Näärilaks 2014 ehk never say never

Jah, nädal enne näärilaksu olin 100% kindel, et seekord osaleda ei saa. Parem kannakõõlus ei lubanud hästi kõndidagi. Kuid siis kirjutas Silver FB-s, et laksul võib ju ka kõndida... !? Selle peale poleks ise tulnud, ausõna. Ja nagu nõiaväel, hakkas jalg järjest paremaks minema, nädala lõpus oli seis juba väga ok.

Küsisin Indrekult, et kas ta on nõus rajal ka kõndima ja kuna vastus oli "miks mitte", siis oligi otsus tehtud - kolmas jolki-palki taliralli tuleb ära teha. Näärilaksul on mingi masohhistlik võlu, mida Pullerits ei oska uneski oma pehmo-testidesse sisse panna. Öös on põnevust, külmas ja lumises talveöös eriti.

Tegelikult ma muidugi teadsin, et tegemist on rumala riskiga, mis võib jala paranemist pikendada nädalaid.

Kuid mu enda jalahäda tundus sel hetkel tühine võrreldes vanema tütre kukkumisega päev enne jõuluõhtut Ronimisministeeriumi boulderingi seinalt. Seal läks nii õnnetult, et enne, kui kaaslased kohale jõudsid, väänas ta viisakuse mõttes labajala ise 90° õigesse asendisse. Ja kiirabi saabumiseni hoidis teistel meeleolu üleval. Nüüd on jalas poldid ja metallplaadid, kõike hoiab koos kips.

Laupäev õhtuks ennustas ilmateade pehmet ilma, sest Inglismaa kohalt pidi saabuma madalrõhkkond ja tooma lumesaju ning külmakraadideks -2°C. Suurepärane.

Tegelikkus osutus natuke karmimaks. Külmakraade oli vähemalt -8, ja vedas, et sain Arturilt enne starti laenata LSFi kileka ning bufi.

Seekord algas üritus Eesti Vabadusvõitluse muuseumist, kus energiast ja elujõust pakatav, ligi 75 aastane Johannes Tõrs rääkis nii enda kui mitmete rohkem ja vähem tuntud eestlaste karmidest elusaatustest. Tunnistan ausalt, et olin selles muuseumis esimest korda ja see oli tõeliselt hämmastav, mida ta on suutnud sõjanduse ja vabadusvõitluse teemal kokku koguda. Suur maja oli täis igasugust atribuutikat, lugudest ja piltidest kõikvõimaliku relvastuseni. Seda viimast nägime õhtusel üritusel maja keldrikorrusel. Sealt võiks otse rindele minna ja seda on ka tehtud - nii filmis "Nimed marmortahvlil", kui hiljutise Sinimägede lahingu filmimisel, kus kasutati ka õues seisvat ja täiesti omal jõul liikuvat T-34 tanki.

Võistlusest.

Proloog oli oodatust lihtsam. Pidi jooksma maja taha, siis tanki taha ja võtma 1.etapi kaardi. Natuke segadust tekitasid veel teisedki proloogi kaardile kantud punktid, mis olid justkui ülearused. Võib-olla oligi eelinfos just selle kohta öeldud, et ei maksa üle mõelda.

Esimesel rattaetapil otsustasime välja jätta idapoolsed punktid. Sama tegid ka Heiti ja Elo, mis kinnitas, et valik polnud paha. Huvitaval kombel saime lisaülesandega KP5 juures kokku ida poolt alustanud tiimidega, seega ei jäänud mul muud üle, kui siia-sinna jooksvaid näärilaksulisi  filmida. Indrek luges hoolikalt lisaülesande legendi ja jooksis esialgu samuti vale värava juurde, sinna, kust oli äsja suur seltskond tulnud.

Seekordne piirkond polnud küll nii atraktiivne, kui eelmise aasta Maardu ja Kallavere ümbrus, kuid sellegipoolest oli rajameister leidnud põnevaid (punkti)kohti: mahajäetud mõisa keldrikäigud, betoonist maa-alune blindaaž, Pilpaküla "suvilad", Pirita jõesaar ja koht metsas.

Ehkki KP7 ja KP8-ga läks planeeritust natuke rohkem aega, otsustasime siiski võtta ka boonuspunkti 11B. Vastava legendi leidsime keldripunktist KP7 (vt pilti). Jätsime kaardipildi ja künka asukoha meelde ja leidsimegi peale väikest möödasõitu vajaliku koha justkui üles (videos jäädvustatud). Kuid mida polnud, polnud jälgi ja KP tähist. GPSi träki järgi sõitsime natuke hiljem punktist läbi (?), kuid tol hetkel ei osanud küll vasakule(?) vaadata, ega taibanud fikseerida tee ääres suurt Räägusilla elamurajooni reklaamtahvlit.  Tähelepanu viga, esimene.

Suures ajahädas jõudsime esimesse vahetusalasse, kuid enne saime tünga ka KP10-ga, mis asus kusagil võsas. Teiste tulede järgi jõudsime kohe punkti (?), kuid seal oli vaid tähis. SI-jaama polnud.

Jalgsietapp oli niisiis jalatestiks. Kõigepealt pidi pikalt piki kanalit jooksma o-kaardile, kusjuures ei saanud mõhkugi aru, kus asume. Esimest silda võis ju pidada kaardil olevaks sillaks, kuid selles ei saanud olla kindel. Läksime edasi, et alustada ringi tagantpoolt (8-7-5K jne). Kui sirge alguses oli jalg väga ok, siis lõpus hakkasid esimesed ohumärgid ilmnema. Hoidusin pöiatõukest ja liikuda sai veel kenasti. KP8-st loobusime ajapuuduse tõttu, läksime kohe lihtsat KP7-t võtma. Kolmas kraav vasakult ja oleks pidanud punktini jõudma. Oleks. Kuid ei saanud punkti kätte ei kolmandast ega ka teisest kraavist. Jälgi ka suurt polnud, vaid sõbrad Artur ja Kristjan aitasid neid juurde teha. Lõpuks jõudsime tagasi teele ja edasi suundusime 5K-sse (alles järgmisel päeval kaarti vaadates, selgus, et KP7 juures oli see 180° pööratud (!!). Elegantne tüng!).

Esialgu ei saanud aru, miks me liigume piki kraavi, samas kui kaardil olid kraavid risti. Kuni keegi 3-tiimilisest seltskonnast ütles, et kaart on pööratud. Oh sa pagan! Muidugi, seda oli ju eelinfos mainitud.

Liikusime küll piki õiget kraavi, kuid punkti ei leidnud. Panime kõvasti mööda, tulime tagasi. Siis vaatasime kraave siin- ja sealpool õiget, ei midagi. Kuni leidsime punkti väljatuleva raja järgi.

Järgmine punkt 9K oli "koht metsas". Hoidsime suunda ja jälgisime radu ning jõudsime sinna kenasti. Täiesti müstika, kuidas esimesed selle pimedas metsas üles leidsid. Pealegi oli kaart selles kohas pööratud ning mõõtkava teadmata. Kuid see ongi Näärilaksu fenomen.

Et mitte jääda lõpparvestuses joone alla, pidime ära võtma ka kolmanda kohustusliku punkti (1K), mille asukohaks oli jällegi "koht metsas". Pikkade turbaaukude ületamine hirmutas, sest maa polnud külmunud ja jalgu ei tahtnud märjaks teha. Hoidsime natuke põhja poole. Samas ei pääsenud mitmel korral vette astumast ja tulemuseks olid lirtsuvad jalad ning vee all käinud sõrmik. Viimane kippus hiljem ära külmuma, eriti järgmisel etapil, kus rattasõidu asemel tuli ratast pikalt käe kõrval lükata. Kuid enne seda pidime jõudma veel ajalimiidi sees vahetusalasse. Kuna hilinemist tuli 15 minutit, siis saime sellelt öiselt jalgsietapilt -1 punkti :)

Järgmisel etapil plaanisime võtta vaid kohustusliku punkti R15. Liikusime koos Eleri ja Kadriga, olime viimased lahkujad esimesest vahetusalast. Jalg oli kehvakene, vastavalt ka liikusin.

Mingil hetkel oli lootust jõuda elamurajooni, kus kaardil majad ja tänavad. Miskipärast ei näinud ei maju ega ka teid. Kuni lõpuks olime lennuvälja betoonmüüri vastas ja sealgi ei saanud rattaga lumerajal sõita. Vähemalt mina, sest pedaalile ei saanud parema jalaga tugevalt vajutada.

Ja selle betoonmüüri ääres, talves olematu Pilpaküla serval, kus järgmisel hommikul põlesid kolm inimest ühte "suvilasse" sisse, lõppes ka minu selle aasta võistlus. Paremasse säärde lõi noa sisse ja edasine (võistlus)liikumine osutus võimatuks. Teises vahetusalas oli koos suurem seltskond korraldajaid ja pealtvaatajaid?, roosa telk helendas vahvalt öös.

Indrek läks gepsu ja SI-ga võtma jooksupunkte ühest selle Näärilaksu kõige põnevamast piikonnast - Pilpakülast, mina sättisin rattaga koduteele (VA2-> FINISH). Õnneks oli tee muuseumisse hea, jõudsin sinna valutult, tund enne lõppaega. Olin muidugi esimene, vastuvõtjateks rõõmsad Tõrsid. Jalad õnnestus tossudest vabastada alles saunalaval, sest paelad olid paksu jääkooriku all. Nagu lapsepõlves õuest tulles.

Edasi jätkus õhtu mõnusa koosviibimisega. Maailmameistrid Eensaared panid end pidulikult riidesse ja läksid sporditähtede galale, vanad o-kamraadid viisid läbi autasustamistseremoonia, naeratav Anu Teppo pidi mehi ja olukorda kontrollima. Ja vastutama. Polnud tulemusi ega selgitatud välja parimaid, kuid kõik said nüüd juba "traditsioonilise" pakikese Vana Tallinna pudelikeste ja kommidega ning olid rõõmsad ja tänulikud.


Kultuuriprogrammi eest kandis hoolt Johannes Tõrs ise, kes laulis paar laulu, rääkis anekdoodi ning tutvustas kümneid kuulipildujaid ja püstoleid.

Video rajalt ja lõpubanketilt
GPS träkid

Alumisel pildil jälgitakse viimaste tiimide liikumist. Ehkki kontrollaeg hakkas juba lõppema, oli eliittiim SK100 ikka väga kaugel finišist.