pühapäev, 22. november 2015

Kaasaelamise nädal

Teadagi millele - Brasiilias toimus ju seiklusspordi MM, kuhu kõrgete lootustega mindi ja kust ülivinge tulemusega tagasi tullakse. Silver, Rain Timmo ja Mann - orienteerujad, rogainiässad, nüüd siis üheskoos kasvanud tugevaks ja ühtlaseks meeskonnaks, kes ei läinud MMile enam kogemusi omandama vaid tulemust tegema. Koht esikümnes oleks olnud super, kuid saavutati viies!

Facebook on täis nädalapikkust arutelu ja finišijärgseid emotsioone, kodulehelt saab tagantjärgi vaadata träkke ja loodetavasti ilmuvad sinna ka fotod peale 6.etappi. Rohkem ei pea otsima infot Sleepmonsterist ja tiimide FB-lehtedelt, saab rahulikult magama minna ja hommikul ärgates pole esimene küsimus: "Põrra-põrra, kuidas meie omadel ka läheb?".

Kell oli 2 öösel, kui ACE Adventure Racing Team tuli täna finišisse, nö viimasel minutil, kiirustades, sest 176 tundi (7 ööpäeva ja 8h nonstop võistlust) sai just sellel hetkel täis. Tegemata jäi küll 300m köiellaskumist ja viimane süstasõit, kuid teenitud koht saadi 2 ööpäeva pikkuse 7.etapiga, millele rajameister planeeris 10-22 tundi.
Olukord oli sellel lõpmatul märgalal esialgu hea, siis ärevusttekitav, siis jällegi suurepärane, kuni läks kõigil väga raskeks, sh kiibitsejatel. Lõpuks saadi siiski õiges suunas liikuma. Sama juhtus ka hispaania/mehhiko tiimiga, seiklusspordi edetabeli nr.1-ga, kes kaldus "ei tea kuhu" juba üsna varakult. Läbi aastate üks maailma tugevamaid võistkondi Silva Rootsist (seekord Haglöfs Silva), eesotsas kapten Aaron Prince-iga jõudsid seal õnneks ainsa taluni, peale mida tegid olulise korrektuuri oma teekonnal (kõrvaloleva foto on teinud Erik Pütsep, Silva fotograaf, kelle juured ulatuvad Eestisse ja kes on selle üle uhke).

Kõikide hämmastuseks ja imetluseks läbis tugevaim tiim (uusmeremaalaste Seagate'i ja nende navigaator Chris Forne) selle etapi otse ja suuremate vigadeta, kuid kulutas ikkagi 39(!) tundi. Kõiki ülejäänud tiime juba vahetusalast lahkunud viie tiimi järel (28) sellele etapile välja ei lastud ja nad lennutati järgmise (ratta)etapi algusesse. Arvati, et 7.etapp on "mission impossible" ja võistlejatega riskima ei hakata. See otsus tehti korraldajate poolt osaliselt inglaste GODZone (nr.7) tiimi info põhjal, kes hindasid peale 8-tunnist edasi-tagasi rännakut etapi läbimist lootusetuks ürituseks.

Kuid peale selle etapi lõppu oli vaja kindlasti ka ühes tükis finišisse jõuda. Järgnevad 30 tundi olid rängad meie seiklejatele ja närvesöövad pealtvaatajatele, kuid kõik lõppes õnnelikult.

Olen varemgi selles blogis maininud Chris Forne-i - tipporienteerujat, keda peetakse maailma parimaks seiklusspordi navigaatoriks, kes on mitmekordne ARWC maailmameister ja ka rogaini maailmameister aastal 2010. Pildil on ta Eesti seiklusspordi Grand Old Man-i, meie seast lahkunud Andres Minniga, peale Portugali ARWC-d 2009.

Eesti seiklussport on pika ajalooga, nüüd tehti ajalugu ka maailmatasemel. Ootame lugusid, pilte ja esinemisi.

Endast ka natuke.

Nädal tagasi toimus EOLi üldkogu, kus valiti uus president (Meelis Mälberg) ja juhatus. Juhtus nii, et olen ka järgmised kaks, hästi vinget aastat juhatuses. Kindlasti ei lähe sinna vaikselt kuulama ja vaid kätt tõstma.


Olen paar päeva pikemalt jooksmas käinud. Täna plaanisin teha kerge ringi looduses, kuid hoopis forsseerisin ilma kaardi ja kompassita Niitvälja sood, sealt, kus varem polnud käinud. Tahtsin leida rada, mida mööda tulime Bike Xdreamil, kuid otsisin läbipääsu vale lagendiku nurgast. Ja sattusin Pantanali-laadsele märgalale. Tegin "ACE'i".


teisipäev, 3. november 2015

Vihm 2003.aasta O-Ringenil

Möödunud nädal möödus haigusega võideldes ja sellele alla jäädes. Tegin kehvas seisus esmaspäeval Riisipere klubi meestega pinksitrenni, kordasin sama teisipäeval Keilas, kõik ikka selleks, et laupäeval Rahvapinksi turniiriks head vormi saavutada. Isegi XT Bingorogaini Pannjärvel jätsin turniiri tõttu ära.

Mäng ei istunud, enesetunne oli hajus ja ebakindel. Aga noh, selliseid asju juhtub ikka, küll tulevad ka paremad ajad, loodetavasti siis laupäeval.

Laupäevasele mängule ei jõudnud, lamasin ja kogusin elujõudu ligi kolm päeva, üritades võimalikult kiiresti jälle ellu naasta. Igasugune sport tundus kauge ja tähtsusetu tegevusena, täiesti mõttetu asjana.

Kuna jaksu midagi tõsist teha polnud, siis otsisin välja Ann Warma ja Andres Laasi poolt sellel suvel antud VHS-kassetist tehtud digikoopia- filmi 2003.aasta O-Ringenist Bohuslänis, Uddevalla kommuunis (vallas?), Lääne-Rootsis.

Seda võistlust meenutasin 3 aastat tagasi blogis teema "Vihm" all. Neljandal? päeval algas kohe peale starti selline äike, et igasugune orienteerumine ununes koheselt. Turnisin ja naersin, kaarti polnud võimalik lugeda, maastikust ei saanud muhvigi aru. Vesi voolas taevast seinana, õnneks mitte väga pikalt.

Ja nagu blogi tollases sissekandes juba mainisin, sai nalja raja lõpuosas kõvasti, eelkõige sügavatel savistel orunõlvadel.

Kogu pulli filmisid O-Ringeni filmi tegijad, veel noored mehed oma esimesel katsetusel. Panin sellest kokku lühikese ülevaate savinõlvadel ukerdamisest ja vabandan autorite ees, et teost niimoodi ebaseaduslikult levitan. Süüd kergendab ehk see, et sündmused toimusid 12 aastat tagasi ja ega keegi neid muidu mäletaks, kui niiviisi ei elustaks. Meid, eestlasi, oli siis O-Ringenil päris palju, sest tegime selle 5-päeva jooksu vahetult peale veteranide MMi Haldenis, Norras, mitte kaugel Bohuslänist.

Siin see video (Youtube'st otse vaadates on pilt suurem).