pühapäev, 8. detsember 2019

Kaardiinimene

Pilt SIIT
Mõtlesin sellele postitusele juba siis, kui ilmus Eesti Rahvusatlas, sest tunnen end kaardiinimesena ja atlase tellimine oli enesestmõistetav asi.

Eile pidasid paljud kaardiinimesed - Tartu Ülikooli geograafid -oma eriala õpetamise alguse 100ndat aastapäeva. Mina küll geoloogina nende hulka otseselt ei kuulu, kuid oma maastiku- ja kaardihuvist ning paljude geograafidest tuttavate, sh õpingukaaslaste tõttu on hingesugulus selle valdkonnaga tugev.

Seda blogi alustasin kunagi 10 aastat tagasi ka seepärast, et siia sai panna erinevaid kaarte (eelkõige orienteerumiskaarte) ja fotosid. Olen alati üritanud looduses toimunud seiklusi visualiseerida kaardil nii lihtsalt ja lugu jutustavalt kui vähegi oskusi ja aega on olnud, kulutades selleks sageli palju enam aega kui teksti kribamisele. GIS-andmete ja kaarditarkvarade kasutamise oskus on võimaldanud seda teha ja muuhulgas toonud ka leiva lauale.

Lapsepõlves mäletan, et võisin kaarte pikalt vaadata, ilma, et sealt üldse infot oleksin tahtnud välja lugeda. See oli nagu omamoodi meditatsioon. Muidugi nägin maailmajagusid ja ookeane, maismaaobjektide kontuurjooni, kuid mingit erilist kaardihuvi ei mäleta. See tuli hiljem, siis, kui hakkasin maastikul ja matkadel käima ning asukohad ruumis said oluliseks. Füüsilis-geograafilised kaardid on alati olnud lemmikud, nii sisu kui värvide poolest. Pruun, roheline ja sinine on looduse värvid ja sobivad kaardil hästi kokku. Palju aastaid oli kodus seinal hästi suur kiletatud NLiidu füüsilis-geograafiline kaart, millele poes pealesattumine oli väike ime.

Ehk annab ka see harjalise pintsliga joonistatud pilt 2. klassi joonistusvihikust mõningaid vihjeid matkahuvist, egas muidu poleks me Agu ja Jüriga kunagi 2. klassi kooliekskursioonilt jalga lasknud (lugu on SIIN). Mets, mägi ja veekogu peavad igal seiklusel olema.

Orienteerumiskaardiga kokkupuude oli esmakordselt vist 1972. aastal, kui Arvo Kivikas tuli meile, st Tartu V Keskkooli, orienteerumist õpetama. Esimene trenn oli Vapramäel ja ehkki pidime kõik koos kaardiga punktist punkti liikuma, tegin seda üksinda, ühendades punktid otsemat teed pidi. Vea tegemist ei mäleta. Seega tundub, et siis oli kaardist arusaamine ja orienteerumisoskus kohati parem kui praegu, ligi 50 aastat hiljem. Samal aastal hakkasin Tartu neljapäevakutel käima ja tundsin end kaardiga metsas üsna koduselt.

Orienteeruja, rogainija või seiklussportlase jaoks on kaart esmatähtis. Maastiku ja kaardi kokkuviimise mäng on põnev, kilomeetrid mööduvad märkamatult, veatu sooritus toob rahulolu. Vead lisavad põnevust, ka nendega peab hakkama saama.

Geoloogi jaoks olid kaardid samuti igapäevaseks töövahendiks ja töö tulemuseks. Topokaarte saime kasutada, ehkki selleks pidi NLiidu ajal olema eriluba. Käsitsi joonistasid kaarte peamiselt tehnikud, minu geokeemilisi kaarte tegi Erki Vaino ehk "kunstisell".

Tõeline kaartide tegemine algas aga arvutite ajastul.

See võis olla aastal 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses oli vaja trükkida Eesti geoloogilise aluspõhja kaart mõõtkavas 1:400 000. Sõitsime siis koos Kalle Suuroja ja kellegagi veel Tartusse, et Regio Kastani tänava pisikeses kontoris kokku leppida selle kaardi digitaliseerimise, disaini ja väljatrüki tingimused. Isa ja poeg Jagomäed olid sõbralikud ja konstruktiivsed, ahjusoe tuba õdus.

Kojusõidul hakkas aga peas kerima, et miks me ei võiks ise digitaalseid kaarte teha. Tootsime tohutul hulgal erinevaid kaardiandmeid ja paberkaarte, digimaailma oskusteta andnuksime aga kõikide digiandmete õigused teistele.

Pöörasin Rootsi Geoloogiteenistusega tehtava BITSi andmebaaside koostööprojekti digitaalkartograafiaks ja GISiks. Ostsime kalli Integraphi tarkvara Mapping Office, kolm 386 arvutit ning alustasime kaardiandmete digitaliseerimist. Digisime ise 1:200 000 topokaardi kihid, mis said aluseks kõikidele hilisematele seinakaartidele. Siis polnud topokaardi andmekihte veel saada, Regio oli need enda jaoks koostanud. Hiljem ostsime veel mitu MapInfo tarkvara, mida kasutati siis Maa-ametis, nagu ka MicroStationi programme. Kiira Mõisja tegi meile koolituse Mapping Office'ist (MicroStation, MGE jm), Reet Killar Maa-ametist kiirendas Mapinfo oskuste omandamist. Aasta oli 1993.

Siis hakkas neid geoloogilisi (teema)kaarte tulema kui laudu saekaatrist. Keerukamaid ja mahukamaid kaardiandmeid (näit kvaternaarisetete alade kihte) tootsime veel ka Rootsis nende võimsate vahenditega. Koos Kristian Teiteri ja Unne Tombergiga tegime Keila linna esimese seinakaardi. Kaart tuli küll ebatraditsiooniliselt rohelist värvi, kuid oma värvilahenduses päris mahe.

Aastast 1997 tegin järgnevad 14 aastat lõputul hulgal igasuguseid planeeringu- ja teemakaarte ning GIS-analüüse, seda põhiliselt koostöös E-Konsulti ja Andres Levaldiga. Planeeringuline mõtlemine oli väga kaardikeskne, nende mõtete kujundamine kaardil võttis alati palju aega. Lihtne oli aru saada, kui kaart oli inetu või miski ei sobinud, küll aga oli keeruline leida mitmekümnele kihile lahendus, kus kogu info oleks olnud hästi loetav ja samas ka esteetiline. Siin on igaühel kusagil sein ees, tõeliselt head kartograafid eristuvad selgelt. Mina nende hulka ei kuulu, ehkki tegin ka päris mitmesuguseid turismikaarte.

Näiteks Endla looduskaitseala kaart (oli suurelt Endla LKA keskuses)

Ida-Virumaa turismikaart (turismivoldikus)


Peale 2 aastat Maa-ameti geoinformaatika osakonnas töötamist, kus loomulikult oli kogu tegevus seotud ruumiinfo, kaartide ja geoportaaliga, sattusin praegusesse töökohta EE-s.

See asutus oli aga täielikult Exceli usku, kus kohanemine võttis omajagu aega. Ehkki ruumiandmete töötlus polnud võõras tegevus, geoloogias ei saagi nii olla, on kaartidel ja joonistel siiski vahe sees. Kuid pole hullu, oleme kohanenud ja ruumiinfo töötlus ning tulemuste esitamine kaartidel, maavarauuringute planeerimine ning seisukohtade tõestamine kaartide abil on toiminud ja toimub nii siin- kui sealpool piiri.

Tulles tagasi Eesti Rahvusatlase juurde, siis kujutan ette, kui raske võis olla sinna kaartide valimine. Esialgu kontseptsiooni leidmine, siis lõputul hulgal huvitavate kaartide väljajätmine, kõhklused viimase hetkeni jne. Kui ise hakkasin siia sissekandesse kaarte juurde panema, siis ei leidnud üles päris mitmeid olulisi ja ilusaid töid. Loomulikult jäid tuhanded välja, kuid sellega pole probleemi, internetist leiab veel nii mõndagi.


6 kommentaari:

Kristian ütles ...

Kas sul see geoloogiliste teemakaartide album on alles, mis me EGK-s tegime? Mõõtkava ei mäleta, kuid väljatrükk oli A3. Kunagi arvasin, et kaardid tulid ilusad. Nüüd oleks neid päris huvitav vaadata.

eduardp ütles ...

Mõtled ilmselt seda Saaremaa teemakaartide komplekti, mille kohta kantsler Ratas ütles, et nüüd on ta ühe projekti kohta ka pirukat näinud.
Seda on otsitud ka Geoloogiakeskuse inimeste poolt ja küsitud, kuid ma ei tea midagi. Pole ka pilti sellest esimesest Keila kaardist, mis oli aastaid linnavalitsuse saali seinal :)

Andrus M. ütles ...

Kodumaise GIS ajaloos on ju tore urgitseda :) Looduskasutuse infokeskuses digisime 1:50 000 kihte juba NL ajal. Salastatud O seeria kaardid tuli ükshaaval tuua ministeeriumi eriosakonnast. Ja esimesed katsetused AutoCAD + dbase olid vist 1989. Kas kellelgi oleks huvi need hallid ajad päris korralikult läbi töötada ja kirja panna? Materjal oleks huvitav.

eduardp ütles ...

Andrus, eks Sa pead ise selle ajaloo läbi kirjutama, olid ju kõikide olulisemate alguste juures. Mõtlen siis riiklikku tasandit, erafirmad (Regio, EOMap) tegutsesid ka.
Mäletan hästi KKMi Infokeskust Toompuiesteel (+ Eenmaa, Veskimäe, Meikas jt), kus sain (1989?) Sinult 1:500 000 kaardikihid. Olev tegi kunagi ESTGISi konverentsil ettekande Eesti GISi ajaloost. Olin siis sessiooni moderaator, lugu venis kõvasti üle aja, kuid ei katkestanud ka.
Samas ma ei mäleta, et oleksin saanud Teie käest 1:50 000 kaardikihte. Need tulid hiljem, Baaskaardiga Kaardikeskusest, kõlvikuid sai Corine-ist, mille loomise juures Sa olid.
Eesti skeemide jaoks sobisid 1:500 000 kihid väga hästi. Need on siiani alles. Seinakaardi jaoks oli aga vaja 1:200 000 topot ja selle koostasime ise (Baaskaarti siis veel polnud). ETAKi 1:10 000 kihid väikesemõõdulisele kaardile ei sobinud, sai kunagi Maa-ametis rõhutud 1:200 000 riiklikule aluskaardiinfole. Age Sild tegigi generaliseeritud kihid valmis ja ühel hetkel said need tasuta kättesaadavaks. Ja siis tuli suur sündmus, kus kogu ETAK sai tasuta kättesaadavaks.
Põnev ajalugu jah.

Andrus ütles ...

Kirjutasin veidi põhjalikuma vastuse, aga tekkis viga ja see kustus. Peamine mõte oli, et 1:50k sai digitud kõvasti. Aga baaskaardi ja hiljem põhikaardi saabumisega kaotas see materjal tähtsuse. Olev Veskimäe ja Peep Krusberg ehk teavad, kus need failid jäid.

eduardp ütles ...

Kahju, et jutt kaduma läks. Mäletan, et Teil oli Infokeskuses suur A0 digilaud, mille vedasin kunagi geoloogiasse (kui Teil enam vaja polnud). Nooremad ilmselt ei teagi, mis loom see selline on. Ostsin paar A3 lauda ka Minskist, käisin ise järel.
Huvitav teema oleks ka avaandmed ja vabavaraline tarkvara. Vaevaline teekond on olnud, üks edulugu on kindlasti Udo Timmi poolt alustatud looduskaitselise ruumiandmebaasi ehk EELISe koostamine.