Sunday, September 14, 2014

Korvpallipõrgatuste saatel Tallinna maraton

Olen ammu soovinud sügisel maratoni joosta, kuid orienteerumiskalender pole seda siiani lubanud teha. Ei lubanud ka seekord, kuna päev enne maratoni oli Kanepis Eesti MV pikk rada, mis on alati olnud intrigeeriv ja põnev ühisstardiga jooks. Kuna o-kalender on väga tihe ja vabu nädalavahetusi napib, siis toimub ka järgmisel aastal EMV pikk rada ning SEB Tallinna maraton samal nädalavahetusel. Jama, aga midagi pole teha.

Rõõmustav oli vaadata klubikaaslaste pika raja tulemusi, eriti Ats Sõnajala esimest EMV medalit põhiklassis, samuti Maido Kaljuri võitu M50 klassis ja Taivo Tali pronksi M45 klassis. Marje Viirmanni järjekordne kuld N50 klassis polnud üllatav. Marje kogus hooajal 11 EMV medalit, neist 9 kulda ja võitis esmakordselt kolmandat aastat toimunud Medalijahi võistluse. Selle võidu auhinnaks on 5-grammine kuldplaat, 2. ja 3. kohale untsised hõbemündid.

Kuid nüüd maratonist.

Möödunud töönädal oli olnud väsitav, kuid õnneks sai laupäeval puhata. Pühapäeva hommikul oli Tallinnas tunda suure jooksupeo hõngu, mis päeva peale paisus veel suuremaks.

Endale seadsin eesmärgiks joosta 3.15 ja 3.20 vahele, kiiremini oleks olnud super ja aeglasemalt pettumus. Esmakordselt kasutasin (3.15) tempomeistri teenuseid, kelleks seekord oli Silveri asemel Indrek Teppo. Vajaliku õhupallini jõudsin 6.minutil, sest startisin üsna tagant.

Joosta polnud raske, ehkki võttis päris korralikult higistama. See oli kehv märk lõpuosa jaoks, sest suurem soolakaotus distantsi alguses viib krampideni lõpus. Seekord ma krampe ei kartnud, lootsin hooajal kogutud treenitusele ja läbitud pikematele rogaini- ning seiklusüritustele. Kahjuks läks natuke teisiti.

3.15 punt oli päris suur nagu ka kõikide teiste tempomeistrite grupid. M50 klassi meestest olid seal sees Urmas Kaljurand ja Hanno Priks, teisi tuttavaid nägusid eriti polnud. Tõsi, jooksin kuni 32km-ni üsna grupi eesotsas, seepärast tagumisi ei näinud. Hiljem selgus, et seal oli ka töö- ja Xdreami-kaaslane Kaido Kaarli, kellega oli ka väike omavaheline võistlus. Viimases osales ka teine töökaaslane Karmo Kübarsepp, kuid tema jooksis grupist eespool.

Samuti jooksis selles grupis suurema osa ajast pallipõrgatav Joosep Mooses, kes lõpetas ajaga 3.14.57 (!) ja püstitas sellega Guinnessi rekordi. Eelmine rekord kuulus mingile ameeriklasele ajaga 3.23.

Esimene ring tundus üsna pikk, sest kerge pinge oli pidevalt sees. Kusagil 19km-l võtsin geeli ning peale esimest ringi igaks juhuks ka Ibumetini. Vasak põlv hakkas natuke valu tegema. Ibumetin on hea ka lihasvalu vastu, see peab ikka kaasas olema.

30km-l oli enesetunne täitsa ok, ehkki mingi jama oli kõhus toimunud juba pikemat aega. Teadsin, et varsti on tulemas WC, kuid selleni ei jõudnud. Lisakaar Pirita parkmetsa oli tõsiasi, esimest korda elus jooksuvõistluse ajal. Kaotasin minuti ja ka õhupalli. Viimane oli metsast väljudes üsna kaugele jõudnud. Esialgu olid jalad kanged, kuid üsna pea hakkas kiirus tõusma, lootsin taastada 3.15 tempot. Kuid selle kiirenduse tulemusel tundsin esimesi krambisähvakuid vasakus sääremarjas.

4km enne lõppu muutusid krambid sääremarjas juba pidevaks, üritasin joosta rohkem üle talla. Järgmisena lõi kramp vasakusse reielihasesse ja see oli ka ühtlase jooksu lõpp. Krambipinge ei vähenenud, kõndisin, venitasin, masseerisin mitmeid kordi reielihast. Ühelt abivalmis jalgratturilt sain Mg-pulbrit ja vett, efekti andis oodata. Möödusid paljud jooksjad, sh Tarmo Siimsaare, Rünno Ruul !?, 2km enne lõppu ka rogaini Euroopa meister Mati Korrol. Ei noh, madalamale enam laskuda ei saanud :)

Ei tea, kas Mg-pulbrist või viimases joogipunktis manustatud soolast, lubasid pikal lõputõusul lihased,  küll kontrollitult, kuid enam-vähem korralikult joosta. Seega läks krampide tõttu füüsiliselt lihtne lõpuosa üle väärikaks maratoni lõpuponnistuseks. Väärtus seegi, ehkki vanainimese pingutused pole kõrvalvaatajale eriti esteetilised. Seega peab hoolikalt valima, millist pilti siin blogis hiljem üldse üles riputada.

Omavahelises võistluses Karmo ja Kaidoga jäin viimaseks. Karmo, kui kõige noorem mees, vajus lõpus küll natuke ära, kuid tal oli piisavalt ajareservi, et lõpetada alla 3.15, Kaido pidi samuti lõpuosas järgi andma ja oma rütmis jätkama, mistõttu sai ajaks 3.17.

Minul tuli 3.21.39, mis oli väike pettumus. Samas kukkusid veel tahapoole sellised tugevad konkurendid nagu Urmas Kaljurand ja Reigo Lehtla.

Et soovitud aega joosta (3.15), peaks minema kolme nädala pärast Tartu maratonile. Kahjuks või õnneks on sellel ajal TAOK 8-tunnine rogain, kus üritame korralikku sooritust koos Marjega. Sellel aastal ei tohiks korduda eelmise aasta krambijama.

Kuid Saaremaa 3-päeva jooksule olen end kirja pannud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läbitud Tallinna maraton peaks sellele võistlusele kindlasti positiivselt mõjuma.

SEB maratoni tulemused


3 comments:

Anonymous said...

EMV pikal rajal edestas M50 võitja kõigi teiste klasside võistlejaid keskmise kilomeetri ajaga. Ainuke kes kiiremini jooksis, oli M21E klassi võitja.
Siin kiidetud M21E klassi kolmas ei oleks oma keskmise kiirusega N21 klassis medalitki saanud.
T

eduardp said...

Siis oli ju hästi, et pikale rajale ei tulnud, oleksin pidanud eliidimeestega võistlema ja kindlalt medalita jääma :)

Eks Suuntol saab jälle metsas tirida.

Anonymous said...

Pallipõrgataja on tavaelus suurepärane massöör. Mind on 2 korda poolsurnud seisust ellu tagasi toonud. Ühel juhul ei olnud perearstidest ja muust süsteemist mingit kasu, aga Joosepi nõu ja jõuga sai selja korda paari päevaga. Tartu piirkonnas soovitan soojalt. Ravikäsi OÜ
SR