Sunday, November 23, 2014

Naisega kodus

Nädalavahetusel kodus, naisega. Kuhugi minema ei pea, kiiret pole. Lapsed on mööda ilma laiali - üks on hetkel Amsterdami lähedal, teine pesitseb Frankfurtis, kolmas sõidab Tallinna ja Tartu vahet.

Tegin eile kerge jooksu (ca 10km), täna jälle Tervisekeskuses ratast. Rohkem kui kolm nädalat tagasi katki läinud lihaskiud hakkab tasakesi paranema. Siis oli juba päris hea tunne, mõtted käisid isegi Haanja 100 juures, Pääsküla maratonist samuti. Lahendus tuli kiiresti ja valulikult. Nimelt vajutasin Nõmme nõlvadest 4x kiirelt üles, misjärel otsustas miski vasakus säärelihases katki minna. Väga valus, 3-4 päeva oli raskusi isegi kõndimisega.

Eelmisel nädalavahetusel oli Nelijärvel EOLi üldkogu, töine ja meeldiv kokkusaamine. Tore oli vaadata sportlikke noori, samuti elukogenud aktiivseid vanakesi, suhelda lemmikteemadel, plaksutada tegijatele, kuulata ettekandeid ja jälgida aasta parimate pressikonverentsi. Parimate autasustamine toimus seekord Pääsu Villa õdusates ruumides ja jättis mõnusa tunde. Kõik said istuda, mis pika tseremoonia juures polnudki vähetähtis.

Iseenda panus EOLi jaoks on viimasel ajal olnud seotud mitmesuguste toimkondade teemadega, vastuse koostamisega Mustla-Nõmme piirkonna kaevandamise loa taotluse keskkonnamõju hindamise aruandele (suur tänu Age Poomile), Orienteeruja kalendrile piltide otsimise ja valimisega, ajakirja Orienteeruja digitaalversioonide täiendamisega EOLi kodulehe ja DIGARi jaoks, artikli kirjutamisega Orienteerujasse... Seda pole muidugi palju. Ah jah, kolmapäeval tegin ettekande ka Rahvusraamatukogus toimunud GIS Päeval, kus ei unustanud mainimast aasta parimat o-kaarti (Küttejõu) ja reklaamimast orienteerumist ning seiklussporti (Aidu näitel).

Linnateatris käisime koos tütardega. Väga meeldis Tšehhovi ainetel kirjutatud "Igatsus" (Nüganeni lavastuses), Gogoli "Surnud hinged" (Toompere) ei meeldinud eriti.

Aga kodus on mõnus, naisega (pilt on aastast 1988). Temal uus metsavenna teema, uued materjalid tahavad läbitöötamist.

Mis joonistamisoskusesse puutub, siis ise jaotaksin inimesed 4 gruppi:
1. Oskavad väga hästi - nii näevad kui valitsevad tehnikat
2. Oskavad - näevad ja oskavad, kuid mitte päris
3. Ei oska - kui natukenegi püüavad keskenduda ja harjutada, ehk siis ka midagi võib lauasahtlisse tekkida (kuulun siia gruppi)
4. Вообще ei oska - kriipsujukud olid ja jäävad

Ise joonistasin viimast korda ca 25 aastat tagasi (ülemine pilt), enne seda katsetasin natuke ülikooli ajal (üle 30 aasta tagasi). Kuid sisemist põlemist, soovi end igal juhul väljendada, pole eriti olnud. Tõsi, üks kord oli küll selline tunne ja kui koju sain, sättisin end suure peegli ette ning hakkasin sisemist põlemist joonistama. Vaasi, purgi ja kätega ei saanud kuidagi hakkama, kuid näoga olin järgmisel päeval üsna rahul.


Saturday, November 8, 2014

Poisid

Selle aasta TAOK rogainilt sõitsime tagasi läbi Elva. Kuna satun sellesse väikelinna harva, siis meenus üks seik lapsepõlvest, mille nii abikaasale (ilmselt mitmendat korda) kui Sulevile rääkisin. Sulev on lapsepõlvesõber Väikese kaare tänavalt (ühe peategelase Agu kõrvalmajast), kuid seda lugu polnud enne kuulnud. Elvat olen blogis põgusalt meenutanud ka varem.

Tartu 5.Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium), mille juubel leiab aset järgmisel nädalavahetusel, korraldati 1969.aastal 2. klassi ekskursioon Elvasse. Hommikul kogunesid nelja paralleelklassi lapsed (kokku ca 130) Tartu raudteejaama, et koos õpetajatega sõita "kapsaussi" rongiga sihtkohta. Mida Elvas plaaniti vaadata või kuhu minna, ei mäleta. Kuid sellest päevast, mis kujunes kolmele poisile väga muretuks ja mitmele õpetajale väga murelikuks, on meeles järgmised mälupildid:

1. Lamame kolmekesi koos klassivend Jüri Susi ja naabripoisist sõbra Agu Milleriga Vapramäe peatuses, väikese valli taga, ja ootame, millal "kapsauss" liikuma hakkab. Oleme kolmekesi rongilt maha hüpanud. Pead ei julge hästi tõsta, äkki mõni õpetaja rongi aknast näeb. Praegu ei mäleta, kes põgenemise mõttega välja tuli, kuid otsuse tegime kiirelt ja rongilt saime minema märkamatult.

2. Peedu tammi ületamine Elva jõel.
Piki raudteed me edasi ei läinud, vaid hoidsime jõe lähedale. Niipalju oli vist 8-aastastel poistel aimu, et Elva jõge käsipuuna kasutades peaks kunagi ka Elvasse jõudma. Väga palju aega ei läinudki, vähemalt tundus nii. Aega oli lõputult palju, nii palju, et sellist mõistet nagu "aeg" polnudki. Olime valinud vabaduse, seikluse, kõik tundus hirmus põnev ja lõbus.

3. Verevi järv.
Jällegi on võimatu meenutada, kui kaua me järve ääres olime või mitu korda ujumas käisime. Ilm oli päikeseline ja soe, linnukestel muret polnud. Järve ääres oli jäätiseputka ja seda külastasime sageli. Arvestades, et Agu sõi selle aja jooksul ära 14 munajäätist (see arv on täpselt meeles), veetsime järve ääres kindlasti tunde. Mina üle 8 jäätise süüa ei suutnud.

4. Tagasisõidul Tartusse.
Agu ja Jüri kõõluvad aknal, pea ülemisest vahest väljas, juuksed tuule käes lehvimas. Tuul on tugev, sest rong sõidab kiirelt. Agu tahtis vaadata, kuidas pilet tuule käes lehvib, Jüri samuti. Möödus hetk ja üks pilet lendas minema. Veel paar sekundit ja teinegi pilet lendas minema. Nalja kui palju.
Möödusid veel mõned sekundid, kui vagunisse astus piletikontroll. Poistel olid pead ja käed veel aknast väljas, suud naerul. Nüüd oli vaja rääkida, mis juhtus ja tõestada, kuidas juhtus. Mina näitasin kontrollile oma piletit ja üritasin teda veenda, et me kõik ostsime ühtemoodi piletid. Aga vot, just hetk tagasi läks natuke pahasti... Vana jäi uskuma.

5. Liivahunnik raudteerööbaste vahel, raudteejaama lähedal asuva rongidepoo kõrval.
Otsetee koju viis üle paljude raudteerööbaste. Kahjuks või õnneks jäi tee peale suur liivahunnik, kuhu unustasime end tundideks mängima. Aeg möödus märkamatult ja hakkas kergelt hämarduma.

"Poisid, me peame vist koju minema?" ütles üks meist. Kolme väikemehe pilgud kohtusid. Need pilgud polnud ühtäkki enam nii lõbusad ja muretud nagu enne.

Mida lähemale me kodudele jõudsime, seda painavamaks enesetunne läks. Aimasime halba, mõistsime, et olime midagi väga valesti teinud ja suur pahandus on tulemas.

Jüri kodu oli natuke kaugemal, tema läks edasi. Kusagilt saime teada, et Agu kodus on õpetajad ees. Mina igatahes ei julgenud kohe koju minna, peitsin end kõigepealt puukuuri. Passisin seal mingi aja, kuni jõudis tasakesi kohale, et põgenemisega seda probleemi ei lahenda. Kõht oli ka tühi. Läksin koju.

Õnneks polnud vanemaid kodus, 7 aastat vanem õde muidugi karistama ei hakanud.

Mis Agust ja Jürist sellel õhtul sai, ei tea. Kuid Agu on hea sõber siiani (pildil koos, kunagi keskkooli ajal joonistasin), Jüri läks peale põhikooli teise kooli ja hilisemat sidet pole olnud.

Kui Agu tolleaegne klassijuhataja õp. Tenn järgmisel nädalavahetusel kooli kokkutulekule tuleb, siis meenutab ta kindlasti ka seda juhtumit. Nii oli see 10 aastat tagasi, nii oli ka 5 aastat tagasi, ehkki õpetaja on päris kõrges vanuses.
(Jüri on pildil paremal, foto internetist)

Saturday, November 1, 2014

Mehed

Täna sai üks mees 5 aastat vanaks. 2009.aasta lõpus tuli lumi varakult maha ja püsis kaua. 2010 talv oli väga valge, valge oli ka 5-aastaseks saanud mees - Lumi.

Teine mees saab kahe päeva pärast 25. Sündis lastebuumi ajal, nagu aasta varem õdegi. Iseseisvumise lootust polnud, kuid maailm oli muutumas avatumaks. See andis lootust.

1991.aastal saime vabaks. Kuid aeg oli keeruline - tühjad poed, Savisaare talongid. Elasime neljakesi 1-toalises korteris, ruumi jäi ülegi. Polnud siis ei nuti- ega mobiiltelefone, arvuteid väga vähe. Lapsed pidid mängud ise välja mõtlema, paps istus aeg-ajalt poole ööni töö juures arvutis (Prince of Persia).