkonda. Kaukaasia külalislahkus oli teada ja selles ei pidanud pettuma ka seekord.

Istusime seal loodusliku jalgpalliväljaku ääres ja vaatasime nelja hane, kes platsil taterdasid ning nelja naist, kes kaevul vett võtsid. Poisid tulid juurde ja uurisid, kes oleme, kuhu läheme. Selgus, et olime Gruusia kreeklaste külas.

Ei mäleta täpselt, kes tegi ettepaneku Eesti-Kreeka jalgpallimatš pidada, arvatavasti oli see Sepa Tom. Ettepanekut tehes oli juuratudeng end osavalt väravasse paigutanud, teised pidid jooksma.

Esimene poolaeg ei tõotanud midagi head, jäime kaotusseisu. Samas olid kõik meie poisid päris osavad jalgpallurid ja enesetunde paranedes tulid ka väravad ning lõpuks pidime kohalikke poisse kurvastama meie 5:3 võiduga.

Võidukas meeskond (vasakult): Eduard Pukkonen, Ivar Puura, Toomas Sepp, Tiit Raud, Kaupo Nurk, Agu Miller.
Olime rahul, kuid väsinud. Ees ootas 8 km suusamatka, kus pidime ületama Narjani või Tsalka? platoo ja jõudma väikese hütini (pildil). Spordimeestest said jälle matkamehed.

Lugusid võiks sellest matkast pajatada päris mitu. Lisaks külakontoris (pildil) toimunud vennastumisele kohalikega, kus nendest lahtisaamine läks tüdrukute tõttu päris keeruliseks, pidime sõbrunema kolme Gruusia tudengiga ka Bakuriani sanatooriumis.

Tänu minu sturmale, millel ilutses embleem "Мингео СССР" saime peale rasket tormist ja viimast matkapäeva  sanatooriumisse hotellitoad. Gruusia tudengid olid oma nädalasele puhkusele kaasa võtnud suure koguse džadžat, mida nad polnud suutnud 3 päevaga ära juua. Toast polnud nad selles ilusas kohas veel välja jõudnud, sest jook oli joomata. Aitasime neid, tagasihoidlikult. Kuna aga olime enne esimest lonksu korralikult külmunud ja väsinud, siis tundsid kõik, et alkohol ei läinudki alla vaid otse üles.

Väike Kaukasuse III kategooria suusamatk oli omapärane seetõttu, et liikusime põhiliselt piki mäeahelikke suusad seljas. Orus oli sulalumi ja libisemine väga kehv. Alustasime Gudžaretist, kuhu saabusime bussiga. Bussi ronisime muuhulgas ka bussiaknast ja seal sees oli nii tihe, et kui taskumale seisvate meeste vahel ümber läks, siis ükski nupp maha ei kukkunud.



Kaart ka (aitäh, Ülo).

Sunday, January 20, 2019

Déjà-vu Jõulumäel. Winter Xdream 2019

9 aastat tagasi toimus Winter Xdream Jõulumäel. Moodustasime koos Liina ja Erikuga segatiimi, jooksime esmakordselt koos. Kohe alguses panime Liina kummiga taha, esialgu vedas Erik, lõpuosas mina. Tulemus tuli põhiliselt Liina kannatamise arvelt.

Täna olin WXD-l koos Liina ja Rauliga. Tõsi, see oli siiski teine Liina - Liina Märtin. Ei Liina ega ka Raul Vahesaluga polnud ma varem kohtunud. Seega esmakordselt koos, millele eelnes väike luure kaaslaste sporditausta, hetkeseisundi hinnangu ja eesmärgi osas. Loomulikult läksime tegema kerget sooritust, sest Raul polnud eriti treeninud, Liina kaua lapsega kodus olnud ja minul veel 101 km sügaval sees. Kuid spordiinimestena tajusime vist kõik, et kui kord starti on mindud, siis niisama kena talveilma nautima ei lähe.

Sarnaselt eelmisele korrale panime Liina raskuste ennetamiseks kohe kummiga taha. Mina vedasin lumes 2h, Raul võimsalt teede peal 2h. Lõpptulemus oli seotud Liina kannatusvõimega, millega ta sai, nagu ka Liina Palu tookord, suurepäraselt hakkama. Kohati läks asfaldi peal tempo 5.30 min/km ja ei olnud kuulda mingit kurtmist.

Ka kaart oli põhiliselt sama, punktide asukohad küll natuke erinesid. Ise lootsin enne võistlust, et seekord jääb WXD Jõulumäelt rohkem põhja poole, kuid eksisin. Samuti eksisin sellega, et varustusala ei olnud kaardi põhja- või lõunaserva lähedal vaid üsna keskel. See võttis ära võimaluse rattasõitu ja jooksu kombineerida. Ehkki rattad olid meil stardialas valmis pandud, läksime puhtale jooksule ja esialgu suundusime lõunasse. Rattameestel seekord erilisi võimalusi polnud, kohad alles 10. ja 11. (sega!) 103 punktiga.

Põhiline erinevus aastaga 2010 oli siiski õhutemperatuur, mis täna oli 25 kraadi soojem. Võistkondi oli siis stardis 149, nüüd 96. Miskipärast tundus, et tase oli seekord kõvem. Või olen ise lihtsalt natuke vanemaks jäänud.

Teevaliku osas tegime suurima vea sellega, et jätsime kohe alguses KP23 välja ja läksime otse KP34. Esiteks sattusime üsna etteotsa rada ajama, teiseks sai KP34 kenasti võtta ka tagasiteel (sinine joon). Sellega kaotasime 2 punkti. Lõunaosas ei oskaks midagi muuta. Kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, saanuksime terve pesakonna punkte järgmisest grupist. Võib-olla oleks see olnud ka kasulikum kui hilisemate hõredamate punktide võtmine kaardi põhjaosas. Kuid tõsisemalt analüüsida ei viitsi ja nagunii on see kõik tagantjärele tarkus. Lõpetades olime oma sooritusega väga rahul, ehkki päris lõpuosas tuli paar möödajooksu ja mitu minutit viga.

Läbisime ca 27 km ja saime üldjärjestuses 89 punktiga 30. koha.

Tulemused (võitis segavõistkond!)
GPS-träkid (Sportrec, meid seal pole)
Kaart läbitud rajaga (vasakul)

VIDEO
PILDID

Tuesday, January 15, 2019

Kes kellega käib ehk Taliharja Vanakuri vol. 2


Foto: Vanakuri
Kui Taliharja toimumiskohaks kuulutati Alutaguse, kogu oma rabade ja metsade ilus, mida eriliselt ilmestavad kõrged pikad kriivad, siis olin üsna kindel, et sinna ma tahan minna. Viimati käisin kriivadel ja Imatu järve ääres 38 aastat tagasi ja meenutan kõike siiani ülivõrdes. Hea oli ka see, et erinevalt möödunud aastast algas Vanakuri seekord keskpäeval kell 12. Seega jäi võimalus vähemalt 4 tundi loodust näha, mille jooksul lootsin vanu mälestuspilte taaskord nautida.

Tunnistan, et 100 km läbimiseks olen kogunud piisavalt kogemusi, seda põhiliselt rogainides. Samas ei tea kunagi, kuidas organism just selle konkreetse katsumuse vastu peab, mida teevad liigesed-lihased. Tundsin muret ahhilkade ja vasaku puusa pärast, mis Audi aastalõpumaratonil ja selle järel valu tekitasid. Igal juhul olin kindel, et pool maad ehk "pehmo" raja läbin kindlasti.

Nii pika distantsi läbimiseks ei saa kellegagi eelnevalt kokku leppida, et läheme koos. See pole võistkonnasport ehkki protsessi käigus oled kord ühega, siis jälle teistega justkui ühes tiimis. Nii oli möödunud aastal, nii juhtus ka seekord. Lihtsalt osalejate loomulik liikumiskiirus, enesetunnetus ja -kontroll, emotsionaalsete kõrghetkede allasurumine ning raske seisundi kannatamine, loomulikult ka kogemus määravad iga indiviidi taktika algusest lõpuni. Alguses ei saa ehk arugi, kui pikaks see võistlus kujuneb, pärast aga on hilja midagi kahetseda, kui jõuvarusid on asjatult raisatud ja distantsi läbimine vaid kannatamiseks muutub.


Stardis oli imeilus ilm ja alustada sellist võistlust avara vaatega Peipsi järve jäält lihtsalt võrratu mõte. Kõikidel osalejatel oli emotsioon laes ja esimene kilomeeter möödus lennates. 

Siis aga muutus rada lumiseks ning üksteise järel hakkasid ratturid selg ees vastu tulema. Päris kurb oli vaadata neid hingeldavaid ja higiseid nägusid, teades, et ees on veel palju kilomeetreid sellist rasket rada. Liikusin omas tempos ja selja taha tekkis pikk rida. Eespool kaugemal vedas Priit Valk teist suuremat gruppi, kuid tema tempo mulle ei sobinud. Mingil hetkel tundis Jaak Rohtsalu, et vaja kiiremini liikuda ja jooksis Priidu grupile järele. Vahe läks üsna suureks, kuid juba esimesel pikemal lumelõigul olime kõik koos. Nagu pildil näha, olid grupis Rene Käsik, Tõnu Ilves (läks "pehmo" rajale), Neeme Loorits, Lauri Lahtmäe jt. Nimetan neid kõiki siin, sest hiljem tuleb neist jälle juttu.

Foto: Tõnu Ilves
Kusagil 6-ndal kilomeetril jäin pilti tegema ja andsin tempotegemise teistele. Kohe tekkis väike erinevus sisemise kellaga, tempo tsipake tõusis ja lühikesed käimislõigud unustati. Kuid nii see on, et alguses on raske sundida end käima, pärast jälle jooksma. Kes ülitugev ei ole, see kõnnib sellise distantsi ajal igal juhul. Mulle mõjusid pikad sügavas lumes sumpamised väga hästi, kriivadel saime jälle Priidu pundi kätte ja oli väga tšill liikuda.

Ainult mida ei näinud, oli loodus. Kogu aeg pidi jalgade ette vaatama, selleks, et täpselt teiste jälgedesse astuda ja sellega energiat säästa. Iga vale samm põletas liigselt kaloreid. Ühes kohas nägin kriiva ilu ja tegin kiire pildi. Selle aasta Hispaania rogaini MMi tiimikaaslane Tõnu Ilves jäi modellina esiplaanile.

Kuid mis viga oli meil minna võrreldes esimestega, kes rada tegid. Igatahes mõtlesin neile sageli ja kummardan siiani tänuga.

Üsna eesotsas liikusid jooksjatest Martin Simpson, ka klubikaaslane Uku-Laur Tali ja Tauno Riibak. Päris liidritest ma seekord ei räägi, nemad teadsid täpselt, mida tegema tulid ja liikusid vägevalt. Tauno oli eelmisel aastal rattaga, nüüd hindas end alguses ilmselgelt üle. Nooremad Martin ja Uku-Laur tegid oma esimest (talvist) ultrat ja sealt võis kõike oodata. 

Foto: Rene Kundla
Imatu rabast väljudes oli 30. kilomeetril joogipunkt koos telekaameratega. Viimastele tähelepanu ei pööranud, ehkki märkasin, et nii ERRi Rene Kundla kui TV2/Postimees? Ago Gaškov olid platsis. Tuttavad mehed mõlemad. Panin selga kerge tuulekile, sõin ära ühe lõhevõileiva ja jõin oma termosest teed peale. Saadud energialaks pühkis minema igasuguse väsimuse ja reipalt jooksin edasi. Raske kott sai ka natuke kergemaks.

Timmo ja Uku-Laur. Foto: Vanakuri
Enne kesklaagrit 50. kilomeetril juhtus nii mõndagi. Suures osas liikusin koos Priidu, Roland Truusi, Rene Käsiku, Helen Jürjo, Tõnu Ilvese, Sven Liivandi ja, ime-ime, Timmo Tammemäega.  Timmo oli alguses eesotsas, kuid terviseprobleemid tõmbasid hoo maha ja poolele maale ta lõpuks jäigi. Ka Helen Jürjo tegi poolt distantsi. KAPE klubilised Neeme Loorits ja Lauri Lahtmäe olid ette rebinud, Jaak Rohtsalu aga maha jäänud (kesklaagris lõpuks +14 min). Uskusin, et väga kogenud ultramees Jaak hindas alguses oma jõuvarusid õigesti, kuid lõpp näitas, et siiski mitte. 

Peale 40. km oli laudraja lõik Muraka soos. No oli see vast trikikas esimestele, kes paksu lume alt laudraja üles leidsid. Samas, nii kui kõrvale astusid, olid puusani sees ja jalg vees. Tegin sellist harjutust neli korda, mõlemad jalad said soovees märjaks. Külmumist ei kartnud, sest jalad olid higist nagunii märjad. Samas pidi edaspidi olema väga ettevaatlik ja jõu säästmiseks hoiduma igasugusest valest liigutusest.

3km enne kesklaagrit oli aga laskumine järsust karjääriseinast alla. Püüdsin hoiduda kindaid lumiseks tegemast, raske vaevaga see ka õnnestus. Ühe pildi jõudsin siiski moblaga teha.

Foto: Vanakuri
Kesklaagris olin üle 20 min. Sõin, jõin, panin kuiva aluspesu, lisasin jooksukilekale veel goreka. Eensaarte isa küpsetas sardelle, ka soolakurgid maitsesid hästi. Pisike klõmm Vana Tallinnat läks nagu kerisele.

Kesklaagrist väljudes oli tunne nagu polekski enne Iisaku kultuurimaja sooja tuba midagi teinud, värske ja puhanud olemine ja kindel veendumus, et lõpetamisega probleemi ei teki.

Alustasime teist poolt koos Lauri Lahtmäe, Tauno Riibaku ja Neeme Looritsaga. Üks autojuht saatis meid valgustatud kõnniteele. Seal vaatas Tauno oma gepsult, et kõik on õige. Kuid kaart ja järgnev rada ei tahtnud kuidagi kokku minna. Kaaslased, sh Neeme väitsid, et kõik on korras. Midagi meil siiski nihu läks, sest jälitajad Valk-Truus-Liivand-Käsik olid kadunud. Hiljem träkke vaadates selgus, et enamus tegi Iisakul trikke. Seal oleks pidanud olema detailsem kaart, ehkki enamus kasutas ka GPS-seadmeid. 

Egas midagi, enesetunne oli hea ja liikusime kenasti, ikka jooksu ja kõndi vaheldumisi. Pikk, 5 km-ne asfaldiots oli väga nüri, kuid seal sai kiiremini kilomeetreid läbida. Üsna varsti läks metsasihtide vahel lumes sumpamiseks, kohati ikka päris korralikult. 

70-ndal kilomeetril, sihtide ristis, ütles Neeme äkki, et kõik, tema ei jõua ja tahab korra maha istuda. Ups, oli see vast üllatus. Proovisin tema kotist alusmatti eraldada, kuid see oli millegagi kinni seotud. Ütlesin, et ära istu, liigume tasakesi siit metsast välja. Neeme jäi siiski kohmitsema ning natuke meist maha. Lauri ikka jälgis teda selja tagant, kas ikka tuleb. Ka Tauno Riibak oli Neemele lähedal. Samal ajal aga möödusid Valk-Truus-Käsik ja põrutasid hooga edasi. Sven oli neist maha jäänud.

Teele jõudes sain kolmiku kätte, ka Lauri oli üsna lähedal. Võtsin kotist natuke teed, sest jook oli otsa saanud. Peale kesklaagri soolaseid sööke oli nii suur janu, et pool liitrit vett kadus kiirelt. Nüüd olin hädas, sest järgmine veepunkt oli alles 85. km juures Kuremäe Pühal allikal. Lauri läks natuke tagasi, et vaadata, kas Neeme ikka liigub. Liikus. Ootasime teda järgi ja koos jõudsime 71. km-l asuva lõkke (!!!) äärde. 

See oli sama suur ja meeldiv üllatus kui aasta tagasi. 70. kilomeeter ongi üks murdeline koht, kus kesklaagri suur energialaks on läbi põletatud ja organism vajab uut. Metsamees Ivo Särak, kes omal initsiatiivil ka möödunud aastal lõkkega mul elu sisse puhus, oli keetnud teed, mida jagus nii joomiseks kui joogikotti valamiseks. Ole meheks, Ivo, see oli tõesti suureks abiks!

Sellest hetkest alates olin jälle täiesti värske nagu polekski 70 km rasket rada seljataga. Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest Neemel olid kaaslased olemas. Ka ülitugeva alguse teinud Tauno tundis kõva väsimust ja nii nad Neemega koos lõpuni tiksusid. 

Mind motiveeris aeg-ajalt kusagil kauguses vilkuv punane tuluke, kolmiku oma, millele soovisin järgi jõuda. Ehkki Lauri jäi esialgu maha, võttis ta ka lõpuks kiiruse üles ja hakkas tasakesi lähenema. Kohas, kus oleks tulnud sügavasse lumme keerata, ootasin Laurit järgi. Nool tee peal näitas, et peab minema otse. Lauri küsis, et kas ma silti ei lugenud. Vastasin, et ei. Seal olevat olnud kirjas, et rada on muudetud ja peab minema otse. Nimelt kõik esiotsa võistlejad olid kogemata otse pannud ja seetõttu muudeti ka rada. Väga õige otsus, sest tegemata jäänud Ongassaare haak oli vist kõige paksema lumega koht üldse.

Niisiis hakkasime Lauriga maanteel väga aeglaselt kolmikule lähenema. Püha allika juures saime nad peaaegu kätte, kuid nemad pühale veele tähelepanu ei osutanud. Meie ikka läksime ja ainuüksi põhimõtte pärast ka jõime. Püha vesi, ikkagi. Seejärel tuli jälle vahet vähendama hakata.

Kuremäe lõunaotsas saime kõik viiekesi kokku ja sealtpeale kulgesime koos lõpuni. Tempo oli hea, kellelgi silmnähtavalt raske polnud. 10 km enne lõppu küsisin kaaslastelt, et kas hakkame panema või lõpetame sõbralikult üheskoos. Ühiselt arvati, et koos oleks parem :)

Nii me tegime koos ka selle viimase 5 km paksus lumes sumpamise ära. Ühel hetkel ütles Priidu kell, et lõpuni on jäänud veel 1,8 km. Astusime kaua-kaua, terve igaviku. Küsisin, et palju veel lõpuni on.
"1,3 kilomeetrit..."- vastas Priit. 

Lõpuks olime kohal, siiralt rahulolevate ja õnnelikena. 

Seekordne Taliharja Vanakuri möödus mul küll ilma suuremate raskusteta. Varustus oli suurepärane, riidekihtide lisamine hästi ajastatud, külm polnud, peaaegu kõik batoonid-geelid sõin ära, energiat tankisin õigetes kohtades, tempot kontrollisin enda järgi kõik need 15h ja 44min. Mida sa hing veel tahad, kui rajal kusagilt ei valuta ja karkass püsib kompaktselt koos.

Ratta- ja jooksuradade erinevused
Raskeks läks Jaak Rohtsalul, kes jõudis finišisse 2h peale meid. Väga hea meel oli Mati Preitofi üle, et ta raja läbi tegi. Matiga koos olime Pannjärvel juba eelmisel ööl ja koos plaanisime ka lahkuda. Vägevalt liikus peale 30. kilomeetrit naiste parim Sirlet Viilas, eriti raja II pooles. Mis sest, et ta kogemata rattamees Risto Laanoja järgi lõpus valesti läks, vingelt parim oli ta ju ikka.  Ja tore, et Silver ei hakanud läbitud radasid näpuga ajama, lõppude lõpuks olid kõik võitjad.

Väga vinge värk ja ülikõva emotsioon mitmeks päevaks ning ergutav mälestus kogu eluks. 


Meediakajastus ja blogid:

Videokokkuvõte:  Esimene 50 km

ERR AK uudised (Rene Kundla):  Vaprad seiklusmatkajad...
TV Postimees (Ago Gaškov): Reporter: Peipsi ääres joosti lumes 101 km
Leivo Sepp (Jooks, 1. koht): Ultrasportlased trotsisid...  (Postimees ja blogi)
Hannes Veide (Jooks, 2. koht): SIIN
Martin Simpson: Blogi
Olle Rõuk: Blogi
Karmen Lepp: Blogi
Tarmo Tarlap (ratas): Facebook

Pildid (Vanakuri)


14. jaanuaril, taliharja päeval, oli Plekktrummis Joonas Hellermal külas Timo Palo. See INTERVJUU, mis tehtud ETV2 10. tegevusaasta juubelisaatena, sobib siia väga hästi.



Kaart (lõunaosa)

Kaart (põhjaosa)



Järgmine toimub 11.-12.01.2020... 
Ei noh, "Never say never". 

Wednesday, December 26, 2018

Koolikiusamine 11c moodi

Keemik Ökul (foto: Kaido Peiker)
Sellel aastal möödus meil 40 aastat Tartu 5. Keskkooli (praeguse Tamme Gümnaasiumi) lõpetamisest ja seetõttu saime klassikaaslastega suvel kokku. Mitmeid huvitavaid leide tuli lauasahtlist välja ja seda eelkõige tänu Ökulile ehk Aare Klaosele, kes oli omal ajal kokku kogunud ja säilitanud muuhulgas rohkelt koomikseid, mida teineteisest koolitunnis joonistasime.

Tögamist oli kõvasti, kuid mõnitamiseks asi ei läinud. Üldse oli nalja teiste ja enese üle meie seltskonnas palju ja seda ka hiljem sõprade ringis. Pidid olema pidevalt valmis sõbra tögamise peale kiiresti reageerima ja ehkki see riivas natuke turvatunnet, oli ometi heaks treeninguks. Aeg-ajalt tundub, et mitte igal pool pole taolised naljad tolereeritud ja mida aeg edasi, seda vähem. Seega peab olema ettevaatlik, et mitte muutuda ebaviisakaks, ehkki pagana mõnus on vahel ka vabam ja julgem olla.

Kägistan Hitlerit (foto: Kaido Peiker)
Nagu ikka, olid ka meil paljudel hüüdnimed, kas siis ees- või perekonnanimest (Kübi, Rozz, Konks, Jack) või sarnasusest tuletatud (Pontš, Hitler, Ökul ehk Öökull, Siil). Tüdrukuid kutsuti siiski nimede järgi (Maiekas, Ütikas, Hiiekas jne). Ise olin tollel ajal Edka, Ökuli koomiksites Eedi või Eedik. Mu pinginaaber Rein Haak oli Ökuli piltidel Paak, klassis ka Konks.

Nüüd koomiksite juurde, millest tegin mingi valiku, kuid üles sai neid ikka palju. Arhiveerin siia blogisse, las olla, korraga ei viitsi nagunii vaadata.


Ökuli kaudu käis läbi põnevaid plaate, mida ta ka mulle aeg-ajalt laenas. Lääne muusikat juba liikus, kuid plaadid olid mustal turul hirmkalli hinnaga. Välismaale minek oli välistatud, suuri rock-kontserte polnud. Seetõttu ei mäletagi, mis inspireeris kõrvalolevat pildiseeriat joonistama.  


Loomulikult tantsiti tollel ajal paarides, ikka poiss ja tüdruk koos. Oli pinget, samuti pingeid, nagu päriselus. Peksa keegi ei saanud, kuid seda väites pead ka ei anna. Peksa pidi saama koomiksites, lõpus sai reeglina ka vanglasse. See pildiseeria on Ökulilt, suuremalt saab avada parema hiireklahviga.

Kui löödi tantsimisega, siis sai sellega ka vastu anda, lisanditega. Lõpplahendus jällegi türmis. Ei puudunud väljend "Nagu tuul".

Olin spinningusportlane ja natuke ka kalamees. Nüüd on Ökul suur kalamees ja võiks temast sarnase koomiksi teha nagu tema siis tegi.

Ökuli kodus kasvatati lilli, mis oli pere üks sissetulekuallikaid. Ei jäänud tähelepanuta ja läks paljudesse pildiseeriatesse sisse.

Landiviskamismasina leiutamine oli idee, et kalameest jälle lolliks teha. Jälle Ökuli joonistus.

Aktiivset male mängimist ma keskkoolist ei mäleta, erinevalt põhikoolist, millest kunagi kirjutasin. Ometi sai lillekasvataja Ökulist korraks ka maletaja.

Major Meltseri sõjalise tunnid olid karmid. Juustega oli sageli probleeme, sai käidud korra ka direktor Helve Raiki kabinetis. Samas olime aktiivsed "Orljonoki" sõjalis-patriootlikus mängus, kus au sees oli nii marssimine, tsiviilkaitse, automaadi lahti-kokkupanek kui laskmine. Viimane oli minu trumpala. Jõudsime klassikaaslastega ka vabariiklikusse finaali Kivilõppel (pilt tuleb hiljem).

Kooli ajal käisime vähemalt korra Elva lasketiirus automaati laskmas. Sealt Ökuli pildiseeria.

Kaks korda oleme koolis kammimängust haaratud olnud. Ükskord oli see kusagil 6. klassis, teine kord keskkoolis. Kes ei tea, siis seda mängiti raamatu peal, kus kammiga üritati oma münti lasta teise mündi peale. Kordamööda. Eriti karm oli 5-kopikaliste võistlus, kus reeglina üritati juba esimese lasuga kaaslase raha kätte saada. 5 kopikat oli suur raha. Koomiksist selgub, et Peeter Veske ehk Peta oli päris kõva käsi, osavatest nimetaks veel Sepa Tomi. Reeglina ise ka võitsin.

Palju räägiti siis komnoorte lööktööst BAMil ehk Baikal-Amuuri magistraalil. Sai ka seal Ökuli abil ära käidud ja muidugi peksa saadud.

Ökuli haridus- ja tööotsingud ei lõppenud ka kõige edukamalt.


Itsitada sai kõvasti, nii pildi joonistamise ajal kui Ökuli saadetud seeriat vaadates.