neljapäev, 25. september 2014

Esmakordselt Tuvi pargis

Öine sprint Tuvi pargi kvartalis. Pime, vihm. Helkivad pealambid. Entusiastlikud korraldajad ja võistlejad.  Ootusärevus. Start.

Rahu, ainult rahu. Kohe graažide vahele kinnijooks. Tagasi. Rahu. Läbipääsu ei näe, kaart veepiiskadega kaetud. Ah jah, seda treppi ma tean. Alla, väravast läbi, tee peale. Punkt.

Kiire jooks, punkt müüri peal. Kas vasakule või paremale? Vasakult ringi. Tegelt pole vahet.

Raamatukogu tagant raamatukogu ette. Üks tüdruk kannul. Kõhklen, tüdruk teab kindlalt, mida teeb. Möödun. Vaatan kaarti. Tüdruk ei vaata, liigub. Möödun jälle.

Väike jänesehaak. Möödun tüdrukust jälle. Tundmatu nägu, aga kindlalt liigub. Kiirelt. Pikal lõpuetapil möödun. Finišis küsin nime. Kairi. Vaatan õhtul veebist - advokaat.

Suurt viga ei teinud, kuid koht M35 klassis alles viies. Rahul, kuid ei ole ka. Peaksin siiski olema, sest öösel joosta ei julge. Aga äkki ei jõua?

Ei, vorm tundus olema hiilgav, maratoniväsimus kadus eile. Pea? Jah, pea töötab aeglaselt. Silmad? Jah, hästi ei näe ka. Kõrvad? Ei, need ei puutu asjasse.

Lihtsalt vana? Jüri Tarmak vaatab pikalt otsa ja ei mõista. Ütleb, et inimene on täpselt nii vana, kui ennast tunneb.

Tal on vist õigus.

Tulemused

PS. Marekilt kvaliteetne kaart ja huvitav rada. Äge.

Kommentaare ei ole: