Tema Majesteet kuningas Kristian I

Mitte iga päev ei tule kutset kuninga kroonimisele ja seda veel kuningalt endalt! Seetõttu jäid laupäeval kõik muud põnevad tegevused ära ja siht oli vaid üks - Torgu.

Torgu Kuningriik kuulutati kohalike elanike huvide kaitsmiseks välja 18. augustil 1992. Põhjuseks oli äsja vastu võetud haldusreformi seadus, mille kohaselt endine Torgu vald ei kuulunud enam de jure Eesti Vabariigi haldusterritooriumi koosseisu. Sõltumatud Kuningriiklased tulid vist sellele ideele ja sama aasta septembris valiti nende nimekirjast 8 inimest (7,12%) Riigikogu liikmeteks. Isikumandaadi saanud Kirill Teiter krooniti 2 kuud hiljem Torgu kuningaks valitsejanimega Kirill I. Tema mõnusa huumoriga pikitud liiklusuudistest on meelde jäänud selline õnnetus, kus mootorrattur jäi vaatama tee servas kõndivat kahte kena neidu ja sõitis kraavi. Kirilli soovitus oli, et edaspidi peaksid neiud kõndima samal ajal erinevas maantee servas.

Tema Majesteet Torgu kuningas Kristian I, Kirilli vanem poeg, ei saanud krooni sünnijärgselt, vaid ta valiti referendumi tulemusel 9 kandidaadi hulgast. Tundes Kristianit pea 30 aastat, võin käsi südamel kinnitada, et tegemist on ühe väga toreda inimesega, kus omadussõna "tore" alla annab mahutada terve rea meeldivaid sõnu nagu mõnus, asjalik, hea huumorimeelega, tark, tšill, kõigi meeste poolt hinnatud ja naiste poolt armastatud, distsiplineeritud, inspiratiivne. Ta oli lahe alluv ja palju aastaid hiljem mõnus-mõistlik ülemus. Oleme selliselt need rollid omavahel elus läbi mänginud.

Aastal 2011 kirjutasin temast blogisse ühe lühiloo, mis kõnetab alati. Lisaks töistele asjadele oleme koos bridži ja korvpalli mänginud, ESTGISi esimeses juhatuses olnud ja koos isegi diskot teinud (SIIN).

Kuninga kroonimisel oli nii karvaseid kui sulelisi, nagu peabki (foto: Andrus Lei)

Foto: Andrus Lei

Ka kuninganna sobis oma rolli suurepäraselt, nägi välja väärikas, võimukas ja samaaegselt soe. 

Järelpidu läks kahe kitarri saatel üle laulupeoks, mis kestis minu jaoks kella 4-ni. Kuningas oli küll kuningas, kuid ikkagi inimene.

Siiani olen Torgus vähe käinud - kunagi tegin Enteci, Palginõmme ja Co-ga Saaremaa rannaalade planeeringut, paar korda olen osalenud ka Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Väike jalutuskäik Sõrve poolsaare tippu oli nüüd lausa kohustuslik.

Järgmine päev

Pühapäeval plaanisime koos Kuldevi ja Irenega teha väikese ringkäigu Saaremaal, kuhu mahtus Leedri küla ja Kiipsaare tuletorn.

Täpselt kaks aastat tagasi olin Leedri külas Eesti MV sprinditeate rajameister. Kõik detailid, emotsioonid ja suurürituse pinge olid ehedalt meeles. Otseülekande video leiab SIIT, blogipostitus on SIIN. Tüütasin teisi päris korralikult oma orienteerumisjutuga, ehk annavad andeks. Vastutasuks nägid nad fantastilist sumbküla, mida kahjuks teavad vähesed.

Degusteerisime igasugu kadakasiirupeid, üks põnevama maitsega kui teine. Loomulikult läks ka ostuks.

Jalutuskäik Kiipsaare tuletorni juurde ja tagasi võttis kokku 3 tundi. Läksime esialgu põhja poolt ja tagasi tulime lõunast piki kitsast maasäärt. Kokku 13 km, käisime ka ujumas.

Minnes oli ühes kohas palju puravikke-tatikaid, mida me, kogenud seenelised, ei osanud täpselt määrata.

Leidsin puuokstesse kinni jäänud õhupalli, kuid olin päästmisel hooletu ja nii see minema lendas.

Kiipsaare tuletorni juures käisin esimest korda elus.

Oli ilus-mõnus maastik ja ilm, kaaslased muidugi ka.

Kui seal tipus juba käia, siis peab minema lõpuni, ka läbi vee.

Tagasiteel läks tänu seiklushimule, ettearvamatule maasäärele, natuke kiireks, ja pidime ka sörkima. Õnneks polnud vette vaja minna. 

Seeni siin küll ei ole. Tsihiotsmisõmäng - Uma Pido

Kui naine tahab teinekord mu üle naerda, siis meenutab Sulevi sünnipäeva üle 20 aasta tagasi. Oli külm ja lumine jaanuarikuu hilisõhtu, pidasime sünnipäeva tema maja taga aias. Jooke oli, külmas libisesid ka kanged hästi. 

Ühel hetkel oli kadunud grokitegemise kruus. Seltskond otsis seda siit ja sealt, üritasin ka, vähemalt visuaalselt, kaasa aidata. Juhtus aga nii, et komistasin ja kukkusin külg ees lumehange. Et piinlikust olukorrast ilusti välja tulla, ütlesin: "Siin seda küll ei ole".

Tänasel Võru linnas toimunud nö rogainil Tsihiotsmisõmäng, kus teevalik oli põhimõtteliselt üks ja läbimine vaid piki teid, keerasin ühel hetkel räigesse võssa, kus tihe võsa vaheldus ülepea kasvavate kõrkjate, rinnuni ulatuvate vaarika-nõgeseväljadega ja sopaste sügavate kraavidega. Natuke oli ka kõrgemat metsa, kuid seegi oli üsna ebameeldiv ja kohati läbimatu (pildil).

Kuna oodatud teed ei tulnud ja olin juba parajalt kaua rõvedas võsas mütanud, avasin abilise - Maa-ameti XGISi. Õnneks olin pildistamise jaoks mobla kaasa võtnud. Geoportaalis nägin, et peab minema lõunasse, kuid selles suunas hakkas loodus eriti kõvasti vastu ja olin sunnitud ikkagi lääne poole liikuma. Kuni elektriliinini. Enne seda olin käinud puusani kraavimudas, ees ootas teine samasugune (pildil).

Lõpuks sain välja ühe talu juurde. Sõbralik peremees nägi mudast (kaardiga) seenelist ja küsimusele, kus see poolsaar KP42 juures on, näitas käega suunda. 

Soovitus: selles piirkonnas seeni ei ole ja ei soovita ka mõnel teisel eesmärgil sinna minna. 

Edasi sörkisin päris kena tempoga, ühest kolmesest kõndivast seltskonnast möödusin lausa kaks korda. 

(Fotol on tamme all asuv KP43 peeglipildis)

Si-Airiga võitsin nii mõnedki sekundid, kuid kui keegi soovib teada saada, kuhu kadusid need tunnid või miks ma etapi 40-36 niimoodi lahendasin, siis nendele provotseerivatele küsimustele lihtsalt ei vasta.

Teekonna kogupikkuseks tuli 18 km ja 2 tundi, põhjuseks loomulikult vigane kaart (NB! teede klassid). Ettekavatsetud seenelkäik KP 47 ja 42 vahel võttis ka aega.

Aga mõnus pikk jooks tuli, lõpuks ometi oli ilm natukenegi jahedam.

Ten minutes ehk omamoodi mägimatk Fan'is 1985. aastal

8. augustil oli Rahvusvaheline Alpinismi päev. Jaan Künnap meenutas FBs oma 1979. aastal toimunud 22-meetrist lendu Fani mägedes, mis lõppes talle õnnelikult. Kahjuks aga hukkus  sellel 4B-raskuskategooria tõusul Alaudini mäe tippu kaaslane Enok Põllu. 

Fan'is oli Artutši alpilaager, kus käisid paljud Eesti alpinistid ja tegid ümbruskonna mägedes tipumarsruute kergetest kuni 6A kategooriani. Mina alpinist ei ole ja geoloogiatudengina polnud suvel alpilaagrites käimine võimalik, kuid mägimatkajaks saan end pidada küll. Mägimatku tehti ja tehakse ka praegu Fanis tohutul hulgal, sest tegemist on ju maaliliste V-kujuliste orgudega, mõnusalt sooja ja kuiva kliimaga piirkonnaga. 

Veel mainis Kristjan-Erik Suurväli oma Alpinism.ee FB lehel, et järgmises Go Reisiajakirja numbris (4.) ilmub Sven Mäses'i artikkel Fan'ist ja mägironimisest. Sven on aastaid käinud Artutši alpilaagris (1985, 1986, 1987, 1989), alustades madalamatest kategooriatest ja lõpus teinud ja ka juhtinud 5B marsruute (Sahharnaja Golova/ Suhkrupea, kombineeritud Maria-Mirali-Aurondag-Adamtaši). Sveni juhtimisel tegime 1984. aastal 18-päevase IV kategooria suusamatka Altais (8 mm), tõusime plaaniväliselt Beluhhale (pildil) ja võitsime sellega Eesti meistri tiitli suusamatkamises (nagu nüüd selgus). Beluhhat ei tohtinud muidugi aruandes mainida.

Kuna juuni lõpus läks Fani 4-liikmeline Eesti kõvade alpinistide grupp ja äsja tuli sealt veel üks tuttav mägikas (Erika), siis hakkas ka endal peas kerima oma Fani matk aastast 1985 ja tõus Energiale (5109 m). 

Grupp

Läksin sinna koos 2 aastat noorema geoloogi Tiia Kurvitsaga. Kahekesi seetõttu, et grupi koostamisel kukkus paar liiget ära. Kohtasin juhuslikult suvel Tallinnas Tiiat, kes oli just TA Geoloogia Instituuti tööle suunatud ja ööbis tartlasena esialgu instituudi ruumides. Mainisin oma matkaplaani ja kurtsin grupi kokkupanekuga seotud muret, mispeale ta ütles, et oleks samuti huvitatud kaasa tulema. Peale seda langesid ka ülejäänud  liikmed ära ja jäime vaid kahekesi. Kuna olin varasemalt ühe kõrbematka eel kahele naisterahvale üsna enne väljalendu matkavõimaluse ära öelnud, ja seda ise tublisti põdenud, siis nüüd ei tahtnud enam kellelegi haiget teha. Oleksin vist ka üksi läinud, sest soov mägedesse minna oli suur.

Samarkandi tolmuses bussijaamas seisid eemal kaks poissi, kes tundusid rääkivat muud keelt kui kohalik või vene. Läksime lähemale, et paremini kuulda. See oli saksa keel, mis tundus väga veider ja ootamatu. Tiia purssis nendega kontakti loomiseks oma kooliteadmiste saksa keelt, kus selgus, et nad lähevad täpselt sinna kuhu meiegi - st Fani, lootuses ronida Energia otsa. Tegemist oli kahe idasakslase - Heiko (loe: Haiko) ja Eki'ga, vioolamängijatega Dresdenist. Ekil oli käsi lahases, sest oli kukkunud rongi ülemiselt narilt alla ja murdnud sõrmeluu. Kuna neil oli Nõukogude Liitu vaid mõnepäevane transiitviisa, siis lasi Eki teha endale suurema lahase, et hilinemise korral põhjendada  piirivalvurile viisa tähtaja ületamist õnnetuse ja vajaliku raviga. Loomulikult ei tohtinud sellise transiitviisaga Kesk-Aasias viibida, kuid see noori mägironijaid ei heidutanud. 

Ees ootas pikem bussisõit Gaza'sse. Istekohti polnud ja see oli vist ainuke kord elus, kui ma seistes, ülemisest käsipuust kinni hoides, reaalselt magasin. Võimalik, et kasutasime mägirajooni sisseminekuks ka veoauto teenust. Või oli see regioonist väljatulekul.

Varustusest

Sakslaste varustus tegi meid natuke kadedaks. Jalas olid korralikust pahupidi nahast matkasaapad, toiduks igasugused kaloribatoonikesed ja muud kuivatatud toiduained. Koti tegi kergemaks ka imekerge priimus, mille hiljem päranduseks saime. Sakslased uurisid imestusega meie saapaid ja lubasid hiljem Saksamaalt meile pakiga normaalsed jalanõud saata. Tõsi, seda pakki siiski ei saabunud, kuid kui Eestis tulid 90ndate alguses rasked ajad, siis saatis Heiko meie väikelastega perele väga vajalikku abi küll. 

Meie kotid olid rasked, sest läksime kahekesi ja mingeid sublimaate polnud, st kaasas oli klassikaline matkatoit, mis koosnes konservidest, juustust-vorstist, tangainetest jm. Lisaks laenatud Pamirka telk, kassid, kirkad. Kuna Eesti grupis oli 50% naisterahvaid, siis oli minu kott sellevõrra raskem. Kuid vähe sellest, ostsin turult lisaks suure meloni, mille vedasin esimesse laagrikohta. Siis ma ei põdenud ei füüsilise vormi ega õlgadele raskelt suruva ebamugava seljakoti pärast, sest olin hästi treenitud (2:40 maratoni vormis) ja matkaelu igasuguste ebamugavustega piisavalt harjunud.

Ten minutes

Matk algas ühtlase tõusuga Suur Allo järve suunas. Esimese laagri hommik oli mõnus - ilm ilus, kõht putru täis ja mäeahelikud ümberringi. Pilk jäi peatuma kõrvalahelikul ja see tundus olema piisavalt madal, et sinna üles joosta (võrdlesin seda vaadet ühe kaljuribiga Ili kõrbes). Ütlesin sakslastele, et jooksen sinna üles 10 minutiga. Nemad aga naersid ja vastasid, et see pole võimalik. Ei mäleta, mis oli kihlveo tingimuseks, kuid alustasin täiskõhu ja korraliku tempoga kivisest nõlvast ülesjooksmist. 10 minutiga jõudsin ehk kahekümnendikuni vajalikust kõrgusest, milleks oli kilomeeter tõusu...

Peale sellist rumalust lakkas mu seedesüsteem toimimast, st sees keeras pidevalt ja mitu järgnevat päeva ei tahtnud mitte midagi süüa. Hea algus matkale.

Teel Allo järve äärde juhtus üks intsident. Ühel järsul rusunõlval läks kivike Tiia saapasse ja ta pidi selle jalast ära võtma. Sai saapa jalast, kuid see lendas käest ning hakkas veerema nõlvalt alla vahutava mägijõe poole. Tiia ei osanud muud teha kui vaadata, et kaugele veereb. Veeres ja veeres ning vahetult enne veepiiri jäi pidama. Uhh!

Energia tipp (5109 m)

Samal päeval möödusime Allo järvest, kus oli ühe suure kivi juures väga sobiv lohk zabrossi ehk pandami mahajätmiseks. Panin sinna vorsti, konserve ja kuivaineid, katsin ilusti kividega, et mõne päeva pärast see kraam jälle kaasa võtta. Etteruttavalt olgu öeldud, et Energia ringilt saabudes vaatas meile vastu samasugune ilus tühi auk nagu oli sinna toiduained sisse pannes.

Chimtarga kuru alla viiv org oli kitsas ja seal tuli turnida ka kividel.

Õhtul panime laagri üles kuru alla moreenile ja vist tegime ka ühe puhkepäeva. Käisime natuke ringi, harjutasime lumisel nõlval kirkaga pidurdamist. Eki tegi seda ühe käega.

Järgmisel õhtul tuli kõva lumesadu, pugesime kõik neljakesi meie Pamirkasse ja naersime ohjeldamatult iga asja peale. Oli matka kolmas päev, kõrgust ca 4000 m, mis tähendas, et olime jõudnud naerutsooni.

Matka neljas päev oli tipupäev. Kõigepealt tõusime 4760 m kõrgusele Chimtarga kurule (fotol) ja kuna ma polnud neil päevil eriti söönud, siis oli kurul üsna energiatühi tunne. Keegi pakkus müslibatooni, ajasin vägisi ühe tükikese sisse. Kurul valutas Eki'l kõvasti pea ja seetõttu loobus edasiminekust. Tiial aga keelasin kategooriliselt tipu üritamist, sest tõus polnud lihtne ja kassidega  käimise kogemus tal puudus. Tüdruk ei tahtnud esialgu sõna kuulata, kuid lõpuks pidi kurvastusega nõustuma.

Niisiis läksime Heikoga kahekesi, ilma julgestuseta jäist firninõlva siksakitades üles. Olin ees, kehas oli paras nõrkus, ja mitu korda pidin libastumisel end kirkaga nõlval pidurdama. Kõik käis nii kiiresti, et taga tulev Heiko ei pannud seda tähelegi. 

Foto internetist (natuke töödeldud)

Lõpuosas tuli üks järsem nukk, millest ronisime üle ja seejärel saabus tipp.

Tavalisel matkarežiimil

Järgmisel päeval liikusime alla Allo järve äärde, et sealt Vasaku Zindani orgu mööda üles Dvoinoi (Kaksiku, 4200 m, 1B) kurule minna. Äravarastatud toidust probleemi ei tekkinud, sest nagunii sõin vähe ja toidukraami oligi üle.

Peale Dvoinoi kuru tundis Tiia end haiglaselt (palavik 39°C?) ja tegime Kaznoki orus puhkepäeva. Sakslased läksid oma teed, kuid lubasid meid Alaudini järvede ääres oodata. 

Pildil on Dvoinoi kuru otse ees.

Sellel puhkepäeval ronisin ühe kõrvalribi vahetipukesele ja tegin sealt mitu sellist pilti, mida mitte  kunagi mitte keegi ei tee. Sest nii mõttetule mäeharjale lihtsalt ei ronita.

Edasi midagi erilist ei juhtunud, tavaline igav matkakirjeldus: Lääne-Kaznoki kuru (4128 m, 1B), Piaali järv (või tiik), Alaudini järved. Järvede ääres saime jälle kokku Heiko ja Ekiga, koos käisime ujumas. Nemad käisid muidugi paljalt, sest Ida-Saksas oli normaalne (või kohati lausa kohustuslik) paljalt ujumas käia. See oli meile (eriti Tiiale!) harjumatu vaatepilt.

Fotol on tagaplaanil Sahharnaja Golova mäetipp (4971 m).

Foto Kaznoki kurult. Energia ja Chimtarga.

See Handara? org oli lai ja väga maaliline. Ilusad pikad vaated ulatusid nii üles- kui allapoole orgu.

Edasi on mälu üsna tühi, sest nüüd oli vaja lihtsalt mägedest välja saada. Läksime üle Alaudini kuru (3730 m, 1A), tõenäoliselt Kulikaloni järvedest ja Artutši alpilaagrist mööda, kuid kumbagi ei mäleta. Tiia tuletas meelde, et meid kostitas tee peal rikkalikult üks tadžiki pere, seal ka ööbisime. Ainuke naine söögilauas oli eestlanna, tadžiki naine vaid teenindas. Tadžikile meeldisid meie magamiskotid, lubasime peale matka talle saata. Lubaduseks vist jäigi.

Piltidel Alaudini järv.

Siin meenus Tiiale üks söömaaeg enne matka Samarkandis?, kus lauale toodi kausitäis leemega liha, kartuleid ja muid juurvilju. Samas lusikat, kahvlit või lausa nuga aga mitte. Kuidas süüa? Küsisime kohalikult nõu ja mees näitas ette: rüüpad üle serva leent ja leivaga aitad kartulid ja lihatükid suhu. Lihtne!

Samarkandis käisime saunas, kus kohalikud olid muidugi kõik trussikutes. Tegime väikesi sisseoste ka turul, kus proovisin esimest ja viimast korda elus (huule?)tubakat. Mäletan, et istusin uimaselt trepil, süda iiveldas ja hoidsin okserefleksi tagasi. Ei saanud aru, kus see mõnu oli. Mingi kuivatatud baklažaani sees sai seda pulbrit ka Eestisse toodud. 

Lennupiletit tagasisõiduks meil polnud. Oli keeruline olukord, kuid lahenes vist valutult.

Moskva raudteejaamas olin täiesti küpse. Siin lõi välja "Ten minutes", seedesüsteemi kurnatus peale seda, neljandal päeval 5109 m kõrgusele ronimine, samuti ka deaklimatiseerumisprotsess, mis peale kõrgmägedest allatulekut pea alati tekib. 

Taustaks

Heiko Mürbe mängib vioolat Dresdeni Filharmoonia sümfooniaorkestris (aastast 1989). Külastas 1988? meid Eestis. Aastal 1987 käis koos Ekiga Pamiiris ja 1989 jälle Fani mägedes. Vanemas eas tõusis ka Lenini mäetippu (7134 m).

Veel üks foto Heikost.

Ekkehart Fritzsch (Eki) läks (abiellus?) 1988. aastal Lääne-Saksamaale ja peale seda pole meil temaga kontakti olnud. Ta mängib vioolat  Saarbrückeni Riigiorkestris.

Berliini müür langes 10. novembril 1989.

Omavahel suhtlevad nad aktiivselt ja käivad ka nüüd koos mägedes. 

Kui kordaks sama tegu praegu, siis ei tunneks mitte haamri- vaid kirikukellade lööke. Samas mõtlen jälle nendele professionaalsetele viiuldajatele, sealhulgas Marie Saamele, kes ronivad kaljuseinu ja riskivad ka jäsemete külmumisega, nagu Marie oma K2 üritustega.

See, mida ta täna FB-s K2-st kirjeldas, näeb väga jube välja. Hästi kirjutas (inglise keeles).