Panna pole vaja. Libahundi 6h rogain Põhja-Tallinnas.

Libahundi rogain sattus kokku EOLi üldkoguga Tartumaal, kuhu oli ka minul mikroskoopiline põhjus minna. Orienteerujate seltskonnas on alati tore olla, eriti sellisel asjalik-pidulikul kokkusaamisel nagu seda sügisene üldkogu on. Austamisõhtu ülekannet on võimalik vaadata SIIT. 

Teatud määral oli üheks suuremaks ja meeldivamaks üllatuseks, et Aasta Tegija 2021 laureaadiks sai Uku-Laur Tali Harju OKst (vasakul). Ju siis oli klubidele Saaremaa o-nädala korraldamine niivõrd muljetavaldav tegu, et seda eelistati isegi suurepäraselt korraldatud suusa-MMile Käärikul ja Daisy Kudre 4-le medalile sealt.

Reede õhtul oli aga põnev vaadata virtuaalse Eesti Matkajate kokkutuleku veebiettekandeid ja aasta parimate määramist. Aasta Matk 2021 nominandiks oli ka Estonia ACE Adventure oma seiklusspordi MMi sooritusega ja saigi selle tiitli omanikuks. Silver Eensaar (pildil Libahundil) tegi tõeliselt kaasahaarava ja kvaliteetse ettekande, mis läks vist kõvasti ajast üle, kuid seda märkamatult. Kõikide ettekannete lingid leiab SIIT.

Naisalpinistide teod olid sellel aastal tõeliselt muljetavaldavad, lausa kolm üritasid tõusta 8000-lisele mäele. Ehk kõige rohkem on juttu olnud Krisli Meleski tõusust Džomolungma (8848 m) tippu. Tema ettekanne oli ehk kõige vähem emotsionaalsem, sest kirevaid juhtumisi ta välja ei toonud ja tõus ise polnud Krisli jutu järgi eriti raske (!?). Giiditeenus oli vägev, šerpasid rohkelt, haigusi polnud. Baaslaagri suures telgis olid pehmed sohvad ja tugitoolid, ilmselt ka kõik muu oli viimase peal. Korraldus peegeldus ka hinnas, Krislil läks mäkketõus maksma ca 80 000.- euri. Kokkutulekul kandideeris Krisli Eesti Aasta Matkaja tiitlile.

Pealtnägijas (alates 29:40) rääkis Eesti kõige kogenum naisalpinist Katrin Merisalu oma värvika loo Džomolungmale tõusust, mis ebaõnnestus koroona tõttu. Kergelt haigusest paranenuna läks ta veel korra tipuüritusele, kuid väga halva enesetunde tõttu tuli sellest siiski loobuda. Et elusalt alla tagasi saada. Katrini eelarve oli vist kusagil 25 000.- euro juures.

Väga huvitav oli kuulata Marie Saame lugu Gasherbrum II-le (8035 m) tõusust, seda ilma kõrgkandjate ja giidide abita. Ehkki internetiühendus polnud kõige parem ja Marie jutt natuke katkendlik, oli tegemist väga meeldejääva looga ja naljakas-huvitava inimesega (siin mängib viiulit). Vaid paar kuud enne kahekuulist retke polnud tal kaaslast ja plaan ebaselge, kuid lõpuks läksid koos Johan Kütiga. Nad ostsid vaid mäepiletid mõlemale Gasherbrumi tipule (I ja II) ning baaslaagris telgimajutuse. Ülejäänu oli juba paljude maade mägironijate omavaheline asi. Marie pani Johaniga alguses isegi tugiköisi, mida sellistes kõrgustes teevad tavaliselt šerpad. Tiputõusu öösel ei saanud ta tunni jooksul saapaid jalga ja kuna teised olid ammu läinud ning kõht (enesetunne) tegi muret, siis läks uuesti magama. Alles kell 7 hommikul mõtles, et jalutab ka tipu poole, nii kaua, kuni teised vastu tulevad. Alguses tulid vastu tipust loobujad, siis tugevamad tipuskäijad, lõpuks tahtis ta ära oodata ka viimase grupiliikme. Kell oli ammu sealmaal, kus tippu enam ei minda. Kusagil 300 m tipust allpool nägi ta veel viimast meest laskumas, kes aga liikus kuidagi vaevaliselt, siis kaotas tasakaalu ja hakkas suure hooga alla libisema. Kirkaga ta end ei pidurdanud. Marie hüppas talle hoo pealt peale ja suutis mehe pidama saada ning päästis rumeenlase elu kuristikku kukkumise eest. Kuna ilm oli sellisel kõrgusel ebatavaliselt hea (tuulevaikus, -13/15 kraadi) ja seda kinnitati talle Eestist satelliittelefoni kaudu pidevalt, siis läks Marie ikkagi üksinda tippu, kuhu jõudis juba pimedas. Matka eelarve oli kusagil 6000.- euri. Selle matka eest anti talle Aasta Matkaja 2021 tiitel.

Libahundi rogainist ka.

Läksin seekord koos vanade võitlus- ja klubikaaslaste Mati Preitofi ning Marje Viirmanniga. Minu sooviks oli teha üks mõnus 6-tunnine retk, ehk mõne vahepeatusega mõnes bensukas. Planeerisin ca 35 km läbimist. Libahundil on lisaülesanded ja ei tea kunagi, palju need aega võtavad. Kaaslased olid aga natuke teisel arvamusel, st sportlikult meelestatud. Füüsiline vorm oli neil, Bakuriani mägedes käinutel, samuti hea, eriti Marjel, kes rogaini II pooles hakkas korralikku tempot tegema. Elasin üle.

Me ei planeerinud sisse Paljassaare põhjaosa, jätsime esialgu välja ka punktid 54 ja 63. Viga oli samuti nende mittevõtmine juba jooksu käigus, ehkki Mati tahtis sinna minna. Ma jälle ei osanud arvestada, et läbime planeeritust rohkem 5 km (st 40 km), mistõttu jäi lõpus aega väga palju üle. 

Startisime 14:24 ja ehkki peale kella 17 (pimedas) anti igale punktile 1 punkt lisaks, siis me ei hakanud selleks erilisi plaane tegema (jätma tihedamaid punktiparvi lõpuks jm). Maksimaalse tulemuse nimel oleksime pidanud startima kell 16. 

Esialgu liikusime kaarega Merimetsa ja Stroomi randa. Linnarogaini rattakaaslane Vermo Siim oli seekord ühes tiimis Silver Eensaarega. 

Stroomi rannas saime jalad märjaks (KP83). Ilm oli muidu suurepärane - jahe, kuid vihmata. Tõsi, tuul oli üsna tugev ja vahepeal ebamugav.

Seevaldis oli KP92 lisaülesandega, kus tuli neljast nimest pakkuda seda, kellele anti presidendi poolt teenetemärk. Teadsin, et mõisa annetajaks Seevaldi jaoks oli keegi naisterahvas ning märkisin mõlemad naisterahvad ära. Iga vale vastus oli -2 punkti. Mobiil oli kaasas, kuid arvasin, et googeldamine on ebaeetiline. Annetaja oligi naisterahvas (de Soucatonide suguvõsast), kuid vist 1898. aastal. Seega saime 9 punkti asemel vaid 1 punkti (5 punkti miinus 2 vale vastust). 

Peale REIBi külastamist (KP70) jõudsime hämaras Telliskivi Loomelinnakusse, kuhu 3 "penskarit" pugesid läbi müüriaugu.

KP55 oli põneva betoonpunkri küljes, mille juures polnud varem käinud. 

KP25 oli trepil, kuhu Mati firma pani valgustuse. KP 67 aga Patarei hoovis, kus ma polnud samuti varem käinud (pildil). 

Lennusadama kail (KP93) oli lisaülesande küsimuseks, et milline neljast laevast ei asu maismaal. Selle kontrollimiseks tuli pikalt joosta tagasi. Osavamad või nooremad kasutasid googeldamist või tavalist mobiilikõnet, meie seda ei teinud. Jooksime.

Volta õues (KP94) oli jälle lisaülesanne - tuli teada tehas Volta asutamisaega ja siis teha sellega rida arvutusi. Siin ütles korraldaja Mairolt Kakko, et võite kasutada mobiili. Asutati 1900 ja varsti saime keldrist punkti ära võtta. Pildil loevad lisaülesande teksti Marje õde Riika Ploompuu ja Ehtel Taevere.

Ehtel käis koos Marie Saamega Leninil (7134 m) (pildil on Ehtel vasakul ja Marie keskel. Foto: Kalle Kiiranen). Koos olid nad ka Lõuna-Ameerikas, kus Ehtel käis Aconcagua otsas (6960 m), Marie ühel teisel mäel. Ehtelil on üle 6000 m tippe veel, viiuldaja Marie jahib edaspidi kas Seven Summit'it või teisi 8000-lisi.

KP50 oli punkt, mis pani ratturid kõik 5 tundi hoolega uhama, sest seda sai võtta ka kaugemate punktide vahel. Parimad ratturid käisid vist 17 korda seal mäe otsas. Meie tegime kokku 7 tõusu. 

Põnev koht oli vana Põhjala tehase tööstusala (KP91), mida samuti arendatakse nö loomelinnakuks koos söögikohtade jm-ga. Seal pidi leidma eri kohtadest 5 punkti, korraldajad Mairolt ja Tiiu Mägi jälgisid punktiotsijaid läbi klaasseina nagu loomaaias ahve. Eks igav oli neilgi, sest Libahunt algas kell 10 hommikul ja lõppes kell 22 õhtul. Lisaks muidugi punktide viimine maastikule ja sealt äratoomine. Tõsine (t)ööpäev. 

Finišisse jõudsime üle poole tunni varem.

Tulemused (esialgsed)