Monday, June 10, 2019

Palav, nii palav ehk Läti MV 24h rogainis

Võtsime seda Läti MV-d kui treeningut Hispaania MMiks. Mis ei tähendanud sugugi, et läksime Tõnu Ilvesega niisama peale. Ikka oli soov hea tulemus teha ja oma klass võita.

Töönädal oli olnud väsitav, reedene päev eriti tempokas. Uue nädala esmaspäeva hommikul oli vaja  jõuda lennukile ning ees ootasid pingelised päevad. Ometi tundsin end reede õhtul Šigulda lähedal asuvas Hotel Santas hästi. Üht-teist jäi siiski ostmata - vorstikesed, joogipulber või tabletid, geelid. Kalevi pähkli-šokolaadibatoone ja Kirjut Koera oli kaasas omajagu. Oluliseks toiduks ka pakk kuiva toitu koos kiirsoojenduspakiga (karbiidiga?).

Miks ma kohe toidust räägin? Aga sellepärast, et seekord kaotasin lahingu energiapuuduse tõttu. Batoone oli, kuid mitte miski ei läinud 10. tunnil sisse. Vesi, mida kandsin seljas 2 liitrit, ajas oksele. Nagu oleksin esimest korda rogainil, teadmata, mida organism vastu võtab. Kuid nii see oli, sest ilmastikutingimused olid äärmuslikud ja kurnatus kuumusest ei taandunud ka öösel.

Temperatuur oli Inčukalnsis laupäeval üle +30 kraadi. Esialgu tundus täitsa mõnus. Tegime plaani sellise, et kohe kaardi kaguossa nõgeseid ähvardavasse piirkonda ei lähe. Nagu enamus tiime valisime alguseks kirde- ja põhjaosa ilusad männimetsad. Seal oli tõesti väga kena, kuid kuumava päikesega krõbekuival samblal joosta polnud kõige ressursisäästlikum. Jooki kulus palju, samas juba 2. tunnil oli ootamas joogipunkt.

Liikusime esialgu koos Kaminskis-Liepinaga jt lätlastega, Mati Preitof - Sass Pritsik olid natuke tagapool ja Heno Ivanov - Raul Kangur eespool. Reigo Lehtla - Alexander Tonis valisid viimasel hetkel päripäeva ringi ja läksid esialgu kaardi kaguossa viludamasse piirkonda.

Palav oli ja joogipunkti minnes nägin kaardil vaid topsikut, mitte aga punast täppi. Sealt tuli esimene väike viga. Joogipunktis sõin ära kaks pähklibatooni, maitsesid väga hästi. Panime kõik joogikotid ja pudelid vett täis (a 2,5 l), kuid Tõnu kartis ikkagi, et jääme veepuudusesse. Järgmine veepunkt oli umbes kell 22-23 õhtul.

Kella 16-ks, so siis 4 tundi peale starti oli organism korralikult ülekuumenenud. Kuna meile jäi tee peale ette ilus karjäärijärv, siis otsustasime seal supelda ja mootorit jahutada. Kokku kulutasime aega ca 15 min, kuid see protseduur oli liialt meeldiv ja vajalik, et ära jätta. Peale ujumist suutsin ühe võileiva ära süüa.

Jätkusid väga ilusad maastikuosad, kohati rohkem, kohati vähem reljeefsed. Oli võimsaid orge ja kõrgeid künkaid. Alates 4. tunnist ei näinud me jooksjaid, kõik kõndisid, nagu meiegi. Kaasvõistlejaid oli üldse vähe, ehkki üritus ise oli korraldatud väga vingelt. Alates infomaterjalidest (tõsi, eelinfo oli läti keeles) kuni SI-Airide ja GPR-träkkerite kasutamiseni. Maastik väärinuks samuti kõrgetasemelist tiitlivõistlust.

Ah jah, enne kaartide jagamist oli osavõtvate riikide (Läti, Eesti, Uus-Meremaa) lippude masti tõmbamine koos Läti hümni laulmisega.

Tehniliselt saime orienteerumisega kenasti hakkama, kuid probleeme tekitasid kraavide ületused. Jalgu ei tahtnud märjaks ja ennast poriseks teha ning palju aega läks mahakukkunud palkide või kopratammide otsimisele. KP 75 juures olin juba ujuma minemas, kott üleval pea kohal, kui teisele kaldale ilmunud Sulev Kuiv näitas, et eespool on tamm.

Suured ringid tegime veel näiteks KP56 ja KP93 juures, kus leidsime teistest kõige kaugemad üleminekukohad.

10. tunnil jõudsime kauaoodatud joogipunkti. Seis oli üsna vilets, sest miski sisse ei läinud ja kaasavõetud sooja toidu jaoks vajasime vett. Juhtus aga nii, et vett joogipunktis polnud! Paar võistkonda ootasid korraldajate poolt lubatud vett ja nii jäime meiegi sinna. Peale korralikku sääskede toitmist saabus lõpuks ka vesi, jahe ja karastav. Kallasin seda kuivtoidule peale, panin selle soojenduskotti, kus soojenduselement oleks pidanud veega reageerima. Kahjuks ei teinud midagi ja peale pikka ootamist üritasime Tõnuga seda külma kartuliputru sisse ajada. Toit oli väga vastik ja jäi ainult loota, et magu need mõned lusikatäied ära seedib. Olime selles veepunktis pool tundi. Natuke sai küll energiat juurde, kuid seis kõhus oli väga küsitav. Samas erinevalt Tõnust minu suu kuiva leiba ja vorsti vastu ei võtnud.

Peale pausi võtsime veel 52 ja lõikasime 88-st alla lõunasse, jättes välja edelanurga punktid, sest hakkasime graafikust oluliselt maha jääma. Ehkki võistluse alguses olime 2h ees.

Vaim hakkas murduma ja tekkis mõte see pull lõpetada. Tõnu oli valmis edasi võitlema, kuid ma ei saanud mätaste vahel hästi liikuda, kramp ähvardas reielihasesse lüüa. Iga kord, kui vett võtsin, säutsusid säärelihased. Kummaline, sest stardist oli möödunud 12 tundi.

Punktis 95 oleksin soovinud minna koduteele piki elektriliini ja koguda tee pealt punkte. Tõnu keeldus riskimast kraavi/oja ületusega KP97 juures. Nagu hiljem selgus, ei leidnudki vanameistrid Kivikas-Tasa-Nurm seal ületuskohta. Seepärast läksime ringiga läbi KP83 ja koju mööda asfalti.

(Siit edasi on jutt kirjutatud Istanbuli lennukis).

Kui kord murdumine oli toimunud ja eesmärk kadunud, oli raske sundida karavani edasi liikuma. Tundus, et ka Tõnu jõud rauges peale motivatsiooni kadumist. Kodutee võttis aega ca 2,5h, väikesed lisahaagid kahe punkti võtmiseks selle sees. KP85 asus suure pelleti- ja palgitöötlemistehase vahel. Töö käis seal ka öösel, müra oli kõvasti. Kuid oli kuidagi hea tunne vaadata, et keegi teeb ka reaalset tööd, mitte ei väsita end väheolulise seikluse või idealistliku maailmaparandamise jutuga.

Jõudsime keskusesse kell 5.20 hommikul, Kivikase punt ja Virve Orav-Eha Arb olid ärganud ning sättisid end hommikusele ringile. Kurnatus oli selline, et isegi Coca ei tahtnud hästi sisse minna, makaronidest rääkimata. Tõnu tundus olema täitsa normis, kuid ei söönud.

Kui 10. tunnil oli silme ees Tšehhi rogainil pakutud külm lahtine õlu, siis peale lõpetamist enam õlut ei tahtnud. 1,5 l keefiri kadus aga kui kerisele ja seda ka Matil. Peale selle aasta Taliharja jõin hommikul ära 6 klaasi piima, sama vajas ka Mati. Midagi nendes piimatoodetes ikka on.

Me polnud ainukesed, kes rajalt enne lõppu ära tulid. Mati ja Sass lõpetasid 8. tunnil ja lasid endale auto järele saata. Mati oli rajal üsna kustunud, palavus pole talle kunagi sobinud. Ka jook oli otsas. 8. tunnil transporditi keskusesse ka segavõistkond Lauri-Ruul-Venelaine. Alguses hästi liikunud Ivanov-Kangur hakkasid kustuma kolmandal tunnil ja liikusid 10. tunnil KP98-st, sealt, kus meie vett ootasime, jalgsi 2,5h koju. Põhjust hetkel ei tea, loodetavasti kommenteerivad.

Reigo ja Alexander tegid aga terve ööpäeva väga tugevat tööd, läbisid üle 130 km ja said üldvõidu. Supertulemus, eriti veel sellise ilmaga. Ka Sulev Kuiv liikus oma lätlasest kaaslasega rahulikult terve aja ning võitis superveteranide klassis esikoha.

See võistlus oli väärtuslik kogemus, vaatamata sellele, et olen neid 24 rogaine palju teinud. Samas ei mäleta, et oleksin kunagi niimoodi murdunud. Vanadus? Raske öelda, kuid üks on kindel, et sellistele väljakutsetele peab minema puhanult ja paremini ettevalmistunult. Eelkõige tegi tuleviku suhtes murelikuks, millist toitu rasketes tingimustes kaasa võtta. Täitsa algaja tunne jäi sisse. Ehk tõesti rohkem marmelaadi-laadseid geele, võib-olla Cocat ja valmis kohvisegusid, kartmata, et kott liiga raske saab. Testima peab veelkord sooja toidu tegemist, toimiv karbiit oleks ehk selle võistluse päästnud. Parim variant oleks muidugi võistluskeskuses käimine, seda enne ööd. Kuid lätlased olid seekord punktid nii pannud, et väljumiskohti oli keskusest 3 ja läheduses vaid odavad punktid. Needki asusid söögikohast üsna kaugel.



Kokkuvõtteks võib aga öelda, et tegemist oli suurepärase võistlusega, ka oma soorituse osas miski kripeldama ei jäänud. Tuli nii nagu tuli, loodetavasti läheb teinekord paremini. Ehkki tagasisõidul arutasime Matiga, et peaks need 24h rogainid ära lõpetama, vähemalt sportlikud väljakutsed. Kuid päev on mööda läinud ja … rasked hetked ununenud.

Tulemused
GPS-träkid

Loodetavasti lisandub ka mõni pilt korraldajatelt.

Kaart GPS-träkiga (kahjuks ei näe helesinist joont hästi)


Originaalkaart





Monday, June 3, 2019

Pikk tee voortel. Kuremaa Xdream

Selle aasta Xdreami seriaal jätkus 2. osaga. Ma polnud seda osatäitmist küll varakult ette planeerinud, kuid kuna nädalavahetus osutus vabaks ja treening enne Läti 24h rogaini vajalikuks, siis võtsin klubikaaslaste Taivo ja Mikk Tali poolt otsitud kolmanda liikme koha rõõmuga vastu.

Tõotas tulla rahulik kulgemine, sest ei Taivo ega ta vennapoeg Mikk polnud eelnevalt korralikult treeninud, näiteks ratast polnud kumbki sõitnud 2 aastat. Mul oli sellest ükskõik, sest ka 8 tundi rahulikus tempos liikumist väsitab keha omamoodi. Lisaks tahtsin avastada Vooremaad, mulle üsna tundmatut, kuid väga ilusat Eestimaa piirkonda. Ka Taivo, kelle vastutusalas on Jõgevamaa arengud ja planeeringud, soovis Vooremaad kondimootori abil väisata.

Kohe tahaks öelda, et rajameister Urmo Libliku poolt pakutud formaat sobis mulle. Ei mingeid varjatud trikikaid, sai kaarti rahulikult ette lugeda, sportlased said täiega panna. Orienteerumiseks oli tõeline maiuspala Kassinurme mõhnastikus. Eks mõningaid üllatusi oli ka, kuid seda juba järjekorras. Siiski tuleb mainida, et A-rada on viimastel aastatel muutunud füüsiliselt üsna nõudlikuks ja treenimata inimestel ei soovitaks sellest osa võtta. Seekord läbis täisraja natuke üle poole 32-st võistkonnast.

Sobis, et kanuuetapp oli üsna võistluse alguses. Kuremaa järvel oli korralik lainetus, mistõttu pidi olema ettevaatlik, et mitte ümber minna. Mul oli neid kogemusi mitmeid ja korrata poleks seda tahtnud. Nägime ühte ümberkäinud paati kaldast parasjagu eemal, õnneks siiski mitte väga kaugel ja abi pakkuma ei läinud. Meenus kohe aprillikuine vesi Klooga järves, kus Makuga lootusetult vees ulpisime, jalad hõljuvas mudas poolkinni. Tänu kahe kanuutiimi abile saime kanuust natuke vett välja valada ja ise sinna sisse ronida.

Kanuusõiduga suuri vahesid ei tekkinud, parematega ehk 15 minutit. Küll aga oli ettearvatult suure osakaaluga rattasõit. Meie võistlus lõppes KP27 juures, kus kolmekesi rattahajutusest kokku saime ja punkti komposteerima läksime. Siis selgus, et Mikul on SI-pulk kadunud. Otsisime rohust, kus ta istus ja meid ootas, kuid ei leidnud. Mikk otsustas pulka otsima minna, meie läksime Taivoga kahekesi edasi.

Väikese üllatuse saime KP29-s (56), kus punkti rajal ei leidnud. Veel oli seal segaduses 3 tiimi. Kahtlustasime, et ilmselt pandi punkt valesti paralleelsituatsioonile ja seal see oligi. GPS-i tiimidest panid vist kõik peale Duncani punkti leidmata edasi. Duncan sattus lihtsalt valele rajale.

Nagu mainitud, oli tõeline maiuspala orienteerumine reljeefikaardil Kassinurmes. Sellest tehniliselt keerukama Xdreami orienteerumisena meenub öine Kääriku reljeefikaart, kus tiimikaaslased Margus Marrandi (Maku) ja Tiit Tähnas tegid väga head tööd ja väljusime metsast teisena.

Olime Taivoga üsna hoolikad, kuid nii mõnigi punkt tuli korraliku PT-ga.
Tünga saime oma eelviimase punktiga (79), kui tulime KP75-st ja lugesime end vale objekti nõlvale. Sinna läks ehk 10 minutit.

Eks see üks hea depressiooniravi oli.


Kui tüngadest veel rääkida, siis eriliselt huvitav tillikas oli KP60, kus enamus tiime tegid läbi paraja peataoleku ja väikese seikluse. Täiesti mõttetusse kohta metsas tekitati tugev ja lai rada.

Tünga saime ka nn joonel asuva punktiga. KP61 oli kenasti tee ääres, kuid KP62 asukoht oli näidatud eraldi fotol, mida me ei osanud võistluskaardilt vaadata. Panime mööda.

Pikkjärve voore järskude nõlvade järel tundis Taivo end üsna kurnatult, kuid suutis siiski veel kenasti liikuda. Matemaatilise lisaülesande lahendasin kahendikke, kolmandikke ja kuuendikke kokku liites, kuid midagi jäi vist märkamatuks ja vastus tuli 8 1/3 m3 (õige oli 9 m3).

Pikkjärve jalgsietapile järgnes pikk kojusõit läbi Palamuse. Kuna kell sai just 19.00 ja kontrollaeg lõppes, siis ei jõudnudki me "Kevade" teemalist ristsõna lõpuni lahendada ja koos kolme tiimiga liikusime otse 7 km kaugusel asuva Kuremaa poole. Fred lükkas Jürgenit ja mina Taivot. Viimati sai nii palju kaaslast rattal lükatud Kärstna etapil 2008, kui Kait oli esimest korda Xdreamil ja rattas veel nõrk.
Aega läks küll pea 9 tundi, kuid füüsiliselt oli seekordne Xdream mulle kerge. Eriti vinge tulemuse tegi aga Taivo poeg Uku-Laur (pildil), kes koos kahe mulle tundmatu kaaslasega saavutas A-rajal III koha!

Tulemused
GPS-träkid
Pildid SIIT
VIDEO (Youtube)


Monday, May 27, 2019

Balti matš Rõuges

Teist nädalavahetust järjest toimus konkurentsitihe orienteerumisvõistlus maailmameistrivõistluste kaardil, seekord Rõuges. Kuna Eesti ja teiste Baltimaade koondised olid kohal parimas rivistuses, siis oli tegemist väärika ja põneva tipptasemel konkurentsiga. Meie tipud tegid nii meeste kui naiste arvestuses korralikult sooritused ja kuuest medalist põhiklassides võideti 4, sh mõlemad individuaalkullad. Koju jäeti ka mõlemad teatevõidud. Seis pole praegu paha, ehkki MM Norras toimub alles augustis.

Selle suure ürituse raames jagasid omavahel maid ka veteranid. Juba mitmendat korda Eestis võistlev M55 klassi moskvalane Alexey Zujev ütles, et käib siis kvaliteetset orienteerumist nautimas. Moskva ümbruses seda hästi teha ei saa ja ega ma osanud ka soovitada, kuhu ta peale Soomet veel sõita võiks.

Olen Rõuges varem enam-vähem hakkama saanud ja lootsin, et saan nüüdki. Teadsin, et TONi neljapäevakul tuusamine ei maksa siin midagi ja lisaks heale tehnilisele sooritusele peab ka kiiresti jooksma.

Tavaraja alguses tundsin end väga ebakindlalt. Esimese kahe punktiga suurt viga küll ei teinud, kuid kõhklemine asukohas ja pidurdamine tõid pea minutilise kaotuse liider Tiit Talile.

Kuid see, mis juhtus justkui lihtsa 3. punktiga, oli rohkem kui masendav. Jälle kaldusin miskipärast tugevalt kõrvale, ehkki kontrollisin suunda väga hoolikalt. Segadust tekitas ka hõre noor männik, mis kaardil oli roheline. Legendi ei vaadanud ja otsisin negatiivset pinnavormi. Vist sealt see jama algaski ja 5-minutiline viga oli tõsiasi. Süüdistasin kompassi, võitlusvaim sai kõva hoobi ja üldine raskepoolne füüsiline seisund läks veelgi kehvemaks. Motivatsiooni kadumisel läksid nõlvad palju kõrgemaks.

Edasi läks enam-vähem, pidevalt kergemat läbitavust otsides. Takistusi oli rajal palju, kogu aeg oli tunne, et valisin tihedamaid ja risusemaid kohti. Suurem viga tekkis KP7-ga, kui jooksin nõlval asuvast soolaigust lähedalt mööda järgmisse sookesse kinni (viga ca 1,5 min).

Ootamatult hea õnnestumine oli etapil 11-12 kukkumine jõeorgu ja liikumine piki oja kallast. Ka seal oli palju risu, kuid üleval platool oli teiste juttude järgi üsna kehv läbitavus. Lisaks oli oja käänakust lihtne punktile läheneda, mis aitas samuti kaasa parima etapiaja saavutamisele.

Etapp 12-13 oli huvitav erinevate rajavalikute osas, kus ma kõige kiiremat, ehk altpoolt mööda rada ringijooksu ei näinudki. Kaalusin otsejooksu ja ülevalt ringijooksu vahel, kuid laiskus etapi alguses, kus kohe tõusu võtta ei tahtnud, maksis lõpuosas rängalt kätte. Ette jäänud org oli ikka nii sügav, et võttis vähemalt pool minutit enne, kui lõpuks sinna sisse laskusin.

Raja lõpuosas, alates KP14-st, kihutasin võidu kiirejalgse Zujeviga, kellele vandusin alla alles viimasel nöörilõigul.

Kokkuvõtteks tavarada ebaõnnestus ja esinelik oli püüdmatus kauguses.

Teisel päeval oli lühirada. Enesetunne polnud samuti kõige värskem, kuid see, et enam-vähem vigadeta jooksus sai 3 min hiljem startinud Mart Külvik mind 7. punktis kätte, valmistas tõsise pettumuse. Ma olin selles risus olnud ikka väga aeglane. Näiteks etapil 5-6 tegin teadlikult valiku võimalikult valge metsa järgi, kuid olin pidevalt risus ja tihnikutes kinni ning kaotasin Mardile minutiga.

Vähemalt minuti kaotasin oma teevalikuga etapil 7-8. Tõsi, esialgne plaan oli natuke teine, kuid kui jooksin teerajal liialt pikalt, valisin parempoolse ringimineku. Kahjuks oli soo ümber läbitavus kehv.

Seega sõltus sellel maastikul väga palju teevalikust ja seda ka jooksu ajal tehtud ümberjooksudest ning ettevaatamisest. Minutid lendasid väga lihtsalt siia-sinna.

Sain jälle 8. aja, kokkuvõtteks olin oma klassis 7., eestlastest 3.

Tulemused

Nüüd on mingiks ajaks orienteerumisvõistlused läbi. Järgmisel nädalavahetusel tuleb Xdreami seiklus Vooremaal ja 8.-9. juunil Läti MV 24h rogainis Incukalnsis.

Üks muusikapala ka.


Sunday, May 19, 2019

Terad ja aganad Vitipalus

Facebookis tegin enne Vitipalus toimuvaid lühiraja Eesti meistrivõistlusi lühikese sissekande teemal "Kes on Liivimaa parim orienteeruja?

Loomulikult oli selleks Timo Sild, ehkki noorem vend Lauri pakkus jällegi väga tugevat konkurentsi. Hea meel on klubikaaslase Ats Sõnajala üle, kes saavutas 4. koha, ehkki alates 6. KP-st on SI-aegadest näha koosjooksmist 3. koha saanud Kristo Heinmanniga. Samas peab sellel maastikul olema igaüks pidevalt kaardis, sest vea korral on väga raske end paika saada. (Foto: Reigo Teervalt)

Timo & Lauri Facebooki lehel on selline lause:
Suunistus Vitipalus on nagu öine orienteerumine, aga päeval. Öine suunistus Vitipalus oleks aga orienteerumine ruudus!

Minu jaoks on Vitipalu maastik ikkagi liiga keeruline. Jooksin siin teist korda elus, viimati 2 aastat tagasi MMi ajal, kui õnnestus vaid ühel päeval osaleda. Ehkki olin orienteerumiskindluse enam-vähem tagasi saanud Otepää, Rõõsa ja Kõrvemaa kaartidel joostes, ei saanud igal hetkel aru Vitipalu reljeefist. Ei aidanud ka 1:7500 kaart, mis kergendas oluliselt kaardilugemist.

Samas polnud asi ka päris lootusetu.

Esimesse punkti minek oli käänuline, kuid püsisin kenasti kaardis ja liikusin ettevaatlikult.

Teise minekul tuli viga sisse, sest oodatud oru lõppu ei tulnud ja selle asemel kaldusin hoopis paremale teerajale. Enne punkti kohtusin Aleksander Pritsikuga, kes oli startinud 3 min varem. Sellel hetkel olin 10., Mart Külvikust 1,5 min taga.

Edasi sain kindluse kätte ja liikusin agressiivselt ning täpselt. Mingi aeg oli Sass veel taga, kuid siis kadus ära. Vaatasin, et 7-8 on üks võtmeetappidest ja läbisin seda hoolikalt. Ometi ei saanud enne punktipiirkonda kaardist aru ja tegin väikese kaare ning seisaku. Õnneks lahenes asi kenasti ja olin tõusnud 4.-ks, minut taga teisel kohal jooksvast Tõnu Tänavast. Tõnu ärples natuke Facebookis, üllatusin tema enesekindluse peale. Kuid nagu selgus, oli vanameister heas hoos ja tuli hõbedale.

Etappi 8-9 pidasin lihtsaks - üle künka lamedasse ringikujulisse orgu, mille teises servas oli punkt. Sellist orgu aga ei tulnud, hoopis üks väiksem oli. Siin oleks pidanud punane tuluke tööle hakkama, kuid punnitasin ikka edasi lootes jõuda suure laiema oru põhja. Midagi nagu tuli, ka Raul Laas oli sinna jõudnud. Natuke sahmerdasime koos lootes lähedalasuvatelt tipukestelt punkti leida. Muidugi ei leidnud.

Kaardisse sain tagasi teeraja peal, mis oli punktipiirkonnast ikka väga kaugel. Enne KP 9 nägin sealt väljunud Maido Kaljurit, kes startis 6 min peale mind. Selle punktiga tegin viga 7 min. Medalilootus oli läinud. Maido aga jõudis pronksile.

Ka järgmine etapp tundus lihtne, kuid ei saanud üleval orvandist punkti kätte. Esialgu läksin liialt madalalt, pärast kõrgelt, tegin mitu ringi ja kaotasin veel 4 minutit.

Kaotust kõikidele konkurentidele tuli kalendriga, Tiit Talile lausa 14,5 minutit.

Jah, polnud parim päev. Kahjuks ei saanud järgmine päev minna vigade parandusele, nii mõnigi esimese päeva ebaõnnestuja sai teisel katsel kenasti hakkama. Kuid oli ka vastupidiseid näiteid. Vitipalus tehti kõike ja ka tugevate orienteerujate poolt.

Tulemused
     

Sunday, May 12, 2019

Jänesed Kolgakülas ehk XT Kevadrogain

Kõigepealt palju õnne kõikidele emadele emadepäeva puhul!

XT Kevadrogain toimus Kolgakülas, kohas, mida esmakordselt väisasin 2003. aastal, kui Mati Preitofiga saavutasime TAOK rogainil absoluutklassis 4. koha. Esiviisiku liikmetest olid enamus rajal ka eile, tõsi, tookordne võitja Tõnis Erm rattaga.

Seekordne rogain oli tehnilises osas kaldu rattaorienteerumise poole. Toimus rattasarja 1. etapp ja pea kõik punktid asusid tee peal või selle lähedal. Lõigetel sai ka metsas joosta, kuid punkti leidmisega üldjuhul raskusi polnud. Tihedamate punktipesade jaoks oli kasutatud ilusamaid maastikke võistluskeskuse lähedal ja Pärlijõe (Pudisoo jõe) ning Viru raba vahelisel alal. Vahepeal pidi pikalt mööda teid jooksma. Jooksutreeninguks ja looduse nautimiseks oli see Kevadrogain väga tore.

Kui vaadata eilse XT Kevadrogaini tulemusi, siis asjatundjal tekib kohe küsimus, et miks enamus tiime nii vara lõpetas, ilma, et oleks veel lisapunkte võtnud.

Väga lihtne. Rajaplaneeringu variante polnud palju, isegi 5 minutiga planeerimisel. Põhiküsimuseks oli, kumba pidi rada läbida. Mõlemal juhul jäi algusossa punkt, mille võtmine tähendas väikese riski võtmist. Lääneosas oli see 27 ja idaosas 33. Kaugemad lõunapoolsed punktid 34, 48 ja 54 jäid kõigil peale võitjatiimi Lillelaid-Kallaste planeeringust välja. Isegi tugevad jooksjad Mägi-Osjamets-Mirme väristasid planeeringuga nii palju, et jõudsid lõppu 45 min varem (3:14:40) pooltühja kotiga.

Viimasel hetkel otsustasime, et võtame esialgu võistluskeskuse lähedal asuva punktiparve. Ka põhikonkurendid HH40 klassis Lehtla-Khalyapin ja Ivanov-Kangur alustasid samamoodi. Konkurendid VV55 klassis Kaljur-Pritsik alustasid vastassuunas ja suundusid kaardi lääneossa. Jooksin esmakordselt koos Pritsiku rogainikaaslase Jaak Rohtsaluga, sest XT Talverogaini partner Tõnu Ilves otsustas pühapäeval Tartus maratoni joosta, olla emadepäeva puhul toeks oma kaasale Elinile.

Meie plaan nägi igal juhul KP33 äravõtmist. Kuid kui konkurendid Ivanov-Kangur ja Lehtla-Khalyapin selle meie ees joostes argusest välja jätsid ja ka meid plaanitud 43-82 asemel 43-52-e poole tõmbasid, loobusime samuti. Ai see oli valus ja väga vale otsus, mida juba poole tunni pärast, st 2,5h enne lõppu kõvasti kahetsesin.

Ivanov-Kangur liikusid väga hästi ja pikal tee-etapil 25-66 olid mitusada meetrit eespool. Reigo tiimist saime ette enne KP65, kus nad väristasid veekraavi ületamisega ja tegid seetõttu suurema ringi. Kaardil on Lehtla-Khalyapini rada roosa joonena (eraldi aknas avades näeb kaarti suuremalt). Etapil 55-73 tegime aga meie väikese kaare ja nad said mööda ning hakkasid tasakesi edumaad kasvatama.

Olin kindel, et kõik kolm HH40 tiimi lõpetavad samade punktidega (205) ja kohad määratakse ajaga. Arvestasin, et jõuame lõppu 20 min varem, samas olime konkurentidest natuke aeglasemad. Konkurentide orienteerumisvigu oli sellel kaardil raske loota.

Kuid mida tegid Lehtla-Khalyapin, kes kadusid silmist peale KP44, oli uskumatu. Alexander arvutas talle omasel viisil pool rada jooksu ajal ette ära ja leidis, et nad jõuavad ära võtta KP48! See oli vähemalt 4 km lisajooksu ja üliriskantne otsus. Selgus, et nad olid ka ainsad julged rogainijad sellel üritusel ning kuna õnnestus jõuda finišisse 2 sek enne kontrollaega, siis ka üliedukad, saavutades üldarvestuses 2. koha. Selle kõrval tundub arusaamatu võitjate ettevaatlikkus, kes ei julgenud lõpuaosas võtta KP33, ehkki aega oli terve kalender.

Lehtla-Khalyapin tegid lõpus tõelist maanteejooksu, kus välistasid lõiked läbi metsa. Etapil 72-91, kus Viru rabas oli keeluala, läksid nad ringi mööda teed ja edestasid meid kahe minutiga. Tõsi, pidin seal paar korda kõndima, sest krambisähvatused lõid reide. Samas ringijooks KP23-st lõppu näitas, et ajud neil selle tempo juures enam palju ei töötanud. Otseminekuga võitsime neid seal 2 minutiga. Seega oli neil lõpuni aega küll, kuid et aeg ilusti täis joosta ja üritusest maksimum võtta, pandi ringiga. Teise koha saavutamiseks jäi neil varuks veel 1 sek.

Läbisime 32,7 km, üldkokkuvõttes olime 7., VV55 klassi võitsime. Jaaguga sobis meil koostöö väga hästi.

Tulemused
GPS träkid

Tuesday, May 7, 2019

Rogaini MM 2022 - Ukraina või Tšehhi?

Mai lõpus valib IRF 2022. aasta rogaini MMi toimumiskoha. Esitatud on kaks pakkumist: Ukraina ja Tšehhi Vabariik.

Enne veel, kui tutvustan mõlemat pakkumist ja soovin arvamust parema valiku osas, tuletan meelde, et sellel aastal toimub rogaini MM 27.-28. juulil Hispaanias, La Molinas ja 2020. aastal USAs Sierra Nevadas, Californias.  Hispaanias osaleb üle 800 võistleja vähemalt 32 riigist, kellest rohkearvulisemad on järgmised (17. aprilli seisuga):
Hispaania - 191
Läti - 85
Venemaa - 72
Eesti - 70
Ukraina - 70
Austraalia - 61

Hispaania MMi omapäraks on võõrustajate suhteliselt väike osakaal võrreldes teiste riikidega. Näiteks 2017. aastal oli Lätis kohalikke ca 40%, 2016. aastal austraallasi kodumandril veelgi rohkem. Samas on Hispaania MMi tase tugev ja medaleid saada pole lihtne. Kuna paar aastat tagasi otsustati IRFis häältega 11:11, et maailmameistrivõistlusi hakatakse pidama üle aasta, ei toimu 2021. aastal MMi.

Korraldamistaotlused aastaks 2022

Ukraina


Pakkumise leiab SIIT. Piirkonnaks paljudele tuttav Tšernovtsi. Ukrainlased on korduvalt taotlenud MMi korraldamist, kuid seni pole see neil õnnestunud. Ebaedu põhjuseid on olnud mitmeid, kuid üheks olulisemaks sõjaline seisukord Ida-Ukrainas. Tõsi, Euroopa MV-sid on Ukrainlased korraldanud juba 3 korda ja viimati eelmisel aastal. Ma ise seal ei käinud, kuid esines rida probleeme, mis olid seotud kaardi kvaliteedi ja puuduolevate või valesti paigutatud punktiga.

Üheks nõrgaks küljeks on ka pakutava rogainimaastiku varasem intensiivne kasutamine (2004 URC, 2005 URC, 2006 ERC, 2009 URC, 2017 ERC), samuti kaardi piklik kuju, mis vähendab rajavalikuid.

Ukraina pakkumise tugevaks küljeks on suur ja kogenud organisatsioon ning kohaliku omavalitsuse toetus, kindlasti ka huvitav maastik. Peakorraldaja on IRFi nõukogu liige Volodymyr Lipka ja rajameister kogenud Efim Shtempler.

Tšehhi

Pakkumise leiab SIIT. Rogaini piirkond jääb Tšehhi idaossa, keskusega Staré Město's. Tšehhis on varasemalt läbi viidud kahed MMid (2002 ja 2012) ning Euroopa MV aastal 2015. Tšehhide korraldus on reeglina hea, ehkki ka 2012. aastal Prebuzis juhtus nii mõnigi apsakas (näit ülipikk järjekord stardi lähedal asuvas KPs).

Samas on korraldustiim väga kogenud: peakorraldaja Jan Tojnar on IRFi juhatuse liige, rajameister on Krejčík Zbyněk, volinik IRFi nõukogu liige Miroslav Seidl.

Kodusel MMil on kindlasti rohkelt osalejaid ka Tšehhist, miskipärast ei taha tšehhi rogainijad teistesse riikidesse väga reisida.

Kralický Sněžníki  mägine maastik on kindlasti põnev.

KOKKUVÕTTEKS:
Kumba riiki eelistad Sina?

Arvamused Facebookis

Saturday, May 4, 2019

Ilves-3 Otepääl

Ilves-3 2019. Pikka juttu ei tule.

Reede õhtul oli o-sprint Pühajärvel, õigemini krossijooks kaardiga. Hea võimalus sundida end jooksma kiiremini kui tahaks. Kuidas välja tuli, näitab protokoll. Iga sekund maksis.

Laupäeval tavarada Otepää kaardil. Väike väsimus maatöödest sees, kuid ootamatult kiiresti sai Andres Laas mind 4 minutiga kätte (5. KP-s). Vale teevalik 1-sse punkti (+30 sek), õnnetu mineraalmaa otsimine etapil 3-4 ja suur kõrvalekalle punasest joonest (+2 min), kõvasti tõusumeetreid. Jällegi 3. koht välismaalaste järel. Tulemused.

Pühapäeval lühirada Apteekrimäe kaardil.
Vihma sadas, +4°C. Oleks tahtnud sooja pesu alla panna nagu eile. Siis hakkas väga palav. Samas konkurent Andres Laas läks jälle lühikese käistega särgiga. Tegin sama, kuid panin alla õhukese T-särgi.
Täna oli füüsis palju parem. Suutsin agressiivselt joosta ja tõuse võtta. Mõni tõus (punkti 7-91) oli üsna jõhker.

Esimene etapp oli harjumatult lühike. Enamus võistlejaid koperdas natuke.

Etapp 1-2 oli tehniline. Väga hästi läbis selle venelane Alexei Zuev ja sai üle minuti edu teiste ees. Ise ilmselt õiget rada ei tabanud ja seejärel keerasin liiga vara mineraalmaalt punkti võtma. Viimast polnud ja otsus järgmise seljandiku peale minna oli õige. Punktis kohtusin 2 min varem startinud Mart Külvikuga.

Ta jäi taha kuniks ma tegin etapil 4-5 üheminutilise suunavea, edasi-tagasi jooksu. Mart läks ette ja rohkem teda ei näinud.

Enne KP10 läksin liiga vara nõlvale, klubikaaslase Liis Lille järel (N70). Liisist sain küll mööda, kuid kaotasin risusel nõlval konkurentidele 30 sek.

Foto: Georg Rute
Punktist 11 finišisse oli põhimõtteliselt füüsiliste võimete katse. Olin üks kiiremaid (8:08). Tõnu Ilves jooksis 8:05, teised põhikonkurendid 24-28 sek aeglasemalt.

Huvitav oli see, et kolme päeva kokkuvõtteks said venelane Zujev ja rootsieestlane Laas võrdse aja. Mulle siis 3. koht nagu kõikidel päevadel. Kui sprindis kaotasin Laasile 3 sek, siis täna 2 sek.

Tulemused

Järgmiseks stardiks natuke sõjakat muusikat: Bretooni marss


Wednesday, May 1, 2019

Xdream Märjamaal - miks ka mitte

Xdreamid on sellel aastal nö plaanivälised üritused. Kuna möödunud nädalavahetusel olin kodus, siis tekkis hea võimalus pikemaks meeleolukaks treeninguks Xdreami kaudu. Andsin Foorumis oma soovist teada ja üsna kohe tuli ka Urmas Tammemäelt pakkumine osalemiseks nende tiimis Mikskamitte (nr. 23) koos Aimar Liiveriga. Tundsin mõlemat, sõbralikku ja rahulikku kaaslast, sh nende füüsilisi võimeid. Tõotas tulla üsna rahulik päev. See sobis, sest A-raja läbitegemine on ka aeglasema tempoga väsitav ettevõtmine. Xdream Märjamaal oli ahvatlev ka seetõttu, et piirkond oli minu jaoks täiesti tundmatu. Ehkki olen sadu kordi Märjamaalt mööda sõitnud, pole iialgi sellesse alevikku sisse põiganud.

Sellel aastal on mul kaks olulisemat võistlust - juuli alguses Riias toimuv veteranide orienteerumise MMi sprint ja juuli lõpus 24h rogaini MM Hispaanias. Nende kahe, üsnagi erineva ala edukaks sooritamiseks on vaja rohkem joosta nii linnasprinte, kui läbida tundidepikkusi väsitavaid rogaine-seiklusi. Õnneks mõlemaid võimalusi jagub.

Xdream algas rattasõiduga. Varakult sai selgeks, et rattas on meie tempo pigem tagasihoidlik. Mis seal ikka, võtsin asja rahulikult kuni esimese punktini, kus KP-jaama ümber oli võistlejaid nagu mesilassülemis. Jaamast ei saanud keegi SI-Airiga märkepiiksu kätte. Üritasime ja üritasime samuti, korra läksime isegi tagasi, kuid tulemuseta. Olime võistlejaterivi lõpuosas, kuid miskipärast tuias seal ringi emotsioonitu kala näoga Silver, mees, kes oleks pidanud tulistama rivi ees. Finišis olidki nad kõige ees, mis tõestab veelkord, et alguse rapsimine, üldse igasugune rapsimine Xdreamis edu ei too.

Rattaetapil polnud midagi keerulist ja oli tunne, et saab ka edaspidi rahulikult kaloreid kulutada. Ehkki rajameister, Soome kuulsa, hommikul lõppenud 10Mila teatejooksu eduka orienteerumisklubi KooVee noortetreener Elo Saue hoiatas ette, et sel korral tuleb ka pea tööle panna. Etteruttavalt ütlen, et pea seekord tööle ei hakanud. Üllatus saabus üsna pea.

Kanuuetapi algus oli väga huvitav - natuke sõitu ja siis jõekäärude vahele jalgsi punkte otsima. Minul olid ilmakaared segi, kuid Urmas kontrollis olukorda ja tema abiga saime punktid ilusti kätte. Sain rinnuni märjaks. Kanuusse jõudsime suurest grupist natuke ees ja kohe panime allavoolu minema. Tsipa imestasin, et järgmised jäid kaugele maha. Tundus, et liigume kanuus hästi.

Kasari jõgi oli kanuusõiduks põnev. Väikesed kärestikud olid madalad, pidi osavalt kivide vahel tüürima. Istusin taga, teised käisid kahekesi punkte võtmas. Jõe ääres olid talud, pügatud õuemuru jõeni, päike... Ilus.

Ühel hetkel nägime Seiklushundi segatiimi Joosepit ja Sirlet, kes olid kanuus kahekesi koos rattaga (!??). Siis tuli vist TEMPO, samuti kahekesi ja rattaga. Urmas hakkas keskel hoolikalt kaarti vaatama ja selgus, et kanuuetapi lõpus on igal juhul vaja rattaid.

Olime jõudnud just kohta, kus maantee oli jõele kõige lähemal. Tõsi, seda idapoolses küljes. Läänepoolset sirget teed nägin alles kodus paremate GPS-träkke järele vaadates.

Hüppasime Aimariga kaldale ja panime jooksuga tagasi kanuuetapi algusesse. Urmas sõitis edasi KP18-sse, kus pidi siis Aimariga kohtuma. Jooksime heas tempos 4,4 km, kiirusega alla 5 min/km. Tundsin end kergelt ja tugevalt, isegi natuke imestasin. Tagasi sõitsin kahe rattaga, natuke Aimariga koos, kuid siis tuli tema poolt ainuõige ettepanek, et paneb ees minema ja kohtume kõik uuesti kanuuetapi lõpus.

Esialgu oli teise ratta vedamine vaevaline. Lenksud tahtsid kokku minna, põlv kippus samuti teist ratast lööma, Urmase ratta kaardilaua jäik serv tegi paremale käele kõvasti haiget. Sain lõpuks kiiruse üles ja siis see juhtus - mõlema ratta konksudega lenksud haakusid üksteise taha kinni ja õhulend tuli äge. Põrkasin peaga vastu maad, kuid õnneks oli kiiver peas. Kerge põrutuse tagajärjel võtsin mõned sekundid aega toibumiseks ja siis alustasin valuliku vasaku käe randmega uuesti sõitu.

Suurema tee peal läks asi lõbusamaks, sest tuul oli tagant ja omandasin tehnika. Ninast jooksis natuke vett, mis kõditas ninaalust, kuid pühkida ei saanud seda kuidagi. Tunne oli nagu juuksuritoolis, kus äralõigatud juuksekarvad kõditavad, käed on aga riide all kinni ja sügada ei saa.

Ristumisel suure teega panin otse, sest vaatasin kaardilt, et saab ka sealtpoolt. Lugesin ära mõned talud jõe ääres ja eeldasin, et küll nende vahelt mõni tee ikka läheb. Kaart oli kribu ja muud midagi sõidu pealt ei näinud. Aiandusühistu lõpus aga selgus, et siit otse ei saa ja tuli 1,5 km-ne lisasõit kahe rattaga. Kuid see polnud veel kõik.

Silla peal nägin, et Aimar ootab Urmast KP19 juures (!?). Hõikasin, et mingu KP18-sse, Urmas ootas seal.

Ise aga panin mööda asfalti rattavahetusala poole, lootes, et seal saab rahulikult lebotada seni kuni kaaslased kanuuga kohale jõuavad.

Sipa mõisa juures lugesin ära tiigi ja peale seda keerasin vasakule teerajale. See teeke vahetusalasse ei viinud ja keerasin kohe tagasi asfaldile. Tee peal ees oli fotograaf (mitte Aldis Toome), kes esialgu kaamerat ei tõstnud, kuid viimaks mõtles ümber ja tegi ühe klõpsu ka hallipäisest seiklejast. Sättisin end sirgelt istuma ja naeratasin, sest sellised peavad ju positiivsed Xdreami pildid olema. Lootsin, et ehk õnnestub ka pildile jääda, kuid tagantjärgi eksisin - 520 pildi hulgast ennast ei leidnud. Hakka või selfisid tegema.

Mis aga juhtus, oli see, et fotosessiooni ajal ei märganud ma vasakule suunduvat teekest, 20 m tehtud pöördest edasi. Fikseerisin natuke kaugemal oleva tee ja liikusin sinna. Sõitsin ja sõitsin, kuidagi ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Samas teisi teid ka vasakule ei läinud. Seal liikus veel rattureid kahe rattaga, mistõttu kõik tundus olema õige. Ainult vahetusala ei tulnud. Keegi tuli vastu ja ütles, et oleme mööda sõitnud, üks tuli tagant ja ütles, et vahetusala on eespool, ta just tuli sealt.

Sõitsin siis kahe rattaga talle järele ja lõpuks see vahetusala tuligi. Viisin ühe ratta üle silla ja kui tahtsin teisele järgi minna, mainis üks korraldaja, et A-raja omad peaksid siia kolmekesi ratastega tulema ja vaadaku ma hoolikalt kaarti.

"Mis A-raja... Mida? Kurat, ma olin ju B-rajakate keskel. Nagu vaenlase tagalas" käis mõte läbi pea.

Egas midagi, viisin ratta tagasi teisele poole jõge ja hakkasin tuldud kruusateed tagasi sõitma. Veel 3,7 km, sedapuhku vastu tuult, aeg-ajalt märgates, et mingi teine ratas on mulle käe külge jäänud.

Seega sõitsin kahe rattaga  9 km rohkem kui vaja, kokku ca 16,5 km. Urmas ja Aimar ei pidanud mind vahetusalas kaua ootama, seega võistkonnale sellest lisatreeningust suurt kahju ei teinud. Küll aga selgus, et Urmase selg hakkas Aimari ootamise ajal tõsiselt valu tegema ja vahetusalas suutis ta üsna vaevaliselt kõndida. Võtsime Sipa mõisapargis aeglase kõnniga punktid ära, sest Urmas lootis, et ehk läheb kõnniga seis paremaks. Ei läinud ja kuna asi tundus tõsine, võimatu jätkamiseks, pidi Urmas raske südamega etapi katkestama.

Mis seal ikka, juhtub ja nüüd tuli otsustada, mida edasi. Laiskus puges juba kehasse ja mott oli maas, kuid liiga vara oli lõpetada. Seega jätkasime Aimariga, sõitsime ratastel juba mulle tuttavasse vahetusalasse 4 km lõunasse. Päris pikk maa tundus.

Kenasti tegime 6 km pikkuse ortofotoga orienteerumisetapi, kus hakkas kohati üsna palav. Kohtusime tiimiga nr. 17, kes olid rataste järele jooksnud kanuuetapi lõpust, seega ca 7,5 km. Võtsid üritust nö täie raha eest.

Edasi tuli pikem rattasõit Märjamaa suunas, kus Aimaril läks raskeks ja tempo langes. Suurt midagi ei juhtunud, peale ühe minu poolt tehtud Sussanini lõike läbi metsa, kus kaotasime mitu minutit. Vahepeal tuli punkti juures olevad tähed üles kirjutada, kuid peale kolme punkti see tegevus ununes. KP-le lähenedes oli põhiküsimuseks, kas SI-Airi pulk ikka piiksu teeb. Kord tegi, teinekord mitte.

Nähes Aimari seisundit, millele kindlasti mõjus kanuuetapi ajal rataste järele tehtud tempokas jooks, mõtlesin, et veel üks rattaring oleks ehk liiast. Samuti teadsin, et Aimari rulluisuoskus pole kõige parem. Ehkki tundsin ka ise väsimust, järgmistest etappidest loobumise mõtet ei edastanud. Õnneks tuli laululava juures selle ettepanekuga välja Aimar ise. Otsustasime võtta veel võsa taga oleva punkti 150 ning minna finišisse. Igasugused ronimisharjutused olid minu jaoks välistatud, sest vasak ranne oli väga valus. Torniharjutust polekski me suutnud teha, tõenäoliselt isegi kolmekesi.

Kokku tuli üle 6h korralikku kestvustreeningut, kus suurem väsimus läks üle alles järgmise päeva lõunaks. Õhtuse Rocca al Mare sprindi ajaks oli kõik jälle ok. Seega läks pühapäevane Xdream täie ette, kus kogu aja liikusin, tõsi küll, suures osas mittevajalikke liigutusi tehes. Kaaslased olid toredad ja see oligi peamine.

Mis edasi

Nagu alguses kirjutasin, on vaja viia end heasse sprindijooksu vormi, samuti saada enesekindlust metsaorienteerumisel ning kuivatada lihaseid ülipikkade distantsidega rogaini jaoks. Tuleb teha valikuid nagu:
- tuleval nädalavahetusel Ilves 3 Otepääl Libahundi 6h rogaini asemel Pakri saartel;
- Läti 24h rogaini MV Inčukalnis (8.-9. juunil) Expedition Estonia asemel (21.-22. juuni). Viimasele saaksin küll esmakordselt minna, kuid nädal enne Riia MMi sprinti pole nii pika maa läbimine mõistlik.

Lähiajal on plaanis veel XTsport Kevadrogain Kolgakülas, Eesti MV lühirajal Vitipalus (18. mail) ja Balti matš Rõuges (25.-26. mail). Võimalusel tahaks juunis Läti luitemaastikul käia.

Tulemused
Pildid (Aldis Toome)
VIDEO

Monday, April 22, 2019

Jüriöö pikk sprint Viljandis


Jüriööjooks on orienteerujate pidupäev, mis sellel aastal toimus juba 60. korda. Viljandis olid olemas kõik tingimused pidulikuks meeleoluks - MMi kogemusega laululava, istumiskohad, mugav soe spordihoone pesemise ja LIVE-ülekande jälgimisvõimalusega, traditsiooniline rongkäik hobuste ja tõrvikutega, lossimäed, tublid korraldajad JOKA klubist. Ka Priit Poopuu poolt tehtud rajad olid head, kus kiire sprindiorienteerumine vaheldus tempomuutustega järsunõlvalises metsas. Viljandi vanalinna seekord ei kasutatud (või ei saanud kasutada), aga eks seal on ka juba joostud.

Jooksin 1. vahetust Harju OK veteranide võistkonnas. Oleme veteranidena nii mõnedki Kalevipojad võitnud, kuid nüüd, kus meie tiimi keskmine vanus on 59, suurt lootust poodiumikohale pole. Eriti pikas linnasprindis. Samas tahaks meeskonna heaks ikka teha oma parima soorituse, ükskõik, milline see lõpptulemus ka ei tule. Kui kõik liikmed võtavad kõik punktid, on juba hästi. Eelmisel aastal Tartus me sellega hakkama ei saanud.

Stardis oli veel valge, kuid üsna varsti läks pimedas. Minu Viljandi jooksude kirstunaelaks on igal korral saanud Valuoja ümbruse künkad kohe Lossimägedest lõunas, kus kaardist midagi aru ei saa ja seda ka päeval. Nii läks ka seekord.

Kohanemine 1:5000 kaardiga võttis aega, mistõttu tulid mitmed möödajooksud. Teel 3. KP-sse jooksin teerajast üle, ehkki paljud eesolijad läksid sealt. Tundus liiga vara ja kui olin äkki ühe kõrge mäe jalamil, ei jäänud muud üle, kui sellest üle ronida. Teisel pool nõlval aga punkti polnud. Ka Ülo Viru oli seal segaduses. Jooksin valele poole punkti võtma, paika sain kaugel vastasnõlval oleva lageda järgi. Viga 2 min ja hea grupp oli kadunud.

Edasi nikerdasin Ülo Viru ja Aivar Meindokiga. Sain neist jooksuga ette, kuid peale pisivigu olime jälle koos. Viga 30 sek KP5-ga, väike haak etapil 6-7, ümber staadioni ringijooks etapil 8-9, hekki kinnijooks etapil 9-10, vale teevalik etapil 10-11, kus ma ei näinud nõlva keskel olevat rada. Seda rada ei lugenud kaardilt hästi välja ka hiljem kodus laua taga.

Avavahetuse võitja, klubikaaslane Ats Sõnajalg, sai oma põhikonkurendist Sergei Rjabõškinist lahti etapil 7-8, kus viimane tegi hajutuspunktiga korraliku vea. Temal oli punkt 42, Atsil lihtsam 63.

Ma ei mõistnud, miks kõik need vähesed konkurendid etapil 11-12 otse läksid ja lisakõrgust võtsid. Inertsist läksin ise ka.

Etapi 13-14 lahendasin nii nagu ei plaaninud. Esialgu tahtsin minna ida poolt ringi, kuid sattusin lahtisest väravast aia sisse. Vastujooksnud Priit Överus arvaski, et läksin keelualasse. Mina aga ei saanud aru, miks kõik mäkke üles jooksevad. Kui aga nägin kaardil "suurt" jõge, siis loobusin sellest variandist. Tõenäoliselt  olid kõik variandid enam-vähem võrdsed, kuid igasugune kõhklushetk ja edasi-tagasi jooks tõi suure ajakaotuse. Nagu sprindis ikka.

Kuna konkurente eriti polnud, siis hobuste võiduajamiseks ei läinud. Tõstsin natuke kiirust peale vaatepunkti ja selle ringi aeg 10:42 polnud paha (vähemalt 50 sek kiirem Tiit Talist).

Lõpetades olin oma vigaderohkest jooksust üsna pettunud, sest 5 min oleks ikka kiiremini saanud. Lõppkokkuvõttes see võistkonna jaoks midagi ei tähendanud, sest kõik tiimikaaslased (Marje Viirmann, Mati Preitof, Gea Rennel ja Maido Kaljur) tegid üsna kehvapoolse soorituse.  Võitsime oma klubi juuniore 1 sekundiga, tõsi, seda küll mitte vahetus konkurentsis, sest mõlemad olime lõpus ühisstardis. Meie kahe võistkonna vahe oli selles, et põhiliselt pisikestest Kaljuritest koosneva võistkonna 5 liikme vanus kokku oli 57 aastat (!), meie kõige noorema liikme, ehk minu vanus oli aga 58. Veteranide võistkonna vanus kokku oli 295.

Ats võitis esmakordselt Jüriööjooksu 1. etapi. Tõsi, väga tugevad konkurendid puudusid, kuid Atsi head vormi näitab ka päeval Ekideni Eesti MV esikoht, kus ta jooksis 5000m 15:37-ga.


Tulemused
GPS-träkid

Pildid (Aldis Toome)

ETV klipp (alates 11:33)

Otseülekanne (JOKA, 5 osa)



Jüriööjooksu kaart 47 aastat tagasi (J.Tasa)