Friday, February 28, 2014

Kevadine vasikas

Täna oli siis selle aasta esimene orienteerumine. Loomulikult tähtis, loomulikult tuli panna. Hoolimata nädalatagusel Xdreamil tekkinud väikesele kurguprobleemile ja nädalasele põdemisele, oli minek päris hea. Tehvandi järsud nõlvad polnud hirmutavad.

Sellel aastal osaleb Eesti Energia Spordiklubi esmakordselt Firmaspordi Talispartakiaadil. Ja miks ka mitte, sest tegemist on ikkagi Eesti kõige suurema asutusega (7000 töötajat, kellest 72% Ida-Virumaal), kus vajalikku sportlikku ressurssi peaks ju jätkuma. Asutusi on Talispartakiaadile kokku tulnud päris palju, võistlejaid erinevatel aladel ca 700. Karu, Soosaar jt Firmaspordi tegijad on välja töötanud hea äriidee ja seda mitmes mõttes.

Asutustevahelise ja -sisese suhtlemise ning konkurentsi tekitamine läbi sporditegevuse pole ju paha. NLiidu ajal oli selliseid võistlusi üsna palju, mulle meenuvad ennekõike Moskvale otsealluvate asutuste spartakiaadid, kus osalesin Geoloogia Valitsuse võistkonnas. Aga see on eraldi jutt, jätkaks tänase orienteerumisega.

Orienteerumine oli esimene ala, korralikul maastikul Tehvandi suusahüppemäe ümber, kus rajameister Volli Tasa oli maastikule paigutanud 15KP-d, millest tuli võtta 10. Ilm ja maastik olid tõeliselt kevadised, linnud laulsid, lund metsa all väga vähe.

Minu ees startisid Randy Korb ja Ando Post, ja nagu enamus jooksjaid, valisid ka nemad stardist suuna lõunasse.

Et elu mitte liiga lihtsaks teha, siis ma ei jooksnud mäest alla 34-39, vaid läksin 34-42 ja pärast võtsin korraliku tõusu 46-39. Kuid see polnud veel kõik. Peale KP32 jooksin suure tõusu, laskumise ja uue tõusu järel KP-sse 34, kus selgus, et olin seal juba olnud (esimene punkt). Nüüd jäi üks KP puudu ja pidin võtma KP37 teisel pool hüppemäge, üsna sügaval all. Sealt sai viimasesse KP-sse aga uuesti hüppemäe tippu tõustes ja sealt laskudes KP-sse 45. Seejärel tuli võtta karm finišitõus.

Seega tegin ühe ehk lõputõusu asemel 4-5 suurt tõusu ja sain ajaks ca 20min. Hiljem vaatasin, et väga hea ja tasane variant oli minna ka hüppemäest põhjasuunda, tõenäoliselt oleks sellele läinud alla 15 minuti. Sarnaselt Jelena Glebova lühikava etteastele olümpial tahtnuksin peale etteastet ka oma kava uuesti teha. Aga mis seal ikka, jääb siis järgmiseks korraks.

Tulemused

Kuid vead selle päevaga veel ei lõppenud. Sõidul Otepäält Käärikule, mida olen teinud sadakond korda, sattusin peale ekslemisi lõpuks Arulasse. Sealt lõikasin mööda poriseid metsateid Käärikule, otsemalt, aga palju aeglasemalt kui Sihva kaudu ringi minnes.

Mälumäng ei läinud hästi. Enamuse küsimuste juures oli õige vastus küll lauas, kuid sellest jäi väheks, kui lõpuks paberile ei jõudnud.
  
Võimsussõit läks hästi. Võtsin selga lisakaalu 15-16kg ja oli paras kogus.


Kõik suurepärased pildid on Kaimo Puniste kaamerast: SIIT

Monday, February 24, 2014

Üle mägede - Winter Xdream Haanjas

Seekordset Winter Xdreami ülesannet, 40 Eestimaa kõrgema tipu võtmist 6h jooksul, sai läbi mängida juba kodus. Geoinformaatikute hulgas liikus mitmeid kuid tagasi prof Tõnu Oja analüüs Eestimaa kõrgematest tippudest, mis sai pressis suure tähelepanu osaliseks just Suure Munamäe kõrguse osas. Tõnu kasutas Maa-ameti 5m kõrgusrastrit ja eraldas selle pealt välja 50 mäge. See fail oli veebist allalaetav.

Seetõttu oli ka minul hea andmestik olemas ja tegin üsnagi täpse analüüsi, mille järeldus oli selge: ilma rattata pole seekord mõistlik rajale minna. Sest sõita tuli peamiselt mööda teid, punktipesad asusid üksteisest sobivas kauguses ratta (kaardil kollane joon) ja jooksu (roheline) kombineerimiseks. Eeliseks oli ka lumetu talv, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et Haanjas oli maapind üsna valge ja väiksemad teed kõik lumepudrused ning jäised. Eelanalüüsil sain jooksuks 35km, segavariandil 28km ratast + 20km jooksu. Tagasihoidlike liikumiskiiruste arvestus näitas, et 6-tunniga oli võimalik kõik punktid ära võtta.

Võistkond oli meil aga eksperimentaalne. Kutsusin esmakordselt tiimi ultrajooksja Mari Boikovi, kelle jooksuvõimes polnud mingit kahtlust, kuid suureks küsimärgiks oli tema rattasõit. Tavaliselt pole ratas jooksjate tugevaim külg. Oti (Viirmanni) pärast suurt ei muretsenud, tema on mitmekülgne spordimees. 

Niisiis oli plaan eelnevalt üsna selge ja enam-vähem nii ka selle teostasime. Kuid mõnede agade, vigade ja ootamatute probleemidega. 

Kõigepealt tegin stardis kaks plaani, milles teise viskasin vahetult enne starti välja. Kahjuks osutus just see teine meie tiimi jaoks ideaalseks võimaluseks oma võimeid välja käia. See plaan nägi ette ratta ja jooksuga liikuda põhja- ja idaosa kaudu kagunurka Plaanile, kus oli varustusala ja kuhu sai rattad maha jätta. Nii ka võitjatiim Duncan tegi. Selle võimaluse kohta andis kaudse vihje ka korraldaja, mainides eelinfos, et parim variant võib olla selline, millist pole varem kasutatud (mis muud sellest lausest ikka oskad välja lugeda).

Kuid ma ei saa siiani aru, miks otsustasin kõigepealt Munamäele tormata. Ilmselt paar pikka etappi kaardi lõunaosas hirmutasid jooksuvariandi ära. Tagantjärgi hinnates olid need täiesti tühised etapid, eriti võrreldes sellega, kui aeglaselt me rattaga liikusime. Kuid seda saime teada alles hiljem, rajal olles.
(NB! Kaardi alumine osa on skaneerimisel välja jäänud ja kaarti näeb suuremalt, kui see parema hiireklahviga eraldi aknas avada)

Niisiis panime stardist Munamäe poole, kuid sattusime hoopis KP28 poole suunduvale teele. See oli suur viga, siiski veel parandatav. Võtsime jooksuga kõik Suure Munamäe piirkonna punktid ära ja edasi suundusime lõuna poole viivale musta joonega teele. See oli aga meie jaoks väga aeglane variant. Kuigi tee oli libe, sai auto rattajälgedes siiski küllaltki hästi sõita. Kuid selleks oli vaja rattasõidu kogemust ja julgust. Julgus aga, teadagi, tuleb kogemusega. Ühesõnaga, Mari jäi seal hätta, oli üliettevaatlik, sest kõige vähem tahtis ta end kukkumisega vigastada. Ja õigesti tegi. Mäest üles sõitis kohati kiiremini kui mäest alla.

Plaanil oli veel lootust ära võtta kõik punktid, kuid selleks pidime kiiresti sõitma pärituules mööda asfalteed põhja. Selle plaani rikkus osaliselt ära minu suur viga, kus peale KP39-t ei fikseerinud ära parempööret Purka poole ning ootamatult leidsime end jälle Plaksil. See oli siis kolmas suurem viga, millest esimene ja kõige suurem oli muidugi valesti valitud strateegia stardis.

Nüüd jõudsime Haanja alevikku ja läksime kõigepealt Vällamäe suurele jooksuringile. Peale seda jäi natuke aega üle ja võtsime tee äärest ka KP38. Viimase rattavea tõttu jäi meil ilmselt võtmata üks punkt, KP33, lisaülesandesse kaardi kirdeosas poleks nagunii enam jõudnud.

Teenisime ära lumeilvese diplomid (20 kõrgemat mäge), kuid lumeahmi tiitel (40) jäi seekord saavutamata. Saime 42-st võimalikust 39 punkti (38 mäge) ja vargsi loodetud pjedestaalikohast parajalt kaugele. Vähemalt 4 segavõistkonda kogusid maksimumpunktid, kellest parim oli jooksutiim koosseisus Atonen-Terno-Lehtla. Vihaselt panid, kusjuures Reigo oli T-särgis! 

Oli tore päev toredate kaaslastega, boonuseks veel viimasel tunnil väljatulnud päike. 


Sunday, February 16, 2014

Looma jalutamas

Kuidagi sarnased on need viimased sissekanded. Tööväliseid inspireerivaid teemasid on olnud vähe, märkimisväärseid tegusid samuti mitte. Valmistume hooajaks ja selleks väike töö käib.

Täna jalutasin jälle looma, seekord vaid ühte. Eesmärgiks oli joosta Kloogarannast ümber Lohusalu Keila-Joale ja sealt Keilasse. Kuna rada sai paika alles kell 00.00 öösel, ei jõudnud kedagi kaasa kutsuda. Piirkond polnud samuti eriti atraktiivne, ehkki mere ääres on alati hea joosta. Eriti praegu, kui lund peaaegu pole ja liiv jooksmiseks pehme-pehme.

Läbisime Armo Hiiega ehk Hiiekaga 29,8km ajaga 3.14h. Rahulikus tempos, nagu vanainimestele kohane. Loodetavasti on nüüd põhi laotud järgmise nädalavahetuse Xdreamiks, kuhu läheme koos Mari Boikovi ja Ott Viirmanniga. Ultrajooksja Marile on see vist esimene kord seiklusele minna, sealjuures rattaga, Otiga jooksime eelmisel aastal ühes tiimis. Rajaplaneering on valmis, nüüd tuleb see ära teha.

Ei saa siinkohal kirjutamata jätta Mari Boikovi üle-eelmise nädala treeningmahust (info võetud FB-st).

Ta jooksis Rakvere maratoni, kus alguses oli olnud üsna libe, kuid viimased 30km läbis maratoniaja 3.11 tempos. Aeg tuli 3.16, kuid enesetunne oli peale jooksu nii hea, et tegi sellele veel 20km otsa.

Kolm päeva enne maratoni oli ta jooksnud 6,5h ja mõned päevad enne seda 3,5h. Nädala jooksutreeningu mahuks tuli 21h!

Kuid see pole veel midagi. Ultrajooksjate hulgas pidi olema selline mees nagu Rünno Ruul, kelle treeningkilomeetrite kõrval on kõigi teiste mahud olematud, sh Mari omad.



Sunday, February 2, 2014

Loomadega looduses

Selle nädalavahetuse pikem treeninguots oli juba ammu plaanis. Ühe variandina pakkusin jooksu Kurksest ümber kahe Pakri saare, kuid sadamavaht ei soovitanud. Meri pidi veel vähe jahtunud olema ja kaugemal asuv must jää tundus ohtlik.

Et mitte jälle tuimalt tampida Keila ümbruse teid, läksime täna, Tartu rahu aastapäeval, kolme loomaga Hatule, et sealt teha ring ümber Tänavjärve. Kokku ca 4-5 tundi ja 30-35km.

Esimene loom oli Ats, kes oli just tulnud Portugali treeninglaagrist ja selleks aastaks endale seadnud tippspordi esimesed sihid.
Teine loom oli Hiiekas, rajameister, kellel käib pidev treeninglaager, lõpmatu hulga treeningtundide ja -kilomeetritega.
Kolmas loom oli Lumi, laika, lambakoera poeg. Tema pidi niisama vabalt ringi jooksma, kuid üsna pea sai selgeks, et seekord ta nii lihtsalt ei pääse.

Plaan oli joosta kogu maa keskmiselt ca 8min/km. Kui olime läbinud 40 minutit, oli keskmine kiirus 6min/km. Raske ei olnud, kuid lõdvaks sörgiks seda nimetada ka ei saanud. Huvi pärast sidusin koera enda külge. Ja elu läks kohe kergemaks, väike vedur tiris päris kenasti. Edasine perspektiiv tundus helge, niimoodi hoidsin parajalt jõudu kokku ja loomade kohatised tempotõstmised olid nagu "härja selga vesi".

Palju tuli teejooksu, kuid ei pääsenud ka offroad'ist. Lõpuosas pidi läbima tuimalt pikki teeotsi, pikapeale hakkas ka väsimus tekkima. Hiiekas ainult lobises, nagu poleks 4,5 tundi jooksnudki, Atsi olekust oli tunda kerget väsimust. Kokku jooksime täpselt 4,5 tundi ja läbisime 35,8km.



Nüüd tuleb kenasti taastuda ja nädala pärast uuesti midagi pikemat ette võtta (Tartu maratoni avatud rada?).

Oli kvaliteettreening, mille elasin valutult üle just tänu Lumile. Preemiaks sai ta selle eest karbi sülti.



Eilne rada kaardil.

Saturday, February 1, 2014

Tubaselt

Peale pikemaid otsi eelmisel nädalavahetusel võtsin nädala sees asja rahulikumalt ja tubasemalt. Ilmad olid külmad ja rattasõit tahtis natuke järeleaitamist.
Ah, et miks rattasõit?
No eks ikka Winter Xdreami pärast, kus tuleb kõvasti ratast. Plaan on praegu paigas, vahemaad, kiirused ja ajaplaan tahavad täpsustamist. Eks näis, kas panen rajaplaneeringu ka enne veebi üles, ausa konkurentsi nimel. Enda tiim pole veel koos, kokkulepe on olemas ühe tugeva (üllatus)naisjooksjaga, kuid juurde oleks vaja jooksuvõimelist rattameest, kes naisliiget tee peal lükata suudaks.

Paar pilti nädalast.

See pilt pole tehtud piimakombinaadis vaid prügipõletusjaamas. Siit käib läbi kogu Eesti sorteerimata prügi, jääb veel puudugi.








Iru soojuselektrijaama korstnas.






Neljapäeval sai jälle lauatennist mängitud, agressiivsemalt ja enesekindlamalt. Ainult parem õlaliiges on jälle väga valus (paar valesti tehtud eestkäelööki).




Muusikat ka.