teisipäev, 31. detsember 2019

Aastalõpust ja natuke ka aastast

Alustaks aastalõpust.

Ligi 10 päeva tagasi jooksin Rocca al Mares Vana-aasta maratoni. Ikka selleks, et Taliharja jaoks pikem maa läbida ja ennast testida. Üksi ei viitsi 25-30 km joosta, teistega koos on alati lihtsam.

Kuid ei olnud sel päeval lihtne. Hommikul oli kõva (töö)väsimus ja ilmselt juba ka väike haigusevimm küljes. Oleks tahtnud voodisse tagasi mina, viskasingi pikali, kuid ikkagi ajasin end üles ja läksin starti. Keha teinekord petab.

Jällegi, nagu aasta tagasi, jooksin koos vendade Hendriksonidega, kes võtsid asja samuti rahulikult. 5.15 min/km tundus väga ok, aeglasemalt ei osanudki liikuda. Kaks 8,4 km ringi läks enam-vähem, kuid siis hakkasin tundma kerget raskust. Kõht valutas kogu aeg kergelt, kuid peale poolmaratoni, st 3. ringi keskpaika, läks asi päris jamaks. Sealtpeale kõndisin üsna palju ja kummaline küll, kogu energia kadus ära ja kõik kohad hakkasid krampi kiskuma. Enne 3. ringi lõppu istusin veel sinises plastikputkas, kiiret polnud, sest jooks oli selleks korraks läbi. Olin täiesti kutu ja seda juba peale 26. km! Mõned sümptomid viitasid arstliku kontrolli vajadusele ja tõsisemale ravile. Kuid nagu hea sõber Aks ütles, et siis on veel kõik hästi, kui parandada on võimalik. Aeg sõita, aeg remontida (nagu autoga, pildil).

Rocca al Mare kooli saunalaval oli päris palju rajalt äratulnuid. Janar Juhkov läks jooksma võidu peale, kuid esimene ring teatemaratonil võttis liiga palju jõudu, mis sundis peale 3. ringi katkestama. Tema oli ka ainuke, kes oma jooksu pärast põdes. Raio Piiroja tuusas 3 ringi ajaga 4 min/km, kuid kui kukkumine tuli, siis ootamatult ja  järsku. Temale jäi siis 4 ringi 5-st. Tauno Riibak  piirdus isikliku joogikotiga samuti 4 ringiga ja mõni 4 ringi mees oli seal veel. Kõik peale ühe arvasid, et see oli hea treening. Nii minagi, kõhuvalu leebus tasapisi saunalaval ja kehasse tuli lõpuks ka soe sisse.

Õhtul olime pere keskel (Lee teeb pilti).

Jõulude ajal olin küll maal, kuid poolenisti siiski Türgis. Töö tahtis tegemist ja puhkamiseks pole sellel aastal väga palju võimalusi olnud. Füüsilist tööd teha ei suutnud, haigus oli sees ja keha väga nõrk. Ühel päeval õnnestus Keilas/Tallinnas siiski arsti juures käia ja analüüse teha. Eks näis.

Siis tuli lauahoki MM, ca 35 aastat hiljem. Sellest mängust kirjutasin umbes aasta tagasi. Klassivend Peeter Veske ajas korraliku tasemega seltskonna kokku. Ehkki ma ei mängi omast arust üldse kehvasti, jäin seekord 4.-ks. Kuid äge oli. Peeter ja poeg Alari said koduseinte toetusel kaksikvõidu. Mängud olid tasavägised.

Kahe vooru vahel musitseeriti-improviseeriti.


Aasta on olnud Türgi keskne, sport on teisejärguline. Jooksen ikka, kuid kerget tunnet pole olnud.

Sportlikus mõttes oli aasta tore. Tervist oli, see peamine. Tööde vahepeal sai käia nii veteranide orienteerumise MMil Riias kui rogaini MMil Hispaanias. Mõlema kohta on olemas sissekanne blogis. Riias tegin täitsa rahuldavaid omal tasemel jookse, rogaini MMilt jäi medal saamata. Suur viga hommikul, motivatsioonilangus jne. Kuid ka natuke nõrk võitlusvaim, mis lõpuni ei kestnud.

Järgmisel aastal olen jälle kirjas veteranide orienteerumise MMil, Košices, Slovakkias. Eks näis, kas õnnestub minna. Muud suuremad sportlikud plaanid hetkel puuduvad. Eestikaid teen nii nagu töökalender võimaldab.

pühapäev, 8. detsember 2019

Kaardiinimene

Pilt SIIT
Mõtlesin sellele postitusele juba siis, kui ilmus Eesti Rahvusatlas, sest tunnen end kaardiinimesena ja atlase tellimine oli enesestmõistetav asi.

Eile pidasid paljud kaardiinimesed - Tartu Ülikooli geograafid -oma eriala õpetamise alguse 100ndat aastapäeva. Mina küll geoloogina nende hulka otseselt ei kuulu, kuid oma maastiku- ja kaardihuvist ning paljude geograafidest tuttavate, sh õpingukaaslaste tõttu on hingesugulus selle valdkonnaga tugev.

Seda blogi alustasin kunagi 10 aastat tagasi ka seepärast, et siia sai panna erinevaid kaarte (eelkõige orienteerumiskaarte) ja fotosid. Olen alati üritanud looduses toimunud seiklusi visualiseerida kaardil nii lihtsalt ja lugu jutustavalt kui vähegi oskusi ja aega on olnud, kulutades selleks sageli palju enam aega kui teksti kribamisele. GIS-andmete ja kaarditarkvarade kasutamise oskus on võimaldanud seda teha ja muuhulgas toonud ka leiva lauale.

Lapsepõlves mäletan, et võisin kaarte pikalt vaadata, ilma, et sealt üldse infot oleksin tahtnud välja lugeda. See oli nagu omamoodi meditatsioon. Muidugi nägin maailmajagusid ja ookeane, maismaaobjektide kontuurjooni, kuid mingit erilist kaardihuvi ei mäleta. See tuli hiljem, siis, kui hakkasin maastikul ja matkadel käima ning asukohad ruumis said oluliseks. Füüsilis-geograafilised kaardid on alati olnud lemmikud, nii sisu kui värvide poolest. Pruun, roheline ja sinine on looduse värvid ja sobivad kaardil hästi kokku. Palju aastaid oli kodus seinal hästi suur kiletatud NLiidu füüsilis-geograafiline kaart, millele poes pealesattumine oli väike ime.

Ehk annab ka see harjalise pintsliga joonistatud pilt 2. klassi joonistusvihikust mõningaid vihjeid matkahuvist, egas muidu poleks me Agu ja Jüriga kunagi 2. klassi kooliekskursioonilt jalga lasknud (lugu on SIIN). Mets, mägi ja veekogu peavad igal seiklusel olema.

Orienteerumiskaardiga kokkupuude oli esmakordselt vist 1972. aastal, kui Arvo Kivikas tuli meile, st Tartu V Keskkooli, orienteerumist õpetama. Esimene trenn oli Vapramäel ja ehkki pidime kõik koos kaardiga punktist punkti liikuma, tegin seda üksinda, ühendades punktid otsemat teed pidi. Vea tegemist ei mäleta. Seega tundub, et siis oli kaardist arusaamine ja orienteerumisoskus kohati parem kui praegu, ligi 50 aastat hiljem. Samal aastal hakkasin Tartu neljapäevakutel käima ja tundsin end kaardiga metsas üsna koduselt.

Orienteeruja, rogainija või seiklussportlase jaoks on kaart esmatähtis. Maastiku ja kaardi kokkuviimise mäng on põnev, kilomeetrid mööduvad märkamatult, veatu sooritus toob rahulolu. Vead lisavad põnevust, ka nendega peab hakkama saama.

Geoloogi jaoks olid kaardid samuti igapäevaseks töövahendiks ja töö tulemuseks. Topokaarte saime kasutada, ehkki selleks pidi NLiidu ajal olema eriluba. Käsitsi joonistasid kaarte peamiselt tehnikud, minu geokeemilisi kaarte tegi Erki Vaino ehk "kunstisell".

Tõeline kaartide tegemine algas aga arvutite ajastul.

See võis olla aastal 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses oli vaja trükkida Eesti geoloogilise aluspõhja kaart mõõtkavas 1:400 000. Sõitsime siis koos Kalle Suuroja ja kellegagi veel Tartusse, et Regio Kastani tänava pisikeses kontoris kokku leppida selle kaardi digitaliseerimise, disaini ja väljatrüki tingimused. Isa ja poeg Jagomäed olid sõbralikud ja konstruktiivsed, ahjusoe tuba õdus.

Kojusõidul hakkas aga peas kerima, et miks me ei võiks ise digitaalseid kaarte teha. Tootsime tohutul hulgal erinevaid kaardiandmeid ja paberkaarte, digimaailma oskusteta andnuksime aga kõikide digiandmete õigused teistele.

Pöörasin Rootsi Geoloogiteenistusega tehtava BITSi andmebaaside koostööprojekti digitaalkartograafiaks ja GISiks. Ostsime kalli Integraphi tarkvara Mapping Office, kolm 386 arvutit ning alustasime kaardiandmete digitaliseerimist. Digisime ise 1:200 000 topokaardi kihid, mis said aluseks kõikidele hilisematele seinakaartidele. Siis polnud topokaardi andmekihte veel saada, Regio oli need enda jaoks koostanud. Hiljem ostsime veel mitu MapInfo tarkvara, mida kasutati siis Maa-ametis, nagu ka MicroStationi programme. Kiira Mõisja tegi meile koolituse Mapping Office'ist (MicroStation, MGE jm), Reet Killar Maa-ametist kiirendas Mapinfo oskuste omandamist. Aasta oli 1993.

Siis hakkas neid geoloogilisi (teema)kaarte tulema kui laudu saekaatrist. Keerukamaid ja mahukamaid kaardiandmeid (näit kvaternaarisetete alade kihte) tootsime veel ka Rootsis nende võimsate vahenditega. Koos Kristian Teiteri ja Unne Tombergiga tegime Keila linna esimese seinakaardi. Kaart tuli küll ebatraditsiooniliselt rohelist värvi, kuid oma värvilahenduses päris mahe.

Aastast 1997 tegin järgnevad 14 aastat lõputul hulgal igasuguseid planeeringu- ja teemakaarte ning GIS-analüüse, seda põhiliselt koostöös E-Konsulti ja Andres Levaldiga. Planeeringuline mõtlemine oli väga kaardikeskne, nende mõtete kujundamine kaardil võttis alati palju aega. Lihtne oli aru saada, kui kaart oli inetu või miski ei sobinud, küll aga oli keeruline leida mitmekümnele kihile lahendus, kus kogu info oleks olnud hästi loetav ja samas ka esteetiline. Siin on igaühel kusagil sein ees, tõeliselt head kartograafid eristuvad selgelt. Mina nende hulka ei kuulu, ehkki tegin ka päris mitmesuguseid turismikaarte.

Näiteks Endla looduskaitseala kaart (oli suurelt Endla LKA keskuses)

Ida-Virumaa turismikaart (turismivoldikus)


Peale 2 aastat Maa-ameti geoinformaatika osakonnas töötamist, kus loomulikult oli kogu tegevus seotud ruumiinfo, kaartide ja geoportaaliga, sattusin praegusesse töökohta EE-s.

See asutus oli aga täielikult Exceli usku, kus kohanemine võttis omajagu aega. Ehkki ruumiandmete töötlus polnud võõras tegevus, geoloogias ei saagi nii olla, on kaartidel ja joonistel siiski vahe sees. Kuid pole hullu, oleme kohanenud ja ruumiinfo töötlus ning tulemuste esitamine kaartidel, maavarauuringute planeerimine ning seisukohtade tõestamine kaartide abil on toiminud ja toimub nii siin- kui sealpool piiri.

Tulles tagasi Eesti Rahvusatlase juurde, siis kujutan ette, kui raske võis olla sinna kaartide valimine. Esialgu kontseptsiooni leidmine, siis lõputul hulgal huvitavate kaartide väljajätmine, kõhklused viimase hetkeni jne. Kui ise hakkasin siia sissekandesse kaarte juurde panema, siis ei leidnud üles päris mitmeid olulisi ja ilusaid töid. Loomulikult jäid tuhanded välja, kuid sellega pole probleemi, internetist leiab veel nii mõndagi.


pühapäev, 10. november 2019

TON NATO Taga Metsas

Üle pika aja sain jälle kaardiga metsa. Õigemini, paljude kaartidega.

Mait Tõnisson tegi oma TONi tiimiga omaaegse KOKU Jooksuga sarnase võidujooksu, kus ühisstardiga suunarajal tuli võistkondadel läbida erinevaid etappe erinevate kaartidega. KOKUl olid need küll vanad kaardid, kuid siin väga erineva mõõtkava, vanuse ja sisuga topokaardid.

Juba enne võistlust plaanisin panna blogipostituse pealkirjaks "Riika vs Marje, kahe kange õe...jne". Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, põneva võistluse lõpetas minu ja Riika saamatu mäluorienteerumise etapp, kus raskusi tekitas põhjasuuna paikakeeramine ajus, mistõttu tuli käia mälukaarti vaatamas lausa 3 korda (etapid 36-37-38). Ometi läksime esimesel väljaminekul viga tegema koos Mati ja Marjega. Nemad said joonele kiiresti, meil tuli viga kokku üle 20 min.

Samas ei läinud ka edaspidi kõik hästi, mistõttu möödusime Anu Malts'a tiimist kolm korda. Asi tegi juba nalja ja seda ka nii mõnelegi kaardivahetuse punktis olnud TONi abilisele.

Et kus siis veel nalja sai?

Etapp 40-41 oli nö valgel kaardil. Soos tuli hoida kindlat suunda ja nii punktini jõuda. Ühel hetkel, natuke liiga vara, hakkas paistma kõrge vallseljandik. Kas tõesti kaldusime nii palju paremale? Kiire korrektuur soo poole, kus mingit kõrgemat kohta (kõrgemaid puid) näha polnud. Kuniks taipasin, et valge kaardi all on veel üks kõrge nõlv. Nüüd oli suund ja asukoht kadunud ning päris keeruline oli punkti 41 üles leida. Lõpuks saime tee järgi end paika, kuid 9 minutit viga oli tehtud.
Samas kerge polnud teistelgi, Matile ja Marjele kaotasime vaid 1:20.

Viimane suurem viga, millega lugejaid, eriti Tarvo Jõeste't, rõõmustada, oli vana topokaardi järgi orienteerumine etapil 41-42. Kuna kaardi mõõtkava oli 1:25 000, siis hakkasime punkti ootama liiga vara. Lõpuks saime kitsa oosi alguses end paika ja seda koos võistkonnaga Anu Malts - Anneli Aas. Rohkem me neid ei näinud, õnneks. Viga tuli siin jälle 8-9 minutit, mis viis meid üldjärjestuses ikka päris lõpuossa.

Mingil hetkel said erinevad kaardid ära kasutatud, järele jäi vaid LIDARi reljeefijoonte kaart. Mis veel? Kuna tegemist oli sõjaväelastele augustikuus läbiviidud ürituse koopiaga (puudus vaid ujumine), siis pidi mingi masohhistlik etapp olema. Ja see tuligi - ligi 1,2 km ortofotot ja seda peamiselt soos.

Esimene mõte oli suunduda lõunasse musta joone ehk tee juurde, kuid joon meenutas pigem kraavi ja loobusime. Põhja pool paistsid olema kõrgemad kuivemad künkad, kuid ka sinna oli pikk maa. Soos oli aga esialgu hea liikuda ja nii me suuna järgi otse läksimegi.  Möödusime Viljar Vainola tiimist ja ka seiklusspordi  konkurendist Maret Hallikma'st. Soo viimane kolmandik oli aga väga risune ja märg, jalad hakkasid külmetama.

Tuli ületada ka üks lai kraav, kus mina riskisin libedal kasepuul, Riika aga sammus selja taga kraavist üle piki kindlat jalgealust - kopra tammi.

Võistluse teises pooles möödusime küll paljudest kaasvõistlejatest, Marje ja Matiga jäi aga vahe pool tundi.

Lisan siia mõned kaardid rajalt, puudu 1: 2500 kaart (punktid 52-56) ja mäluorienteerumine.

Kokkuvõtteks väga lahe üritus hea ilmaga. Kindlasti annaks korraldajatel ressurssi kokku hoida nii, et kohe alguses anda võistlejatele kätte kõik kaardid. Vaid mäluorienteerumise juures oleks pidanud olema inimene (et sohki ei tehtaks).
Mait ja Co, tehke seda ka järgmisel aastal.

Tulemused
SI-ajad

Rajameistri koondKAART





pühapäev, 3. november 2019

Madis 30

Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.

Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).

Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.

Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).

Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.

Foto: Peeter Ploom
Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.

Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.

Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.

Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.

Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.

Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.

Palju õnne!


esmaspäev, 7. oktoober 2019

XX TAOK rogain Vetlas

TAOK rogain on meie rogainide isa. Või ema, kellele mis meeldib. Ta oli esimene selletaoline Eestis, Andres Kääri poolt maaletoodud võistlusformaat ja juba algusest põnev ning rahvarohke. Sportlikus mõttes kõige prestiižikam kohalik rogain, mis oma pika traditsiooni ja hea korralduse tõttu on pea alati leidnud auväärse koha minu võistluskalendris.

Esimesed kaks rogaini, mis toimusid Mägede külas ja Voosel, läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles Paunküla rogainiks 2002. aastal moodustasime Mati Preitofiga võistkonna. Esimest ja viimast korda rogainide ajaloos sadas hommikul maha ligi 10 cm-ne lumekiht. See tegi nalja, ehkki alguses oli päris külm. Mälestused sellest rogainist on eredalt meeles nagu ka kõikidest teistest. Iga kord, kui sõidan autoga Ardust mööda, meenub koht, kus Matiga maja tagant maanteed ületasime, siis kohe ka viga tegime ja kus 2 lõpukilomeetrit piki maantee serva jooksime ja kannatasime. Tasuks kohe absoluutarvestuses 4. koht, vaid 1 punkt puudu kolmandast (SIIN). Sama koha saime ka järgmisel Kolgaküla rogainil, võrdsete punktide juures kaotasime pronksi. HH40 võidud muidugi tulid ja neid kogunes ka hiljem omajagu.

Foto: Natalia Vinogradova-Gemperle, 2013
Marje Viirmanniga alustasin "koostööd" 2005. aastal Nõva 24h EMi rogainil. Kolmekesi saime rajale alles 10 aastat tagasi, so Oandu rogainil, mis läks meil täiesti aia taha. Sealtpeale olen jooksnud põhiliselt koos Marjega ning 2016 ja 2017. aastal edukalt ka koos Maido Kaljuriga. Kõik KEKRSK (Harju OK) klubikaaslased.

Vetla rogain 2019. Nüüd siis teist aastat järjest olin rajal jälle koos Marje ja Matiga.

Võistluseelne töönädal oli pingeline ja seisund haigeks jäämise piiril. Kurk reageeris valusalt igale ärritusele, ööl vastu laupäeva läks aga väga valusaks. Hommikul olid kahetised tunded - justkui tahaks väga minna, kuid kas tasub tervisega riskida. Perearst oleks kategooriliselt keelanud, kuid teadsin, et tugev füüsiline stress aitab organismil end kokku võtta ja haigusest jagu saada. Lootsin sellele. Keha ei olnud pingutuse jaoks nõrk.

Ilm oli karm, segu Paunküla lumest ja Sõõru külmast vihmast. Temperatuur 0 kraadi ümber. Lühidalt, parim ilm 8-tunniseks kurguraviks.

Nööri valmistas seekord ette Marje, 54 km planeeritud läbimist koefitsiendiga 1,3 (41 km linnulennult). Üsna alguses saime aru, et Kakerdaja raba ekskursioon jääb seekord ära, punktid olid liiga pikkade vahemaade järel ja lühendasid liiga palju mõõdunööri.

Minu ettepanekul võtsime ära ka mõned 3-punktised teravnurgad ja tegime raske otsuse minna läbi kraavitatud raba, mis hiljem osutus vesiseks-lumiseks heinamaaks. Marje oli küll kõvasti vastu, kuid see oli ainuke võimalus ülejäänud plaan edukalt kokku siduda. Tegime oma rajast ilusa kujundi, mille Tarvo Jõeste ära illustreeris.

Olen väga tänulik peakorraldaja Lauri Leppikule, kes on meile alati GPS-träkkeri kandmiseks andnud. See kohustab ja isegi motiveerib. Lihtsam on teha võistlusjärgset ülevaadet. Nagu ikka, kandsin GPSi mina. Reeglina jooksen ees, Mati kõige taga. Põhimureks oli, et kas Mati jaksab peale 5. tundi veel joosta. Õnneks oli ilm külm ja etteruttavalt võib öelda, et jaksas, isegi väga hästi, ehkki vahepeal oli ka raskemaid hetki. Vedamiskumm jäigi seekord kasutamata.

Üldse oli üks imelik rogain. Varbad külmetasid hullumoodi lumelörtsisel heinamaal joostes, tavaliselt jooksmise ajal nad ei külmeta. Panin esimest korda TAOKile selga suusapluusi, ehkki kartsin, et hakkab liiga palav. Hoopis vastupidi, pidin ka kileka külma tõttu paari tunni pärast selga ajama. Riided olid vihmast ja puudelt langenud märjast lumest niisked, ilm mõne üksiku plusskraadi juures, sealjuures päikese all. Näpud külmetasid märgades rattakinnastes kõvasti. Samas mõjus see külm meile hästi. Mati tundis end erksana, minul ei tekkinud krampe. Jõin kogu 8h rogaini ajal vaid 300g spordijooki, kuid käisin 6 korda põit kergendamas. Marje, kes muidu on üsna külmakartlik, oli end kenasti riietega varustanud ja ei külmetanud märkimisväärselt.

TAOKi rogain on üks õige rogain ka seetõttu, et siin ei ole jalgrattaid. Viimased teevad punktikohad lihtsaks ja igavaks. TAOKi rogainis peab aga orienteeruma ja võib-olla sellepärast meil siin ka hästi läheb. Lisaks saab enne starti pikalt rada planeerida, välistades juhuslikkuse. Sellega tahan öelda, et rajameistrid - karkudega Lauri Leppik ja Raivo Pellja tegid huvitava raja. Ehkki 23 tundus olema täiesti mõttetu punkt - ühelt poolt jõega piiratud, teiselt poolt jälle liiga kaugel teistest punktidest, leidus ikka neid, kes sinna läksid.

Raja läbimisest ka natuke.

Läksime kõigepealt lõunasse, kus kõige rohkem kaotasime läbitavuse tõttu aega etapil 44-59. Ka sügavate ja laiade veekraavide ületamine 42 ja 27 vahel võttis aega, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Enne 59 otsisime paremat läbipääsu, kaotasime kontrolli täpse asukoha üle, kuid saime siiski ilusti õigesse kohta.

Etapil 35-40 hakkas tee peal rahet sadama. Marje pani goreka selga ja vajutas tuimalt kõige ees. Lülitasin ka automaatkäigu sisse, kuniks märkasin, et paremale poole jäi tiik. Oi kurask, olime jõe koolmekohast mööda pannud. Edasi suundusime punkti 48, Marje jälle kõige ees, mina taga lõikamisvariante kaalumas, sest olime pool tundi plaanist maas.

Ühel hetkel olime kusagil. Vasakult tulema pidanud rada ei näinud keegi, mina isegi ei vaadanud sinnapoole. Pöörasime itta ja kõrge nõlva lähedal oli õnneks loha. Punkti piirkonnas oli palju segaduses võistkondi, kes kõik otsisid KPd valest kohast. Mati oli otsusekindel, suundus võsa vahele lõunasse ja üllatuseks ei lõppenudki seal kõrgendik. Kõrgeima künka otsast punkti leidsimegi. Hea sooritus keerulises olukorras.

KP51 oli kahtlane, kuid saime sellele üsna kenasti peale. Ma ei saa aga tagantjärgi aru, miks me peale punktivõttu tagasi kõrge oosi otsa ronisime, et siis jälle alla ronida. Lääne poolt läks rada ja sinna oli vaja kohe minna.

Kaardi põhjapoolses osas hakkas soe! Tõsi, lõpuni jäid veel mõned tunnid. Märkimisväärseid vigu, millega lugejaskonda rõõmustada, me seekord ei teinud. Kuid et väga igav ei hakkaks, siis ometigi tekkis ärev moment lõpus KP55-ga. Etapil 58-55 mõõtsin KP22 võtmise võimalust ja liikusin jälle kõige taga, tegelemata orienteerumisega. Vaatasin, et KP22 juures peaks meil olema 26 min aega, et võtta veel ka KP20. Tundus, et see on kenasti tehtav.

Keerasime ühel hetkel metsa, hüppasime üle kraavi, Khalyapini võistkond meie ees. Uskusin, et kõik on kontrolli all. Marje vedas, Mati tema järel. Ühel hetkel tuli kõva loha ette ja hakkasime nagu verekoerad piki seda jälge ajama. Ja sattusime tagasi kraavi peale. Asukoht teadmata. Esialgu läksime valele poole, kuid sealt tuli üks võistkond vastu, kes polnud punkti kätte saanud. Pöörasime 180 kraadi tagasi, leidsime kraavide risti ja edasi läks asi lihtsalt. Loha oli juba ees.

Täpselt samuti käitusid lisaks meile (Spordilinn) ka lätlaste Easy ning esiotsa võistkonnad Õnnevalem ja Pikad. Ka teised tugevad võistkonnad olid trikke teinud.

Foto: Ivo Kraus
Kuid selle punkti "Epic Fail" peaauhinna saab seekord Eesti Maastiku Maraton koosseisus Silver Eensaar - Tauno Riibak. Nimelt nad ei leidnudki lõpuks punkti üles, lisaks jäid selle tõttu finišisse 3 min hiljaks ja kaotasid üldarvestuses esikoha (või 2. koha, lisatud hiljem), kukkudes viiendaks!

Kui jõudsime KP22, oli meil aega 26 min. Sobis, sest paar minutit olin oma arvestuses ka varusse jätnud. Finišisse jõudsimegi 2 min varem.

Läbisime ca 50km ja saime mitmeid auhinnalisi kohti:





Õhtul oli väike palavik 37,4°C, kuid kurk oli enam-vähem ja pühapäeva lõunaks oli enesetunne juba väga ok. Meele tegi veelgi paremaks Tänaku Wales'i ralli võit ning õhtul Kirdi MMi hõbemedal odaviskes.

Mida tahaks TAOKi kiituseks veel öelda, on auhinnad, mis on seal asjalikud ja ka maitsvad. Pildil oleva vorsti olen juba ära söönud, pool juustu samuti. Kiidan tegijaid.

Kahju oli vaid, et ei võtnud seekord fotoaparaati kaasa. Oli tõeliselt ilusaid ja põnevaid jõeületusi, päikese käes sätendavaid veepritsmeid ja auravaid kaaslasi, lund-rahet-vihma jpm.

Tulemused
GPS träkid

pühapäev, 29. september 2019

Rosma sillad

Laupäevaks pakuti igasuguseid üritusi, millest oleksin tahtnud osa võtta - EE pinksiturniir Rakveres, Bike Xdream Harju-Ristis, Künnapi alpinistide kokkutulek Piiritsoonis. Eelistasin siiski peale pikemat välislähetust sõita maale Lõuna-Eestisse ja kuna tuli o-listi teade Põlva lahtiste MV registreerimisaja pikendamisest, siis sobis see jooks ka minu plaanidega.

Esialgu regasin end M21 rajale seetõttu, et enne nädala pärast toimuvat TAOKi rogaini võimalikult pikk ots teha. Siiski polnud rajapikkuste vahe M45 ja M35-ga suur ja põnevuse huvides startisin M45-s, konkurendiks ka omaklassimees Antti Roose.

Enne starti oli jalg Türgi mäejooksudest väga hea, samas polnud ammu kiiremaid liigutusi teinud ja ka orienteerumas käinud. Rosma kaart oli kohalikele vendadele tuttav plats, kus üheks oluliseks orienteerumisobjektiks oli jõgi, õigemini sillad üle jõe.

Nii ka eile. Väike pidurdus esimese punktiga ja kõhklusehetk 2. punkti juures võttis küll sekundeid, kuid esimene natuke suurem viga tuli esimese silla asukohaga. Nimelt jooksin 2. punktist vale suunaga alla ja sattusin liiga paremale ühe punkti juurde, kus Teele näitas asukohta. Ligi 50 sek viga.

Edasi oli kõik OK. Etapil 5-6 läksin ringijooksule ja vist kaotasin natuke ajaliselt. Üllatus oli aga, kui 2 min hiljem startinud Raul Kangur sai mind juba selles punktis kätte. Tema tuli 5-6 otse läbi finiši.

Edasi vajutasime kahekesi, mina ikka punktides natuke ees. Etapil 12-13 jooksime KP13 lähedale, kus minu kaardilugemine käis hoopis etapil 15-14. Olin päris segaduses, sest pidime olema üleval platool, kuid väga kõrge nõlv asus hoopis paremal. Kas tõesti olin nii pikalt mäest alla jooksnud?

Egas midagi, mäest üles ja KP14 oligi varsti käes. Nüüd hakkasin mõtlema, et küll see rajameister Raido Mitt on teinud kummalise edasi-tagasi etapi 11/15 ja 14 vahel, kuni sain aru, et olin KP13 vahele jätnud. Oi pekki, teine tõus sellel nõlval kulges juba üsna vaevaliselt. 5 min viga.

Uus jõeületus oli etapil 15-16. Jooksin alla jõelammile, seal kenad autojäljed ja paar tüdrukut - küll see sild ka olema peab. No ei olnud. Kaugel eemal nägin kopratammi ja läksime kõik sealt, läbi nõgeste ja kõrge heina. Aega võttis, aga üle sai. Kaotust ligi 2 min.

Pikal etapil 17-18 sain kummalisel kombel parima aja, järgmisest 25 sek kiirema!? Ju siis ikkagi mingi jooksuvorm oli, ehkki jalad tundusid kopsudest seekord üle olema. Antti Roose liikus kiiremini, kuid tegi ka paar viga, sh sillaga.

Tulemused
SI-ajad

Mehed (näit Kaupo Järve, Mart Külvik jt) juba suusatavad, rolleritel. Võtsin ka suusad välja, kuid alla neid vist niipea ei pane.

pühapäev, 22. september 2019

Far Far Away

Eile õhtul sattus Youtube´i lugusid näppides ette see keskkooliaegne hitt Slade´ilt. Ökul laenas plaati, mille oli ka kelleltki laenanud, vana raadio grammofoni peal panin loo nii üürgama, et sõber Aksil hakkas kõrvadel valus. Oli aasta 1976.



See on ikka vägev värk küll, et saame nüüd näha vanade lugude videosid, siis nägi ansambleid vaid plaadi ümbrisel või mõnel üksikul fotol.

Eestis oli rogainide nädalavahetus - nii Kohtla-Nõmmel kui Paganamaal. Põlevkivipiirkond on mulle tuttav nii varasematest seiklustest/rogainidest kui tööga seotud tegemistest, Paganamaa aga üsna tundmatu kant. Muidugi olen seal tornis käinud, ööbinud koolimajas 9. klassi klassiekskursiooni ajal, kuid ümbruskaudne mets ja reljeef on veel avastamata. Ehk kunagi tulevikus.

Enda nädalavahetus on olnud töine, sest pole mõtet siia kaugele Türki puhkama tulla. Põlevkivimaardla uuring tahab juhendamist-juhtimist, praegu on minu vahetus. Teisi eestlasi pole, inglise keele oskajaid oli baasis nädalavahetusel 1+1. Lisan siia, et türklased ostavad meilt teenust ja mitte odavalt.

Ilm on praegu mõnus, jooksmiseks väga sobiv. Tõusumeetreid tuleb omajagu ja keha hakkab sellega harjuma. Täna õhtul tegin väikese jooksu-matka ühe kõrgema mäe tippu. Mõnus vaheldus väikese adrenaliinilisandiga. Ei tea ju ette, kuidas üles saab ja alla ka vaja tulla. Ülesse on mägedes alati lihtsam minna, sest piki harja minekul on vaid üks teevalik. Allatulles on asi alati keerulisem, sest valikuid tekib mitu (mäeharjad hargnevad) ja nähtavus kehvem. Õnneks oli mägi lihtne.

Paar pilti tipust endale salvestamiseks.









Elamistingimused on välibaasis luksuslikud, rahvas sõbralik. Türklased väldivad omavaheliste pingete tekkimist, üritavad elust rõõmu tunda. Mis muidugi ei tähenda, et tööpingeid pole või tööd lihtsalt võetakse. Kaugel sellest.

Toit on nende jaoks väga olulisel kohal. Süüakse aeglaselt ja mõnuga. Liha peab olema, samuti värske salat ja sai.

Hommikusöök on lihtsam, kuid sealt ei puudu kunagi muna, juust, mesi/moos, oliivid.

Lõunaks on tavaliselt jahu-, läätse või jogurtisupp, mingi piimatoode, kartuli-, baklažaani- ja lihatükkidega pajatoit vm ning alati on selle juures veel riis, kas siis purustatuna või täisteralisena.

Õhtu on lõunale sarnane, alati on magustoiduks mesimagus arbuus või melon. Kordan veel, et supp ei puudu kunagi.


esmaspäev, 2. september 2019

Eestikatest ja muust

Alustaks lõpust ehk nädalavahetuse Eesti MV tavarajast ning veteranide teatest.

Tavarada

Orienteerumisvigadeta jooks tuli, kuid võtmeetapiks sai 3-4, mis oli sama ka eliidi rajal. Rajameister Kuno Rooba poolt planeeritud väga huvitav teevalikuülesanne. Etapil 2-3 jooksis tee peal vastu Savinov ja andis sellega vihje, et ringijooks on üks valikutest. Mulle oleks see variant hästi sobinud, sest endise maanteejooksjana suudan tee peal ühtlast head kiirust hoida.

Ometi lahendasin etapi otseminekuga, lihtsalt uskusin, et äkki ei ole läbitavus nii halb. Esimesel 200 meetril sain otseminekul aru, et olen lahingut kaotamas ja surusin tugevalt. Ilm oli palav, rohi kõrge, mätas pehme ning künkad väsitavad. Üsna kiiresti sai kumm tühjaks ja taastumiseks eriti võimalusi polnud. Alles peale etappi 6-7 taastusin suuremast väsimusest. Kaotasin etapiga 3-4 paar minutit, palju jõudu ja võimaluse pronksile heidelda. Rohkemaks polnud sellel päeval suuteline, Maido Kaljur ja Antti Roose olid lihtsalt tugevamad. Maido läks otse, kuid hoidis läände, Antti tuli teed mööda ringiga, mõlemal aeg 19:03. Minul 21:43.

Meeste eliit tegi igasuguseid teevalikuid, Sander Vaher sai seal paremalt poolt otsejooksuga parimana aja 13:32 (vt ülemist kaarti).

Tulemused

Veteranide teade

Olime Mati ja Maidoga favoriidid ning ainult suur ebaõnnestumine võis meid võidust ilma jätta. Alustasin ilusti, meil oli Antti Roosega teistest pikem hajutus ja suundusime varem tee pealt metsa. Mina tabasin kinnikasvanud sihi ära, Antti mitte ja läks suurele veale. Vaatepunktis, kui joostud oli 2/3 rajast, olin esimene, napilt Jaanus Reha ees. Siis aga tuli koos Jaanusega esimene viga. Ülejärgmises jooksin punktist koos Kaupo Järvega paari meetri jagu mööda ja kuna tagasikeerav teerada puudus ning lage ei läinud minu meelest kaardiga hästi kokku, siis otsustasin joostud teed edasi minna. Segaduses orienteerujaid oli seal mitmeid, Reha oli läinud, Pritsik saabumas. Ka järgmise punktiga tuli viga, kaldusin liiga vasakule (mul enda kaarti pole, jooned on Maido viimase etapi kaardil).

Ülekuumenenud peaga vaatasin kaarti ja ei saanud aru, miks punkt enne lõppu on ilma numbrita. Number oli hoopis 2 cm allpool teise rõnga juures. Otsustasin, et seda punkti pole vaja võtta, seal ju niidetud rada ning jooksin lõpus punkti kõrvalt mööda seda märkimata. Olin lõpuosa suurte vigadega hea jooksu ära rikkunud, kuid kaaslastel oli piisavalt võimalusi kõik heastada. Mati tegigi hea jooksu, Maido surus täiega ja lõpetas teisest võistkonnast 9 min varem.

Tulemus oli aga DSQ, sest mina jätsin viimase punkti võtmata...

Tulemused

EMV sprint Kuremaal

Olin tulnud Türgist välitöölt ja korralikult väsinud. Tegin seal küll igal hommikul 8 km mäejooksu (210 m tõusu), korra ka ühel õhtul 14 km ja 430 m tõusu, kuid heaks sprindisoorituseks vajasin hoopis rohkem puhanud seisundit. Uku-Laur Tali poolt tehtud kaart ja rada olid väga huvitavad ning ajasid mul juhtme ka täiesti lihtsates kohtades kinni. Ma polnud valmis sellisteks ülesanneteks ei vaimselt ega füüsiliselt. Pean end sprindis üsna tugevaks, nüüd siis kindel koht tabeli lõpus.

Tulemused

PILDID (Aldis Toome)

Sprinditeade Palamusel


Öise võistluse jätsin vahele - magasin, vaatasin Tänakut, magasin ja magasin veel. Hommikul tundsin end juba üsna hästi ning valmis võidu nimel head jooksu tegema. Olime favoriidid, kõigil tuli teha oma sooritus.

Tegin kõva jooksu ehkki lõpus tuli koolimaja ees ja taga kokku minuti jagu (!) viga. Andsin teate Marjele siiski esimesena, kes seda edu veelgi suurendas. Ühe ilusa Eesti MV medali olin seega kätte saanud.

Tulemused

PILDID Aldis Toome´lt (ma tahaksin kõiki neid pilte siia blogisse panna!!!)


Järgmisel nädalavahetusel ei plaani EMV pikale rajale minna, sest tahaks olla maal. Liiga tihedalt on neid võistlusi praegu, Türgis viibimine vähendab võimalust maal olla veelgi.
(Pildid: Lee ja Madis)

Ah, et mis ma Türgis teen? Ehk teine kord.