Saturday, December 31, 2011

Napoleonina Waterloo lahingus - Tarmaku Aastalõpuvõistlus

Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.

Stardinimekirja vaadates leidsin meile Marje Viirmann'iga MN95+ klassis siiski parajad konkurendid – Tenno Alamaa ja Rein Rooni. See aga tähendas, et tuli Marjega lahingusse minna ja jalg oli sel puhul juba teisejärguline. Aga et sellest lahingust Waterloo tuli ... st Waterloo Napoleoni jaoks, lahingu alguses veel ei teadnud.

1. vahetus

Waterloo: Lahingu algus /---/ Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, ära kasutades pargipuid. Siiski laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest./---/

Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja Maido Kaljurist 15m meetrit maha.

Etapil 3-4 panin hooga asfaltteest alla, mõeldes pea igal sammul, et millal üle barjääri hüpata ja vajalikule tänavale pöörata. Kuid kõik eesolijad panid otse ja nii minagi, kuni suusaraja kaugema pöördekohani, ca 150m vajalikust kohast mööda. Olin parajalt segaduses, nagu ka Maido ja Tenno, kes seisid ja uurisid kaarti. Kohas, kus olen olnud sadu kordi ja võiksin ka öösel silmad kinni joosta... ja nüüd selline lugu!??
Probleem oli selles, et autoteed, millest laskusime, polnud võimalik kaardilt näha. Kas see on sprindi-O leppemärkide omapära? Igatahes oli see rajameistril väga hea etapp.

Järgmine huvitav etapp oli 5-6. Jooksin KP5-st peaaegu otse tuldud teed tagasi suusarajale ning tõusu ülaosas lõikasin punkti poole. See oli kiirem kui otsevariant läbi soise rohelise ja seal sain Tennost ning Maidost parajalt ette. Kirti Rebane oli ca 50m ees.

2. vahetus

Waterloo: Prantsuse jalaväe rünnak /---/ Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. /---/ Prantslased tulistasid vastu ning liitlaste kaitse oligi sisuliselt kokku kukkumas /---/.
Marje läks välja enne Reinu. Mingil hetkel sai Rein temast natuke mööda, kuid lõpuosas tehtud lisakaar tõi prantslased ehk meid siiski jälle ette.

3. vahetus

Waterloo: Briti raskeratsaväe vasturünnak /---/ Briti ratsaväe rünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma – peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas, aja. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud mingit kaitset./---/

See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.

4.vahetus

Waterloo: Saabub Preisi IV Korpus /---/ ... väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja, sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi. /---/

Vahelduva eduga lahing Marje ja Reinu vahel, Rein saabus vahetusalasse siiski enne. Vahe oli väike, ca 30m.

5. vahetus

Waterloo: Keiserlik Kaardivägi ründab
/---/ Vahepeal, kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsaimaid sõjaajaloos, /---/

Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Kohe alguses ründasin Napoleonina Tennot ehk preislaste Blücherit ja üritasin talle järgi jõuda. Hõikasin kaugelt selja taha Marjele, et oota siin. Lauset kuulis vaid „vaenlane“ Rein, kes aga edastas sõnumi Marjele! Fair Play! Waterlool??

Tenno sain kätte ja möödusin 2.punkti juures. Tekkis mõte minna lõunast, kuid siiski keerasin põhjapoolse variandi juurde tagasi. Olime Tennoga koos. Ja siis lõi järsku valu paremasse säärde. Oi-oi, nii kauaks siis valuta olekut jätkus. Aga sedagi polnud vähe. Vajutasin valuga Tennoga võrdselt ja KP7 juures andsime oma SI-pulgad paarilistele üle. Marje võitles edasi Reinuga, vastased olid võrdsed.

Ehkki säärelihase seis oli kehv, lugesin siiski võimaliku vahetuskoha ette ja siirdusin KP13 juurde. Seal ootas juba Kirti, kes polnud samuti 100% kindel, kas asub õiges kohas. Kuid rahustas see, et olime kahekesi. Tenno aga seda võimalust ette ei lugenud ja nüüd tekkis hoopis meil šanss: puhanud kuid vigane mina versus väsinud Rein.

Ja see võimalus tekkis. Marje jäi trepist ettevaatliku laskumise tõttu Reinust ca 25m maha, kogemata pillas maha veel ka pulga nii, et pidime 4-5m tagasi jooksma. Kuid adrenaliin (loe: tapahimu) pulbitses juba organismis, valu surusin maha ja lähenesin jõudsalt Reinule. Juba olingi teda kätte saamas, vahe vaid 5m, kui ...


Waterloo: Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda.

Ja siis, vasakpöördel KP15 poole ilmus ootamatult preislaste väeosa Blücheri juhtimisel. Viimane oli minu puudumist võistluskeskuses märganud ja aimas halba ning tuli Wellingtonile, st Reinule appi. Jõudsin veel kaks korda öelda, et „Nii pole aus, nii pole aus“, kui tundsin eriti lõikavat valu paremas sääres, millele järgnes, või hoopis eelnes lootusetuse tunne võitluses ülekaaluka vaenlase vastu.
Andsin alla, Waterloo lahing oli kaotatud!

Aga meeleolu oli suurepärane. Järgnes väike õlu, väike saun, väike praad ja suur tore seltskond – kõik oli väga meeldiv.

Tänud Jüri ja Juta Tarmakule ja Co-le ning rajameistrile Sergei Rjabõškinile (pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.




Ja lumi ka täna!

No näed siis,
veel sajabki lund,
kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe...

Kena aastalõppu!


Wednesday, December 28, 2011

Kui hulluks veel võib minna?

Sellise pealkirjaga pisiloo leidsin 2001 aasta maikuu Orienteerujast". Keegi meenutas 1987 aasta Ilvesteadet. Mina seal polnud, kes oli, teab isegi. Hea, et Ilvesteadet selle aasta detsembris polnud.






Kas keegi mäletab, kes oli XX Sajandi Orienteeruja Eestis? Mees ja naine ning mitmes oli naine üldjärjestuses?
Küsima siiski ei hakka, panen 2001. aasta artikli siia üles.




Jalaga peaks nüüd selge olema - lestlihas. Möödunud laupäeval sai jälle joosta vaid 12min. Eks näis, kas Aastalõpujooksul kinesioteip aitab ja jalg penskarite raja vastu peab? Jaanuaris XDreamile.

Säärelihaste venitusi tuleb aeg-ajalt teha. Siin ka üks artikkel säärejooksu parandamiseks: "Mõtteid sääretreeningust..."

Friday, December 23, 2011

Vanu "Orienteerujaid" sirvides. Küsimus

Aeg-ajalt on väga kahju, kui fotoaparaati pole käepärast. Täna kell 18.50 Keila Tervisekeskusesse ujuma minnes ootas ees huvitav vaatepilt: mõnusalt pimendatud ujula, kus 8-rajalises basseinis tõid veealused valgustid kaunilt esile türkiissinise basseinivee. Vesi oli peegelsile, sest basseinis polnud mitte ühtegi inimest!!!

Viimasel ajal olen vaadanud vanu "Orienteeruja" ajalehti, ajakirjadeni pole veel jõudnud. Leidsin artikli, kust on ilmselt pärit jutt tipporienteerujast, kes tegi tuule alla palju kõvemale tippjooksjale.



Siin on väljavõte ühest artiklist.

KÜSIMUS: mis aastal see kirjutis ilmus?

Sunday, December 18, 2011

Sisehooaeg?

Nädalane jooksupaus tekitas tunde, et kõik on OK. Valu ei tundnud ei kõndimisel ega tantsimisel. Viimasel tuli võhmast puudu, aga seda ikka juhtub. Õnneks harva, st tantsimist.
Siiski lõppes jooks eile 12. minutil.

Seega: joosta ei saa, lund ei ole, rattasõit... - no teate, isegi härg ei suudaks seda. Ei jäänudki muud üle, kui osta Keila Tervisekeskuse kuupilet, mis maksis veel eile 37€. Käia võib piiramatul hulgal, kasvõi 3x päevas. Täna oligi esimene triatlonitreening - ratas, jõud ja ujumine. Ehkki tervisekeskus asub kodust 150m kaugusel, läksin sinna autoga. Vihm, totaalne vihm, Keila jõgi ajab juba üle ääre. Varsti jõulud.

Huvitav jutt oli ARWC võitjatelt Team Thule'lt. Paar asja panin ka rogaini jaoks kõrva taha:

- Et võita, peab olema keskendunud mitte ainult võistluse ajal vaid ka enne seda
- Antibakteriaalsete ravimite ja Imodiumi olemasolu on elementaarne
- Et võita, ei tohi viibida nö mugavustsoonis. Kui tunned end hästi, tähendab, ei pinguta piisavalt
- Võib tulla vajadus hinnata eluliselt ohtlikke riske
Muidugi peavad kõik lugema ka Silveri juttu Tasmaania ARWC-st (osa 1, osa 2)

Mälumängu seis (sellel aastal lõpeb järjekordne voor):

5 TutiVaps
5 TA
4 LL
3 Gea
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

Saturday, December 17, 2011

Kalamehejutud

Lugesin viimast Go Reisiajakirja ja seal oli juttu Kamtšatkast, põhiliselt küll põlisrahvastest, kuid natuke ka kaladest. Ja kohe meenus nii see kauge poolsaar kui kunagine Kirti kommentaar soovist lugeda midagi kalapüügist. Üllatav, aga samas ka meeldiv soov :)

Kahjuks sellist lugu nagu “Vanamees ja meri” pajatada pole. Mälestuspilte ja nostalgilisi tundeid kalavetel viibimistest on muidugi palju ja need on meeldivalt värvilised. Nagu enamus mälestusi looduses viibimisest ja hasardist.

Päevad pole vennad

Olime kursavend Tõnniga (Tõnu Martiniga) juba päevi töötanud Uzonis vulkanoloogide maja vundamendi kindlustamisel. See oli meie panus helikopterilennu eest vanasse vulkaani kaldeerasse , mis asus Kamtšatka idaaheliku keskosas.
Ühel päeval otsustasime minna ca 14km kaugusele Geisrite orgu (16.sept 1981). Miskipärast võtsin kaasa spinningu, vist seepärast, et liikusime osa ajast piki jõeorgu.

Olime liikunud 4km, kui miski äratas jões tähelepanu. Panin Tõnni suurele vastuseisule vaatamata spinningu kokku ja heitsin landi vette. Kaaslane polnud tol ajal veel kalapüügiga kokku puutunud ning tobe peatus tundus asjatu ajaraiskamisena. Kuid juba esimese viske järel oli otsas kena golets (lõheline). Tõnn haaras spinningu endale ja tegi samuti viske. Kala otsas ja seejärel kaldalgi. Tahtis veel visata, kuid minu poolt tuli STOPP, sest mida me nende kaladega seal Geisrite orus oleksime teinud, ära süüa poleks paari päevaga jõudnud ega tahtnudki. Mõte oli selline, et kui tagasi tuleme, siis püüame suurema hulga ja võtame Petropavlovskisse kaasa.

Geisrite orus olime mitu päeva, kontrollisime geisrogramme, käisime saunas ja kõrge joa all ujumas, pildistasime. Elasime “Nikolajenko lossis”. Ühel õhtul tulid ida poolt kolm sitket meremeest, kes tõid kastrulitäie punast kalamarja. Suured supilusikad liikusid järjest kahaneva kiirusega poti ja suu vahet.
Tagasiteel Uzoni võtsin juba tuttavas kohas spinningu lahti ja ükskõik kui palju või kuhu ka ei üritanudki lanti loopida, oli jõgi tühi nagu kaev...

Kala(marja)orgia

Ühes välilaagris Itšinskaja Sopka lähedal Kamtšatka lääneahelikul läksid Stroomi Mati ja Kolja lomutite juurde liha ja kala järele. Olid mitu päeva ära ja kui 23.juuli õhtupoolikul tagasi jõudsid, oli neil kaasas ühe põhjapõdra liha ja ca 50 1-3 kilost lõhekala. Nägid pealt, kuidas ca 1000-pealisest tabuunist põder kinni püüti ning 1:0 tehti. Samuti käisid kalal. Madal jõgi oli olnud suuri kudema siirduvaid kalu nii tihedalt täis, et polnud vaba kohta vette astudagi. Kalad tuli veest kätega välja loopida ja kotti toppida. Edasi tsiteerin päevikut:

Siis läks söömaks. Algatuseks sõin hernesuppi, siis praetud kalamaksa. Eriti hea oli põdramaks. Kõike aitas alla viia žimolostist (suur piklik sinikalaadne mari) keedetud kompott. Jura tegi 5-minutilise marjasoolamise, pikemaajalisemaks säilitamiseks hoiti marja soolvees kauem. Kalamari oli nagu sõstar, suur ja punane. Vahepeal proovisin veel praetud lõhekala (kala liik on pildil ja küsimuses).

KÜSIMUS: Mis kala on pildil?

Lõpuks hakkasime marja sööma. Kõige lõpuks viskasin võileiva marjaga ära(!) ja koperdasin kiiresti telki, et mitte lõhkeda.
Ja siis tuli selline lause: “Ega see mari tegelikult nii väga hea olegi”.

Lõhelised Kamtšatkal (päevikus ülesloetud liigid): arabatš, kajurka, mikiža, kunža, nerka=krasnitsa, gorbuša, sjomga, kizutš, keta, golets, tšavõtša.
(kuid neid liike on palju rohkem)


Suure pettumuse valmistamine

Läksime sõber Aksiga ööseks Vorbusele Jänese raudteesilla juurde. Öösel proovisime silla lähedalt püüda põhjaõngedega, suhteliselt edutult. Mingil hetkel kolisime Rannale (SIIN), mis oli 60-ndate lõpus tartlaste populaarne ujumis- ja suvituskoht. Sinna tegid regulaarseid sõite reisilaevad Kreutzwald ja Koidula.

Õiget kala ei saanud me ka sealt, pisikesed kiisad kaladeks ei kvalifitseerunud. Hämmastav oli see, et nahkhiired lendasid mitu korda põhjaõnge tamiili, mida oli vee peal vaid 2x5m. Peale seda ei usu ma nahkhiirte oskuslikku navigeerimist ultrahelisignaalide abil.

Hommikul vara, kui tõugjad hakkasid raudteesilla all mängima, proovisime loopida seal spinningut. Viskasin ja viskasin, ei midagi, kuni lõpuks haakis miski otsa. Kalale omast raputust siiski ei järgnenud, tuim sujuv tõmme viitas millessegi kinnijäämist. Ja nii oligi. Keegi oli paadist paar põhjaõnge jõkke visanud, ise magas kajutis. Minu lant oli aga ühte põhjaõnge kinni jäänud. Proovisin nii ja naa, lõpuks tegin ühe tugevama tõmbe, mis liigutas korraks ka suuremat paati. Ja siis läks mölluks – kalamees ärkas, hüppas suure kolina ja mürinaga välja ning kohe põhjaõnge tirima. Pidi ikka suur kala olema, mis paati kõigutas. Ja lõpuks, kui ta nägi ühte õnnetut poisitatti, kes üritas lanti õngenöörist kätte saada ...
Seda näoilmet ei unusta ma kunagi, rohkem pettunud nägu pole võimalik ette kujutada.


Kui lapsepõlves sai rohkem spinningut loobitud ja seda üsna sageli tehtud, siis hilisemas elus on kalapüük jäänud harvaks nähtuseks, peamiselt on maal olles koos lastega õnge otsas kas ussikest või tainast leotatud. Ja need praetud värsked särjed on olnud ühed maitsvamad kalad elus :)

Saturday, December 10, 2011

Mitmesugust

Nädal möödas. Mida siis spordirindel?

Mustla-Nõmme kruusamaadlus läks järgmisele ringile, Mõisametsa ja Sibila maardlatel alustati KMH (keskkonnamõjude hindamise) tegemist. Ei jäänud ka EOLil muud üle, kui oma seisukoht esitada. Kiri on SIIN
Selle peale on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas teinud järelpärimise minister Keit Pentusele (SIIN). Aasta või enam tagasi tegi Keit Pentus järelpärimise tollaselt ministrilt Tamkivilt...

Eile sain tänu Facebookile teada, et castingu ehk spinningu- ja lendõngespordi MM toimub järgmisel aastal Tallinnas. No kas peaks hakkama kiiresti trenni tegema? Siiski mitte, sest see nõuaks erilist pühendumist, milleks napib nii aega kui energiat. Orienteerumine on praegu nr.1.
Ülevaade castingust oli blogi sissekandes "Tippsportlane". Tegijaid on praegu Eestis vaid mõned, Lätis pole sedagi. Kehv lugu on aga sellepoolest, et castingu MM toimub samal ajal Tšehhi rogaini MMiga, seega ei õnnestu Hipodroomile võistlust ka vaatama minna.

No mis maa see on, kus detsembrikuu laupäeval sajab nii kõvasti vihma, et ei saa vajalikku jooksugi ära teha. Ootan veel natuke, minna on vist ikkagi vaja. Üks mõte tuli ka paar päeva tagasi - teha Rocca al Mares üks trennimaraton. Aega registreerimiseks on 15.detsembrini. Eelmiste aastate 6km võidujooksud on olnud vahvad.

Lisan siia ka ühe vana hea maratonpika loo, kus tempo on maratoni jaoks täpselt paras.



Lisatud õhtul:
Maratoniga on siiski ühelpool. Tänane jooks tõi esimese vigastuse, parema sääremarja välisserva valu, mis algas 15km-l. Koerata oleksin auto peale hääletanud, nüüd pidin 9-10km koju lonkima-sörkima.

Põhjus on ilmselt üsna lihtne: olen jooksnud kogu aeg vasakul pool teed. Kui Sa, Meelis, jooksed Keila-Joa teel, mis on parajalt kummis, siis peaksid kindlasti teepooli vahetama. Kahjuks olen nüüd tagantjärgi tark.


Sunday, December 4, 2011

Parim aeg jooksmiseks...

... oli eile.
Harva on viimasel ajal päikest näha, eelmisel nädalavahetusel oli lausa pime. Pühapäeval oli väljas selline survepesu, et esmakordselt jäi planeeritud jooks tegemata.

Eile ja täna sai kokku üle 3,5h jooksu (täna asfaldil 21km), nädala sees on seega jälle rahulikum. Imelikul kombel ei igatse ei lund ega külma, paar nädalat võiks veel samamoodi olla. Eelmiste talvede lumemürgituse jääknähud. Vist.

Selle aasta hooaeg sai lühidalt kokku võetud viimases "Orienteerujas". Seal on terve rida huvitavaid artikleid: Sixteni pronksine jooks 1991, viimase TAOK rogaini korraldusest, intervjuu Maret Vaheriga ... ja kindlasti suurepärane ja õpetlik artikkel Tarvo Avastelt hooaja analüüsimisest.

Järgmisel hooajal on siis rogaini MM Tšehhis. Täna, registreerimise 4. päeval, on end kirja pannud üle 230(!) tiimi (ca 500 osalejat). Kaminskis-Liepina on juba kirjas, meie veel mitte. Jõuab, sest 2 nädalat on aega.

Maikuus tahaks osaleda rogaini EM-il Vilniuse lähedal. Selleks peab kevadeni jooksulihased vormis hoidma. Heaks harjutuseks saab olema järjekordne Otepää-Tartu jooksumaraton märtsi lõpus.

Hooaeg 2012 kevad ja suured võistlused

15.jaanuar Winter Xdream
11.-12. veebr. SO EMV?
märtsi lõpp Otepää - Tartu jooksumaraton
14.-15. aprill PEKO Kevad
27.-29. aprill Ilves-3
EMV-d
5.-6.mai rogaini EM Leedus
1.-2.sept. rogaini MM Tšehhis

Siia kavasse võib mõndagi muudki sisse sattuda. Näiteks mõni suusamaraton või kogunisti Keila talvetriatlon 28.jaanuaril.