Suunto Games - suurim orienteerumisvõistlus Eestis

Orienteerumisvõistlusi, kus osalejate arv ulatub 650-ni, pole Eestis peale Suunto Gamesi viimastel aastatel olnud. Seetõttu on see võistlus ahvatlev ka korraldajatele. Sellel aastal oli põhiklassidele SG esimene päev WRE ehk World Ranking Event. Ehkki 2017 toimub orienteerumise MM Eestis, välismaa tipud Eestit veel ei ründa. Täna pakkusid eestlastele konkurentsi lätlased, eesotsas maailmameistri Edgars Bertuksiga. Võitis aga kindlat jooksu teinud Sander Vaher.

Juttu tuleb aga M50 klassi tegemistest. 

1.päev

Olin oma klassis viimane startija. Loosiga on sellel aastal üldiselt vedanud, kuid ühtegi säravat tulemust pole tulnud. Äkki siis täna, sest Kuura maastik mulle meeldib, on keskmiselt tehniline ja normaalselt joostav. Jooksuvorm oli ka konkurentsivõimeline. 

Alustasin keskendunult ja sujuvalt. Kuni 8KP-ni juhtisin võrdsete meeste heitluses, seejärel möödusin ühes soos Leho Haldnast. Soovisin endisele tipptegijale jõudu ja tõstsin natuke kiirust. Kohe varsti jäi ette 4 min varem startinud Mati Preitof. Hoog oli juba sees, kuid tõusnud kiiruse tõttu hakkasin kaarti liialt üldistama ja ei märganud "detaile", isegi suuri sihte. Vaatasin, et pean keerama teise soo tagant punkti poole ja kogu lugu. Ülisobivat sihti ei näinud ja ei osanud seda vaadata ka maastikul. Olin lasknud end häirida kaasvõistlejaist, hea keskendumine kadus.

Ja kohe tuli ka karistus. Keerasin õige koha pealt küll punkti poole, kuid siis jäin kahtlema läbitud vahemaas ning põrutasin edasi. Mati järgnes, ehkki sai aru, et midagi oli mäda. Viga 3,5 minutit. Nii lihtne see oligi. 

Veel, lühikesel etapil 12-13 läks suund täiesti käest ära, viga 1 minut. Ka eelviimane punkt KP16 (75) meelitas ligi minutilise vea välja. 

Jäin 4.kohale, eespool kõik tegijad - Tali, Kaljur, Talver. Kuid vahed pole suured, homme on kõigil võimalusi.    

Tulemused (1.päev)

2.päev

Kõigepelt ei saa mainimata jätta meie klubi suurepärast ööbimispaika - Suhka talu. Hubane maja, suurepärane suitsusaun, tiik, hea toit ja mõnus pererahvas. Ja korralik Wifi. Järjekordselt tekkis mõte, et peaks välja arvutama, palju näiteks on KEKRSK hooaja vältel Lõuna-Eesti turismiettevõtlust toetanud. See polegi väga väike summa, kuid president Valju peaks enne numbrid kokku lööma.


Jooks

Eesmärk oli eriti "originaalne" - tuli teha võimalikult veatu jooks ja mitte hakata panema või kellelegi näitama, kui kiiresti üks vanamees joosta suudab... Nagu eile.

Martin Simpsoni blogi lugedes ohkasin kergendunult, sest ma pole ainuke, kes rajal jooksuväljakutseid võtab ja "littima" kukub :)

Väljavõte:
Näen, kuidas ta ees jookseb. Pealegi samas suunas. Jälitan teda tagant, samal ajal tunnen, kuidas ma pean temast mööda saama. Viiendasse punkti minek on parajalt otse, litingi Pukkonenist mööda, üle teeraja, Pukkonen jääb taha ja nüüd, võsas, saan hetkeks hinge tõmmata ja vaadata, kuhu ma olen jõudnud ka. Õnneks saab olukord kiiresti kontrolli alla.

Kuid ma olen enam kui kindel, et edevaid vajutamisi tuleb veel ja veel, selline hasart on lihtsalt veres.

Lähematest konkurentidest läks Maido täiega panema, tal oli vaja poisi jaoks kompass võita. Tiit, kes eile hüppas otse autost kaardipange juurde, otsustas täna kõigepealt joosta starti nr.2, misjärel kihutas 3km meie starti ja sealt kohe rajale. Andrese tänasest liikumisest oli selge, et selle hooaja M50 klassi kiireim metsajooksja pani täiega, mis päädis kahjuks ühe suure veaga.

Tänane jooks õnnestus hästi. Järg kadus ära etapil 3-4, kuid kahtluse hetkel sain siiski õiges suunas minema. KP9-s sain kokku Andresega, kellelt küsisin stardiaega. Andres lohutas, et startis kõvasti enne mind. See lause rahustas, kolmas koht oli käeulatuses.
Edasi vajutas Andres risuses metsas kõvasti, jäin 20-30 ja enamgi meetrit maha. Samas lahendasin mitu etappi natuke paremini ja sain talle jälle kannule. Enne KP16 tegime sarnase pooleminutilise vea. Mõnes mõttes oli see tühine, kuid Tiidule kokkuvõttes 3 sekundiga allajäämine näitas, et iga sekund on meie vahel oluline.

Maido suutis kiirelt ja üsna veatult raja läbida ning mind täna 38 sekundiga ning kogu võistluse kokkuvõttes võita. Tiit tegi talle mitteomaselt kaks 2-minutilist viga. Kiirus oli ka meist natukene aeglasem.

Tulemused

Lõppu panen foto Simpsoni blogist, sest ma tahtsin esimesel päeval teha võistluskeskusest just täpselt samasugust pilti. Kahjuks ei mahtunud kaader seebikasse. Mart Ostra soovitas küll kahest pildist ühe kokku kleepida, kuid päikese asend oli selleks ebasobiv.

Esmakordselt Tuvi pargis

Öine sprint Tuvi pargi kvartalis. Pime, vihm. Helkivad pealambid. Entusiastlikud korraldajad ja võistlejad.  Ootusärevus. Start.

Rahu, ainult rahu. Kohe graažide vahele kinnijooks. Tagasi. Rahu. Läbipääsu ei näe, kaart veepiiskadega kaetud. Ah jah, seda treppi ma tean. Alla, väravast läbi, tee peale. Punkt.

Kiire jooks, punkt müüri peal. Kas vasakule või paremale? Vasakult ringi. Tegelt pole vahet.

Raamatukogu tagant raamatukogu ette. Üks tüdruk kannul. Kõhklen, tüdruk teab kindlalt, mida teeb. Möödun. Vaatan kaarti. Tüdruk ei vaata, liigub. Möödun jälle.

Väike jänesehaak. Möödun tüdrukust jälle. Tundmatu nägu, aga kindlalt liigub. Kiirelt. Pikal lõpuetapil möödun. Finišis küsin nime. Kairi. Vaatan õhtul veebist - advokaat.

Suurt viga ei teinud, kuid koht M35 klassis alles viies. Rahul, kuid ei ole ka. Peaksin siiski olema, sest öösel joosta ei julge. Aga äkki ei jõua?

Ei, vorm tundus olema hiilgav, maratoniväsimus kadus eile. Pea? Jah, pea töötab aeglaselt. Silmad? Jah, hästi ei näe ka. Kõrvad? Ei, need ei puutu asjasse.

Lihtsalt vana? Jüri Tarmak vaatab pikalt otsa ja ei mõista. Ütleb, et inimene on täpselt nii vana, kui ennast tunneb.

Tal on vist õigus.

Tulemused

PS. Marekilt kvaliteetne kaart ja huvitav rada. Äge.

Korvpallipõrgatuste saatel Tallinna maraton

Olen ammu soovinud sügisel maratoni joosta, kuid orienteerumiskalender pole seda siiani lubanud teha. Ei lubanud ka seekord, kuna päev enne maratoni oli Kanepis Eesti MV pikk rada, mis on alati olnud intrigeeriv ja põnev ühisstardiga jooks. Kuna o-kalender on väga tihe ja vabu nädalavahetusi napib, siis toimub ka järgmisel aastal EMV pikk rada ning SEB Tallinna maraton samal nädalavahetusel. Jama, aga midagi pole teha.

Rõõmustav oli vaadata klubikaaslaste pika raja tulemusi, eriti Ats Sõnajala esimest EMV medalit põhiklassis, samuti Maido Kaljuri võitu M50 klassis ja Taivo Tali pronksi M45 klassis. Marje Viirmanni järjekordne kuld N50 klassis polnud üllatav. Marje kogus hooajal 11 EMV medalit, neist 9 kulda ja võitis esmakordselt kolmandat aastat toimunud Medalijahi võistluse. Selle võidu auhinnaks on 5-grammine kuldplaat, 2. ja 3. kohale untsised hõbemündid.

Kuid nüüd maratonist.

Möödunud töönädal oli olnud väsitav, kuid õnneks sai laupäeval puhata. Pühapäeva hommikul oli Tallinnas tunda suure jooksupeo hõngu, mis päeva peale paisus veel suuremaks.

Endale seadsin eesmärgiks joosta 3.15 ja 3.20 vahele, kiiremini oleks olnud super ja aeglasemalt pettumus. Esmakordselt kasutasin (3.15) tempomeistri teenuseid, kelleks seekord oli Silveri asemel Indrek Teppo. Vajaliku õhupallini jõudsin 6.minutil, sest startisin üsna tagant.

Joosta polnud raske, ehkki võttis päris korralikult higistama. See oli kehv märk lõpuosa jaoks, sest suurem soolakaotus distantsi alguses viib krampideni lõpus. Seekord ma krampe ei kartnud, lootsin hooajal kogutud treenitusele ja läbitud pikematele rogaini- ning seiklusüritustele. Kahjuks läks natuke teisiti.

3.15 punt oli päris suur nagu ka kõikide teiste tempomeistrite grupid. M50 klassi meestest olid seal sees Urmas Kaljurand ja Hanno Priks, teisi tuttavaid nägusid eriti polnud. Tõsi, jooksin kuni 32km-ni üsna grupi eesotsas, seepärast tagumisi ei näinud. Hiljem selgus, et seal oli ka töö- ja Xdreami-kaaslane Kaido Kaarli, kellega oli ka väike omavaheline võistlus. Viimases osales ka teine töökaaslane Karmo Kübarsepp, kuid tema jooksis grupist eespool.

Samuti jooksis selles grupis suurema osa ajast pallipõrgatav Joosep Mooses, kes lõpetas ajaga 3.14.57 (!) ja püstitas sellega Guinnessi rekordi. Eelmine rekord kuulus mingile ameeriklasele ajaga 3.23.

Esimene ring tundus üsna pikk, sest kerge pinge oli pidevalt sees. Kusagil 19km-l võtsin geeli ning peale esimest ringi igaks juhuks ka Ibumetini. Vasak põlv hakkas natuke valu tegema. Ibumetin on hea ka lihasvalu vastu, see peab ikka kaasas olema.

30km-l oli enesetunne täitsa ok, ehkki mingi jama oli kõhus toimunud juba pikemat aega. Teadsin, et varsti on tulemas WC, kuid selleni ei jõudnud. Lisakaar Pirita parkmetsa oli tõsiasi, esimest korda elus jooksuvõistluse ajal. Kaotasin minuti ja ka õhupalli. Viimane oli metsast väljudes üsna kaugele jõudnud. Esialgu olid jalad kanged, kuid üsna pea hakkas kiirus tõusma, lootsin taastada 3.15 tempot. Kuid selle kiirenduse tulemusel tundsin esimesi krambisähvakuid vasakus sääremarjas.

4km enne lõppu muutusid krambid sääremarjas juba pidevaks, üritasin joosta rohkem üle talla. Järgmisena lõi kramp vasakusse reielihasesse ja see oli ka ühtlase jooksu lõpp. Krambipinge ei vähenenud, kõndisin, venitasin, masseerisin mitmeid kordi reielihast. Ühelt abivalmis jalgratturilt sain Mg-pulbrit ja vett, efekti andis oodata. Möödusid paljud jooksjad, sh Tarmo Siimsaare, Rünno Ruul !?, 2km enne lõppu ka rogaini Euroopa meister Mati Korrol. Ei noh, madalamale enam laskuda ei saanud :)

Ei tea, kas Mg-pulbrist või viimases joogipunktis manustatud soolast, lubasid pikal lõputõusul lihased,  küll kontrollitult, kuid enam-vähem korralikult joosta. Seega läks krampide tõttu füüsiliselt lihtne lõpuosa üle väärikaks maratoni lõpuponnistuseks. Väärtus seegi, ehkki vanainimese pingutused pole kõrvalvaatajale eriti esteetilised. Seega peab hoolikalt valima, millist pilti siin blogis hiljem üldse üles riputada.

Omavahelises võistluses Karmo ja Kaidoga jäin viimaseks. Karmo, kui kõige noorem mees, vajus lõpus küll natuke ära, kuid tal oli piisavalt ajareservi, et lõpetada alla 3.15, Kaido pidi samuti lõpuosas järgi andma ja oma rütmis jätkama, mistõttu sai ajaks 3.17.

Minul tuli 3.21.39, mis oli väike pettumus. Samas kukkusid veel tahapoole sellised tugevad konkurendid nagu Urmas Kaljurand ja Reigo Lehtla.

Et soovitud aega joosta (3.15), peaks minema kolme nädala pärast Tartu maratonile. Kahjuks või õnneks on sellel ajal TAOK 8-tunnine rogain, kus üritame korralikku sooritust koos Marjega. Sellel aastal ei tohiks korduda eelmise aasta krambijama.

Kuid Saaremaa 3-päeva jooksule olen end kirja pannud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läbitud Tallinna maraton peaks sellele võistlusele kindlasti positiivselt mõjuma.

SEB maratoni tulemused

Jälle Eestimaad avastamas ehk Xdreami IV etapp Haapsalus

Sellest on juba palju aastaid möödas, kui osalesin hooaja kõigil Xdreami etappidel. Tookord ammu konkureerisime koos Maku ja Tiiduga esikümnes, nüüd on võistkonna ja minu tase natuke teine ja koht esikahekümnes oleks vägagi ok tulemus. Kahjuks pidime ka peale viimast etappi tõdema, et selleks polnud me veel valmis.

Mis siis puudu jäi?

Füüsilise poole pealt oli hooaja alguses piduriks ratas, ka kanuud pole me hästi liikuma saanud. Kuid hoolimata meeskonna küllaltki heast füüsilisest seisundist pole me oma pingutusi suutnud rahuldavaks tulemuseks vormida eeskätt "tänu" ajutööle - seikluslike ülesannete kiirele ja täpsele lahendamisele, õigete taktikaliste variantide leidmisele, orienteerumisülesannete vigadeta sooritamisele. Samas oleme olnud ka alalhoidlikud, püüdes vältida eriti masohhistlikke liikumisvariante.

Kuid tulemus tulemuseks (kokkuvõttes 29.), selle aasta Xdreami rajad olid ikka väga nauditavad.

Esimese etapp Tartus ei pakkunud eriti avastamata kohti, sest olen selles linnas sündinud ja enamus paiku ka läbi käinud, kuid kiire tempo ja alade sage vaheldumine jätsid üritusest meeldejääva mälestuse. Lõpuosas pandi taktikaline vaist proovile, kus me ei saanud kõige paremini hakkama ja kaotasime mitmeid kohti.

Teine etapp Aidus oli Tartu kõrval samuti põhjus, miks tahtsin sellel aastal Xdreami kaasa teha. Ei ole paremat võimalust Eestimaa tundmaõppimiseks, kui seda on seiklusvõistlus. Rajameistrid pakuvad eripäraseid ja põnevaid maastikke ning vaatamisväärsusi nii maa peal kui vees, kloaakidest rääkimata. Rahvas tassib kilomeetrite viisi kanuud, murrab läbipääsmatus võsas, püherdab mudas ja peale seda kõike on veel õnnest joobumas. Huvitav.

Kolmas ehk öine etapp Jõelähtmel sarnanes natuke Aidule, sest kasutusel oli jällegi suletud karjääriala, üsnagi sarnase "maastikukujundusega". Õnneks oli Jõelähtmel kanuud vähem, öine jalgsietapp üllatas oma pikkusega vist ka rajameistrit. Ässad tegid kõvasti vigu, meie veel rohkem. Kaardistasime põhjalikult Ülgase koopaid - uus kogemus seni avastamata maastikul.

Neljas etapp Haapsalus tõotas tulla sprindilaadne, sest ürituse keskuseks oli linn, kus mitmeid kordi tuli läbi käia piiskopilinnusest. Rajameistril, värskel rattaorienteerumise maailmameistril teatesõidus Tõnis Ermil, oli keeruline ülesanne hajutada ühendatud A- ja B-raja võistlejaid. Võiks öelda, et see õnnestus tal hästi, ehkki suur osa ikstriimijaid aeti sõna otseses mõttes "rongi alla" ja väga rahul nad pikas järjekorras seismisega ilmselt ei olnud.

START

Kaart 1  Kaart 2

Ütlen ausalt, et ma ei saanud stardiülesandest kohe aru. Mida tähendas "läbi X+Y+Z KP'd10st" ja lause "X+Y+Z-11, ära tuleta vastust jrk numbri kaudu -11". ?? 

Õnneks olid kaaslased nutikad ja kui me esimese numbri leidsime ja teist otsima läksime, läks näit Raul Kudre võistkond juba jalgsietapile... Imestan neid seiklejate kompuuter-ajusid, hämmastavalt kiired ja taiplikud võivad parimad tiimid olla. Sageli tundub, et neil veab rohkem...

Kui jõudsime jalgsietapile, kus tuli 10st punktist võtta 8, oli suur osa võistkondi juba ees. Jällegi ei osanud ette näha, et meie esimeseks valitud vaatetorni KP46 juurde tekkis järjekord. Ootasime, ka peale Indreku ettepanekut ära minna, ootasime veel natuke, kuniks lõpuks loobusime ja läksime vastupäeva ringi asemel päripäevale. KP46 jäi seega hoopis viimaseks punktiks.

Ratastega väljusime ACE Salomoni järel ja koos jõudsime ka rongijärjekorda. Tundus, et selleks korraks oli võistlus läbi, sest järjekord liikus üliaeglaselt. Tuli pikalt ja mitmes etapis ronida nii rongi all kui rongi peal, tempot kiirendada või mööda minna polnud võimalik.

Kuna aega oli palju, siis selle aja jooksul mõeldi välja järgnevate etappide taktikaid. Näiteks legendiga rattaralli kaotas enamuse jaoks sisu, sest otsitav punkt oli raja lõpus ja ristmiku ning raudtee äratundmisel oli ka lahendus käes. Kui poleks olnud pikka seisuaega, kas oleks jõudnud taolise lahenduseni suurem osa võistkondi? Tänan siinkohal oma kaaslasi, kes optimaalseima variandi välja mõtlesid.

Ratta valiketapil, kus oli vaja võtta 3KP-d 5-st, valisime punktid 52-53-54. See polnud küll kõige parem variant, ehkki kaotust ei tulnud palju.

Hoopis rohkem kaotsime aega järgnevate rattaetappidega. Punkti leidmine 17 ja 19 vahel, kus oli valgel lehel antud asimuut ja kaugus, ei õnnestunud kõige paremini. Teeäärseid lennukiangaaride avausi kaardistades jõudsime üsna kaugele. Tagasi tulles taipasime lõpuks ka lennukirajast kaugemale sõita ja punkti leida.

Ka järgmisest KP19-st kihutasime pikalt mööda, mõistmata, miks inimesed puuvirna otsa ronivad.

Esimene kloaak oli KP20. Rahvast palju, nö sillapuud vee all ja ülekoormatud - tuli sukelduda kaelani haisvasse kraavivette, tagasitulles samuti.

Minek KP21-sse  oli see sama keeruline pöörangulegendiga etapp, mida lahendati vaid lõpuosas. Miskipärast sõitsid kõik tiimid peale raudteed liiga kaugele, nagu ka eliittiimid GPS-idega. Viga tuli siiski mõistlikes piirides.

Kanuuetapp oli seekord üllatus. Ei osanud arvata ega karta, et Haapsalu laht on nii madal. Enamuse ajast ei saanud aerulaba täies ulatuses vette panna, sest põhi oli vastas. Päris palju tuli paadist välja ronida ja mööda mudast põhja kõndida. Nutikamad viskasid kohe kolmanda liikme välja, me kühveldasime ikka kogu ringi täiskoosseisus läbi. Läks päris palju aega. Aga lõbus oli, sest tiime oli ümberringi üsna palju.

Selle kogemuse võrra rikkamatena süvenes kahtlus, et viimane jalgsietapp tuleb mudases kloaagis pilliroo sees. Ja nii see ka oli. Haapsalu vääris mudapealinna tiitlit.

Kuid veel enne seda oli huvitav ülesanne, kus punktide võtmisel võis tiimi peale kasutada rulluiske ja 1 ratast. Indrek, kes on ikstriimijatest üks kõvemaid uisutajaid, sai keskenduda oma lemmikalale. Meie Kaidoga pidime vahetama ratast, et oma punktid kiiremini kätte saada. Detailidesse laskumata meil see üritus ei õnnestunud. Kaido ootas ühes teeristis hirmus kaua minult ratast, samuti ei õnnestunud meil kordagi kahekesi rattaga sõita. Selle etapiga kaotasime palju aega ja kohti.

Eespool mainitud roostiku- ja mudajooksu järel pidi linnuse sees veel ühe kaaslase kõrgele üles tõmbama ja siis finišisse spurtima.

Ennustasime enne võistlust oma lõpuajaks 5:45, kuid saime 5:53. Aja panin parima naistiimi (Sanberg Reisid) järgi, kes ennustas ajaks 5:42 ja täpselt nii ka raja läbis. Ja ACE Salomon, eesotsas värske rogaini maailmameistri Timmo Tammemäega, kes koos meiega rongisabas seisis, jõudis lõpuks 5(!). kohale.

Tulemused
Fotod (Meelis Toom)