Sunday, November 21, 2021

Panna pole vaja. Libahundi 6h rogain Põhja-Tallinnas.

Libahundi rogain sattus kokku EOLi üldkoguga Tartumaal, kuhu oli ka minul mikroskoopiline põhjus minna. Orienteerujate seltskonnas on alati tore olla, eriti sellisel asjalik-pidulikul kokkusaamisel nagu seda sügisene üldkogu on. Austamisõhtu ülekannet on võimalik vaadata SIIT

Teatud määral oli üheks suuremaks ja meeldivamaks üllatuseks, et Aasta Tegija 2021 laureaadiks sai Uku-Laur Tali Harju OKst (vasakul). Ju siis oli klubidele Saaremaa o-nädala korraldamine niivõrd muljetavaldav tegu, et seda eelistati isegi suurepäraselt korraldatud suusa-MMile Käärikul ja Daisy Kudre 4-le medalile sealt.

Reede õhtul oli aga põnev vaadata virtuaalse Eesti Matkajate kokkutuleku veebiettekandeid ja aasta parimate määramist. Aasta Matk 2021 nominandiks oli ka Estonia ACE Adventure oma seiklusspordi MMi sooritusega ja saigi selle tiitli omanikuks. Silver Eensaar (pildil Libahundil) tegi tõeliselt kaasahaarava ja kvaliteetse ettekande, mis läks vist kõvasti ajast üle, kuid seda märkamatult. Kõikide ettekannete lingid leiab SIIT.

Naisalpinistide teod olid sellel aastal tõeliselt muljetavaldavad, lausa kolm üritasid tõusta 8000-lisele mäele. Ehk kõige rohkem on juttu olnud Krisli Meleski tõusust Džomolungma (8848 m) tippu. Tema ettekanne oli ehk kõige vähem emotsionaalsem, sest kirevaid juhtumisi ta välja ei toonud ja tõus ise polnud Krisli jutu järgi eriti raske (!?). Giiditeenus oli vägev, šerpasid rohkelt, haigusi polnud. Baaslaagri suures telgis olid pehmed sohvad ja tugitoolid, ilmselt ka kõik muu oli viimase peal. Korraldus peegeldus ka hinnas, Krislil läks mäkketõus maksma ca 80 000.- euri. Kokkutulekul kandideeris Krisli Eesti Aasta Matkaja tiitlile.

Pealtnägijas (alates 29:40) rääkis Eesti kõige kogenum naisalpinist Katrin Merisalu oma värvika loo Džomolungmale tõusust, mis ebaõnnestus koroona tõttu. Kergelt haigusest paranenuna läks ta veel korra tipuüritusele, kuid väga halva enesetunde tõttu tuli sellest siiski loobuda. Et elusalt alla tagasi saada. Katrini eelarve oli vist kusagil 25 000.- euro juures.

Väga huvitav oli kuulata Marie Saame lugu Gasherbrum II-le (8035 m) tõusust, seda ilma kõrgkandjate ja giidide abita. Ehkki internetiühendus polnud kõige parem ja Marie jutt natuke katkendlik, oli tegemist väga meeldejääva looga ja naljakas-huvitava inimesega (siin mängib viiulit). Vaid paar kuud enne kahekuulist retke polnud tal kaaslast ja plaan ebaselge, kuid lõpuks läksid koos Johan Kütiga. Nad ostsid vaid mäepiletid mõlemale Gasherbrumi tipule (I ja II) ning baaslaagris telgimajutuse. Ülejäänu oli juba paljude maade mägironijate omavaheline asi. Marie pani Johaniga alguses isegi tugiköisi, mida sellistes kõrgustes teevad tavaliselt šerpad. Tiputõusu öösel ei saanud ta tunni jooksul saapaid jalga ja kuna teised olid ammu läinud ning kõht (enesetunne) tegi muret, siis läks uuesti magama. Alles kell 7 hommikul mõtles, et jalutab ka tipu poole, nii kaua, kuni teised vastu tulevad. Alguses tulid vastu tipust loobujad, siis tugevamad tipuskäijad, lõpuks tahtis ta ära oodata ka viimase grupiliikme. Kell oli ammu sealmaal, kus tippu enam ei minda. Kusagil 300 m tipust allpool nägi ta veel viimast meest laskumas, kes aga liikus kuidagi vaevaliselt, siis kaotas tasakaalu ja hakkas suure hooga alla libisema. Kirkaga ta end ei pidurdanud. Marie hüppas talle hoo pealt peale ja suutis mehe pidama saada ning päästis rumeenlase elu kuristikku kukkumise eest. Kuna ilm oli sellisel kõrgusel ebatavaliselt hea (tuulevaikus, -13/15 kraadi) ja seda kinnitati talle Eestist satelliittelefoni kaudu pidevalt, siis läks Marie ikkagi üksinda tippu, kuhu jõudis juba pimedas. Matka eelarve oli kusagil 6000.- euri. Selle matka eest anti talle Aasta Matkaja 2021 tiitel.

Libahundi rogainist ka.

Läksin seekord koos vanade võitlus- ja klubikaaslaste Mati Preitofi ning Marje Viirmanniga. Minu sooviks oli teha üks mõnus 6-tunnine retk, ehk mõne vahepeatusega mõnes bensukas. Planeerisin ca 35 km läbimist. Libahundil on lisaülesanded ja ei tea kunagi, palju need aega võtavad. Kaaslased olid aga natuke teisel arvamusel, st sportlikult meelestatud. Füüsiline vorm oli neil, Bakuriani mägedes käinutel, samuti hea, eriti Marjel, kes rogaini II pooles hakkas korralikku tempot tegema. Elasin üle.

Me ei planeerinud sisse Paljassaare põhjaosa, jätsime esialgu välja ka punktid 54 ja 63. Viga oli samuti nende mittevõtmine juba jooksu käigus, ehkki Mati tahtis sinna minna. Ma jälle ei osanud arvestada, et läbime planeeritust rohkem 5 km (st 40 km), mistõttu jäi lõpus aega väga palju üle. 

Startisime 14:24 ja ehkki peale kella 17 (pimedas) anti igale punktile 1 punkt lisaks, siis me ei hakanud selleks erilisi plaane tegema (jätma tihedamaid punktiparvi lõpuks jm). Maksimaalse tulemuse nimel oleksime pidanud startima kell 16. 

Esialgu liikusime kaarega Merimetsa ja Stroomi randa. Linnarogaini rattakaaslane Vermo Siim oli seekord ühes tiimis Silver Eensaarega. 

Stroomi rannas saime jalad märjaks (KP83). Ilm oli muidu suurepärane - jahe, kuid vihmata. Tõsi, tuul oli üsna tugev ja vahepeal ebamugav.

Seevaldis oli KP92 lisaülesandega, kus tuli neljast nimest pakkuda seda, kellele anti presidendi poolt teenetemärk. Teadsin, et mõisa annetajaks Seevaldi jaoks oli keegi naisterahvas ning märkisin mõlemad naisterahvad ära. Iga vale vastus oli -2 punkti. Mobiil oli kaasas, kuid arvasin, et googeldamine on ebaeetiline. Annetaja oligi naisterahvas (de Soucatonide suguvõsast), kuid vist 1898. aastal. Seega saime 9 punkti asemel vaid 1 punkti (5 punkti miinus 2 vale vastust). 


Peale REIBi külastamist (KP70) jõudsime hämaras Telliskivi Loomelinnakusse, kuhu 3 "penskarit" pugesid läbi müüriaugu.

KP55 oli põneva betoonpunkri küljes, mille juures polnud varem käinud. 


KP25 oli trepil, kuhu Mati firma pani valgustuse. KP 67 aga Patarei hoovis, kus ma polnud samuti varem käinud (pildil). 

Lennusadama kail (KP93) oli lisaülesande küsimuseks, et milline neljast laevast ei asu maismaal. Selle kontrollimiseks tuli pikalt joosta tagasi. Osavamad või nooremad kasutasid googeldamist või tavalist mobiilikõnet, meie seda ei teinud. Jooksime.

Volta õues (KP94) oli jälle lisaülesanne - tuli teada tehas Volta asutamisaega ja siis teha sellega rida arvutusi. Siin ütles korraldaja Mairolt Kakko, et võite kasutada mobiili. Asutati 1900 ja varsti saime keldrist punkti ära võtta. Pildil loevad lisaülesande teksti Marje õde Riika Ploompuu ja Ehtel Taevere.

Ehtel käis koos Marie Saamega Leninil (7134 m) (pildil on Ehtel vasakul ja Marie keskel. Foto: Kalle Kiiranen). Koos olid nad ka Lõuna-Ameerikas, kus Ehtel käis Aconcagua otsas (6960 m), Marie ühel teisel mäel. Ehtelil on üle 6000 m tippe veel, viiuldaja Marie jahib edaspidi kas Seven Summit'it või teisi 8000-lisi.

KP50 oli punkt, mis pani ratturid kõik 5 tundi hoolega uhama, sest seda sai võtta ka kaugemate punktide vahel. Parimad ratturid käisid vist 17 korda seal mäe otsas. Meie tegime kokku 7 tõusu. 

Põnev koht oli vana Põhjala tehase tööstusala (KP91), mida samuti arendatakse nö loomelinnakuks koos söögikohtade jm-ga. Seal pidi leidma eri kohtadest 5 punkti, korraldajad Mairolt ja Tiiu Mägi jälgisid punktiotsijaid läbi klaasseina nagu loomaaias ahve. Eks igav oli neilgi, sest Libahunt algas kell 10 hommikul ja lõppes kell 22 õhtul. Lisaks muidugi punktide viimine maastikule ja sealt äratoomine. Tõsine (t)ööpäev. 

Finišisse jõudsime üle poole tunni varem.

Tulemused (esialgsed)


Sunday, November 7, 2021

Panna on vaja ehk rattaga 3h Linnarogainil

Nagu aasta tagasi Linnarogainil, leppisin Vermo Siim'uga kokku, et planeerime rada koos ja sõidame samuti. Füüsiliselt oleme enam-vähem võrdsed, Vermo aga väga hea kaardilugeja. Minu roll oli olla talle väikeseks pinnuks sealsamuses, et vahepeal laisaks ei läheks, ja mõne koha peal ka nõuga abiks olla. Või lihtsalt valjuhäälselt kiibitseda.

Sõit Vermoga (pildil) pole meelakkumine, mul oli vaid paar korda võimalus natuke pudelist jooki võtta, geeli avamiseks muidugi aega polnud. Vermo ise ei joonud vist üldse ja 3h rattarogain oli piisavalt lühike aeg, et energiapuudus tekiks. Seega tuli vaid panna, algusest lõpuni.

Sõidul Keilast seekordse Linnarogaini võistluskeskusesse Tondiraba parki Lasnamäel sadas kõvasti vihma. Enne planeerimisaja algust, ca 14:15, tuli sellist vihmasegust rahet, et kogu maa oli kergelt valge. Valmistusin kõige hullemaks, sest lisaks ca 4-kraadisele temperatuurile pidi pool rada läbima pimedas. 

Seetõttu viskasin rattariiete peale veel Coretex jaki, mis tegi elu alguses üsna palavaks. Pidevalt ootasin võistluse ajal räiget vihma-lund, kuid seda miskipärast ei tulnud. Alles tagasi auto juurde jõudes hakkas jälle vihma sadama. Võimalik, et sadas ka rogaini ajal, kuid siis seda ei märganud. Vesi ja pori tuli peamiselt altpoolt.Tondiraba park ise, sh ka puhas soe peldik, oli aga meeldiv üllatus. Ei puudunud sealt ka istutatud puu Mihhail Kõlvarti nimetahvliga.

Stardis jäime natuke jokutama, kuid peagi rapsisime koos jooksjatega võidu võtta Tondiraba pargis asuvaid punkte. Need olid nii lähestikku ja ehkki kaardimõõt oli rattasõidu jaoks ebatavaliselt suur (1:15 000), ei tulnud mul kaardilugemisest pea midagi välja. Vermo pani aga täiega. Vahepeal tungis mingi oks silma ja jäi sinna kinni. Mudasel rajal laskumisel õnnestus see välja tõmmata ja edasi panna. Esialgu oli natuke imelik tunne, siis jälle ok. 

KP 57 ja 64 (pildil) juures oli natuke ronimist, kuid kõik käis tempokalt. Tagasi linnatänavatele ja majade vahele jõudes tuli hoogsalt vajutada. Etapil 34-46 avastas Vermo, et meil oli planeeringu tegemisel jäänud märkamatuks KP29. Hea, et ta nüüd nägi. Natuke kärsitust rohelise tule ootamisel, paar teeületust sobimatus kohas ja jälle täiega edasi. KP51 järel, pehmel heinamaal tõusu võttes, sai esimest korda jalalihaseid testida. KP51 asus kärestiku juures, kus aastal 2013 forsseerisime Mati Preitofi ja Raivoga Erikuga detsembrikuus Pirita jõge, Eensaarte Näärilaksul. Enam selliseid asju ei tee. KP69 oli täpselt teisel pool jõge kui KP91 2. Linnarogainil 2015. Siis olin koos Indrek Aarnaga, samuti rattaga.

Aeg ajalt meenusid nii mõnedki punktikohad varasematest üritustest, kuid pikalt polnud aega ringi vahtida. Esimese suurema vea tegime KP53ga, kui üritasime otse punkti minna. Ees oli aga järsk laskumine räige võsaga. Eksirännakut pikendas üsna ebaloogilisest kohast saabunud naisveteranide paar Anu Malts- Eha Arb. Lõpuks läksime ringiga rajale, kust enamus rogainijaid punkti juurde liikusid. Siin kohtasime Tarvo "Panna on vaja" Jõestet, järsul savisel laskumisel ja tõusul. Hea, et mul olid INOVi o-tossud jalas, nendega oli mugav ka rattaga sõita (justkui klipid oleksid all). Tarvo nägu oli tõsine, kaugel naljast. Need tulevad alles hiljem blogisse. "Naer läbi pisarate", nagu öeldakse.

Naljakas lugu juhtus peale KP49. Keegi hakkas äkki selja taga valjul häälel rääkima. Kohe ei saanud arugi, kuid siis mõistsin, et rattapluusi seljataskus, goreka all, oli mobiilis mingi saade käima läinud. Kui kuulsin sõna "mõõtkava 10 000", arvasin, et äkki on Eensaared Linnarogaini raadio tööle pannud. Siis aga tuli tuttav sõna "kisamakkara" ja tundsin ära Sander Vaheri hääle. Timo veel arutas teemal "tahan või pean" ning Peeter esitas vahele pikki tiraade. Selge, mobiilis oli käima läinud Vestluspäevaku podcast, mida ei saanud kuidagi kinni panna - mobiili ei saanud selja pealt kätte ja nupuvajutused telefoni ei vaigistanud. Nii sõitsin ca 15 minutit ja kui lõpuks vestlus segama hakkas, sest kuulata polnud lihtsalt aega, pidi korraks pausi tegema ning mobiili välja võtma. Isegi siis ei tahtnud kolme mehe jutt katkeda, sest podcast oli kusagil nii sügaval käimas, et ikoonide sulgemine ei mõjunud. Vestluspäevaku saate sulgemine oli kõige pikem paus sellel rajal.

Pimedas oli Pirita mets üsna tehniline, kuid saime kenasti hakkama. KP60 juures oli otsustamise koht - kas võtame KP31 või mitte. Aega oli jäänud 1:10. Tahtsin võtta, kuid Vermo arvas, et hästi ei jõua. Tal oli tagantjärele õigus, 7 minutiga poleks me seda edasi-tagasi sõitu ära teinud.

Etapil 60-59 kadus mul arusaam, kuhu me üldse läheme. Vajutasin Vermole järele, kes valis suure kaarega ümbersõidu. Minu ettepanekul tegime KP59-le lähenedes vea, sõitsime mööda, arvasin, et me polnud sisselõikeks veel piisavalt kaugel.

Ilge paugu vastu pead sain KP63 juures. Nimelt asus punktitähis puu küljes ja kui sealt hooga mööda sõitsin, nö lennult komposteerisin, selgus, et pea kohal asus üks oks. Õnneks oli kiiver peas ja oks piisavalt kõrgel, et kiivri all olevat pealampi katki ei löönud. Varsti oli pea jälle selge, kuid panemine juba käis.

Maarjamäe memoriaal öösel oli omaette vaatepilt, kuid aega selle nautimiseks polnud. Soovisin KP70sse minna otse, kuid Vermo otsustas siiski kaarega Suhkrumäe tõusu võtta. Nii tegid kõik ratturid. Pole õrna aimugi, mida see järsk ja kõrge paepangast ülesminek endast kujutas. Ja kas rattaga olekski olnud võimalik ronida. 

Tõngermaa ja vana karjäär Maarjamäe panga ning Narva maantee vahelisel alal oli minu jaoks suur küsimärk. Kuid Vermo oli enesekindel ja navigeeris eksimatult. Ütlen ausalt, et ma ei saanud kohati mitte midagi aru, vasakule pöörde asemel pöörasime paremale jne. (pildil on kõikide GPSidega tiimide rajad). Tugeva valgusega pealamp peegeldas kaardialuselt valgust, mis halvendas niigi kehva kaardinägemist. Väga hästi navigeeris 2. koha saanud Töllerdised Turbo tiim (Jürgen Esinurm, Tanel Merigan). Imestan üldse seda, et paljud kõvad rattamehed oskavad hästi kaarti lugeda, orienteerumisradadel neid justkui kohanud pole. 

Päris "terav" koht oli KP70 juures, kus kuristiku ületamiseks oli libe ja kitsas laudadest sild (ilma piireteta). Üks neist noortest ässadest pani sealt hooga üle nii, et esiratas käis ära üsna serva lähedal. Uhh. 

KP20-st panin finiši poole täiega minema, kuid rada pööras ebasoovitavas suunas ja mingi tiik tuli ette. Kaarti seal enam ei lugenud, sest finišiplagu paistis. Jalgsi liikunud Sääsehirmu Tarvo ja Merle nägid LIVEs, kuidas Ets viga pani. Vermo sai kiiremini tagasi pööratud ja edestas mind 10 sekundiga. Ütlesin talle juba enne lõppu, et lasen ta igal juhul ette kui suurema töö tegija. Seega läksid asjad kenasti paika. Vermole 5. ja mulle 6. koht ja seda üsna tugevas konkurentsis. Tundus, et meil oli kõige optimaalsem rajaplaneering ja ei läinud kahe kaugema punktiga ahneks.

Tulemused

GPS träkid

Pildid (Aldis Toome)