Kohavahetusest ja kohapüügist

Reede

Hommikul sõitsin noorema tütrega Paidesse Arvamusfestivalile. Varasematel aastatel polnud võimalik sellest üritusest osa võtta, seekord siis vaid esimesel päeval. Plaanisin kuulata töiste teemadega seotud debatte kliimapoliitikast ja energiasektorist ning Ida-Virumaast, kus huvitavam polnud mitte see, mida räägiti, vaid see, kuidas räägiti.

Oli ka palju pehmeid teemasid, mis erinesid nii miljöö, inimeste kui eesmärkide poolest.

Õhtune sõit Paidest Pärnusse võttis aega, sest tee oli üsna pikalt remondis. Tundus,et lisaks Keilale, kus sisse- ja väljasõit on viimastel nädalatel tõsiselt aega võtnud, tehakse teetöid ka teistes kohtades.

Pärnus plaanisime minna merele koha püüdma, seegi ettevõtmine polnud eelmistel aastatel ajakavva mahtunud, nüüd siis esmakordselt. Kursusekaaslase Tõnniga püüdsime viimane kord kala Kamtšatkal, 34 aastat tagasi. Sellest oli ka lühike jutt blogis.

Merele jõudsime enne poolt kaheksat õhtul, ilm oli küll suurepärane,  kuid kas ka kalapüügiks, pidi selgeks saama järgneva paari tunni jooksul.

Ja selgeks sai, et kala võttis hästi. Paati jäi 6 kena koha, kümmekond alamõõdulist (alla 44cm) lendas tagasi merre kosuma. Püüdsime tütrega, Tõnn tegeles kalade konksu osast vabastamise ja puhastamisega. Seega polnud meil vajadust isegi käsi määrida.

Õhtu läks aga pikale, magama saime alles kell 3. Äratus oli aga kell 5.00, sest nii oli hommikune kalapüük kokku lepitud. Kell 6, kui päike horisondi tagant tõusis, olime juba merel.

Laupäev

Ilm oli jälle suurepärane, meri vaikne, taevas selge. Kõik märgid näitasid, et tuleb hea saagiga päev, merel oli päris palju paate.

Tegelikkus osutus teiseks - 5 tunni jooksul sai vaid tütar 1 koha, seegi oli nibin-nabin mõõdus Üle parda lendas 4-5 väikest. Ühesõnaga, püüdsime nagu kaevust... !??


Kell 13.00 pidin olema orienteerumise EMV sprindivõistluse stardialas. Enne tegin veel väikese sörgi modelikaardil. Enesetunne oli ebamäärane, kas siis hommikusest kalapüügist või magamata ööst. Vahet polnud, peaasi, et võitlustahe oli olemas ja ka füüsiline vorm enam-vähem olemas. Põhiline oli ikka vigade vältimine.

Panin stardist kohe hooga minema ja hakkasin silla peal 2.punkti legendi vaatama. Tekkis küsimus,et miks teise, kusagil peaks ju ka 1.KP olema?  Oligi, kohe peale K-punkti trepi all, millest olin siis hooga mööda jooksnud. Kuid sinna jõudsin kohale alles läbi vale punkti, mis asus maja nurgas. Seega sain kohe 35 sek kaotust, mida sprindis on raske tagasi joosta.

Edasi rohkem vigu ei teinud, rada oli ehk liigagi lihtne. Rajameister oli küll veel paar lõksu üles seadnud, kuid need nägi läbi ka kiirel jooksul.

Ometi osati igal pool vigu teha ja mulle tuli seekord hõbemedal klubikaaslase Kari Lehto järel. Kari jooksis pea vigadeta ja oli igal etapil mõne sekundi kiirem.

Tulemused

Sellega olid minu eestikad läbi, loobusin juba varem sprinditeatest ja nüüd ka öisest EMV-st. Plaanisime minna Võrumaale ja ei tahtnud Pärnus pikalt öiste starti oodata. Pealegi oleks öine autosõit maale osutunud väga raskeks ülesandeks ja tõenäoliselt ka ohtlikuks, sest unemati rooli taga pole parim kaaslane.

Pühapäeval

tegin viimase pikema jooksuotsa enne järgmise nädalavahetuse 24h rogaini MMi Saariselkäs (17km), sõime püütud koha ja sõitsime vanema tütrega Tallinnasse. Autos sain puhata ja tukkuda.

Kalamehejutud

Lugesin viimast Go Reisiajakirja ja seal oli juttu Kamtšatkast, põhiliselt küll põlisrahvastest, kuid natuke ka kaladest. Ja kohe meenus nii see kauge poolsaar kui kunagine Kirti kommentaar soovist lugeda midagi kalapüügist. Üllatav, aga samas ka meeldiv soov :)

Kahjuks sellist lugu nagu “Vanamees ja meri” pajatada pole. Mälestuspilte ja nostalgilisi tundeid kalavetel viibimistest on muidugi palju ja need on meeldivalt värvilised. Nagu enamus mälestusi looduses viibimisest ja hasardist.

Päevad pole vennad

Olime kursavend Tõnniga (Tõnu Martiniga) juba päevi töötanud Uzonis vulkanoloogide maja vundamendi kindlustamisel. See oli meie panus helikopterilennu eest vanasse vulkaani kaldeerasse , mis asus Kamtšatka idaaheliku keskosas.
Ühel päeval otsustasime minna ca 14km kaugusele Geisrite orgu (16.sept 1981). Miskipärast võtsin kaasa spinningu, vist seepärast, et liikusime osa ajast piki jõeorgu.

Olime liikunud 4km, kui miski äratas jões tähelepanu. Panin Tõnni suurele vastuseisule vaatamata spinningu kokku ja heitsin landi vette. Kaaslane polnud tol ajal veel kalapüügiga kokku puutunud ning tobe peatus tundus asjatu ajaraiskamisena. Kuid juba esimese viske järel oli otsas kena golets (lõheline). Tõnn haaras spinningu endale ja tegi samuti viske. Kala otsas ja seejärel kaldalgi. Tahtis veel visata, kuid minu poolt tuli STOPP, sest mida me nende kaladega seal Geisrite orus oleksime teinud, ära süüa poleks paari päevaga jõudnud ega tahtnudki. Mõte oli selline, et kui tagasi tuleme, siis püüame suurema hulga ja võtame Petropavlovskisse kaasa.

Geisrite orus olime mitu päeva, kontrollisime geisrogramme, käisime saunas ja kõrge joa all ujumas, pildistasime. Elasime “Nikolajenko lossis”. Ühel õhtul tulid ida poolt kolm sitket meremeest, kes tõid kastrulitäie punast kalamarja. Suured supilusikad liikusid järjest kahaneva kiirusega poti ja suu vahet.
Tagasiteel Uzoni võtsin juba tuttavas kohas spinningu lahti ja ükskõik kui palju või kuhu ka ei üritanudki lanti loopida, oli jõgi tühi nagu kaev...

Kala(marja)orgia

Ühes välilaagris Itšinskaja Sopka lähedal Kamtšatka lääneahelikul läksid Stroomi Mati ja Kolja lomutite juurde liha ja kala järele. Olid mitu päeva ära ja kui 23.juuli õhtupoolikul tagasi jõudsid, oli neil kaasas ühe põhjapõdra liha ja ca 50 1-3 kilost lõhekala. Nägid pealt, kuidas ca 1000-pealisest tabuunist põder kinni püüti ning 1:0 tehti. Samuti käisid kalal. Madal jõgi oli olnud suuri kudema siirduvaid kalu nii tihedalt täis, et polnud vaba kohta vette astudagi. Kalad tuli veest kätega välja loopida ja kotti toppida. Edasi tsiteerin päevikut:

Siis läks söömaks. Algatuseks sõin hernesuppi, siis praetud kalamaksa. Eriti hea oli põdramaks. Kõike aitas alla viia žimolostist (suur piklik sinikalaadne mari) keedetud kompott. Jura tegi 5-minutilise marjasoolamise, pikemaajalisemaks säilitamiseks hoiti marja soolvees kauem. Kalamari oli nagu sõstar, suur ja punane. Vahepeal proovisin veel praetud lõhekala (kala liik on pildil ja küsimuses).

KÜSIMUS: Mis kala on pildil?

Lõpuks hakkasime marja sööma. Kõige lõpuks viskasin võileiva marjaga ära(!) ja koperdasin kiiresti telki, et mitte lõhkeda.
Ja siis tuli selline lause: “Ega see mari tegelikult nii väga hea olegi”.

Lõhelised Kamtšatkal (päevikus ülesloetud liigid): arabatš, kajurka, mikiža, kunža, nerka=krasnitsa, gorbuša, sjomga, kizutš, keta, golets, tšavõtša.
(kuid neid liike on palju rohkem)

Suure pettumuse valmistamine

Läksime sõber Aksiga ööseks Vorbusele Jänese raudteesilla juurde. Öösel proovisime silla lähedalt püüda põhjaõngedega, suhteliselt edutult. Mingil hetkel kolisime Rannale (SIIN), mis oli 60-ndate lõpus tartlaste populaarne ujumis- ja suvituskoht. Sinna tegid regulaarseid sõite reisilaevad Kreutzwald ja Koidula.

Õiget kala ei saanud me ka sealt, pisikesed kiisad kaladeks ei kvalifitseerunud. Hämmastav oli see, et nahkhiired lendasid mitu korda põhjaõnge tamiili, mida oli vee peal vaid 2x5m. Peale seda ei usu ma nahkhiirte oskuslikku navigeerimist ultrahelisignaalide abil.

Hommikul vara, kui tõugjad hakkasid raudteesilla all mängima, proovisime loopida seal spinningut. Viskasin ja viskasin, ei midagi, kuni lõpuks haakis miski otsa. Kalale omast raputust siiski ei järgnenud, tuim sujuv tõmme viitas millessegi kinnijäämist. Ja nii oligi. Keegi oli paadist paar põhjaõnge jõkke visanud, ise magas kajutis. Minu lant oli aga ühte põhjaõnge kinni jäänud. Proovisin nii ja naa, lõpuks tegin ühe tugevama tõmbe, mis liigutas korraks ka suuremat paati. Ja siis läks mölluks – kalamees ärkas, hüppas suure kolina ja mürinaga välja ning kohe põhjaõnge tirima. Pidi ikka suur kala olema, mis paati kõigutas. Ja lõpuks, kui ta nägi ühte õnnetut poisitatti, kes üritas lanti õngenöörist kätte saada ...
Seda näoilmet ei unusta ma kunagi, rohkem pettunud nägu pole võimalik ette kujutada.


Kui lapsepõlves sai rohkem spinningut loobitud ja seda üsna sageli tehtud, siis hilisemas elus on kalapüük jäänud harvaks nähtuseks, peamiselt on maal olles koos lastega õnge otsas kas ussikest või tainast leotatud. Ja need praetud värsked särjed on olnud ühed maitsvamad kalad elus :)

Rogain, kalapüük ja kergejõustik

Rogainist on varsti nädal möödas. Käib kergejõustiku MM.
Tõmmates paralleele nende kahe tiitlivõistluse vahel, leidis Marje tabavalt, et tunne on natuke nagu Kanteril - medal tuli, aga mitte päriselt see, mida tahtnuks. Sest põhiklassi medal jäi saamata.

Aga bingo tuli hoopis teisipäeva hommikul Hiiumaal Kalana sadama kailt, kust sain spinninguga 1,4kg meriforelli. Tehke järele :)

Üldiselt olen vilets kalamees. Aga olnud omal ajal kõva tegija spinninguspordis (kastingus).
Sellest kunagi hiljem, aga kergejõustikuga seoses tahaks ühte juhtumit meenutada.

Tegime spinningutrenni Tamme staadioni harjutusväljakul. Harjutamine kestis sageli 4-5 tundi päevas. Väljaku tagumises nurgas tegi vasaratreeningut Neinar Seli. Pomm maandus tavaliselt meist ca 30m eemal. Ja siis tuli äkki vise välja. Nägin vasarat lendamas otse meie suunas. Teised poisid olid sel hetkel seljaga, treenides skišši. Vasar tuli kaugelt suure kaarega otse ühe poisi pea kohalt alla ja lõi tal spinningu käest ära...

Vot selline lugu oli. Tuleks mõnel eestlasel ka Berliinis purakas välja.