Rattaorienteerumise Eesti MV Võrumaal

Head kaardid, suurepärased rajad, mõnus ilm ja tore korraldus. Kolm võistlust kahe päeva jooksul. Mida veel naudinguks vaja on?

Kahjuks oli osalejaid vähevõitu, kokku vaid 106, tavarajal natuke vähem. Samas oli tee äär autosid ja mets rattureid täis. Tsiatsungõlmaa metsas kohtasime mõlemal päeval sõdureid, mõned tundusid olema luurajad. Kunagi tulevikus on kogu see ala polügoon ja siis on vist raske seal orienteerumisvõistlusi korraldada. 

Läksin rajale oma vana ja teeneka Marin rattaga. Natuke tülikas oli uut ratast P-Eestist transportida, pealegi sõltub minu jaoks ratta-o tulemus pigem tehnilisest sooritusest.

Lühirada

Etapi 2-3 lahendasin suurema veaga, sest peale lühikest võsalõiget panin end valele teele paika ja ootasin punkti paremalt. Möödasõit. Urmas Tammemäe murdis  end kohe võsast läbi ja sai parimana minutilise võidu.

Stardis (foto: Timo Palo)

Peale turvalist ja üsna kiiret etappi 2-3 kaotasin korra suuna, sest päike oli pilve taha läinud. Õnneks sattus ette korralikult viga teinud Raul Olesk, kellega liikusime enam-vähem koos kuni lõpuni. Raul aitas kiirust hoida, mõnel tõusul küll möödusin (Timo Palo pilt), kuid tegelikkuses oli ta tugevam. Vähemalt ratas oli vingem. Ja kaarti loeb hästi.  

Etapil 6-7 läksin peale kraavi jalutades punkti, kuid tähist ei näinud ja läksin seda otsima valele poole. Raul sõitis ringi ja tänu minu veale sai natuke ette. 

Edasi oli üsna lihtne, tuli vaid pedaale sõtkuda. 

Eestlastest olin esimene, seega üks medal oli võidetud ja miinimumeesmärk täidetud.

Tulemused

Sprint

Sprint oli Palomõtsas ja osaliselt (Võru) Kose alevikus. 

Sprindis tuleb panna, täiega. Ja nii ka tegin. Ristmikel tuli pidevalt vigu (punased jooned), kuid ikka suutsin 2 min varem startinud Tiit Talile läheneda. Kohtusin temaga 5. ja 6. punkti vahel, kui ta väljus väikeselt metsarajalt, mida polnud suurema raja pealt hästi näha. Natuke vedas. 

Pildil Tiit Tali

Etapi 8-9 lahendasin ringiga, kuid minnes võtsin täisnurga sisse. Mart Külvik nägi kaardilt tupiktänava ühendust (kollane peen joon) ja sai parima aja. Kaotasin talle 1 sekundiga.

Lõpp oli lähedal ja üsna lihtne punkt ees. Tuli vaid tee pealt õigest kohast metsa pöörata. Nägin küll Tiitu sellest kohast väljumas, kuid otsustasin siiski natuke edasi sõita. Lõikasin metsa ja sinna jäin, sest oodatud teerada (ja punkti) ette ei tulnud. Kui peale rattaga matkamist maju nägin, oli asukoht selge. Vähemalt 2,5 min viga ja II koht kadus. Raul ja Urmas tegid etapil 8-9 vea sellega, et läksid otseteed pidi purret ületama (kollane nool) ja kaotasid võrreldes ringisõiduga 1,5 min. Natuke ekslesid ka võsas.

Sprindi rada oli justkui lihtne, kuid kiirel sõitmisel tulid vead sisse. Klassikaline sprindirada.

Tulemused

Tavarada

Siia erilisi lootusi ei pannud, sest powerit pole nii palju. Rajal oli päris mitmeid huvitavaid teevalikuülesandeid, millega ei saanud kohe üldse hakkama.

Tegin kohe esimese punktiga vale teevaliku, käisin ka korra liivakarjääris sees ning võsalõikel punkti suunas sattusin punktist nö valele poole. Sealt lisasõit mäest alla ja siis tagasi üles.

Mart Külvik (pildil) rammis stardist läbi võsa lõunapoolsele rajale ning sai parima aja. Kaotasin talle 5,5 (!) minutit.

Urmas Tammemäe (pildil) läks stardist otse vastutuleva rajani ja sai piki traktorijälge kenasti karjäärist lõuna poolt läbi. Kaotas Mardile minutiga.

Keeruline oli etapp 2-3, kus nägin vaid kõige pikemat lõunapoolset ümbersõitu. Siin tegi hea valiku Raul, kes sõitis esialgu otse KP5 poole ja sealt pööras tagasi. Võit Mardi ees oli 46 sek ja minu ees pea 3 minutit. 

Etapil 7-8 rikkusin reegleid, sest kui hoolikalt ma ka ei vaadanud, keelavaid jooni tee peal ei näinud. Samas tegin rajaotsa leidmisega vea, ehkki kohe alguses sattusin õigesse kohta. Teised tegid seal keerulisemaid teevalikuid, kusjuures Rauli lõunapoolne ring osutus väga heaks. 

Peale KP9 sai pikalt sõita piki uut ehitatavat Nursipalu ümbersõiduteed, Raul Laas (pildil) tundus seal päris väsinud olevat ja möödusin lihtsalt. KP10 juures nägin ka Jaak Kannistet, kes liikus võimsalt, kuid suurte vigadega. 

Ehkki tundus, et Raul Laas oli kutu (tegelikult olid tal ka rattaprobleemid), siis viimased kaks vaheaega pani kinni. Möödus minust nagu postist!!??

Tulemused

Fotod: Timo Palo

Suvejooks

Liigutanud olen, samuti kaardi ja kompassiga Kopra teisipäevakutel käinud - nüüd tekkis huvi end võrrelda ka konkurentidega. Pole õrna aimugi, mis seis on ja kas kaks palavat päeva ka vastu peab.

Jutt seega Suvejooksust, mida korraldab LSF Pronoking Team ja mis seekord toimub Lääne-Virumaal Sael. 

Võrumaalt Saele oli oli ca 2,5 tundi autosõitu, võistluskeskuses puudus internet ja ka telefoniühendus. Seetõttu ei saanud vahetult kaasa elada Evelyle, Timole ja Laurile, kes jooksid Šveitsis MMi lühiraja finaalis. Mõned kommentaarid FBs andsid natuke aimu Eesti orienteerujate edenemisest rajal, kuid rohkem infot sain Suvejooksu kommentaatori Arthuri käest, kellel oli mingi internetiühendus olemas. 

Evely Kaasikult tuli korralik sooritus - 10. koht, kuid pettunud oma tulemuses oli kindlasti Timo Sild, kes tegi 1. ja 3. punktiga suure vea ja lõpuks sai 24. koha (kaardil punane joon; GPS träkid). 

Lauri Sild tegi pealtnäha tehniliselt hea jooksu (sinine joon) ja sai 20. koha. Natuke kummaline oli Timo teevalik etapil 16-17.

Huvitav, miks paljud naised kaldusid esimesel etapil vasakule, kusjuures tavaraja võitja Simona Aebersold (AEB.S) tegi ikka väga suure kaare.  

Suvejooks
1. päev

Ilm oli palav (+24), võtsin asja rahulikult ja kindlalt. Suunajooks sobis, samuti oli hea lugeda reljeefivorme, mida 5 m kõrgusjoonega kaardil oli üsna vähe. 

Kõik läks kenasti kuni 12. punktini. Olin seal kolmas, Tiit Talist taga 1:20 ja Maido Kaljurist ees 1:30. Mart Külvik oli omast klassist. Natuke isegi üllatav, et Tiiduga nii väike vahe oli, jooksin ju säästvalt. Vahepeal sain kätte Jaanus Reha, kes startis 8 min varem, samuti 4 minutiga Mati Preitofi. Väljudes KP8-st liikus Mati minu ees vales suunas ja nagu hiljem selgus, jättiski KP9 vahele. 

Liiga hästi ei saa ka minna ja suurem pauk ootas ees. Ületades teed etapil 12-13 vaatasin tee käänakut ja selle järgi läksin metsa. Nõgestesse. Tiirutasin seal pikalt ringi, ei midagi. Tulin teele tagasi ja suundusin jälle teekäänaku juurest punkti poole. Ikka samasse nõgesesohu. Seal oli radu ees, mõni tuttav orienteeruja veel, ka Maido. Tegin uuesti pika ringi ümber soo, kuni taipasin, et äkki olen hoopis  lõunapoolses soos ja parandus tõi kohe ka KP13. Viga 8 minutit!

Olin kindel, et tee peal on üks käänukoht rohkem ja kaardimeister Mait on selle tähelepanuta jätnud. Uurisin ööbimiskohas nii ortofotot kui LIDARi reljeefi ja selget käänakut, mida mina rajal nägin, polnud (!??).

Tuju oli läinud, niigi aeglane tempo langes, kohati kadus ka keskendumine, kuid sain siiski punktid ilusti kätte. Välja arvatud viimase, sest see pidi olema rajast ja keelualast eemal, kuid oli vist siiski rajal ja piirangulintide juures. Võin ka eksida. Kuid sellest 3 minutilisest veast oli juba suva. Fotol arutelu rajameistritega - Rünno Ruul (1. päev), Lauri Tarlap (2. päev) (foto: Kristjan Maade).

Tulemused

2. päev

Hommikul oli olemine täitsa ok. Parem silm, mis sai oksaga vigastada, toimis kenasti. Kaela peal olev suurem kriimustus andis tunda vaid särgi kraega kokkupuutel. Koletu puukas, mille sain KP17-st laskumisel ja mis jättis reiele pika punase marrastuse, oli jätkuvalt valus, kuid lubas joosta. 

Tänaseks jälitusjooksuks oli ilm palav, kuid veel talutav (+24). Tulemusele joosta polnud vaja. Nautisin orienteerumist, sest hoolas pidi olema nii suuna kui objektide lugemisega. Joostavus oli reeglina hea, rada väga huvitav. Vigu ei teinud, mugavustsoonist ei väljunud. Ka võistluse korraldus oli suurepärane, see ju LSFi firmaüritus. 

Jooksin 5. aja ja kokkuvõttes tõusin ka 5.-ks. Tiit Talile kaotasin 9 (!) minutiga. See tundus juba normaalne, sest tema jooksis kohale, ehkki Mart Külviku edu oli ligi 4 minutit. Mart oskas lõpu eel KP20-ga teha 5,5-minutilise (!!) vea ning sattus Tiiduga koos finišisirgele. Jäi siiski 1 sekundiga peale. No ikka leitakse veaks materjali, ehkki tundus, et seal küll enam midagi juhtuda ei saa.

Tulemused (2. päev)
Tulemused (kokku)

Peale lõppu pakkisin kiirelt asjad, et väljuda totaalsest leviaugust ning kaasa elada MMi meeste teatejooksule. Sõmeru lähedal oli tee ääres šašlõkibaar, gepsude jälgimiseks sobiv koht. Kahjuks kadus pinge I etapiga, sest täna polnud Kenny Kivikas'e päev. Timo ja Lauri Sild tõid võistkonna lõpus 13.-ndaks, kuid see polnud kindlasti koht, mille järele mindi.

Naiste teadet vaatasin juba kodust. Oi kui hästi jooksid Annika ja Evely, enne Margreti oldi lausa 3.-4. kohal. Kuid selge oli see, et Margretil läheb raskeks, sisse tuli ka paar komistamist ning tulemuseks siiski tubli 10. koht.

Huvitav etapp oli 7-8, kus kõik Rootsi naised (sinine joon) jooksid paremalt ümber põhjapoolse mäe. Šveitslased (punane) ja norrakad (roheline) reeglina tõusuvõtmist ei kartnud. Ka Annika ja Evely jooksid üle teise mäe, kuid Margret läks arukalt paremalt ringi. Ülekaalukas võit rootslannadele. 

Maksimumi Võrumaalt

Puhkus maal, Võrumaal. Toimetamine, liikumine, lebamine ja ... arenemine. Areneda sooviks just lauatennises - saada  stabiilsemaks, mõista ja kohaneda imelike tehnikate ja vastikute kummidega. Võimalusi selleks on nii Väimelas (T) kui Moostes (N), mitmed tugevad mängijad käivad mõlemas kohas. 

(Madise foto)

Ei saa kasutamata jätta häid orienteerumismaastikke ja Põlva Kobrase teisipäevakud on selleks sobivad. Eile oli päevak Koorastes, meeldivas metsas. Polnud midagi keerulist, kuid paar suuremat viga (KP3 ja 7) tuli ikkagi sisse. Võtsin natuke lühema raja, sest paari tunni pärast oli juba pinksitrenn. Tulemused.

Enne lauatennist vaatasin juunioride MMi orienteerumises, kus kavas oli sprinditeade. Suuri lootusi polnud, ehkki Jürgen Joonas on saanud arvestatavaks medalinõudlejaks. Üleeile ta saigi sprindis pronksi 173 osaleja seas, mis oli kahtlemata suur sündmus Eesti orienteerumiskogukonnale.

Väimelas oli õhtul kohal kõva seltskond ja Agnar korraldas 4 laual turniiri. Sain vaid ühe võidu, ehkki tuli kolm 2:3 kaotust vastastelt, keda olen trennis varem rohkem võitnud kui neile kaotanud. Aga ligi 3 tundi intensiivset mängu tegi kummi lõpuks üsna tühjaks. 

Noorukese Amanda'ga, kes on Eesti noorte koondises ja minemas EMile, sain seti kätte. Vähemalt mängib normaalset lauatennist. 

Siis, kui üritusi pole, saab joosta ja teha pikemaid (üle 40 km) rattasõite künklikel ning kruusastel teedel. Eks näis, mis seis nädalate pärast on, kas julgeb ka midagi pikemat ette võtta.