Kuidas mu äi Soome suusatas

Mu äi oleks eile saanud 113 (!) aastaseks. Vikipeedia lühiartikkel temast algab nii:

"Mait Maameele (1934. aastani Mart Eiert; 24. detsember 1910 Pada vald, Viru-Nigula kihelkond, Virumaa – 1. veebruar 1987 Tartu) oli eesti kunstnik-dekoraator ja karikaturist ning kujutava kunsti kaugõppekursuste ellukutsuja.

Ma pole ise teda näinud, sest kohtusin oma tulevase abikaasaga vaid paar kuud peale Mari isa surma. Matkagruppi oli tookord vaja naisliiget ja nii sattus juhuslikult üks mägikogemuseta tütarlaps ületama 3A kuru (LUGU).
Edasine on Mari teadmine jutuajamistest ja isa arreteerimistoimikust.  

Mart Eiert töötas 1931-1935 Rakveres ajalehtede „Viru maaleht“ ja Uus Virulane“ juures, 1935-1939 Tallinna ajaleheles „Vaba maa“, 1930-ndate lõpupoole Soomes spordilehe toimetajana, kus võttis nimeks  Mait Maameele (Soome hümnist, mille avasõnad on: Oi maamme, Suomi...). Enne suure sõja puhkemist andis koos kahe soomlasega välja ajakirja „Suomi-Eesti“, mis jõudis ilmuda 3 numbrit. 

Eestisse lõksu jäämine

Mait oli korraks Eestis vanematel külas, kui 30. nov. 1939 tungis Nõukogude Liit Soomele kallale ja algas Soome Talvesõda. Piir suleti päevapealt, tagasi Soome ei lastud. Talvesõja ajal proovis ta 2 korral minna jalgsi üle jää tagasi Soome. Ühel korral Aegna ja ühel Suurupi juurest (kaart on illustratiivne). Mõlemad korrad ebaõnnestusid. Teisel korral jõudis päris kaugele, kuid piirivalve sõitis mootorsaaniga järele ja sundis tagasi, meres olid tekkinud ka lahvandused. 1940 sügisel oli Mait vist organisatsiooni „Põhjakotkas“ liige, mis ehitas mingit raadiojaama.

Järgmiseks katseks Soome jõuda tegi ta vähe pikema plaani. 

12. märtsil 1941 alustas kodust Varudist suusateekonda läbi Läti-Leedu-Poola Saksamaale, et sealtkaudu minna Soome. (Eesti oli okupeeritud NL poolt, kes oli sel hetkel aga suur sõber Saksamaaga). Läti läbis suuskadel 8 päevaga, edasi oli sihtkohaks Memel (Klaipeda) Leedus, kuhu jõudis märtsi lõpuks. Kohapeal kuulis, et NL koondab piirile vägesid ja piiril on koertega 10 km laiune patrullvöönd. Kohalikud soovitasid suunduda lõunasse, et minna läbi Kaunase Mariampoli peale. 

Mariampolini jäi 8 km, kui ta suusatas mööda ühest majast ja vaatas sisse aknast. Punanurgas läbiviidud komsomoli koosolekul märkas keegi teda ja võõrast kahtlustades tuldi Maidule õhtul järele ning võeti kinni 13. aprillil 1941 ühes talus vahetult enne magamaheitmist. 

Seejärel viidi vallamajja, kus oli üks nahktagis tegelane kontoriametnikust daamiga. Miilits tahtis ta esialgu külmkartsa panna, kuid peale seda, kui nahkkuub ajakirja „Suomi-Eesti“ sirvis, käskis viimane selle ajakirja toimetaja ööseks enda poole viia. Kahjuks leiti hilisemal läbiotsimisel ühe õmbluse vahelt raadioside šiffer, mis oli jäänud hävitamata, ja ta anti üle NKVD-le ning viidi Kaunasesse. Kinnipidamise järel istus 2 ööpäeva toolil püssivalve all. Püsti tõusta ei tohtinud, peldikusse ei saanud. Süüa-juua ei antud kuni ülekuulamiseni. Peale seda viibis 3 ööpäeva kartseris, mille põrandal laius vesi. 

Edasi viidi Kaunase keskvanglasse. Seal hoiti kinni 1 kuu, edasi saadeti Riia vanglasse, kus istus 8 päeva. 19. juunil 1941 toodi Tallinna Patarei vanglasse (oli ühes kambris Valga piirivalve kordoni ülema, majoriga, ühe Valga raamatupidajaga ja 4 Eesti sõjaväevormis mehega). 10-12-le inimesele mõeldud kambris oli 70-90 inimest, kelle hulgas palju vargaid. Kambri aknast avanes vaade Sõjasadamale. 

22. juunil algas II maailmasõda ja Saksa lennukid pommitasid Sõjasadamat. Vangid moodustasid salga, et võimaluse korral põgeneda. Valmistuti vastuhakuks, juhuks, kui tullakse mahalaskmisele viima. 2 satsi vange viidi ära ja need teadsid, et ees on sõit Siberisse. Juurde toodi uusi vange ja Mari isa kamber sai teada, et öösel läheb neilgi ärasõiduks. 5. juuli 1941 kell 1-2 öösel aeti vangid Patarei vangla õuele kokku ja suruti seina äärde. Keset õue toodi laud toimikutega. Väljahõigatu pidi minema püssimeeste väravast läbi, laskuma väljaspoole aeda põlvili, käed kuklal (ringi vahtimine oli keelatud). Kui nii koguti kokku 120 meest, aeti need üheskoos vagunisse. Hoiatati –  samm kõrvale, avatakse tuli. Inimesed suruti loomaliku peksmisega vagunisse. Oli surmamõistetu tunne. Samas paistis Tallinna siluett, meri oli vaikne, suveöö soe. 

Loomavaguni uks lükati kinni, viimased tulijad ei saanud liigutadagi. Pimedus, õhupuudus.Vangid tagusid meeleheitlikult vastu seina ja karjusid. Tšekist ähvardas kogu vaguni maha lasta, kui vait ei jää. Lõpuks nõustuti võtma akende eest lauad, uks jäeti suletuks. Mait sai üles lae alla 3. polkale, üks tema naabritest oli leitnant Siht, teine majandustegelane Espe.

Esimene kohtumine Siberiga

Sõit Siberisse kestis kuu aega. Süüa anti soolakala ja lombist ämbriga vett. Rongis tekkis düsenteeria, paraskid ajasid üle ääre. Mari isa mälestused: 2 meest proovisid põgeneda - olid lauad lahti kangutanud ja käänaku peal, kui rong aeglustas, hüppasid rongi katuselt pimedusse. Üks jäi elektritraatidesse kinni, valvur märkas ja lasi põgeneja maha. Rong peatati. Teine visati pekstuna ja oigavana vaguni põrandale, järgmises peatuses lasti temagi puuriida taga maha.

Kirovi lähedal sõitis mööda rong naiste ja lastega. Mehed nutsid.

Irkutskisse kohale jõudes ei kandnud jalad pikast liikumatusest ja näljast. Vagunist alla astudes vajusid vangid põlvili. Püssipäradega peksti püsti. 

Irkutskis oli ta 8 kuud uurimise all, kuni juunini 1942, Irkutski Aleksandrovskaja keskvanglas. Seaduslikku alust (paragrahvi) ega vangistuse tähtaega polnud. Seejärel oli vangilaagris Taišetis kuni juunini 1943, pärast vigaseks peksmist 3 nädalat kolhoosis „Taišet“. Pidev nälg, skorbuut, elu eest võitlemine kriminaalidega. Kuna Mait ei suitsetanud, vahetas oma tubakaportsjonid leiva vastu.

Üksikud juhtumid, millest oli juttu:

- Kriminaalid nõudsid näljapajukist leivast sundosa endale. Kogu kambriga otsustati vastu hakata. Relvadeks haarati naridelt, kes kust mida sai. Kui krimkad nõudma tulid, hakati nari juppidega andma nii, et verd lendas. Krimkad lubasid nad vastuhaku eest maha tappa. Karistuseks aeti vastuhakkajad ööseks kütmata külmkartsa. Üks vanem mees oli seal ära surnud. 

- Baraki ühes otsas oli ahi, mille ümbruse hõivasid blatnoid, kriminaalid. Seinapoolsetel oli nii külm, et öösel külmusid narilaudade külge kinni.

- Ämbritega tõrva kandmisel kukkus üks tilk kriminaali vildi peale, kes tuli talle kallale. Mait, kes oli poksi harrastanud, tõmbas ta lõuahaagiga maha ja päästis end sellega, et hoidis kogukat retsi löökidega siruli maas kuni valvurid tulid vahele. Mait sai karistuseks 10 min lumes istumist (aga temperatuur võis seal ulatuda 50 külmakraadini).

- Vagunist laaditi 50-kiloseid kotte. Öeldi, et kui vagun tühi, lõpeb töö. Siis aga aeti uus vagun ette ja pandi tühjaks laadima vagunit 100-kiloste kottidega. Kott lasti ülevalt õlale, Mait kukkus kurnatusest kokku. Valvur tõmbas jalaga mullale ringi, pani Mari isa keskele. Kott tõsteti õlgadele ja püstol pandi meelekohta - seisku. Kukkus uuesti. Siis peksti jalgadega ja kätega kuni teadvuse kaotuseni. Sai selgroovigastuse. Pärast tööd viisid teised vangid ta laatsaretti. Mitu kuud ei suutnud end sirgu ajada ja kõndis laus küürus. Töötegijat temast sellisena polnud ja määrati kolhoosi valvuriks. Väljaspoolt vanglaväravat tõi põue sees salaja sisse hapuoblikaid  (skorbuudi vastu). Tal oli endalgi skorbuut ja kaotas hambad. Vangla territooriumil polnud ühtegi rohelist liblet. Roheline oli nii hinnas, et seda sai vahetada leiva vastu. Skorbuut ja sellest tulenev hammaste väljalangemine oli üks laagri ränkadest haigustest, mis lõppes sageli surmaga.

Punaarmeega Eestisse

1942 edenesid sakslased ja Stalin lubas taas rahvuskorpuste moodustamist Punaarmee koosseisus. Pärast enam kui 2 aastat vanglapõrgut taotles Mait end Punaarmeesse, mis oli ainus võimalus saada tuhandete kilomeetrite kauguselt tagasi Euroopasse. Juunis 1943 mobiliseeriti Punaarmeesse, Eesti tagavarapolku. Oli sidetöötaja, vedas mingeid kaablirulle.

1945. aasta veebruaris Eestisse jõudes anti 2 kuud puhkust, edasi liikus väeosa Kuramaa lahingutesse. Mait otsustas jääda Eestisse ja deserteerus 11. veebruaril. Tema isa ja ema olid sõja ajal surnud. Ka Maitu ennast peeti kadunuks-surnuks, mistõttu ei osanud keegi teda Eestis oodata. 1942 peeti talle Viru-Nigula kirikus hingepalvegi ära. 

Eestis lasi Mait teha endale sõjaväepileti ja valedokumendid 1940 surnud vend Peetri andmetega, Mait Maameele nimele.

1945 Tallinna jõudes oli linn võrreldes vangistuseelsega 1941 muutunud nagu öö ja päev. Linn oli olnud võõrastav, linnapilt täis Vene sõdureid ja vene keelt.

Pärast deserteerumist vahetas ta sageli elukohti ja ööbis, kus sai. Mais-juunis 1945 ööbis sageli Tallinnas kunstnik Ilmar Ojalo ateljees. Nii kuni arreteerimiseni 19. juunil 1945, kui Ilmar Ojalo ateljee pööningul Suur-Ameerika 18a ärkas näkku suunatud valgusvihu peale. Püssimehed küsisid dokumente, võtsid kaasa nii Maidu kui päeviku Siberisse saatmise teekonna algusest.

Sellesse kodutusse perioodi jäi tõenäoliselt ka juhtum, kui ta ööbis metsavendade juures (Raasiku lähedal?). Hommikupoole ööd oli keegi tormanud sisse, äratanud kõik ja teatanud haarangust, mis käis juba küla teises servas. Ta põgenes ühe kaaslasega, jaamast mindi esimese hommikuse rongi peale. Pärastlõunal tulid nad tagasi olukorda uurima. See hoiataja oli olnud mingi metsavennasalga liige, kes teistele hoiatust tuues jäi ise haarajate kätte. Mait ütles, et mehe tääkidega läbitorgitud surnukeha leiti kuskilt aia äärest, ainult riidetükkide järgi tunti ära.

Teist korda Siberisse

Algas teistkordne sõit orjalaagrisse Siberisse. Seekord Krasnoturinskisse, Bogoslavlagi (Uuralites), kus Eriosakonna otsusega sai 1946 jaanuaris nõukogudevastase tegevuse eest 5 a parandus- ja töölaagrit. Töötas maa all vasekaevanduses, rõskuses, pahkluuni vees. Niiskest šahtist maapinnale tõustes külmusid vangid teel barakki jäise tuule käes kõvaks ja ragisesid nagu vihmaveetorud. Enamik vangidest sai seal poole aasta või aasta jooksul mingi kopsuhaiguse, millesse surid. Mari isa pääses tänu  joonistamisoskusele maa peale kulturnikuks ehk loosungeid joonistama. Kaevandusest pääsemine päästis ta elu. 

(Selles piirkonnas matkasin ka ise kunagi, lugu on SIIN.)

Lõpuks, 1950 vabanedes, oli ta 40-aastaselt paljas nagu püksinööp. Esimese endale kuuluva isikliku asja, milleks oli pruun villane tekk, andis talle Tartus jurist Robert Tasso ema. Endisel vangikaaslasel jäi aga veel aastaid Siberis istuda. 

Elu Tartus

Tartus juhendas ta kunstiringi, kus kohtas tulevast abikaasat Maimut, loogika-psühholoogia osakonna tudengit, kellega abiellusid 1958. Sündisid poeg ja tütar. Mingi aeg juhendas rahvakunstiringi Autoremonditehases, hiljem, kuni surmani oli kunstnik-dekoraator Tartu Vee- ja Kanalisatsioonivarustuses. Tema ateljee asus Vanemuise pargi kõrval veetornis.

Mari isa oli loomult ülirõõmsameelne inimene, mitte iialgi pahur ega mossis. Vene korda ei sallinud, vene keelt ei rääkinud põhimõtteliselt. Loomult oli alati väga abivalmis. Ja armastas palju sõpradega kohvikutes istuda. 

Elu lõpupoole kippus kohvikus napsu võtma ehk natuke sagedamini kui vaja. Tütre etteheite peale liigse napsitamise kohta ütles ükskord: 

„Tead, kui mõtled, millest kõik oled läbi tulnud, millisest külmast ja näljast, siis kusagil baaris, kus on head sõbrad, kus on ilusaid naisi, kus on soe, ja pits konjakit....“

***

PS

Kui Mari läks Vanemuise pargi kõrval asuvasse perekonnaseisuaktide büroosse matuste jaoks isa surmatõendit saama, ei tahetud seda välja anda, sest isa ühes dokumendis oli õige sünniaasta 1910, teises vend Peetri sünniaasta 1907. Ametnikuga pikalt vaieldes vaatas Mari samal ajal seinal rippuvat isa maali, mingid astrid vaasis ja isa signatuur seal all.

Kaval Antsu iseloomu tal küll polnud, kuid Ants Viidalepale sobis.

.

Madis 30

Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.

Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).

Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.

Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).

Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.

Foto: Peeter Ploom

Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.

Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.

Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.

Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.

Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.

Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.

Palju õnne!

Vanaisana Jüriöö jooksul

Sellel nädalavahetusel juhtus nii mõndagi.

Reede ennelõunal, enne veel kui hakkasin Tartusse sõitma, tuli rõõmus uudis - Leel ja Georgil sündis poeg, meie Mariga aga olime saanud vanaemaks ja vanaisaks. Uus kogemus kõigile, nii normaalne ja nii-nii eriline.

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis avati Kamtšatka näitus. Inspireerituna meie eelmise aasta õnnestunud matkareisist ja varasematest geoloogilistest kogudest. Üllatuseks oli selles kogus ka mitmeid suuri kivimkäsipalasid minult, aastast 1981. Üritus sisaldas väikesi ettekandeid - kursusejuhendaja Juho Kirs andis ülevaate Kamtšatka geoloogilisest ehitusest ja vulkanismi põhijoontest, Kaarel Orviku meenutas 1960. aasta noorte teadlaste ekspeditsiooni Kamtšatkale Lennart Meri juhtimisel, ise rääkisin eestlaste ronimistest vulkaanidele ning Mati Stroom oma seoseid Kamtšatkaga ning tõi ära mõningaid huvitavaid fakte Kamtšatka ajaloost.

Lisaks fotodele vaatasime ka Hans Roosipuu poolt 1960. aastal tehtud filmi (10 min) ja esmakordselt nägime meie eelmise aasta matkast tehtud filmi (1h). Hea film oli.

Loomulikult jätkus pikk õhtu matkakaaslatega Aini ja Anne pool, kus vaatasime ka Alari filmi matkast(45 min). Viimases oli rohkem materjali meie 4-liikmelise grupi tegemistest Kljutševskaja Sopka piirkonnas. Jällegi nauditav elamus.

Laupäev möödus Tartus puhates, sest õhtul oli tulemas orienteerujate 59. Jüriöö teatejooks. Ootasin seda üritust väga, sest kodulinnas joosta on alati meeldiv. Enamus kohti olid kesklinnas ja Toomemäel küll tuttavad, kuid kuna ma pole seal veel orienteerunud, siis suurt kasu sellest polnud.

Erilisi lootusi me tulemuse osas ei seadnud, sest vanust on meil kõigil kokku juba omajagu, veteranide klass aga algab 40-st. Ise tundsin end enne starti füüsiliselt väga mõnusalt, jalg oli kerge ja keha puhanud. Võis tirida küll, ehkki detailiderohke ja keerukas Toomemäe sprindikaart nõudis lugemiseks ja arusaamiseks omajagu tähelepanu. Nägemine oli pimedas kehvavõitu, nagu ikka, ja kiles olev kaart peegeldas lambivalgust tagasi ning pisikesed punktirõngad ja -numbrid olid raskesti loetavad. Pidi olema väga hoolikas ja tähelepanelik. Ise sain sellega hakkama, ehkki tiim tervikuna mitte.

Olin esimeses, kõige emotsionaalsemas vahetuses. Kohe esimesel etapil tekkis mitu teevalikut. Alguses otsustasin minna raeoja tagant treppidest üles, kuid kuna kaart tundus jooksul üsna kribu, siis lahendasin etapi lihtsamalt - väikese ringijooksuga Lossi tänavalt üles. Ka Tiit Tali läks sealt, kuid üleval selgus, et teise punkti. Kaotasin selle teevalikuga natuke, otsejooks oli kiirem. Samas olid arvestatavad variandid veel ka Vallikraavi tänava kaudu lõuna poolt. Kuid oma variandi juures jooksin vana sünnitusmaja otsaseina akendest mööda, sealt, kus abikaasa 30 aastat tagasi näitas klaasi tagant äsjasündinud tütart, seda, kes reedel emaks sai.

Jooks koosnes 3 ringist, millest esimene oli kõige pikem ja viimane lühim. Kaks korda tuli läbida raekoja ees asuvat purskkaevu vaatepunkti.

Ajalised kaotused tulid järgmistes kohtades:
- etapp 58-50 oli lihtne, kuid KP50 asus minu arust mitte hoone taga, vaid hoonest eemal. Reas võeti seda punkti, kuid ise ja paar kaasvõistlejat veel otsisime seda KP-d hoopis lääne poolt. Punkt võis olla maastikul seal, kus on nr 5.
- järgmisel etapil oli minul kehvem hajutus. Peaaegu kõik võtsid lennult KP32 ja KP62, kuid minu KP34 jäi nõlva alla sügavasse kraavi. Esimese hooga ei suutnud end õigesse suunda pöörata.

KP61 oli peaaegu kodumaja kõrval, oleksin võinud duši alla minna.

Teisel ringil ajas segadusse kolmnurk, mis ei asunud kaardivahetuse kohal purskkaevu juures vaid eemal. Tegin seetõttu ühe jänesehaagi. Mõne lisahaagi tegin veel, kuid midagi hullu korda ei saatnud. Ringi lõpus lähenesin keskusele koos Tiit Taliga, kes finišeeris, minul jäi veel joosta kolmas, ca 6-minutiline ring. Väike möödajooks ja seisak tekkis kohe esimese KP juures (KP48), kuid üldjoontes läks kõik normaalselt. Kuna väga kiiresti vajutada ei julgenud, siis polnud ka erilist väsimust peale 9,6 km jooksu.

Edasi andsin teate Tiinale, kes tegi oma ära. Kolmandas vahetuses jooksis Maidol kusagil juhe kokku ja mõned punktid jäid vahele. Ka Marje jooksis julmalt ülikooli peahoone ees olevast punktist mööda. Seega oli juba hulgaliselt DQ-sid, mistõttu sai Taivo lõpus rahulikult oma jooksu teha.

Seiklushundi tiim tegi uhke ja põneva ürituse. Eks mõnede pisiasjade üle saab alati toriseda, kuid Kalevipojad võideti ausas võistluses ja orienteerumispidu ning -naudingut said tunda kõik.

Foto: Sulev Kuuse

Jüriöö kodulehekülg (seal otsevideod, GPS-träkid jm)
Tulemused

Mehed

Täna sai üks mees 5 aastat vanaks. 2009.aasta lõpus tuli lumi varakult maha ja püsis kaua. 2010 talv oli väga valge, valge oli ka 5-aastaseks saanud mees - Lumi.

Teine mees saab kahe päeva pärast 25. Sündis lastebuumi ajal, nagu aasta varem õdegi. Iseseisvumise lootust polnud, kuid maailm oli muutumas avatumaks. See andis lootust.

1991.aastal saime vabaks. Kuid aeg oli keeruline - tühjad poed, Savisaare talongid. Elasime neljakesi 1-toalises korteris, ruumi jäi ülegi. Polnud siis ei nuti- ega mobiiltelefone, arvuteid väga vähe. Lapsed pidid mängud ise välja mõtlema, paps istus aeg-ajalt poole ööni töö juures arvutis (Prince of Persia).

Tagasilöök, vol 2

Kaks ja pool kuud tagasi tuli tõsisem tormihoiatus. Käisin uuringutel ja ka kirurgiga vestlemas. Lootsin, et ehk niipea ei kordu ja lükkasin lahenduse hilissügisesse.

Kahjuks eksisin, sest tervis oli liiga heaks läinud ja ise seetõttu hooletumaks. Eilne öö ja päev möödusid valus ja udus. Esimest korda sai maal suur maalapp üles kaevatud nii, et ise kätt labida külge ei pannud. Naine ja lapsed tegid 6h tööd, vanamees ainult lesis ja magas. Tänud ka Kuperjanovi luurekompaniile, kes poisid enne Kevadtormi nädalaks vabaks lasi.

Orienteerumishooaja algus sai tagasilöögi: Ilves 3 jääb ära, eestikatele tuleb minna ilma ühegi tõsisema orienteerumiseta. Osalemine SEBi Tartu 23km jooksumaratonil on kahtluse all. Kui sama asi juhtub jälle 2,5 kuu pärast, on rogaini MM untsus. Loodetavasti see siiski nii ei lähe.

Seoses Xdreami viimase lisaülesandega, kus pidi ületama 6m kõrgusel mööda kitsast lauda kuristiku ja mis pani nii mõnegi osaleja nurisema turvameetmete vähesuse üle (õhupadi pidi all liiga kitsas olema), meenus üks hetk Suure Kaukasuse mägimatkast 13 aastat tagasi.

Mul oli olnud 13-aastane paus mägedes käimisest ja esimese väikese tipuna võtsime ette Bezengi 2km kõrguse jääseina vastas oleva Semenovski. Mingil hetkel jõudsime terava harjani, kust tuli üle minna. Mart Kainel ja Raivo Plumer ületasid selle harja istudes, kätega toetades ja tasakesi end edasi nihutades. Mulle see stiil ei meeldinud ja nähes lõhet sileda kalju servas laskusin selleni ning mööda lõhet ületasin ettevaatlikult seina.

Kuid ma tegin ühe vea. Teadsin, et ei tohi alla vaadata, sest julgestust polnud ja millestki polnud ka kätega kinni hoida. Sein üleval ja all olid täiesti siledad. Kuid nagu kiuste, tõestamaks endale üleolekut olukorrast, vaatasin alla, kus nägin sügavat orgu ja 600-700m vaba langemist.

Miski tegi sees jõnksu.

Sellest kohast me ühel teisel põhjusel tippu ei läinud ja tulin sama teed tagasi (pildil, foto: Ülo Suursaar). Laskusime ja üritasime tõusu teisest kohast. Ja kui siis tuli ette järsk pude nõlv, mida tuli samuti julgestuseta ületada, loobusin. Jõnks oli teinud oma töö, tundsin seda väga selgelt. Raivo aga läks ja tegi tipu ära. Väike kripeldus on sees siiani. Seepärast, et loobusin.

Olin teinud end allavaatamisega nõrgaks.

Üks lugu ka.

Jõulud. Koduselt.

Koer oli rahul - kari oli koos, süüa anti, tuba mõnusalt soe. Mida veel.

Metsa kuuseotsimisele eile kaasa ei võetud, kuid hommikune jooks sai siiski tehtud.

Tõsi, kirikusse samuti kaasa ei võetud, tegelikult pole kunagi võetud ja õige kah. Seda enam, et Keila muusikakooli solfi õpetaja Marika Pabbo laulis nii imeliselt ja klaveri-oreliõpetaja Pille Metsson saatis teda orelil. Koer oleks seal kindlasti kaasa ulgunud, nagu kodus klaverimängu kuulates.

Soomlasest kirikuõpetaja jutlus oli lihtne ja südamlik, vanas mehes oli tunda nii avarust kui hoolivust. Ja armastust, see paistis ka silmadest.



Täna sai aga suusaradadel joosta, kaks korda 7km. Lumesaan ja traktor toimetasid ringi, värske lumi tahtis pressimist. Homme vist esimesed võistlused.

Alguses oli koeral mõnus joosta, kuid teisel ringil tuli väsimus kontidesse. Suuskade libisemine oli jäitesajus meeletult hea ja kiirus korralik. Mis sest, et peremees sõitis ühe kepiga, raske oli ikka.

Nüüd on koeral jälle mõnus lebotada.

Dovgulevitš (4850m, 3A) ja hõbemedalid

"Täna 25 aastat tagasi" oli saade, mida teab vist küll iga keskeast vanem inimene. Seda on peetud aegade parimaks ETV telesaateks. Kuid juttu ei tule legendaarsest Valdo Pandist, Isamaasõjast ja sellest saatest, vaid hoopis ühest väikesest lahingust Matša mäesõlmes, mis sidus kokku kaks inimest ja on hoidnud neid koos juba 25 aastat.

Oli aasta 1987, kui plaanisime minna kuuekesi Matša mäesõlme mägimatkale, võttes eesmärgiks ka 600m kõrguse Raigorodski jäämurru läbimise koos tehniliselt nõudliku 3A raskuskategooria Dovgulevitši kuru ületamisega. Kuuendaks liikmeks ja teiseks naisterahvaks grupis leidsin Sinu, tänu paljude juhuste kokkulangemisele ja Urmase abivalmidusele.

Mägikogemusi Sul polnud, ehkki mõnedel matkadel olid käinud: vanade matkahuntidega Kesk-Aasia ja Kasahstani kõrbetes, Kamtšatkal ja Komandöri saartel ning parvega Siberi jõgedel. Tundus, et saad hakkama, õigemini, pidid hakkama saama, sest miski pöördumatu oli juba alge saanud.    

Matka alguses olid kotid väga rasked, sest seljas oli 18 päeva toit koos mäetehnilise varustusega. Matkarajooni sisseminekul oli võimalus pisikese veoautoga jalavaeva vähendada, kuid selleks pidime natuke ootama. Istusime, lobisesime, kuni Sinu juurde astus üks vanaätist tadžikk, ulatas roosi!? ja lahkus. Kas see oli mingi märk.

Dovgulevitš (4850m, 3A)

  

Matkal areneb kõik kiiresti ja 8.päeva hommikul, kui alustasime tõusu Raigorodski jäämurrus, oli midagi tõsisemat juba tekkinud. Kuid see selleks, liikumine liustikul vajas tähelepanelikkust, kõrgelt kaljudelt kukkuvate kivide jälgimist, kitsaste jääsildade ületamist, sügavatest lõhedest ülehüppamist, lõputuid serpentiine ja manööverdamisi lõhede ja serakkide vahel. Meie seast lahkunud alpinist-matemaatik Täht Toomas pidi aastaid varem mitmete lõhede ületamiseks laskuma sügavatesse jäälõhedesse, et teiselt poolt uuesti üles ronida. Meil õnnestus selliseid trikke vältida ja leida labürindist lihtsam väljapääs.

Raigorodski 600m kõrguse jäämurru ületamine võttis aega 6h. Üleval oli mõnus väsimus ja peale väikest einestamist lasime end päikse käes pikalt lebosse. Puhkus venis tundidepikkuseks ja õhtune "lühike jalutuskäik" Dovgulevitši kurusadula alla osutus pikaks laugeks tõusuks ja oodatust palju väsitavamaks.

Laagrisse jäime ca 1-tunnise tee kaugusele kurust, sest eespool oli mingi vene grupp ja meil polnud tahtmist nende lähedusse sattuda. See aga tähendas planeeritud tõusutaktikast loobumist, sest Toomas Tähe nõuande järgi pidime hommikul koos päikesetõusuga kurul olema. See aga oleks eeldanud tõusueelsel õhtul ülijärsule lumeseinale astmete ja kirka julgestuspunktide tegemist ning hommikul pimedas mööda "treppi" taevasse ehk kurule tõusmist.

Tegelikult poleks me suutnud ei füüsiliselt ega ka ajaliselt sel õhtul astmeid ette valmistada. Ja kasu poleks sellest samuti olnud, sest öösel sadas korralikult lund ja ümberringi mürisesid laviinid.

See öö oli matka jooksul kõige külmem. Oli minu kord hommikuses toimkonnas olla ja plaanisin kella neljaks kahe priimusega kuuma joogi valmis teha. Süüa meil suurt midagi polnud, sest kahe liigse matkapäeva tõttu oli toit otsas. Teisel pool sügavas orus oli kivi all nii piiritust kui pekki, kuid sinna oli veel pikk maa. Seegi omaette lugu.

Niisiis alustasin vee keetmist kell 4 öösel. Oli parajalt külm ja priimused ei hakanud kuidagi tööle. Jamasin nendega ca 1,5 tundi, ühega sain lõpuks eelmise õhtu teepära kergelt soojaks tehtud. Rahvas sai küll pikalt magada, kuid väga vähe juua - igaühele pool kruusi teed, millest Ilme osa aeti veel ümber. Polnud just parim algus sellele väga raskele ja ohtlikule päevale.

Liikuma hakkasime kell 6 ja saime Iževski V kategooria grupi varsti kätte. Koos ajasime rada  kuruni, kohati puusadeni lumes. Nemad jäid kuru alla puhkama, meie aga alustasime kohe tõusu, üritasime veel päästa aega, mida enam polnud. Päike oli ammu väljas, lumi sulas ja laviinikesed alustasid tegevust. Otse lumeseinast üles saada polnud mingit lootust. Jäljed poleks enam kandnud ja kui olekski, siis laviinikestega allasõidust poleksime pääsenud. Neid sahises mööda kogu aeg.

Venelased alustasid tõusu vasakult ja hoidsid keskmise ribi peale. Andsime oma köied ka neile, millest tehti 250m kogupikkusega julgestus. Samal ajal, kui venelased töötasid,  ootasime meie mitu tundi järsul nõlval ja praadisime ning kuivasime päikese käes. Vene naised olid tõusul suurtes raskustes, nad ei saanud kuidagi üles ühest 4m kõrgusest siledast kaljust.

(pildil: tehniline väljakirjutus kurule tõusust, selliseid perfokaarte oli kaasas päris palju)

Viimaks ometi tuli ka meie kord tõusu alustada ja kõigepealt traverseerisime ühekaupa laviiniohtliku nõlva. Venelaste pandud trassile jõudes kinnitasime end paarikaupa kaljunaelaga  madala vertikaalse kaljunuki külge ja ootasime oma järjekorda. Olime seal kinni, kui äkki tuli laviin, mis pööras kuluaari laviinirennist välja ja tuhises otse meie suunas. Surusime end järsul nõlval vastu kivi, hoidsime naelast kinni, kuniks laviin oli üle läinud. Suur seljakott surus lumeraskuse all kõvasti vastu maad, kuid see oli ka kõik. Laviinikene kihutas täie hooga sügaviku suunas, saadud tugev adrenaliinilaks tekitas selge ning erksa enesetunde, väsimus ja  tuimus olid hoobilt kadunud.

Ka Sinule oli see 3-4m kõrgune silekalju raskeks kogemuseks, kus peale iseenda polnud kellegi peale loota. Seljakott seljas tuli end käte jõul üles vinnata, põlved said tagasikukkumisel veriseks.

Lõpuks olime kõik eluga üleval ja kui Väints viimasena koos julgestusköitega kurule jõudis, oli kergendus väga suur. Pinged olid maas ka venelastel ja me saime eduka tõusu puhul üksteist õnnitleda ning koos rõõmustada. Laskumine sellelt kurult oli juba lihtne.

Veel samal aastal abiellusime, 19.detsembril 1987, Tartus. 

Täna saime hõbemedalid.

In the Army now

Esmaspäeval armeesse, kuppi. Poiss.
Suhtun teenistusse positiivselt. Nii oli, nii on ja nii peab jääma.

Muutused on märgatavad isegi peale juuste äraajamist - rüht paranes, pilk mehistus ja võitlusvõime kasvas.





Mitte et praegu sült oleks. Nädal tagasi ronis ära 7b...







 



... ja sõrmitses ka 7c+ rada.







Mina lähen puhkusele, esimest korda üle 15 aasta, ametlikult. Võrumaale. Sõjaväes sai oldud 3 kuud Telšiais, Leedus. Kaks esimest nädalat oli masendav, edasi käisime kõvasti hüppes - Palangas, Klaipedas, Nidas ja 42 korda 8km kaugusel asuvas Plinkšise külas. Seal oli järv ja pood. Tiit Tali oli ka, kuid nihverdas end Tartusse. Tippsportlase asi. Mart Laar oli samuti, kuid kehva silmanägemise tõttu sai varsti koju.

Pildil olen hüppes (1983), teel Nida poolsaarele. Möödaminnes külastame Telšiai sõjaväehaiglas kahte kaaslast-simulanti (foto Madis Kaldmäelt, autorit hetkel ei tea).

Praegu hästi tuntud juristidel olid omad naljad. Rippuva mehe rinnal on silt: "Последний самовольщик"  (tõlkes "Viimane hüppeskäija").
Tegin näod praegu uduseks, kui loa saan, taastan. 

Ah jah, see pealkirjalugu ka: SIIN

Jõulukuu oreliarvestus

Mitte minul, sest ma ise ei mängi ühtegi pilli. Jama tegelikult. Kuid pilli mitteharjutamise korral oskan pahandada küll. Ja seda ikka juhtub, mitte harva.

Kui klaveril peavad mõlemad käed tegema samal ajal erinevaid liigutusi, siis orelis lisanduvad sinna veel ka jalad. Päris keeruline.