Sunday, August 14, 2022

Kiiruspiirajaga sprindirajal

Tore oli üle pika-pika aja jälle Eesti MV orienteerumisvõistluste stardis olla, näha kõiki tuttavaid, lobiseda. Kui varasemalt olen läinud alati medalile võistlema, siis nüüd oli eesmärk hoopis teine - osalemine.

Olen natuke sörkimas käinud, hoides pulssi alla 130. Ilma kõnnipausideta pole seda olnud võimalik teha. Taastusravi füsioterapeut ei soovitanud veel pikka aega liikuda kõrgema kui 101-se pulsiga, kuid see tähendanuks ainult kõndimist. Nimelt õpetati taastusravis, kuidas peab õigesti kõndima ja rattaga sõitma. Üllataval kombel sai isegi 101se pulsiga 1-tunnise tegevuse tulemusel kena koormuse kätte.

Kuid tahaks ikkagi natuke kiiremini liikuda, lõppude lõpuks on jamast juba 5 kuud möödas. 

Niisiis, lubasin abikaasale ja endale, et hoian pulssi alla 130. Kuid juba stardis oli näitaja 99. Hoolimata  eesmärgist, milleks oli vaid raja läbimine, tekkis stardiärevus nagu vanadel headel aegadel. Füsioterapeudi soovituse järgi oleks pidanud stardiga piirduma, pulss oli jõudnud maksimumi lähedale.

Joosta oli kerge ja mõnus. Kui jooksja energiatrilemma on süda-kopsud-lihased, siis seekord oli jälgimise all vaid üks - süda. Hingeldama end ei ajanud ja ka peale jooksu oli hea ja puhanud tunne. 

Kuid pulss näitas midagi muud. Rajal tasapisi tõusis ja tõusis kuni... (seda numbrit välja ei too). Peale lõpetamist ei taastunud väga pikka aega. Rääkimisega tõusis kohe 10-15 lööki. Hoolimata heast enesetundest käitus organism teisiti. Seda oli huvitav kella pealt jälgida. 

Rada ise oli lihtne. Sellel maastikul oli vist võimatu teha keerulisi radasid, ehk ainult paljude kunstlike takistuste abil. See aga nõudnuks lisaressurssi, mida pole kunagi piisavalt. Rajameistri amet oli veel lahtine ca kuu aega enne võistlust ja tore, et Taivo Timmusk selle ülesande enda peale võttis. Tööd pakuti ka mulle, kuid see poleks mahtunud ei ajaplaanidesse ega olnud puht füüsiliselt jõukohane. Põdesin vahepeal veel ka Covidi läbi, selle mõju kestis mitu nädalat. 

Kangesti oleks tahtnud euroopakatel abiks olla, kuid ebaselge tööplaan ei võimaldanud lubadusi anda. Hiljem selguski, et Türgi kolleegid tulid just euroopakate ajaks Eestisse ja pidin nendega 3 päeva ringi käima

Pühapäeval jõudsin siiski teatejookse vaatama ja elamus oli äge. Just Evely Kaasiku finišiheitlus, kus silla peal juba tundus, et konkurent möödub, ometi suutis Evely Eesti naiskonnale 6. koha välja võidelda. Elamuspisar tuli silma, lisaks mitmele pisarale päev varem võidetud hõbemedali puhul. See oli Evely võistlus, kes kuuldavasti jäi peale euroopakaid Covidisse.

Kahju Timo Sillast, kelle edusse uskusin kõige rohkem. Covidiga läbitud lühiraja jooksud ei näidanud tema tegelikke võimeid, lisaks veel mingi Ameerika palk reielihases, millest võistluseelsel päeval 3 cm välja võeti. Kahju, pagana kahju. Kenny Kivikase superjooks teate viimases vahetuses, millega tõstis Eesti koondise sellel riukalikul Põlula maastikul riikidest 5. kohale, oli väga vinge.

EMV sprindi tulemused


Vahepealsetest o-tegemistest veel niipalju, et Geoloogide suvepäevadel tegin hommikuse virgutusorienteerumise jaoks Käbliku turismitalu kaardi ja panin ka punktid maha. PILDID

Koos Tarmo Klaariga panime Keila metsa üles uue MOBO raja. Selleks sai ka kaarti uuendatud. Kokku on rajal 29 punkti, mille läbimiseks rajaplaani tegemine polegi väga lihtne. Usun, et ratta- ja jooksuorienteerujate võimalused on võrdsed, Timo Sillal ja Lauri Malsroosil mõlemal võimalus läbida rada alla 1:30. Hetkel on rajarekord Alan Vaski käes, kes II katsel joostes läbis kogu raja ajaga 1:59:50 ja rattaga 1:54:01. Kiireima läbimise arvestus kestab oktoobri lõpuni.
NB! Veekindlat trükikaarti saab Keila Tervisekeskusest.

Kuna olen hetkel lõunaeestlane, siis jäi kahjuks osalemata Tallinna MV sprindis Keilas, kus kaardi- ja rajameister oli Tiit Tatter. Põhiklassi rada läks kenasti meie maja juurest mööda, oleks olnud hea jälgida või kõrgelt jooksjatele vett pähe kallata.

Tuesday, June 14, 2022

Jukola eri

Jukola eri oli viimase Vestluspäevaku teemaks. Jukola sobib ka müügitööks, eriti, kui osalised ise on seal suures mängus olnud ja Olle Kärner esimese eestlasena selle ülisuure teatejooksu võitnud. Järgmisel nädalavahetusel oodatakse ligi 20 000 osalejat, kes kõik, hoolimata tasemest, läbivad maailma tippudega samu radu.

Ise olen pigem Jukola tugitoolisportlane, eriti praegu, kus pulssi üle 101 ei soovitata veel mõned kuud  ajada. Harju OK on üle paljude aastate jälle rivis, Uku-Laur eestvedajana. Isegi kahju on, et seekord minna ei saa, sõita pole kaugele, vaid Turust natuke edasi. See-eest saab rahulikult ülekannet vaadata, kogu öö, hoides pöialt eestlastele, eelkõige Koovee 1 võistkonnale, kus loodetavasti 3 parimat eestlast (Timo ja Lauri Sild ning Kenny Kivikas) rivis. Kristo Heinmann jookseb Kangasala SK 1 avavahetust, seegi võistkond esikahekümne piiril.Hetkel on praegu registreerunud 1580 7-liikmelist meeskonda, lisaks osaleb päeval Venla teatejooksus 1426 4-liikmelist naiskonda.

Seekordne Vestluspäevak oli kindlasti kasulik kuulamine neile, kes ise metsa lähevad, lisaks on Timo&Lauri Facebooki lehel veel mitmeid huvitavaid linke. Pets intrigeeris kaaslasi rääkima kõige meeldejäävamatest Jukola juhtumistest, millest Timole oli Jukola esimese võidu võimas tunne ja võrdne tirimine Bergmani ning Lundanesiga. Sandrile hoopis see, kui ta abimehena vaikselt põõsas istus ja jooksjad sellest massidega üle jooksid ning üks mees naeltega käe peale astus. Petsile avaldas muljet Jukola mastaap, vist nagu Colosseumi areen gladiaator Maximusele, kui ta sinna esmakordselt võitlema viidi.

Minu jaoks on aga oluline eelkõige lugu, olgu selleks põnev heitlus rajal või siis mõni omapärane juhtum. Hea, kui oleks naljakas, sobib ka õpetlik. Seetõttu panen siis kirja mõned enda lood.

Lugu 1. Missä ollaan?

See juhtus minu esimesel Jukolal, mis oli 2005. aastal (Sirppi-Jukola). Olin LSF tiimis, kus ühte keskmist vahetust jooksis Kirti. Minule jäi viimane pikk vahetus, kuhu startisin ühisstardist 638. kohalt. 

Jooks läks kenasti ja möödusin pidevalt konkurentidest. Olin juba 100 kohta võistkonda tõstnud, kui lõpuni jäi veel 4 viimast punkti. Kuna teadsin, et seal enam hajutust pole, siis jälgisin natuke hoolsamini konkurente. Soome vanad olid sportlikud ja enesekindlad ning ehkki minu arust kaldusid nad natuke suunast paremale, usaldasin neid. Jooksime-jooksime kuni rongi esimene mees jäi seisma ja ütles lõpuks: "Missä ollaan?". "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Edasi kammisin ujuva reljeefiga metsas siit ja sealt, möödus igasugu ronge, massiliselt orienteerujaid, kellest paljud veel eelmistest vahetustest ja loomulikult minu punkti ei läinud. Kaotasin 15 minutit ja 75 kohta. Viimases vahetuses on üldse raske palju kohti kaotada või võita, erinevalt esimesest.

Lugu 2. Põlv

See oli vist 2007 (Virkiä-Jukola), kui olin Harju KEK RSK viimases vahetuses. Kusagil raja teises pooles tahtsin konkurenti väikese kaarega maha raputada, kui ühel kaljusel tõusul komistasin ja kukkusin põlvega vastu kivi. Olen elus palju kukkunud, eriti lapsepõlves, kuid see, mis nüüd juhtus, oli midagi erilist. Põlvest purskas verd! "No kurat küll, pidi see nüüd minuga juhtuma" - käis mõte läbi pea. Kõik oli ju sinnamaani kenasti läinud. Sidusin peapaela, soki või veel midagi ümber põlve ja komberdasin edasi. Arstiabi punkt oli ebasobivas kohas. Teel järgmisse punkti sattusin täiesti juhuslikult kokku sõjaväelastega, kes põlve kinni sidusid. Loomulikult oli peale kukkumist rütm kadunud ja ka orienteerumisega tuli paar väiksemat viga, isegi mingitel mäesuusaradadel turnides. Võistkonna tulemus oli tähtis ja jõudsin finišisse 385. kohal. Kaotasin 37 kohta.

2008 Tampere-Jukolal, kui Olle Kärner Delta võistkonnas võitis, jooksin Harju KEKi eest esimest vahetust. 2009 Mikkeli-Jukolal, mida Vestluspäevaku liikmed pidasid üheks kõige nõmedamaks ligi 4,5 km avavahetuse esimese etapi tõttu, jooksin OK M.A.R.U. tiimis 6. vahetust ja üsna normaalselt. Ehkki vigu tuli ikka. 

Lugu 3. Kytäjä-Jukola 2010

No see oli ja vist jääbki üheks legendaarsemaks Jukolaks, kus viimasesse vahetusse sai ilma ühisstardita natuke üle 100 võistkonna. Ülejäänud 1500 võistkonda läksid koos. Pool tundi peale 7. vahetuse starti lasti lahti kõikide eelnevate vahetuste startijad, keda oli kokku ligi 2500. Olin minagi 7. vahetuse ühisstardis OK M.A.R.U. tiimis. Täpsem lugu on leitav Etsi blogis.

Juba esimene vahetus näitas, et midagi erilist on tulemas. Alati kindel ja kiire jooksja Raivo Reiman oli rajal 3 tundi, mistõttu kustus aku tühjenemise tõttu pealamp. Kuidas ta pimedas kohale jõudis, on omaette kangelastegu. Teise vahetuse alguses õnnestus Kaido Nurjal kompass ära lõhkuda ja kuidas ta niimoodi suutis raja läbi teha, on jällegi ime.

Kui ma kell 5:30 ärkasin, siis kuulsin väljaspool telki Tõnu Tänava muljeid. Naerda sai kõvasti, kuid põhiline, mis meelde jäi, oli lause: "Mitte midagi ei saanud aru".

Tegin kohe esimese punktiga koos paljude teiste jooksjatega rumala suure vea ja sain kokku järgneva laine 2500 orienteerujaga. Joosta enam ei saanud, jätkus tõsine rahvamatk, kus minu vahetuse jooksjaid oli vähe. Kuid needki olid pidevalt hädas. 

Üks vahvamaid kogemusi, mida ka Tõnu varahommikul värvikalt kirjeldas, oli järgmine: Jooksed-jooksed kuni ei saa enam mitte midagi aru. Näed KPd ja selle juures 8-9 liikmelist seltskonda seismas ja kedagi ootamas. Vaatad numbrit - kahjuks mitte minu punkt. Ja siis saad aru, miks need ülejäänud seal seisavad. Tuleb jooksja, kes võtab punkti. Seejärel haaratakse temalt kaart, keegi teeb selgeks vale punkti asukoha ja kogu punt paneb selle mehe järgi minema. Ja nii paar korda. Näitena toon etapi 6-7. Kui seal järg kaob, ja see kaob, siis...  

2011 Salpa-Jukola, Harju KEK, 7. vahetus
2012 Valio-Jukola, Harju KEK, 6. vahetus (DSQ juba 2. vahetuses)
2013 Jämsa-Jukola, Harju KEK, 1. vahetus
2015 Louna-Jukola, SK Mercury, 1. vahetus (siin olin raskelt borrelioosis, soojas külmetasin kogu aeg, enesetunne oli väga vilets, ka rajal). See jäigi siiani viimaseks Jukolaks osalejana. 

Friday, April 15, 2022

Rahulik Linnarogain ratastel

Ei teagi, mitu päeva sai Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim peale Lesothot kodus olla, kuid  juba reedel olid korraldamas järjekordset Tallinna Linnarogaini

Olen sellest kuu aja tagusest jamast üsna kenasti taastunud, võtnud korralikult tablette ja palju jalutanud, eelistades selleks mereäärseid piirkondi. Polegi elus varem nii palju kõndinud, liikumine on ikka olnud kas autoga või joostes. Testimiseks tegin paar päeva tagasi rahuliku 20 km rattaotsa. Kõik toimis kenasti ja peale natuke intensiivsemat kulgemist lõi keha mõnusalt nurru. Jooksnud/sörkinud veel pole, kuid ega see aeg ka enam kaugel pole.

Rogainil jalutada on kõige parem rattaga, siis näeb rohkem ja orienteerumine on ka põnevam. Poeg Madis oli nõus kaasa tulema ja hoidis vanamehel pilku peal, et kusagil kiirustamiseks ei läheks. Kui tundis, et tempo natuke tõusis, jäi meelega pikalt maha. Suutsin enamus ajast rahulikult liikuda, kuid ikka tekkisid mõned hetked, kus pulss kindlalt üle 130 läks. Nendest kohtades öeldi: "Rahulikult, rahulikult".  

Planeerisime raja nii, et poriseks ei saaks ja Mustamäe nõlvast üle ühe korra üles ei roniks. Tekkis justkui kaks ringi - sisemine ja välimine, lõpuosas pidime juba tehtud ringi lõikama. Tavaliselt on selline planeering ebaõnnestumine, kuid rattaga on teedel liikumine kiire ja sealt suurt ajakadu ei tulnud.

Seega jäi kohe välja Harku karjäär, ka Harku metsas ei õnnestunud seekord käia. Kuid põnevaid kohti oli palju, ka linn on vahepeal muutunud, palju uusi maju juurde ehitatud.

Mõningaid vigu tuli ka. Hüppetorni juures ei saanud aru, kuidas sinna õuealale sisse saab ja vahepeal tundus mulle, et punkt (KP46) polegi torni juures. Kuid ilus vaade oli sealt alla linnale.

Astangu pommiladudega on alati jama olnud, kuid seekord saime õigele hoonele kohe pihta. Rattaarvestuse võitja Indrek Reitsaku duo kammis seal valesid hooneid ja kaotas kõvasti aega, kuid varsti tuhises meist hooga mööda. "Aigu om!" - oli meie deviis.

KP48 juures oli kaart muutunud ja panime natuke mööda. Otsisime  võsast punkti koos jooksu võitjate Martin Vilismäe-Mehis Muruga.

Kuna aega oli KP68 juures palju üle, otsustasime võtta ka mitte-ratta punkte 57 ja 40. Nende punktide peale läks ratast üle puude tassides ja läbi võsa lükates 21 minutit. Seega olime liigse aja kenasti ära kasutanud. Vajalikke radu metsas ei kohanud.

Enesetunne oli peale finišeerumist väga hea - rada oli olnud põnev, rajavaliku tegemine samuti, Eensaarte traditsioonilised sardellikesed maitsvad, Vytautase vesi paraja soolasusega.

Tulemused

GPS träkid (meil oli ka geps!)

See polnud esimene kord, kui Madis mind niimoodi kontrollis. Viimati toimus see 17 aastat tagasi, kui 15 aastane poiss tuletas isale korduvalt meelde, et ta Elbruse idatipust laskumisel, paksus lumes ja järsus kuluaaris, oma jalgu korralikult asetaks. Sest kassid oleksid võinud bahillidesse takerduda, põhjustades kukkumise.

Olin siis üsna väsinud, sest tõusime 3800 m pealt 5600 m-ni ja laskusime tuldud teed tagasi. Oli väga kõva tuul ja korralik arktiline tõus. Nelja tipuskäinu hulgas oli kahe Pukkoneni kõrval ka üks Vilismäe. Jürka, nimelt.


Pildil: meie laskume tipust, Ülo Suursaar ja Jürka on veel tõusul.

Allajõudmisest ja tugeva tuule jutust on väike videoklipp, mille filmis Mart Kainel.

Kaukasus 2005 koduleht




Sunday, April 10, 2022

Kšemõš, 2B

Joonas Hellerma 
saateid "Plekktrumm" olen alati vaadanud suure huviga. Nüüd viskas Facebook ette, et esmaspäeval ehk homme tuleb saade psühholoogiateadlase Aaro Toomelaga. Kohe meenus ammune mägimatk ja eriti just üks kuru, kus Aaroga käisime. See oli 35 aastat tagasi, 1987. Hiljem pole vist omavahel kohtunud.

Oli Matša mägimatka lõpuosa. Olime teinud päris palju kurusid, mille hulgas ka Dovgulevitš (4850 m, 3A) (lugu SIIN). Väsimust oli kogunenud juba omajagu, kuid kojuminekuks oli vaja ületada veel üks kuru - Kšemõš / Перевал Кшемыш (4300 m, 2B). Ei midagi keerulist, kuid omajagu ohtlik ikka.


Enne tõusu tegime korraliku söömise ja väikese magamispeatuse suurel kivil. Tõusu alustasime kell 15.

Matkapäevikust võib lugeda, et tõus sellele kurule võttis aega 4 tundi, suhtelist kõrgust oli ca 600 m ja nõlva kalle 45°. Nõlva keskel oli üks järsk, 15 m kõrgune kaljusein. 


Nõlval leidsin ühe lõhetsooni, mille kaudu oli lihtsam seinast üles minna. Astangu peal kinnitasin julgestusköie jaoks rauast kaljunaela. 



Järgmine oli Aaro, kes ei järgnenud millegipärast minu tõusuteele vaid hakkas  seina otse ronima. Ning jäi sinna raske seljakotiga toppama, ei saanud enam ei üles ega alla. Päris kehv olukord oli, sest keegi talle appi minna ei saanud, minul jäi vaid köiest tugevamini kinni hoida. Tõsi, ühe foto siiski tegin.

Nagu sageli ikka, on uppuja päästmine tema enda asi. Aarol õnnestus lõpuks natuke laskuda ja eestuldud rajale minna. Tema põlved olid juba enne tõusu kehvas seisus, lisapingutus ei tulnud kasuks. Liikumist ei kergendanud ka sünnipäev!


Kuna sellel aastal oli lumeseis mägedes väga hea, saime ülemise järsu lõigu tulla otse jäljes, Väints (Väino Vaino) kinnitas selleks paar köietäit julgestuseks.  


Kell 19 olime kõik kurul ja jäime sinna ööbima. Ilm oli sompus ja udune. Järgmisel päeval oli plaanis tõusta Skalistoje tippu (5621 m). 

Hommikul ärkasin teistest varem, vaatasin ilma, hindasin grupiliikmete väsimusastet, eesootava tõusu keerukust ja vähest taustainfot ning otsustasin grupijuhina tipuvallutuse katse ära jätta. Õnneks olid kaaslased sellega nõus. Kuru all tegime Skalistoje taustal grupipildi. Vasakult: Aaro Toomela, Eduard Pukkonen, Mari Maameele, Ilme Hunt, Väino Vaino ja Ivar Jüssi

Alternatiiviks jäi Igla tipp (4770 m), tõusuga Ailanõši kurult (4375 m, 2B*). Õnneks keeras ilma ära, olime telkides 1,5 päeva ja lahkusime orust alla koduteele. 




Kšemõši kuru ületasin elus teist korda, sest aasta varem (1986) tulime Väintsiga teiselt poolt ja laskusime kaljuseinast köiega alla. Diagonaalis oli tulla üsna ebamugav, kott oli raske ja julgestus toimis haarava sõlmega. Kuid kõik said hakkama. Pildil laskub Tiit Maran, kes on samuti "Plekktrummi" saates käinud (SIIN).

Lisan siia 1986. aasta Matša matka grupipildi, mis tehtud ühel lihtsamal kurul. Taamal paistab seesama Kšemõši kuru.
Vasakult: Pille Oolup, mina, Sirje Siska, Jaak Palumets (grupijuht), Väino Vaino ja Jaan Ainelo. Pildistas Tiit Maran.


Sunday, March 27, 2022

Geoloogina Pakerordi sihtkaitsevööndis

Märtsikuu ilusate ilmadega käisin paar korda Pakri panga all, poolsaare loodeküljes. Eelmises postituses olid peategelasteks jääpurikad, kuid nüüd annaks väikese ülevaate geoloogi silmade läbi. Kirjutan seda, mida märkasin ja tean, põhjalikke teadmisi leiab igaüks internetist.

Esimest korda uurisin infotahvlit, mis oli asetatud pangast alla viiva trepi kohale. Ja ebameeldiva üllatusena avastasin, et suurel osal pangaalusest kaldaribast, Pakerordi sihtkaitsevöönis, on liikumiskeeld 1. maist 31. augustini. Polnud sellist piirangut varem kohanud ja olin seal varasemalt käinud aastaajast sõltumata. Tõsi, üsna harva, nagu enamus inimesi, kes sinna üldse satuvad. Seetõttu uurisin natuke keeluala tausta, mida käsitlen postituse lõpus.

Uhke trepp on ehitatud väikese neemekese kohale. Meri on selles kohas madalam, mistõttu leiab siit hulgaliselt moreenist välja pestud ja liustikujää ning lainetuse poolt kenasti lihvitud  tard- ja moondekivimeid. Tardkivimist on tüüpiline pruunikas-punakat värvi graniit, mis oma värvi on saanud põhiliselt K-päevakivi ehk ortoklassi mineraalist. 

Kui aga näete, et kivim on vöödiline, siis see viitab moondekivimile - siin peamiselt gneissidele või migmatiitidele. Viimastele siis, kui näete rohkem musta värvusega kivimeid. Moondekivimid on ümbersulanud tardkivimid. 

Kui merevee tase on madal, siis paljandub trepi all tumehallikat värvi sile "metallplaat", mis koosneb püriidistunud liivakivist. Raud selle mineraali sees teeb kivimi raskeks. Kui teil õnnestub plaadist tükk lahti lüüa, siis näete kollakat läikivat mineraali - püriiti, mida kutsutakse ka kassikullaks. See kiht lasub geoloogilises läbilõikes graptoliitargilliidi ja oobulusliivakivi piiril ja on kuni 5cm paks.


Ühe väikese groti lage hoiab selline püriidikiht üleval.


Mummud liivakivi plaatides pole aga mitte püriitse vaid kaltsiitse ehk karbonaatse koostisega.  

Kohe trepi lähedal paljandub astangus graptoliitargillit ehk varasema nimega diktüoneemakilt. Eriti uhke on paljand siis, kui meretase on kõrge ja lained peksavad vastu kivi.  

Madala veetaseme juures on näha, kuidas lained on argilliidikihist välja murdnud siledate servadega kivimiplokke. Justkui kivimurrus. Tegemist on lõhepindadega, piki mida plokid "lahti lõigatakse". Sellised lõhesüsteemid on kogu settekivimite kompleksis ja lõhede valdav suund on kas loode- ja kirdesuunaline või põhja- ja idasuunaline. Seda võib nimetada planetaarseks lõhelisuseks, mis on tekkinud maa pöörlemise tagajärjel setete litifitseerumise ehk kivistumise käigus.


Lubjakivi nukid pangaastangul jälgivad samasuunalisi lõhepindu.

Pole vist paremat kohta Eestis, kus oleks nii selgelt näha, kuidas settekivimite kihid on kaldu lõuna suunas, ligikaudu 4 m 1 km kohta. Seega, liikudes poolsaare tipu suunas, tõuseb argilliidikiht, mis trepi juures on veepiiril, järjest kõrgemale, ulatudes tipus 6-7 m kõrgusele veepinnast. 

Enne veel, kui selle kõige võimsama paljandini jõuda, hakkab  põhja suunas liikudes tasapisi kasvama oobulusliivakivi ehk nö fosforiidi kihind ja selle alla ilmub juba vanem, alamkambriumi vanusega  liivakivi kiht. Viimast pole ehk lihtne eristada lasuvast nooremast liivakivi kihist, kuid kui leiate nö basaalkongromeraadi kihi nende kahe kompleksi vahel, siis see ongi piiriks. Pildil on näide erinevaid veeriseid sisaldavast tsementeerunud kivimitükist - basaalkonglomeraadist.

Graptoliitargilliidist mainiks lühidalt seda, et see orgaanilist ainet sisaldav kivim sisaldab kõrgenenud kontsentratsioonis mitmeid keemilisi elemente - vanaadiumi (V), uraani (U), molübdeeni (Mo), reeniumi (Re). Polümetallide (Pb, Zn) sisaldus on vaid kohati kõrgem. Kõige huvipakkuvam element on V, mille sisaldus on jämedalt 1 kg 1 tonni kivimi kohta (1000 g/t). Kui kogu see V, mis esineb Hiiumaalt Narvani levivas graptoliitargilliidis, rahasse panna, saaksime pea 2 triljonit eurot. Kuid enne on vaja kivim maa alt ja pealt kaevandada ning V argilliidi seest kätte saada. V probleem on selles, et ta ei taha kivimist kuidagi välja tulla, erinevalt uraanist ja molübdeenist. Selle teemaga praegu tegeldakse, lahendused pole kindlasti odavad.

Kui väidetakse, et fosforiidiga on võimalik teenida sadu miljardeid eurosid, nii P2O5 kui haruldaste muldmetallide müügist, siis ka see pole tõsine jutt. Keegi pole riiklikul tasandil kokku löönud kaevandamis- ja rikastamiskulusid, järeltöötlusega seotud maksumust. Keskkonnamõjud sinna juurde.  Mis aga ei tähenda, et fosforiidiga miljoneid teenida ei saa. Paldiski kandis on oobulusliivakivi kiht madala fosfori (P2O5) sisaldusega (alla 3-5%), mistõttu seda fosforiidiks nimetada ei saa ja seega ka majanduslikku huvi ei oma.

Graptoliitargilliidi peal lasub roheline glaukoniitliivakivi, mis alla valgudes värvib ära kogu kildakihi. Rohelist värvi saaks sellest liivakivist nii palju, et võiks ära värvida kogu Euroopa. Siiski pakub suuremat huvi kõrgem kaaliumi sisaldus (K2O kuni 8%) ja seda just kaaliumi allikana K-väetiste jaoks. Ka see  protsess on keeruline,  energiamahukas ja esialgu olulise perspektiivita. 


Vahvad on igasugused augukesed ja uurded, mida on kivikesed teinud lainetuse mõjul siledatesse liivakivi pindadesse.


Erinevalt abrasiooni- ehk kulutusrannast, mis on valdav rannatüüp panga all, on vahepeal lõik kliburannast, kus väikesed lubjakiviveerised on lainetuse mõjul kaldale kuhjatud. Merepõhi on seal liivane. Mida seal kindlasti pingsalt otsima ei pea, on lutsukivid.



Lainetuse mõjule on vastupidavamad lubjakivid, mis lasuvad glaukoniitliivakivi peal. Kuid kui pind altpoolt ära uhutakse, ei jää neilgi muud üle, kui aeg-ajalt alla kukkuda. Nendest tükkidest võib leida fossiile, kuid viimaste jaoks pole Pakri pangaalune piirkond kõige õnnestunum koht. 

Samas peab arvestama, et paaris kohas on lubjakivinukid üsna ohtlikult pea kohal ja neid kohti oleks soovitav kiiremini läbida. Ükskord kukuvad nad alla igal juhul. 


Lisan eelneva jutu juurde infostendil toodud geoloogilise läbilõike. Kihtide ajaline kuuluvus ja järjestus on seal kenasti esitatud.


Pakerordi sihtkaitsevöönd ja liikumiskeeld

Nagu postituse alguses mainisin, üllatas selline keeld päris korralikult. Nagu hilisemal uurimisel selgus, on põhjuseks kõrgel kaljuseintel pesitsevad krüüslid. 

Tore muidugi, et Eestis haruldased linnud on Pakri pangal enesele turvalise elupaiga leidnud. Kõige suuremaks ohuks on neile muidugi allakukkuvad paepangad, milles inimeste süüd et vaevalt on. Kahtlen väga, et need üksikud inimesed, kes soodsa mereveetaseme juures poolsaare tipu lähedal panga alla jõuavad, häirivad mingilgi määral 20-25 m kõrgemal pesitsevaid krüüsleid. Kindlasti pole ka vastupidist tõestatud. 

See on lihtsalt üks liikumiskeeld, mis ühtegi osapoolt ei häiri ja mille täitmist keegi ei kontrolli ka. Näiteks peaks suvekuudel olema keelatud ülevalt panga servalt pilti teha, sest ka see ala jääb liikumiskeelu sisse. Liikumiskeeluga ala infostendil ulatub veelgi rohkem lõunasse kui see kehtivas kaitse-eeskirjas on. Ehk on vahepeal midagi muudetud.

Natuke naljakas on lugeda veel paari punkti kaitse-eeskirjast:

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud § 11 punktis 3 sätestatud ajal Pakerordi sihtkaitsevööndis.

Kus need seened ja metsad seal sihtkaitsevööndis on?

§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

(1) Pakerordi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on krüüsli (Cepphus grylle) elupaiga kaitse ning lubjakivipaljandite, esmaste rannavallide ja loopealsete kaitse.

Lubjakivide, rannavallide ja loopealsete kaitse...!??
Suur osa selle sihtkaitsevööndi loopealsest osast on ära kaevandatud. Lubjakivid kukuvad ise alla. Rannavallid on ka ühed kahtlased moodustised. Pigem on need kõrgemad vallid paekalda serval sinna  tekkinud lubjakivi katva katendi (rannavalli kruusa?) eemaldamisel. 

Kogu oma lugupidamises looduskaitsjate ja antud juhul ka Lauri Kleini vastu, leian, et mitte kõik keelud ja piirangud pole alati eesmärgipärased. Pakerordi sihtkaitsevööndi liikumiskeeluala ei häiri eriti kedagi ja kui mõni sinna valel ajal satubki, ei juhtu ka midagi. 

Küll aga võiks Päästeteenistus hinnata/seirata kaljunukkide ohtlikkust ja vajadusel mõne seal lõhata.