laupäev, 28. veebruar 2015
teisipäev, 24. veebruar 2015
"1944" ja Sinimägede lahingud
Eile õhtul käisime kinos. Ootused "1944" osas olid väga suured, sest siiani on filmi valdavalt väga kiidetud ja Elmo Nüganeni "Nimed marmortahvlil" andis õnnestumiseks kindla garantii.
Kuid esimene reaktsioon filmi lõppedes ei olnudki nii ülev kui enne lootsin. Esimeses pooles tundus, et stsenaarium jäi kohati venima, eriti alguses. Samas armastus, vastupidi, tuli justkui liiga kiiresti. Tegelikus elus oleks see võinud nõnda toimudagi, kuid filmi vaatajana oleksin tahtnud natuke pikemat sissejuhatust. Filmil ei olnud nii head sidusust ja dünaamikat kui "Nimed marmortahvlil".
Esimene mõte oli, et ootused olid enne vaatamist ehk liiga kõrged. Mäletan väga hästi 1970ndat aastat, kui terve Eesti sõitis asutuste jm bussidega Tallinnasse "Kosmose" kinno ülikiidetud "Helisevat muusikat" vaatama. Esimene reaktsioon tookord sarnanes eilsele, kuid siis osutus see väga valeks. Olen hiljem "Helisevat muusikat" 10-20 korda täiega nautinud.
Terve õhtu kummitas lõpukaadrite muusika, film jooksis pikalt peast läbi, ilmekad näod ja situatsioonid tulid jälle ja jälle silme ette, positiivne emotsioon tugevnes ja sõnumid said vastu ööd selgema kuju. Hõredamad kaadrid sulandusid kokku. Väga võimsad olid lahingustseenid, näitlejatüübid hästi valitud. Siiski natuke häirisid liigtuttavad näod, näiteks Nüganeni kursuselt Piusid ja Kalmetid, kes on viimasel ajal ehk liigagi palju TV-s ja kergetes rollides esinenud.
See, mida filmiga öelda taheti, tuli selgelt, ehk liigagi selgelt välja. Kas tegijad polnud mitte liiga kõvasti edastatavas põhisõnumis kinni, väike manipuleerimise maik jäi juurde. Kuid see ei häirinud.
Tegelikult oli film muidugi hea, peaks ka teist korda vaatama minema. Ehk juhtub nii nagu "Heliseva muusikaga", mille esilinastusest saab sellel aastal 50 aastat.
Film algas Sinimägede lahingutega. Täpselt kaks aastat tagasi tegin blogisse lühikese sissekande Sinimägedest. Lisan siia uuesti kaks kaarti 1944.aasta lahingutest Narva rindel ja Sinimägedes. Tegin need Andres Tõnissoni jooniste järgi, Sinimägede rindejooni nihutas ka Mart Laar.
1944.aasta lahingutest saab kiire ülevaade Vaivara Sinimägede Muuseumi veebilehelt (seal ka need kaardid).
Aastal 2004 tegime koos geograaf Andres Tõnissoni, arhitekt Tiit Kaljundi (tema on Grenaderimäe risti autor) ja tudengi Jana Sampetovaga ühte rahvusvahelist arendusprojekti Vaivara, Toila ja Sillamäe omavalitsustele, kus sai välja pakutud päris palju projektiideid ning tehtud arhitektuurseid ja maastikukujunduslikke ettepanekuid. Tolle projekti koosseisus oli ka vaatetorni ehitamine Lastekodumäele, muuseumi loomise mõte oli vaid kohaliku aktiivse eestvedaja, ajaloolase Ivika Maidre peas.
See töö oli esimene suurem tutvus Ida-Virumaa väärtuste ja probleemidega, täis põnevaid avastusi ja toredaid kohtumisi. Hiljem olen teinud mitmeid üldplaneeringuid, nüüd, seoses põlevkiviga, on sidemed Ida-Virumaaga jälle tihedad. Ida-Virumaa on põnev.
Head Vabariigi aastapäeva!
Kuid esimene reaktsioon filmi lõppedes ei olnudki nii ülev kui enne lootsin. Esimeses pooles tundus, et stsenaarium jäi kohati venima, eriti alguses. Samas armastus, vastupidi, tuli justkui liiga kiiresti. Tegelikus elus oleks see võinud nõnda toimudagi, kuid filmi vaatajana oleksin tahtnud natuke pikemat sissejuhatust. Filmil ei olnud nii head sidusust ja dünaamikat kui "Nimed marmortahvlil".
Esimene mõte oli, et ootused olid enne vaatamist ehk liiga kõrged. Mäletan väga hästi 1970ndat aastat, kui terve Eesti sõitis asutuste jm bussidega Tallinnasse "Kosmose" kinno ülikiidetud "Helisevat muusikat" vaatama. Esimene reaktsioon tookord sarnanes eilsele, kuid siis osutus see väga valeks. Olen hiljem "Helisevat muusikat" 10-20 korda täiega nautinud.
Terve õhtu kummitas lõpukaadrite muusika, film jooksis pikalt peast läbi, ilmekad näod ja situatsioonid tulid jälle ja jälle silme ette, positiivne emotsioon tugevnes ja sõnumid said vastu ööd selgema kuju. Hõredamad kaadrid sulandusid kokku. Väga võimsad olid lahingustseenid, näitlejatüübid hästi valitud. Siiski natuke häirisid liigtuttavad näod, näiteks Nüganeni kursuselt Piusid ja Kalmetid, kes on viimasel ajal ehk liigagi palju TV-s ja kergetes rollides esinenud.
See, mida filmiga öelda taheti, tuli selgelt, ehk liigagi selgelt välja. Kas tegijad polnud mitte liiga kõvasti edastatavas põhisõnumis kinni, väike manipuleerimise maik jäi juurde. Kuid see ei häirinud.
Tegelikult oli film muidugi hea, peaks ka teist korda vaatama minema. Ehk juhtub nii nagu "Heliseva muusikaga", mille esilinastusest saab sellel aastal 50 aastat.
Film algas Sinimägede lahingutega. Täpselt kaks aastat tagasi tegin blogisse lühikese sissekande Sinimägedest. Lisan siia uuesti kaks kaarti 1944.aasta lahingutest Narva rindel ja Sinimägedes. Tegin need Andres Tõnissoni jooniste järgi, Sinimägede rindejooni nihutas ka Mart Laar.
1944.aasta lahingutest saab kiire ülevaade Vaivara Sinimägede Muuseumi veebilehelt (seal ka need kaardid).
Aastal 2004 tegime koos geograaf Andres Tõnissoni, arhitekt Tiit Kaljundi (tema on Grenaderimäe risti autor) ja tudengi Jana Sampetovaga ühte rahvusvahelist arendusprojekti Vaivara, Toila ja Sillamäe omavalitsustele, kus sai välja pakutud päris palju projektiideid ning tehtud arhitektuurseid ja maastikukujunduslikke ettepanekuid. Tolle projekti koosseisus oli ka vaatetorni ehitamine Lastekodumäele, muuseumi loomise mõte oli vaid kohaliku aktiivse eestvedaja, ajaloolase Ivika Maidre peas.
See töö oli esimene suurem tutvus Ida-Virumaa väärtuste ja probleemidega, täis põnevaid avastusi ja toredaid kohtumisi. Hiljem olen teinud mitmeid üldplaneeringuid, nüüd, seoses põlevkiviga, on sidemed Ida-Virumaaga jälle tihedad. Ida-Virumaa on põnev.
Head Vabariigi aastapäeva!
esmaspäev, 23. veebruar 2015
Üllatavalt vaheldusrikas Winter Xdream Nõmmel
Veel kaks nädalat tagasi arvasin, et teen sellel nädalavahetusel ära nii Kõrvemaa maratoni kui Winter Xdreami, kuid õnneks tuli mõistus pähe ja maraton jäi programmist välja. No ei tahaks veel, et pulsikellade asemel lööksid mingid teised kellad, ressurss on ikkagi piiratud ja tasapisi kahaneb.
Nädala lõpuks koguneb tavaliselt paras väsimus, seekord pikendas p...tunde ka reede õhtul Mäos toimunud EOLi juhatuse koosolek. Laupäeval eelistasin lebotamist, plaanitud ujumine saunaga jäigi vaid mõtteks. Kuid pikalt puhata ka ei saanud, klubikaaslasel Ingeril oli tähtis sünnipäev.
Xdreamil olid seekord tiimikaaslasteks kolleegid Indrek Aarna ja Karmo Kübarsepp (Eesti Energia Spordiklubi 2), kes mõlemad jooksid eelmise aasta sügisel maratoni minust paremini, vastavalt 3:08 ja 3:13. Kuid mu suurimaks mureks olid sääred (säärelihased), mis ei lubanud vahepeal ligi 3 kuud joosta. Oli suur küsimärk, kas nad ikka peavad 4-tunnisele orienteerumistossudega jooksule vastu, vastasel juhul oleksin ju kaaslasi alt vedanud (nagu Indrekut Näärilaksul).
Ainukesena meist polnud naelu all Karmol ja tal oli kohati üsna keeruline liikuda. Kõige lootusetum olukord oli ilmselt Harku järve jääl (KP20), kus jää oli veekihiga kaetud ja tossuga jooksmine pea võimatu. Koostööna suutsime end kenasti ka vastutuulest läbi suruda. Kuid jäiseid radu jagus kõikjale, sh soistele aladele.
Rataste kasutamise välistasime seekord eelkõige libeduse tõttu. Ei uskunud, et ka ratta tipptiimidel oleks võinud olla tippjooksjate vastu šansse, kuid eksisin. WXD võitjaks tulid seekord rattamehed.
Planeerimiseks anti üsnagi keerulise ülesande lahendamiseks aega 15 minutit. Rajameister Tõnis Erm pakkus väga erinevaid maastikuosi - kiiresti joostavatest/sõidetavatest teedest kaardi lõunaosas kuni Harku karjääri võsaste ja soiste aladeni. Ta oli leidnud üllatavaid punktikohti, kus mitmes kohas tuli kõvasti tõusu võtta.
Meie esimeseks punktiks oli KP56 - elevaatori kõrgeim ruum, kuhu viinud trepiastmed ei tahtnud kuidagi lõppeda. Järgmine KP (44) oli suusahüppemäe tornis, sinnagi tuli kõvasti tõusu võtta.
Järgmine tõus oli KP41-s, kus tuli piki kaldteed pikalt üles minna. Seal pildistati usinalt, allatulles lõin pea kõvasti vastu ühte rauda ära, fotograaf sai valugrimassi kaadrisse.
Tuttavast Astangu kaardist ja maa-alusest tunnelist suundusime kardirajale ja Harku järvele. Esimeses tuli hoolikas olla, et õigest kohast sisse minna. Harku järve jää oli muidu lahe.
Edasi suundusime Harku karjääri, kuhu ma pole varem sattunud. Kunagi oli seal Xdream, kuid siis ei osalenud. Suurepärane vaade järvele ja Õismäele avanes kõrge mäe otsast KP30-st, sinna tahaks ilusa ilmaga kunagi tagasi minna. Tänane ilm oli tuuline ja vihmane, kuid võistlushasardis selliseid pisiasju ei märka.
Harku karjäär oli omaette sürr koht, kuid seekord lihtsustas seal liikumist kõva jää. Saime kenasti hakkama ja suuri vigu ei teinud. Väiksemaid kogunes täna 3-4.
Tempo oli seekord hea kogu võistluse jooksul. Planeeringuga jäin samuti rahule, lõpus saime veel täpse koguse KP-sid juurde võtta. Tempo tõusis viimasel etapil, ehkki otsest ohtu hilinemiseks polnud. Seal tundsin tuttavat maratonilõpu tunnet, parajalt raske, kuid lõpp lähedal. Kaaslased liikusid kenasti ees. Lisaboonusena alustasid säärelihastes krambisäutsud, kuid õnneks seekord rajal krambijama ei tekkinud. Paar suusamaratoni olid hästi mõjunud. Tugevast krambihoost vasakus reies siiski ei pääsenud, üks kord tõmbas pingesse saunalaval ja teine kord kodus, tunde peale puhkamist (??).
Saime kokku 92 punkti ja läbisime 30-31km. Koht: 10., mis oli ilmselgelt minu võimete lagi sellel võistlusel. Seega peab pühapäevaga rahul olema.
Omaette väärtuseks on kindlasti võistluseks valmistatud kaart, see oli suurepärane, va mõni koht, mis ka probleeme tekitas. Matkamiseks parim.
Tulemused
Kaart (originaal allatõmbamiseks)
Pildid
Nädala lõpuks koguneb tavaliselt paras väsimus, seekord pikendas p...tunde ka reede õhtul Mäos toimunud EOLi juhatuse koosolek. Laupäeval eelistasin lebotamist, plaanitud ujumine saunaga jäigi vaid mõtteks. Kuid pikalt puhata ka ei saanud, klubikaaslasel Ingeril oli tähtis sünnipäev.
Xdreamil olid seekord tiimikaaslasteks kolleegid Indrek Aarna ja Karmo Kübarsepp (Eesti Energia Spordiklubi 2), kes mõlemad jooksid eelmise aasta sügisel maratoni minust paremini, vastavalt 3:08 ja 3:13. Kuid mu suurimaks mureks olid sääred (säärelihased), mis ei lubanud vahepeal ligi 3 kuud joosta. Oli suur küsimärk, kas nad ikka peavad 4-tunnisele orienteerumistossudega jooksule vastu, vastasel juhul oleksin ju kaaslasi alt vedanud (nagu Indrekut Näärilaksul).
Ainukesena meist polnud naelu all Karmol ja tal oli kohati üsna keeruline liikuda. Kõige lootusetum olukord oli ilmselt Harku järve jääl (KP20), kus jää oli veekihiga kaetud ja tossuga jooksmine pea võimatu. Koostööna suutsime end kenasti ka vastutuulest läbi suruda. Kuid jäiseid radu jagus kõikjale, sh soistele aladele.
Rataste kasutamise välistasime seekord eelkõige libeduse tõttu. Ei uskunud, et ka ratta tipptiimidel oleks võinud olla tippjooksjate vastu šansse, kuid eksisin. WXD võitjaks tulid seekord rattamehed.
Planeerimiseks anti üsnagi keerulise ülesande lahendamiseks aega 15 minutit. Rajameister Tõnis Erm pakkus väga erinevaid maastikuosi - kiiresti joostavatest/sõidetavatest teedest kaardi lõunaosas kuni Harku karjääri võsaste ja soiste aladeni. Ta oli leidnud üllatavaid punktikohti, kus mitmes kohas tuli kõvasti tõusu võtta.
Meie esimeseks punktiks oli KP56 - elevaatori kõrgeim ruum, kuhu viinud trepiastmed ei tahtnud kuidagi lõppeda. Järgmine KP (44) oli suusahüppemäe tornis, sinnagi tuli kõvasti tõusu võtta.
Järgmine tõus oli KP41-s, kus tuli piki kaldteed pikalt üles minna. Seal pildistati usinalt, allatulles lõin pea kõvasti vastu ühte rauda ära, fotograaf sai valugrimassi kaadrisse.
Tuttavast Astangu kaardist ja maa-alusest tunnelist suundusime kardirajale ja Harku järvele. Esimeses tuli hoolikas olla, et õigest kohast sisse minna. Harku järve jää oli muidu lahe.
Edasi suundusime Harku karjääri, kuhu ma pole varem sattunud. Kunagi oli seal Xdream, kuid siis ei osalenud. Suurepärane vaade järvele ja Õismäele avanes kõrge mäe otsast KP30-st, sinna tahaks ilusa ilmaga kunagi tagasi minna. Tänane ilm oli tuuline ja vihmane, kuid võistlushasardis selliseid pisiasju ei märka.
Harku karjäär oli omaette sürr koht, kuid seekord lihtsustas seal liikumist kõva jää. Saime kenasti hakkama ja suuri vigu ei teinud. Väiksemaid kogunes täna 3-4.
Tempo oli seekord hea kogu võistluse jooksul. Planeeringuga jäin samuti rahule, lõpus saime veel täpse koguse KP-sid juurde võtta. Tempo tõusis viimasel etapil, ehkki otsest ohtu hilinemiseks polnud. Seal tundsin tuttavat maratonilõpu tunnet, parajalt raske, kuid lõpp lähedal. Kaaslased liikusid kenasti ees. Lisaboonusena alustasid säärelihastes krambisäutsud, kuid õnneks seekord rajal krambijama ei tekkinud. Paar suusamaratoni olid hästi mõjunud. Tugevast krambihoost vasakus reies siiski ei pääsenud, üks kord tõmbas pingesse saunalaval ja teine kord kodus, tunde peale puhkamist (??).
Saime kokku 92 punkti ja läbisime 30-31km. Koht: 10., mis oli ilmselgelt minu võimete lagi sellel võistlusel. Seega peab pühapäevaga rahul olema.
Omaette väärtuseks on kindlasti võistluseks valmistatud kaart, see oli suurepärane, va mõni koht, mis ka probleeme tekitas. Matkamiseks parim.
Tulemused
Kaart (originaal allatõmbamiseks)
Pildid
Sildid:
seiklussport,
xdream
pühapäev, 15. veebruar 2015
Jäine hommik ja Lümandu FSNM
Hommik üllatas jäise vihma ja jääga autoklaasidel ning asfaldil. Kõik teed olid nagu liuväljad, auto ei reageerinud üldse pidurdusele (isegi asfaldil), pöördel läks külglibisemisse nagu Tänakul Rootsis.
Sellegi poolest otsustasin ettevaatlikult sõita "FullSpeedNoMistakes" treeningule, Tiit Tatteri poolt kaardistatud Lümandu maastikule ja Andres Käveri poolt pakutud rajale.
Kui Tallinna ümbruses ja Keilas oli lumeseis väga nutune, siis näiteks 15km Keilast lõuna pool oli lund juba üsna palju ja Lümandu metsas päris korralikult. Stardi eel otsustasid mitmed sportlased rada lühendada, sest 1,5h lumes sumpamine ei sobinud treeningplaanidega. Minul oli vaja jällegi rasva põletada ja lumes orienteerumine sobis suurepäraselt.
Tehniliselt oli rada huvitav, kuid Lümandu metsa läbitavus oli nagu oli. Hullemad kohad olid seotud maharaiutud lepavõsaga.
Tegin küll vigu, samas puudutasin ära kõik punktid. Aega läks päris palju - 1:58:00. Kokku läbisin ca 11,5km.
Peaks vist GPS-iga spordikella ostma. Kas keegi oskab sobivat mudelit soovitada (peaks kestma 24h, hea GPS träkk metsas, piisav tarkvaraline tugi...)
Sellegi poolest otsustasin ettevaatlikult sõita "FullSpeedNoMistakes" treeningule, Tiit Tatteri poolt kaardistatud Lümandu maastikule ja Andres Käveri poolt pakutud rajale.
Kui Tallinna ümbruses ja Keilas oli lumeseis väga nutune, siis näiteks 15km Keilast lõuna pool oli lund juba üsna palju ja Lümandu metsas päris korralikult. Stardi eel otsustasid mitmed sportlased rada lühendada, sest 1,5h lumes sumpamine ei sobinud treeningplaanidega. Minul oli vaja jällegi rasva põletada ja lumes orienteerumine sobis suurepäraselt.
Tehniliselt oli rada huvitav, kuid Lümandu metsa läbitavus oli nagu oli. Hullemad kohad olid seotud maharaiutud lepavõsaga.
Tegin küll vigu, samas puudutasin ära kõik punktid. Aega läks päris palju - 1:58:00. Kokku läbisin ca 11,5km.
Peaks vist GPS-iga spordikella ostma. Kas keegi oskab sobivat mudelit soovitada (peaks kestma 24h, hea GPS träkk metsas, piisav tarkvaraline tugi...)
Sildid:
orienteerumine
laupäev, 7. veebruar 2015
Talvised vasikad Laagris
Tavaliselt ma treeningutest ja päevakutest ei kirjuta, kuid võimalus üle pika aja jälle kaardiga metsas olla on lihtsalt mõnus.
Teisel nädalavahetusel järjest osalesin "FullSpeedNoMistakes" treeningüritusel, mis toimib tänu SK100 klubile ja entusiastidele. Nagu Keilas, nii ka tänasel Laagri treeningul oli rajameistriks Andres Käver, uus tegija rajameistrite ja o-kaardistajate seas. Inimene, kes teeb raja vanale kaardile, on sunnitud sinna ka olulisemaid parandusi sisse viima. See aga eeldab oskust töötada OCADis.
Taaskohtumine Laagri võssiga polnud üllatav, samas sobis treeninguks kenasti. Andres pakkus rohkelt punkte, liblikaid ja kilomeetreid.
Stardist pandi hooga minema. Võit FSNM-il on vist prestiižne, seetõttu pole alati tähtis, et kõik punktilindid saavad puudutatud. Kõigi silme all jätsid ees tormavad Ats ja Marek esimese punkti võtmata. Koos Kirtiga jooksime 4. punktini, mina seda ei näinud, 5m jäi puudu. Teel 6.-sse nägin, kuidas Tomi-Andre kõvasti mööda pani, sama tegi ka KP15-ga (kuid punktid said võetud). Koos Annikaga tegime viga 7.-ga ja ei leidnud kohe üles KP8-t. Peale 10KP-d jooksis Annikal juhe kokku ja ta kaotas end tükiks ajaks maastikule ära. Etapid 10-15 jooksin koos Andresega, ta liikus kenasti. Peale esimest liblikat liitusin Dani ja Kirtiga, lahku läksime teises liblikas. Sealtpeale kuni lõpuni jätkasin üksinda (21->F). Tundus, et KP24 oli puudu või asus vales kohas.
Aeg tuli 1:28:23, läbitud vahemaad ei tea, kuid ca 11-12km võis olla küll.
Hea treening, tänud tegijatele. Osalustasu unustasin maksta, järgmine kord siis topelt.
Teisel nädalavahetusel järjest osalesin "FullSpeedNoMistakes" treeningüritusel, mis toimib tänu SK100 klubile ja entusiastidele. Nagu Keilas, nii ka tänasel Laagri treeningul oli rajameistriks Andres Käver, uus tegija rajameistrite ja o-kaardistajate seas. Inimene, kes teeb raja vanale kaardile, on sunnitud sinna ka olulisemaid parandusi sisse viima. See aga eeldab oskust töötada OCADis.
Taaskohtumine Laagri võssiga polnud üllatav, samas sobis treeninguks kenasti. Andres pakkus rohkelt punkte, liblikaid ja kilomeetreid.
Stardist pandi hooga minema. Võit FSNM-il on vist prestiižne, seetõttu pole alati tähtis, et kõik punktilindid saavad puudutatud. Kõigi silme all jätsid ees tormavad Ats ja Marek esimese punkti võtmata. Koos Kirtiga jooksime 4. punktini, mina seda ei näinud, 5m jäi puudu. Teel 6.-sse nägin, kuidas Tomi-Andre kõvasti mööda pani, sama tegi ka KP15-ga (kuid punktid said võetud). Koos Annikaga tegime viga 7.-ga ja ei leidnud kohe üles KP8-t. Peale 10KP-d jooksis Annikal juhe kokku ja ta kaotas end tükiks ajaks maastikule ära. Etapid 10-15 jooksin koos Andresega, ta liikus kenasti. Peale esimest liblikat liitusin Dani ja Kirtiga, lahku läksime teises liblikas. Sealtpeale kuni lõpuni jätkasin üksinda (21->F). Tundus, et KP24 oli puudu või asus vales kohas.
Aeg tuli 1:28:23, läbitud vahemaad ei tea, kuid ca 11-12km võis olla küll.
Hea treening, tänud tegijatele. Osalustasu unustasin maksta, järgmine kord siis topelt.
Sildid:
orienteerumine
pühapäev, 1. veebruar 2015
Tamsalust Pariisi ja tagasi. Suuskadel
Kui muidu ei jõua suusakilomeetreid koguda, siis maratonil saab korraga kohe palju. Siiani oli 100 sõidetud, tänane Tamsalu maraton andis lausa 46km lisa.
Päris pikk maa tundus, ehkki tõuse lubati vähem kui nädalatagusel Viru maratonil. Minu jaoks oli see esimene kord sõita Tamsalus ja etteruttavalt võiks öelda, et rada oli meeldiv. Tuultele avatud põllulõike oli oodatust vähem, rada kulges suures osas metsas.
Veel enne rajale saamist juhtus aga üks äpardus. Tamsalus on starti minna ca km ja selle sees oli ka määrdunud lumega lõike. Võtsin seal suusad alt ära ja kui püsti tõusin, oli minu suusakepp kellegi suusa all ja käis ebameeldiv raksatus. Osa kepist jäi lumele lebama.
Vaatasin üles ja kohtasin o-sõber Arvo Raja ehmatanud nägu. Tore oli küll tuttavaid kohata, samas oli olukord kriitiline. Anu Malts oli nõus viima minu suusad stardikoridori juurde, ise jooksin ca 0,5km tagasi määrdemeeste bokside juurde, kus sain Anti Arakult vajaliku parema käe kepi. Natukene lühem oli, kuid täitsa ok. Stardis mahtusin oma stardikoridori (300-400) viimasesse ritta ja hea võib-olla oligi. Esimesed 50 min sõitsin valdavalt mugavustsoonis, kõikide tõusude peal olid tropid ees, möödamineku võimalusi rajal eriti polnud.
Kuid see oli vaid hea, arvestades olematut suusatreenitust, plusskraadides ilma ja tugevat edelatuult. Värskel lumel oli libisemine väga ok, vanal lumel ja suusaradadel kehvem. Kuid see oli ilmselt kõigil nii. Imestasin, et enamusel minu grupi inimestel suusad töötasid, vaevalt, et sõideti massiliselt pulbriga.
Neeruti mägedes anti natuke tõuse-laskumisi ja siis tuli minna tagasiteele. Pikad tasased lõigud üldiselt meeldivad, kuid nüüd tundsin, et pean hoidma oma rütmi, mis oli grammikene aeglasem keskmisest. Rada oli pikk ja eesootavad Tamsalu suusaradade lõputõusud teadmata.
Kõik oli ok, kuni lõpuni jäi 4km ja algasid tõusud. Ja jälle, nagu Viru maratonil, lõi kramp paremasse triitsepsisse (pildil tagapool), sealt edasi kogu paremasse külge. Vastik, pidi ettevaatlikult sõitma.
Lõpus sain järele Martin Suurojale, kellega koos ka lõpetasime, 700m enne lõppu, vahetult enne tunnelit, möödus Raido Kukk, kes ergutas ja soovis rõõmsalt jõudu. Ajaks sain 3:08:18, koht 385.
Arvo Raja jäi seekord aga seljataha, kas siis viisakusest või oli endale Viru maratonil natuke liiga teinud. Kuid kohad polnudki üldse tähtsad, treening oli äge ja kodus toibusin sõidust mitmeid tunde.
Tulemused
Orienteerujad esisajas:
23. Andreas Kraas 2:26:50
44. Erkki Aadli 2:30:44
80. Ulvar Pavlov 2:36:34 (käib orienteerumas)
91. Heleri Kivil 2:37:00 (naistest 2.)
98. Raio Piiroja 2:37:49 (keegi mainis Viru postituses, et ka Piiroja on orienteeruja :)
Päris pikk maa tundus, ehkki tõuse lubati vähem kui nädalatagusel Viru maratonil. Minu jaoks oli see esimene kord sõita Tamsalus ja etteruttavalt võiks öelda, et rada oli meeldiv. Tuultele avatud põllulõike oli oodatust vähem, rada kulges suures osas metsas.
Veel enne rajale saamist juhtus aga üks äpardus. Tamsalus on starti minna ca km ja selle sees oli ka määrdunud lumega lõike. Võtsin seal suusad alt ära ja kui püsti tõusin, oli minu suusakepp kellegi suusa all ja käis ebameeldiv raksatus. Osa kepist jäi lumele lebama.
Vaatasin üles ja kohtasin o-sõber Arvo Raja ehmatanud nägu. Tore oli küll tuttavaid kohata, samas oli olukord kriitiline. Anu Malts oli nõus viima minu suusad stardikoridori juurde, ise jooksin ca 0,5km tagasi määrdemeeste bokside juurde, kus sain Anti Arakult vajaliku parema käe kepi. Natukene lühem oli, kuid täitsa ok. Stardis mahtusin oma stardikoridori (300-400) viimasesse ritta ja hea võib-olla oligi. Esimesed 50 min sõitsin valdavalt mugavustsoonis, kõikide tõusude peal olid tropid ees, möödamineku võimalusi rajal eriti polnud.
Kuid see oli vaid hea, arvestades olematut suusatreenitust, plusskraadides ilma ja tugevat edelatuult. Värskel lumel oli libisemine väga ok, vanal lumel ja suusaradadel kehvem. Kuid see oli ilmselt kõigil nii. Imestasin, et enamusel minu grupi inimestel suusad töötasid, vaevalt, et sõideti massiliselt pulbriga.
Neeruti mägedes anti natuke tõuse-laskumisi ja siis tuli minna tagasiteele. Pikad tasased lõigud üldiselt meeldivad, kuid nüüd tundsin, et pean hoidma oma rütmi, mis oli grammikene aeglasem keskmisest. Rada oli pikk ja eesootavad Tamsalu suusaradade lõputõusud teadmata.
Kõik oli ok, kuni lõpuni jäi 4km ja algasid tõusud. Ja jälle, nagu Viru maratonil, lõi kramp paremasse triitsepsisse (pildil tagapool), sealt edasi kogu paremasse külge. Vastik, pidi ettevaatlikult sõitma.
Lõpus sain järele Martin Suurojale, kellega koos ka lõpetasime, 700m enne lõppu, vahetult enne tunnelit, möödus Raido Kukk, kes ergutas ja soovis rõõmsalt jõudu. Ajaks sain 3:08:18, koht 385.
Arvo Raja jäi seekord aga seljataha, kas siis viisakusest või oli endale Viru maratonil natuke liiga teinud. Kuid kohad polnudki üldse tähtsad, treening oli äge ja kodus toibusin sõidust mitmeid tunde.
Tulemused
Orienteerujad esisajas:
23. Andreas Kraas 2:26:50
44. Erkki Aadli 2:30:44
80. Ulvar Pavlov 2:36:34 (käib orienteerumas)
91. Heleri Kivil 2:37:00 (naistest 2.)
98. Raio Piiroja 2:37:49 (keegi mainis Viru postituses, et ka Piiroja on orienteeruja :)
Sildid:
suusamaraton
Tellimine:
Postitused (Atom)