Sunday, January 10, 2021

Vigaderohke Taliharja Vanakuri

Blogi sissekande pealkiri võiks kõige paremini iseloomustada selle sisu. Peast käis läbi mitu mõtet:

"Kaksi on parem kui üksi"
"7 tundi imelises talvemaastikus"
"Kaks kord lühem, kuid neli korda kergem" jne.

Kuid blogi motot järgides puudutan seekord ka orienteerumisvigu, mida tuli kokku üsna palju. Varustuse, liikumistaktika ja toidu-joogi osas oli kõik hästi. Tervis pidas kenasti vastu ja see oli selle aasta Taliharja PEHMO ehk 51 km raja põhiküsimus. Pika pingutuse jaoks pole ma jõudnud keha treenida. Vaid korra olen pikemalt jooksnud 17 km, selle nädala teisipäeval tegime Mati Preitofiga Kiisa koroonarogainil 30 km. Keha särises ja värises terve öö, kuid neljapäeval oli juba igati mõnus jooksutunne. See oli väga õnnestunud ettevalmistus laupäevaseks Taliharjaks. Ka Matile, kes läks 101 km rajale.

Muidugi on 101km karges talves ja südaöös see tõeline Taliharja Vanakuri. Nagu peakorraldaja Silver Eensaar ühes FB kommentaaris kirjutas: "Olla talveteel läbi öö on põhjamaise rännumehe kvintessents". Olen kaks korda seda rada varem läbinud (THVK 1 ja THVK 2) ja arvan mõistvat 101 km rännaku raskust ning lõpetamise järgset eufoorilist tunnet, mis kestab mitu päeva. Kuid raske oli ka poolpikk maa, sest seal on jooksu rohkem ja pealegi pole 51+ kilomeetrit ning 7 tundi ja 41 minutit lumes ning külmas mingi tavaline sprint. Peale jooksu värises ja särises keha ka nüüd terve öö, ehkki lõpetamise järel sai käia nii soome kui tünnisaunas. Korraldajad pakkusid veel ka suplusvõimalust järves, kuid sellest loobusin. Vaprad naisorienteerujad Jana ja Merike tegid ka taliujumist. 

Saabusin stardikoridori kell 10.55, kuid kuna ühtegi inimest seal polnud, läksin rajale. Hetk hiljem startisid pikale rajale suusamehed Tiit Pekk ja Heiti Hallikma. Esimene oli varem teinud Taliharja kolm korda, seda nii ratta kui suusaga, Heiti oli rajal vist esimest korda. Suusamehed panid minust hirmsa hooga peale starti mööda, Pekk lükkas järsust seinast paaristõugetega üles, Heiti käärsammul ees. Keerulisel ja kitsal rajal puude vahel hoogu maha ei võetud ja kui tuli kõrvalt sisse siht, siis pöörati 90 kraadi paremale ja pandi hooga kõrge oosi otsa üles. Järgnesin neile, ehkki kahtlesin vähe. Kaardil sellist pööret polnud, ütlesin seda neile ja pöörasin tagasi järveäärsele rajale. Peagi möödusid sportlased uuesti. Kahtlesin, kas Heiti suudab Tiidu järel pika raja vastu pidada, sest ta pole ju Malsroos, kes suusa- ja uisustaari enne lõppu läbi küpsetab. 

Edasi jooksin üksi ja pean tunnistama, et 1:50 000 kaardi järgi ei osanud küll seal radade rägastikus seda õiget teed leida. GPSi mul polnud, kuid ka GPSi omanikud olid parajalt hädas. Ka poolpika raja staarid Rait Pallo ja Kait Vahter panid valesti, kuid otse läbi lumise metsa jõudsid siiski rajale tagasi. Kaotasin seal 4-5 veaga ca 13 minutit, sest hilisem jooksukaaslane Margot Roodi startis minust 10 min hiljem, kuid peale silda oli juba parajalt ees.

Edasi jooksin piki Ohepalu-Viitna oosiahelikku ja üsna pea jõudsin järele mitmele grupile. Imeilus vaade oli teravalt ja kõrgelt oosilt, kus mets oli laiemas ulatuses maha võetud. Ehkki pilte ei plaaninud teha, otsisin siiski kotist telefoni välja ja tegin ühe pildi vähematraktiivses kohas. Samas oli seal üks mees drooniga, võib-olla tegi ka pilti või hoopis filmis midagi. Fotograafina toimetas Aldis Toome, seega on oodata häid pilte.

Piki oosi tuli üsna palju üles-alla joosta (vt kõrvalolevat 6 km lõiku). Sain kätte grupi, kus oli 3 tüdrukut (orienteerujat?) ja 3 poissi, peale medaljoni KP-d veel grupi, kus olid Laur Laanemaa, Tanel Põllu ning Margot Roodi. Kõik noored ja hakkamist täis taliharjalised. Üks poistest oli üsna jutukas. Arutasime oosil joostes mitmeid teemasid, aeg läks kiiresti ja põnevalt. Toitlustuspunktis 14,5 km-l jäin pikemalt toimetama, tankisin end sooja vee ning Kirju Koeraga. Joogisüsteemi seekord kaasa ei võtnud, sest seda söögipunkti läbisime veel ka 30 km-l. Kaasas oli 0,5l termos, kus hoidsin sooja spordijooki viimase 20 km jaoks. 

Üsna varsti peale tankimist sain vanad tuttavad kätte. Noormeeste tempo oli üsna ebaühtlane ja kui nad ühel hetkel aeglaseks jäid, läksin eest ära. Minuga ühines Margot, kes ei soovinud üksi liikuda ja otsis niimoodi jõukohast teekaaslast. Meie jooksutempod sobisid ülihästi ja seda kuni finišini. Kui keerasime põhirajalt ära PEHMO-rajale,  jäin jutustama lugu ühest maratonist. Jooksime ja jooksime kuni märkasin, et tee peal pole enam jälgi. Kaardil oli seal tagasipöörde lõik ja arvasin, et jooksime teeotsast mööda. Jooksime päris pikalt tagasi kuni kohtusime jälle Lauri ja Taneliga. Nende arust oli kõik õige, misjärel pöörasime ringi ja jooksime kõik koos sama teed tagasi. 

Mingil hetkel jäid noormehed jälle aeglaseks ja eemaldusime neist üsna jõudsalt. Järgeval 10 km-l oli teejooks, mida võib pikkade igavate sirgete tõttu nimetada tahtejõu etapiks. Poisid kadusid vaateväljast. Ütlesin Margotile, et noored on vist läbi ja lõpuni ei jõua.

Ma ei vaadanud hoonete keskel korralikult kaarti ja tegime väikese ringi. GPSiga saime teeristis end paika. Toitlustuspunkti jooksin hoolikalt kaardi järgi, kuid selgus, et see ei asunudki kaardil õiges kohas. Tänu kahele osalejale leidsime söögipunkti siiski üles, selleks pidime aga õige raja pealt tagasi jooksma. Söögipunkti Reeda Tuula-Fjodorov ütles, et gepsuga osalejad saabusid ühelt poolt, kaardiga teiselt :)

Punktis oli piisavalt sardelle, kuuma vett jm. Sõime-jõime, panime kumbki ühe õhukese riidekihi peale, lambid pähe ja lahkusime. Kuid üllatus-üllatus, varsti kohtusime jälle tuttavate noormeestega. Nemad läksid otse, söögipunktis ei käinud ja olidki ees.


Erinevaid teevalikuid tegid teisedki.

Jälle kadusime poistel eest ja esialgu tundus, et nii jääbki. Olime söögipunktist tulles värskemad. Üsna varsti panime ka lambid põlema, Margot, kes enne söögipausi tundis end veepuuduse tõttu  natuke nõrgalt (joogisüsteem külmus ära),  oli kuidagi eriti suur ja tugev mu kõrval. Nii vähemalt tundus. Ajapikku, väsimuse kasvades, sai ta jälle normaalseks tagasi.

Ühel pikal pehme lumega lagedal lõigul, kus jooksmine oli ilmselge jõu raiskamine, panid noormehed meist kõrge sammuga mööda ja peale teise medaljoni KPd kadusid eest ära! Rohkem me neid ei näinud.

Pikka aega olin oodanud meisterorienteerujate Jana Kink - Merike Vanjuk - Maret Vaher kolmikut, kelle saime kätte kohe peale seda KPd. Nad kõndisid kiirel sammul, Maretil olid jalas saapad (!?). Hiljem selgus, et jooksutossud olid koju ununenud. Kaugenesime neist jõudsalt. 

Kuid me kohtusime veel.

Nimelt tegime Viitna metsas jälle viga, kuid tänu kolmiku lampidele saime tagasi rajale. Ka nemad tegid väikese ringi. Üldse sahmerdati seal päris palju, nii minnes kui tulles. Ka otseminekuid oli omajagu. Kuid kõik see sahmimine käis selle seikluse juurde. Kui tegid vea, kadus jõud otsekui nõiaväel, kui said kellegi kätte (näit veterankolmiku), tuli jõudu kopaga juurde. Vot nii palju ressurssi on kõrvade vahel. Ja tegelikult ongi kogu see Taliharja põhiliselt tahtmise ja tahtejõu teema. 


Noormehed Laanemaa-Põllu, kelle katkestamist ennustasin raja keskel, võitsid meid 20 minutiga!

Tulemused (veel korrigeerimisel)

Träkid (51 km, 101 km)


Üliäge üritus! Keeruline logistika ja palju korralduslikke ülesandeid, kuid kõik oli väga vingelt tehtud. Finišikoridor oli lausa vaibal ja põlevate tulukeste vahel.


Pildid (Aldis Toome)

Pildid (Finiš. Reiko Kolask, Silver Eensaar ja telefon)

VIDEOKLIPP (TV3)

VESTLUS JA VIDEOKLIPP (TV3)



Thursday, December 31, 2020

Aasta 2020. Kaotused

Toredam oleks muidugi kirjutada võitudest ja saavutustest, kohtumistest toredate inimestega, heast läbisaamisest lähedastega. Sest kõike oli. Aga ikkagi.

See oli üks kummaline aasta, kus nii mõnigi asi sai selgemaks. Nagu raskematel ja keerulisematel aegadel ikka, nagu mägedes, kus inimesed avanevad ja maskid langevad. Kui avastad inimeses ilusat ja omapärast, mida varem ei osanud näha, siis oled õnnelik. Kui vastupidi, kurb. Mõlemad tunded on tugevad ja kestavad kaua. Negatiivse võiks ju unustada, kuid ei saa, sest see pagana Facebook tuletab erinevusi pidevalt meelde. Oleme oma tõekspidamistes üsna jäigad, mis ei ole paha, kuid tekkiv emotsioon, mis paisatakse välja ängi, viha või ebaviisakusena, rikub suhted. Kui kaob lugupidamine, kaob kõik. Ja nii on sellel aastal ka juhtunud. 

Kuid see kõik on köki-möki võrreldes päris kaotusega, mis on lõplik. Tõsi, lõplik maises elus, kuid meenutustes ja mälestustes ikka elav. 

Kõigepealt muidugi hea sõber Aks, kes lahkus meie hulgast oktoobris. Kirjutasin temast pikemalt blogis. Kui korraldasime jaanipäeval Sõprade Suvepäevi (VIDEO Madiselt), siis palusin kõigil jutustada ühe loo, nagu sarjas "Üks lugu". Seal oli tõelisi pärle. Aks pajatas kaks naljakat lühikest lugu meie ühisest lapsepõlvest, millest teine rääkis orienteerumisest.


Esimeses loos mainitud toa aknast joonistasin kunagi Aksi maja. Nüüd leiti see pilt üles ja lisan siia. Juhe, mis meie raadioid ühendas (vt varasemat juttu), väljus II korruse küljeseina aknast, läks Tasuja tänava alt läbi ja jõudis minu tuppa.

Teine valus kaotus oli novembri lõpus, kui lahkus geoloog Anne Põldvere. Temast kirjutas ilusa järelhüüde Aivo Averin Eesti Geoloog blogis. Anne, kes oli minust 6 aastat vanem, töötas terve oma elu, peamiselt kaardistajana Eesti Geoloogia Valitsuses/Geoloogiakeskuses/Geoloogiateenistuses, kus minagi oma esimesed 14 tööaastat olin. Ühiseid projekte meil küll polnud, kuid Keila inimestena suhtlesime ja läbi geoloogist abikaasa Aini samuti. Anne jõudis teha palju ja tegi seda väga põhjalikult. Tänu temale sai elujõu tagasi Eesti Geoloogia Selts ning alguse riikliku Eesti Geoloogiateenistuse loomine. See oli suur õnn, et meil  õnnestus 3 aastat tagasi käia Kamtšatkal (FILM), elu ühel ägedamal matkareisil (Foto: Alar Süda). 

Friday, December 25, 2020

Spordilinn. Vol 1

Tähelepanelikud rogainijad ja seiklejad on ehk protokollidest tähele pannud võistkonda nimega "Spordilinn" või käesoleva blogi aadressi, mis algab samuti sõnaga "spordilinn". 

Ehkki järgmisel aastal kannab Euroopa spordilinna tiitlit Elva on viimase 30+ aastaga selles valdkonnas teinud tohutu arenguhüppe Keila. Tõsi, siin ei toimu massiüritusi tuhandetele, kuid kohalikud ei saa kuidagi kurta, et sportimisvõimalusi napib. Kuid sellest järgmine kord.

Tõenäoliselt 1997. aasta sügisel (1998 talvel?) alustati Keila meistrivõistlustega korvallis. Esialgu oli turniiril 5-6 võistkonda ja tase keskpärane. Ise osalesin Keila Tarbijate Ühistu tiimis (nr 7), kus eestvedajaks oli Ain Külim. Geoloogidest olid seal veel Tarmo All (10) ja Kristian Teiter (11). Esimese turniiri võitis Keila Jalgpalliklubi, olime ise keskmikud. Meistrivõistlust korraldas Jaanus Väljamäe, kes mängis ise Keila Linnavalitsuse võistkonnas koos linnapea Leino Mägi'ga. 

Hooaegadel 2002 kuni 2008 võtsin endale ülesandeks meistrivõistluste kodulehe koostamise ja selle ülalpidamise. Selleks oli vaja domeeni nime ja esimesena kargas pähe keilasport.ee. Kuna selle oli omandanud Keila Tervisekeskus,  registreerisin enda nimele www.spordilinn.ee. Turniiri hakkas korraldama Keilasse naabrimeheks kolinud tuntud korvpallur, 1993. aasta Euroopa MV 6. koha omanik Andrus Nagel, kes treenis samal ajal ka koolipoisse. Esimesel turniiril osales ta poiste võistkonnas, edaspidi haaras Keila Linnavalitsus ta oma ridadesse. 

Aastal 1999 kutsus Leino Mägi Linnavalitsusse tööle Valdur Vacht'i, kes lisaks pressiesindajale pidi kandma Linnavalitsuse võistkonna keskmängija rasket ametit. Valdur tegi digipilte ja suur osa neist jõudis samuti kodulehele, voorude kaupa. Siin toodud pildid on tema pisikese digifotokaga tehtud.

Nagu ülemisest tabelist näha, oli 2001/2002 hooajal juba 16 võistkonda, jaotatuna kahte alagruppi. Edaspidi kasvas võistkondade arv 20-ni ja ühel aastal 21-ni. Osalejate hulgas oli mingil aastal 14 Eesti meistriliiga kogemusega korvpallurit. 

Näiteks Linnavalitsuse võistkonnas (hiljem Harju Elekter) oli 5 algkoosseisu mängijat üle 190 cm. Lisaks Vacht'ile ja Nagelile veel Ülo Merisalu, kunagine koondislane Ivo Saksakulm ning kümnevõistleja Sven Reintak
(Pilt on aastast 2006). 

Ühel aastal tahtis Linnavalitsus turniiri ära võita ja võttis koosseisu  Aivar Kuusmaa ning Gert Kullamäe. Kuusmaa sai ühe eelvooru mängu mängida, kuid veerandfinaalmänguks kohale ei jõudnud ja Linnavalitsus finaali ei pääsenud. 

Kui mööblitegija Sandores koosnes esialgu keskpärastest harrastajatest, siis sama esindaja poolt kokku pandud Verenda tuli 2005. aastal meistriks. Tiimis olid peale Saksakulma veel tegevmängijana tuntud Gerd Kiili, Martin Pius ja ehk veel mõni meistri- või esiliiga mängumees.


Lahingud olid üldjuhul vihased, nagu meestele omane.  

Lisaks turniiritabeli uuendamisele tõime iga vooru järel välja statistika resultatiivsuse, 3-punkti visete, vabavisete ja vigade osas. Kodulehe disain oli lihtne ja ühesugune, sest keerulisemat ma polekski osanud teha. Oli tavaline eraldi frame'idega html-leht.

Ise mängisin vist aastani 2003 Geobasket'i võistkonnas. Seljaprobleemid said takistuseks ja sellest ajast polegi enam korvpalli mänginud. Tase oli mul pigem tagasihoidlik (nr 11), mängus tõin keskmiselt 4-5 punkti. Meie paremad olid pikk naabrimees Janek Lillemäe (Suhhodulski), Avo Kivinukk ja Tarmo All


Veel üks pilt meie mängust. Vasakul Meelis Zujev, Janek Lillemäe (15), mina (10) ja paremal Urmas Väärtnõu (toetaja Solver Pro).
Geobasketi võistkonna nimekiri hooajal 2001/2002 on toodud vasakul. Samal hooajal saime magusa võidu Keila Linnavalitsuse meeskonna üle, kus mul õnnestus viimasel sekundil visata üle Andrus Nageli käte võidukorv. See oli justkui kordus eelmisest aastast, kui Ülo Merisalu Linnavalitsusest tegi mulle viimase sekundi viskel vea. Olime 1 punktiga taga ja oli vaja mõlemad vabavisked tabada. Õnnestus ja võitsime! Ai kui magusad ja ununematud hetked need on!


Aastatega arenes Keila koolipoistest väga tugev tiim. Kuna Eesti meistriliigas mängis siis Keila tiim Puuviljaparadiis, võtsid koolipoisid oma võistkonnale nimeks Juurviljapõrgu, kelle I võistkond võitis mitmeid kordi Keila meistritiitli. Paremal taga on treener Ago Kliimson, kes vedas viimastel aastatel seda korvpalliturniiri.


Ei puudunud ka pealtvaatajad, kellest eriti aktiivsed olid Juurviljapõrgu toetajad.





Olid ka tantsutüdrukud.


Jagati igasuguseid karikaid. Paremal tollane linnapea Leino Mägi ja vasakul peakorraldaja Andrus Nagel.


Kui Keila Gümnaasiumi vana hoone võimlasse enam minna ei saanud, sest koolimaja jäeti maha, lõppes ka Keila korvpallimeistrivõistluste lugu. Osa mänge tehti küll uues Keila Tervisekeskuses, kuid kogu nädalavahetust seal mängude jaoks kinni panna polnud mõeldav.




Pildil tugev Glamox, kes on tulnud ka meistriks.


Vasalemma võistkonnas mängisid näit Peep Pahv (hüppel) ja ajakirjanik Sulev Vallner. Esimene oli üsna jõhker mängumees.



Keilas peeti paar korda ka veteranide võistlust Keila Ämber, kus osalesin Geoluusers'ite võistkonnas. Pildil üritan takistada kunagise Eesti koondislase Harri Drelli viset. Loomulikult lootusetu üritus.



Täiesti omapärane korvpallilahing toimus ligi 10 aastat järjest Keila Laululaval, kui riigikogulaste ja linnapeade vahelise matši alguseks sai Keila poolmaratoni jooksu start ning mäng lõppes siis, kui esimene jooksja finišeerus. Silmapaistev mängija oli Eiki Nestor, ka Jüri Ratas, Hanno Pevkur, linnapeadest Urmas Sukles jt. Tavaliselt ma mängu ei näinud, sest jooksin sellel ajal. (Fotod: Valdur Vacht)



Friday, December 18, 2020

Miks ma pole Koolas matkamas käinud ehk Karjala lugu

Iga endast lugupidav ja matkamist armastav tudeng on vähemalt korra käinud oktoobripühade ajal Koolas suusamatkal. Ehkki Hibiinide mäestik ei asunud kaugel, tuli siiski juurde võtta omajagu koolipäevi. Üldjuhul ei tekkinud õppetööga suuri probleeme, kuid eks juhtumeid oli igasuguseid. Suuremad suusamatkad toimusid peale talvist sessi, ka siis sõitsid matkad loengutesse sisse.  

Mind tõi matkamise juurde kursusekaaslane Meelis Pärna ehk Pärna Mell (pildil vasakul) - värvikas, rikkaliku fantaasia ja haarava jutustamisoskusega tegelane, kes eksmatrikuleeriti geoloogiaõppest peale II kursuse talvist sessi. Reaalained said komistuskiviks. Kuna ta tuli 0-kursuselt, siis oli meist vanem ja elus nii mõndagi näinud mees. Vähemalt jutu järgi.

Olin tema juhtimisel käinud enne seda Karjala jalgsimatka (1979) ühel rabamatkal Imatu ja Puhatu soodes ning paadimatkal Piusa ja Võhandu jõgedel. Karjalasse minek oli juba tõsisem ettevõtmine, pealegi esimest korda väljaspool vabariiki. Sisuliselt polnud muidugi vahet, kas sattusid lihtsamale II kategooria matkale või millelegi raskemale, tudengipõlves kohaneti igasuguste raskustega kiiresti ja virisemist reeglina polnud. 

Sellest matkast, mis jäi üsna lühikeseks, mäletavad osalised üsna vähe. Suurte matkade kõrval oli see justkui ebaoluline käik, kuid ühe matkaja arenguks siiski tähtis. Ja seal ikka juhtus ka!

Meie läksime mägise suusamatka asemel kalamehekummikutega jalgsimatkale! Kuid tähtis oli eelkõige minna ja selles osas olen väga tänulik oma esimestele grupijuhtidele usalduse eest, et mind kaasa kutsusid või gruppi/matka koostama palusid. 

Piletitega oli oktoobripühade ajal raskusi ja kuna alustasime matka planeerimist hilja, olid meil rongipiletid vaid Leningradini. Ka Leningradis polnud võimalik Murmanski poole suunduvatesse rongidesse pileteid saada ja asi tundus üsna hapu. Mõtlesime sõita Novgorodi või mõnda teise kohta, sinna, kuhu rongipileteid saada oli. Lõpuks leidis Mell lahenduse - kasutame ära Koola suunduvate tuttavate kaastudengite matkagruppi ja kottide-suuskade tassimisel tekkiva segaduse taustal ronime ka ise öisele rongile peale, jänestena!

Loksusime kuidagi seal rongis, magada polnud kusagil, sest kolmandal polkal olid seljakotid ja suusad. Võib-olla oleks kõik kenasti lõppenud, kui poleks öösel tulnud piletikontroll ja olukorra ärevaks teinud. Mõni korralikum meist kartis, et lisaks koolist puudumisele teatatakse ülikooli nüüd veel ka piletita sõidust. Ähvardati keset ööd rongist mahatõstmisega, kuid lõpuks leiti siiski kompromiss raha näol. Hommikul vara astusime maha Käppäselgä jaamas (nii mulle meenus, ehkki 100% pole kindel). Lumi oli maha sadanud ja kummikutega talves olla oli natuke naljakas. 

Grupp matka alguses koolimaja ees (vasakult): kursusekaaslased Tiiu Pärtin (Tuuga), Erkki Möldre, Vilve Tennokesse, Meelis Pärna, geoloogiarebane Kaupo Nurk ja mina. Pilti tegi klassivennast keemiatudeng Tiit Raud (Tiide).


Pilte tegid paljud, kuid fotosid on säilinud vähe.


Kaart oli skemaatiline ja kõik ei läinud plaani järgi, kuid nagu pildilt näha, oli kompass siiski kaasas.

Maastik sarnanes Eestile ja kui ette jäi suur järv, otsustasime üle selle nurga lõigata. Lörtsi sadas ja nähtavus oli kehv, ka järvejää tegi jalge all imelikke hääli. Kuid ikkagi sammusime kartlikult edasi, hoides üksteisest parajat vahet. Läksime ja läksime kuni eemal paistis midagi tumedat. Selgus, et eespool polnudki jääd ja pidime tulema sama teed tagasi. Ei taha praegu mõeldagi ujumisest jääaugus seljakoti ja kalamehekummikutega...

Magamiseks oli meil suur põhjata presendist telk, kuhu mahtusime kenasti kõik seitsmekesi ära. Alusmatte siis veel polnud, vähemalt minul mitte ja külje alla panime kuuseoksi. See oli elu esimene külmööbimine, kus küljealune õhkas külma, mistõttu pidin vähemalt pool ööd end küünarnukkidel või rusikate peal "põrandast" kõrgemal hoidma. Teise poole ööst ilmselt magasin. Sellest külmööbimisest sai Tiide endale põskkoopapõletiku, millega on tal olnud probleeme tänaseni, st ka 41 aastat hiljem. 

Enne külasse jõudmist ületasime väikese jõe. Siin läksid pikad kummikud täie ette ehkki need olid päris head ka lörtsises lumes käimiseks. Meenub vana mahajäetud kirik ja vahvad kahekordsed palgist "karjala" majad, kus alumisel korrusel hoiti loomi. Ühes sellises ööbisime ka meie, kus mehise väljanägemisega vanem vatijopes naine pani tüdrukud isegi voodisse magama. Õhtul küttis ta meile sauna, mis oli küll natuke jahe ja harjumatult niiske, kuid mõnus ikka.  

7. novembriks ehk Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks jõudsime suuremasse külla, kus selle tähistamiseks oli õhtul kultuurimajas disko. Kohalikke noori polnud palju, nii kümmekond, mistõttu oli tantsupõrandal ruumi palju. Ühe kena tüdrukuga sai seal päris palju tantsitud, põhiliselt küll ühe grammofoniplaadi loo järgi (LINK), mille lõppedes lükati nõel jälle kriginal algusesse. Tantsulugu on siin ja igaüks võib end selle järgi tantsimas ette kujutada.


Tantsimisega tuli siiski hoogu pidada, sest kohalikud kutid hakkasid närviliselt ringi käima. Õnneks ööbisime külavanema väikeses majas, mistõttu meid ei tülitatud. 

Hommikul tahtis Mell veel uuele 3-päevasele ringile minna, kuid mulle tundus see küll täiesti mõttetu tegevusena. Ilm oli kehv ja ööbimisvarustus samuti, pealegi ei tundunud seal midagi põnevat olema, üks tavaline Eesti võss. Tegin ettepaneku matk lõpetada ja koju minna. Toetajaid kogunes piisavalt, mistõttu nii läkski. Naljakas-piinlik meenutada, kuid selline "mäss" sai kunagi korraldatud.

Leningradi jõudes unustasime grupi dokumendid rongi ja läksime neid Tiidega kuhugi linnaäärsesse raudteedepoosse otsima. Leidsime üles nii rongi kui ka dokumendid. Tartus tegime Monni Puiestee tänava erakas kõva söögiorgia, nö matka lõpetamise, sest sinki ja vorsti jäi järele veel mitme lühikese matka jagu.

Piltide autorid: Tiiu, Tiide ehk ise ka.

Sunday, December 13, 2020

Kassisaba teevalikud

Kui eilsel Seiklushundi jõulujooksul Tartus oli üks punkt jälle pandud mu lapsepõlve kodu juurde - Tasuja tänavasse (KP17), siis tänasel Kassisaba Linnaorienteerumisel aga tütre pere maja ette. Tartus küll ei käinud, kuid lahe mõelda ikka.

Marek Karm oli tänaseks ürituseks joonistanud uue ja väga hea kaardi, vigu polnud, kõik läbipääsud olid jooksult loetavad. Nii enne jooksu kui ka pärast arvasin, et selles lihtsas piirkonnas ei saagi midagi keerulist planeerida, kuid kui natuke järele mõelda, siis väikeseid, sekundeid maksvaid alternatiive oli päris mitmeid.


Etapp 2-3. Olin etapil 1-2 näinud parempoolset varianti ja sinna ka läksin, kuid olles 10 m mööda tänavat jooksnud, sain aru, et see oli suur viga. Hiljem mõõdetud meetrite järgi oleks kasulikum olnud veel tagasi pöörata, kuid nagu sprindis ikka, kui kord otsus tehtud, siis väristamine võib veel rohkem aega võtta.
Minu teekond on sinisega ja alternatiivid punase joonega.


Etapil 3-4 läksin hoonete vahelt läbi hoovide, mis oli küll 10 m lühem tee, kuid kiirem ilmselt mitte. Olid võrdsed variandid.


Etapil 6-7 oli lühem teevalik lihtne, samas näiliselt võrdsete variantide puhul tahaks vist varem pöörama hakata.


Etapp 7-8. Kes tagasi joosta ei tahtnud, tegi 30 m pikema otsa.


Etappi 9-10 oli lihtne hinnata, kuid panin igaks juhuks ka pikema alternatiivi võrdluseks.


Etapil 11-12 valisin küll natuke lühema (sinise), kuid kindlasti mitte kiirema tee. Käänakud ja üle ebatasasuste jooksmine võtab omajagu hoogu maha. Lisaks kaardilugemine.


Etappi 12-13 iseloomustaks samuti nagu eelmist. Pigem võtta sirge ja lihtne tee kui näiliselt otsem variant. Siin tegin väikese veakese, sest ei näinud eemalt läbipääsu. Kõhklesin ja seisatasin. Viga ca 5-6 sek.


Etapil 17-18 olid sisuliselt võrdsed variandid, ehkki läbi hoovi teevalik tundus jooksu ajal pikem. Joostes sinist varianti möödus minust Malsroos. Mõtlesin tal punktini järel hoida, kuid siis tundus, et ta jooksis üle. Tegin mõned sekundid vale sissepöördega vea, seejärel kaarti ei lugenud ja veel 5 sek punkti lähedal tuli juurde. Pagan, need sportlased häirivad kontrollitud sooritust :)


Etapp 18-19 oli otsem läbi hoovide. Seda teed sai varem kasutada ja kahtusi ei tekkinud.


Etapp 19-20 ei tekitanud samuti kõhklusi. Võrdluseks alternatiivi (punase joone) pikkus.

Enesetunne oli täitsa ok, kuid Kirtile veel jooksukiiruses vastu ei saa. Töötame selle nimel! 


Nende poiste isa Georg tegi kodukandis hea jooksu ja jõudis esikümnesse!

Tulemused (esialgsed)