pühapäev, 28. juuli 2019

10 aastat Etsi blogi

Täna sai täpselt 10 aastat Etsi blogi esimesest sissekandest. Mõtlesin,  et kirjutan - miks ja kuidas, kuid siis tuli parem mõte, et kirjutage Teie, mis meelde jäänud  vms. Ja kui midagi ei kirjuta, pole hullu, jätkan ikkagi. Kõigepealt rogaini MMiga.


Aitäh, Tiit, väga hea kommentaari eest:
Olin MM l ja imetlesin kõiki neid naisi ja mehi, kes seal osalesid. Meie vanused ei saa enam sellistest mägedest alla, rääkimata 24h järjest. Vanemas eas hakkavad inimesed oma kehasse vangi jääma. Müts maha kõigi ees, kes seda eiravad. Eriti tublid on meie ultra veteranid, kes näitavad, et kõik on enda teha. Liikumine ja tervis algavad peast. Tiit

Ka mina vaatan neid vanemaid rogainijaid ja imestan, kui vingelt nad maastikul liiguvad. Ja mitte ainult eestlasi  vaid ka teiste maade tegijaid. Seega peavad ka meie ultraveteranid rohkem pingutama hea tulemuse ja võidu nimel.

Vanameistrid Juku Tasa, Arvo Kivikas ja Tõnu Nurm on selles osas erilised, sest treenivad võidu nimel sihikindlalt ja võistlussoorituse ajal endale armu ei anta. Kurnatus-energiapuudus, oksendamised, jalahädad jm on ühe vinge võistluse loomulik osa. Vanad on loobunud magamisest, mis on neil nii mõnegi võidu saamata jätnud. Mehed kontrollivad üksteise vormi, meeskonnast ei taha selle tõttu keegi välja jääda. Arvo on pidanud 10 kg maha võtma, et rivis olla. Kõige tulemusena tuldi seekord maailmameistriteks.

Kuid kõik pole alati nii olnud. Ka meie olime oma esimesel rogainil aastal 2005 hoopis teised inimesed - kogenematud, kehva varustusega, valutundlikumad. Samas jälle nooremad ja hakkamist täis.

Vanameister Juku Tasa kirjutas kunagi oma esimesest rogainist Kanadas, aastal 2006, kus võistles koos rogaini maaletooja, meie seast lahkunud Andres Kääriga.


Valguse võit

Möödunud nädalal leidsin köögisahtlist sinna reisil kasutamata jäänud kiirnuudlipaki. Lisasin selle sisu kanapuljongile ja mõne minuti möödudes, kui nuudleid hammaste vahelt sisse luristasin kirgastus äkki ununenud maitseelamus.

Silme ette kerkis Kaljumägede tagune motell ja seal kohvikeetjas valminud kiirtoit. Olime Lea, Lauri ja Andresega teel Põhja-Ameerika meistrivõistlusele rogainis, mis minu jaoks oli kindlasti aasta orienteerumiselamus.   Kuna üritus ise ei olnud reisi peamine eesmärk siis jäi ka ettevalmistus pinnapealseks ja  näiteks magamisvarustust me kaasa ei tarinud.  Mitmes suures marketis olime küll vaadanud  magamiskotte aga ikka oli mingi number pisut vale – suurus, soojapidavus või hind, ja nii nad sinna ka jäid. Lõpuks omandasime paar kunstkiust  koormakatet, et neid päikese varjuks ja ka pakkealusena kasutada ning jäime lootma soojale ööle.    Võistlusinfos oli märgitud, et rajameister oli kohtunud korduvalt karudega – reeglina olid need kiiresti põgenenud, kuid igaks juhuks oli lisatud õpetus, mida teha karuga kohtudes. Braien, kelle rantšos me mõned päevad peatusime, soovitas kasutada  beer-sprayd. Nojah, mõtlen  – lased deodorandi peale – karu nuusutab, et oma kutt ja jätab rahule.  Ei, ei seletab tema, ikka karule tuleb pritsida, kui ründab!  Selgus, et tegemist oli umbes auto tulekustuti taolise atribuudiga. No ja, kus sa seda hoiad ja vajadusel kohe leiad. Jäi ostmata.

Jõuame stardipaika varahommikul ja saame kaardid: 250 ruutkilomeetrit , lõikevahe reljeefil 20m. - kõrguste vahe platsil üle kilomeetri. Keskel oja, kahel pool preeria, mis järjest tõustes metsaks üle läheb. Kaugemal juba päris kõrged kivised tipud ja nendel ka magusaid punkte.  Inimelamuid platsil- viis tükki. On aega plaani pidada ja riietuda ning varustust kaasa pakkida. Varsti tuleb koguneda stardijoonele.

Tutvustatakse osalevaid riike: Estonia nimetamine Ühendkuningriigi maade järel kutsub esile tugeva tervitushüüu. Edasi  veel USA, Soome, Tsehhi. Väga populaarne mees on eesti rogaini „isa“ Andres, kes saab eriauhinna ala arendamise ja populariseerimise eest.                                                               
Ja siis minnakse ja pole aega tagasi vaadata. Tutvume preeriaga – seda on ju läänefilmides palju nähtud – klibune pinnas, erinevad kuivanud rohttaimed, põõsad, ei puudu ka kaktused, seda küll, et vaid rusikasuurused aga kiired kutid sussipaeladest haarama ja lahti enam ei lase. Lisaks veel ergav päike. Läbime Andresega rahulikult paar KPd ja suundume vastavalt taktikale läände, et metsas päikese eest varju leida. Reljeefi tuleb muidugi loominguliselt suhtuda, kui näit. Mustamäe nõlva kõrguse kalde  kujutamiseks ei anta üle ühe joone. Nii viib tee meid ikka üles ja taas alla, põhiliselt metsa all, vahel ka mõni lagendik ja teejupp.

Ja mõttes mõlgub:  peatu aeg, veel viibi hetk – naudi, inimene, selle jumalast õnnistatud (või hoopis unustatud?)  paiga rahu.  Jõuame oja juurde, istume, paneme jalad vette, otsime välja einepakid.  Ürgmetsa kahin, veesulin, salapärased lõhnad.

 Aga ei, tegusal inimesel on ikka kuhugi kiire, ikka ootamas uued väljakutsed. Nii meilgi. Üles idakaldale  - 4 KPd läbida, 6 km minna,  650m. tõusu. Aga nautida saab ka liikudes ja liikumist ennastki. Üleval järsku tugev ragin noores metsas – suur tume loom eemaldub meist kiiresti. Ega ometi …?  Oh ei – vaid lehmmullikas ja otsustades selle järgi, kuidas reageeris tema seedimine, võib arvata, et temagi näeb inimest väga harva. Laskume taas alla ja loojuv päike valgustab veel natuke idanõlva. Laskumisel tuleb kasutada balletisammu, sest kannad löövad tuld. Preeriasse jõuame koos pimedaga.  Meeldiv jahedus ja aeg-ajalt kostev preeriakoerte klähvimine ja ulg, augustikuine kirgas tähistaevas. Kuid liikumine osutub väga vaevaliseks -  nimelt väikesed lambid ei võimalda valida paremini teed, kus oleks vähem põõsaid ja näha kive. Lõpuks jõuame laagripaika, kus toimub rõõmus kohtumine auto all oodanud õllepurgiga.  Autos on juba aseme teinud tehnilisest ebaõnnest pisut nukrad Lea ja Lauri.  Rahu ei anna otsimisele kadunud aeg ja ikka leidmata jäänud tähis. Tänu  Andrese rogainikogemustele õnnestus meil plaan pea täielikult. Lähme sööma.

Umbes  120 kilone must noormees valmistab lõdisedes pastatoitu ja  imestab – kuidas teil külm ei ole?  Ei, ei ole, vähemalt veel mitte. Organism on nõus teed omastama suurel määral.             

Valmistume ööbimiseks. Seljas on pea kõik, mis kotist leidub ja kumbki keerab end koormakatte sisse. Mõnusalt suigume. Varsti selgub imelik tõsiasi,  et tehismaterjal sooja sees ei hoia, niiskust aga küll. Kolina järgi tundub, et ega autoski olukord parem ei ole. Näen unes, et market on avatud ja me ostame neli magamiskotti.   Peale mõningast vähkremist oleme seda meelt, et liikumine oleks parem moodus aega veeta, kuid puudub valgus.

Lõpuks hakkab ahetama. Valmistume kohvile minema. Jooksususse jalga pannes selgub uus üllatus - nimelt on sussid vähemalt paar numbrit väiksemaks jäänud, sest ega varbad siis ometi enam ei kasva. Kui lõpuks ärataotud varbad olen kuidagi sussi mahutanud, on esmareaktsioon, et niimoodi pole liikuda küll võimalik!  Käimist proovides tõden positiivse külje pealt, et enam pole üldse tähtis, millise kohaga jalg maad puutub. Ronime  taas läänenõlvale ja tõusev päike tervitab meid kui võtame juba teist KPd.  Taas kord – valguse võit pimeduse üle. Ja  valgus innustab teisigi – äkki ilmuvad  hooga Leppikud.   Kiired märkimisprotseduurid ja lennates nad läinud ongi, tasandamaks eelmise päeva ebaõnne.                                                                                                                                          

neljapäev, 25. juuli 2019

Hispaania rogaini MMi eel

Sellel nädalavahetusel toimuvad Hispaanias/Kataloonias, La Molinas, 16. rogaini maailmameistrivõistlused. Lähen sinna koos Tõnu Ilvesega MSV ehk meeste superveteranide klassi medalit püüdma. Osalejaid on kokku 866 inimest, meie klassis 25 võistkonda.

Kindlasti on üks tugevaim võistkond kohalikest kataloonlastest koosnev The Wild Boar Trio. Samuti on kohal mitu tugevat konkurenti Eestist: forEST (Tiit Tali-Antti Roose), maailmameistrid Rakvere Baseilo - Husqvarna team (Aleksander Pritsik-Jaak Rohtsalu) jt. 

Maastik on mägine, kõige mägisem rogaini MMide ajaloos. Kõrgeim koht on 2500 m, mis tähendab, et kergelt hakkab mõjuma keskmäestiku hõredam õhk. Üks mägimatk oleks võinud enne sellist üritust olla, kuid aega selleks polnud.

Kuna metsaga on kaetud 60% alast, siis tõotab igal juhul tulla väga põnev võistlus. Planeerimisel peab eriti hoolikalt vaatama tõusumeetreid ja kuna läbitavus on hea, siis on oht end alguses tühjaks joosta suur.


Kaart on 1:25 000, mõõdud 57 x 81 cm. Kontrollpunkte 86. Siin üks näide lähedalasuvast kaardist.


Kõikidel osavõtjatel on peal GPS träkkerid ja liikumisi on võimalik vaadata siit:
GPS (meie: Spordilinn). Algus laupäeval kell 12 ja lõpp pühapäeval kell 12. Esimestel tundidel peetakse vist ka punktiarvestust.

esmaspäev, 15. juuli 2019

WMOC 2019 ehk veteranide MM orienteerumises Riias

MMi orienteerumisnädal Riias koosnes 2 sprindist, 2 tavarajast ja 1 lühirajast + 2 puhkepäevast, kus sain ka tööd teha. Ettevalmistus ja häälestumine olid enne MMi töö tõttu häiritud, polnud üldse kindel, et kogu programmi kaasa teen. Mõtted olid mujal. Kuid päev-päevalt elasin võistlusprogrammi sisse ja taganjärele olen väga rahul, et ka tavaraja finaalis osalesin. Lätlaste poolt pakutud maastikud olid tõelised maiuspalad ja saadud naudingut ei tahaks siinmail päevakuradadega kohe hägustada.

Suurimad lootused olid seotud sprindiga Riia vanalinnas, sest sprinti olin enne MMi jooksnud omajagu ja kiiruslik vastupidavus tundus hea. Natuke kartsin metsaorienteerumise liigset tehnilisust, mikroreljeefi. Kuid hea nähtavus ja kiiresti joostav maastik sobisid mulle.

Sprindi eeljooks

Eeljooksus oli M55 klass jaotatud kolme 70+ osalejaga gruppi. Igast grupist sai A-finaali 27 jooksjat. Võtsin eesmärgiks teha kontrollitud jooks, sest jooksukiirus oli piisav, et keskmise tempoga A-finaali pääseda. Rada oli tehniliselt kerge, tuli 11. aeg.

Tulemused

Sprindi finaal

Enne starti sain teada, et rada on lihtne ning üks oluline sissepääs on majaomaniku poolt kinni pandud, mistõttu suunatakse sealt jooksjad tagasi. Gea ütles, et kinnise värava taga on punkt 61, mille jätsin meelde.

Alustasin tempokalt, kuid hoidsin kogu aeg pea selge. Kolmandas KP-s olin 14. kohal, kuid peale seda tegin rumala möödajooksu valesse tänavasse ja kaotasin 30 sek. Jooksin enesekindlalt teise tänavasse, kuid ei märganud seda esimest. Punase särgiga rootslane, keda olin kohe minutiga kätte saamas, jooksis minu ees õigesti. Nägin ka punkti, kuid liigne enesekindlus ei lubanud kahtlustel tekkida.

Järgnevate punktidega jooksin 4-ndaid ja 5-ndaid aegu ning olin jälle jõudnud 14. kohale. Ilma selle pooleminutilise veata oleksin olnud 7. (!). Seega kiirust oli, pea töötas hästi ja olin valmis peale KP9, kui olin rootslasest möödunud, kitsasse kangialusesse jooksma.

Kuid mida etapil 9-10 ei näinud, oli see sissepääs. Jõudsin tänava nurgale ja mõtlesin, et ehk teen ringi ümber kvartali, kuid kuna läksin punkti 114 (mitte 61), siis otsustasin, et läbi kitsa kangialuse on ikka otsem. Keerasin ümber, otsisin seda sissepääsu ja ei leidnud jälle !?? Punase särgiga rootslane keeras paremale kitsasse tänavasse ja arvasin, et see ongi see õige koht. Edasi ei klappinud enam miski. Punkti vasakul õues polnud ja ei saanud mitte midagi aru. Tiirutasin majade vahel ligi 4 minutit ja sinna see võistlus läks. Tõenäoliselt oli sissepääsu uks suletud, ukse ees oli inimene, kes võistlejaid eemale suunas, mistõttu ma ei saanudki seda läbipääsu näha.

Hommikul ootamatult suletud värav tekitas osalejate ja korraldajate seas kõvasti segadust, tõi mitmeid proteste, mistõttu otsustati enamus klassides võistlus tühistada. Päris karm algus ilusale nädalale.

Tulemused

Metsajooksude kvalifikatsioon

Eelmise päev modelil tundsin end luitemaastikul päris hästi - kaart oli arusaadav ja nähtavus hea. Siiski oli oodata, et kvalifikatsioonimaastik tuleb tehnilisem, finaalid veelgi keerulisemad.

Nagu Tallinna päevakutel, nii ka kõikidel MMi päevadel keskendusin eelkõige vigadeta jooksule. Oli vaja väga hästi suunda hoida, sest kohati oli raske madalaid pinnavorme ära tunda. Üldiselt jäin jooksuga rahule, sest väga suuri vigu õnnestus vältida. Viga tuli etapil 9-10 ja suurem viga (2 min) etapil 12-13, kui jõudsin enne 14. punkti. Ootasin rünnakuobjektina suuremat lohku, kuid kaldusin enne seda suunaga ära.

Olin oma jooksus jällegi 11., edasi A-finaali sai 20 paremat.

Tulemused

Lühiraja finaal

See kaart oli tõeline maiuspala orienteerujatele. Kerge oli reljeefijoonte rägas kontrolli kaotada, tagasi kaardile saamine aga ülikeeruline. Õnneks oli tuttavaid orienteerujaid lähestikku mitu - Mati Preitof startis 2 min enne, Toomas Mast minuti ja Sixten Sild 2 minutit peale mind.

Esimene etapp oli pikk ja tehniline. Esimene mõte oli minna paremale teerajale ja peale sihti lohkusid pidi otse punkti. Siiski läksin otse, kaotasin kaardiga sideme (ei saanud reljeefist aru) ja kaldusin tugevalt paremale. Olin luite nõlva juures, kus kohtasin lätlasest konkurenti Eriks Udris´t. Tegin paranduse põhja suunas, Eriks järgnes. Õnneks jooksis seal Mati esimesest punktist teise ja andis vihje. Pääsesin veel 2,5 minutilise veaga, mis selle etapi juures polnudki väga suur. Hiiumaa meisterorienteeruja Toomas oli aga täiesti liimist lahti ja paugutas kõvasti nii esimese kui teise punktiga (joonisel alumine sinine joon).

Edasi aitas tempot hoida Udris, ehkki põhiliselt selja taga. Vajutasin korralikult, samas hoidsin end keskendunult kaardis. Asukoha täpsustamiseks vajadusel seisatasin. Enne KP5 kohtusin Sixteniga. Mina läksin etapil 5-6 paremale sihi peale, Sixten aga otse. Sain edu sisse ja rohkem teda ei näinud. Oli vaja joosta 2 min tagasi, kuid 16 sekundit jäi puudu. Sixten sai 33., mina 34. koha. Ehkki meie klassi võitja, endine tipptegija Hakan Eriksson liikus endiselt raketikiirusel, siis Sixteni parimad ajad, näiteks MMi pronksmedali aasta 1991, olid möödunud.

Olulisi vigu peale esimest punkti enam ei teinud. KP13 juures sain kätte minuti varem startinud Andrei Mitenkovi, kes oli finišis väga tänulik, et sai lõpuosa vigadeta ja kiiresti läbida.

Tulemused

Tavaraja finaal

Suundusime imeilusa ilmaga piki rannajoont starti. Meeleolu oli ülev, kuid kontrolli all. Tavarada nõudis head keskendumist. Startisime lühiraja tulemuste järgi, Sixten 2 minutit peale mind.

Kogu raja läbisin üksinda ja ilma tulemust hävitava veata. Peale jooksu olin oma sooritusega üsna rahul (aeg 57.01), kuid kui finišis nägin klubikaaslase Maido Kaljuri (pildil) aega (53.44), siis natuke pettusin. Kuidas ometi olin kaotanud ligi 4 minutit füüsiliselt võrdsele konkurendile??

Väga lihtsalt. Minul puudus Maido agressiivsus, seda kohe stardist alates. Võib-olla kontrollisin vea tegemise hirmus oma sooritust liigagi palju. Samas oleks suurema vajutamise tõttu mõistus kinni jooksnud... Teatud hetkel on hea, kui mõni agressiivsem jooksja su käima tõmbab. Seekord sellist polnud.

Edasi võrdlen oma etappe Maidoga (tema rada on sinine joon).

1-2. Maido läks otse ja agressiivsemalt. Kaotasin kohe 29 sek.
2-3-4-5. Jooksime võrdselt, etapil 4-5 olin ettevaatlikum.
5-6. Maido on vea teinud, minule edu 1.41 min
6-7. Sattusin paljude aukude seas valele ja ettevaatlikult liikusin õige suunas. Kaotust 29 sek.
8-9. Minu suurim kaotus Maidole - 1.55 min. Läksin otse, mis oli üle mägede ilmselt aeglasem. Ründepunktiks võtsin vale künka ja kaldusin vasakule. Õnneks pöörasin õigesse suunda ja viga ei tulnud suur.

10-11. Ootasin punkti varem, kaldusin natuke alla ja pidurdamisega kaotasin 29 sek.
13-14. Selle pika etapi läbisime sama ajaga (!)
Edasi liikusime üsna võrdselt, etapil 16-17 kaldusin enne punkti natuke paremale (jooksin vale seljandiku suunas)

17-18. Pikk etapp, kus Maido läks teejooksule ja mina otse. Ta küll võitis 15 sek, kuid ma tegin lõpus pisikese kaare pidurdusega (maks 6-7 sek).

18-19. Siin oli enne kaardil olevat teerada veel üks selge teerada maastikul, mistõttu läksin selle järel punkti võtma. Kaotust 19 sek.

Lõpus vajutasin täiega ja võrdselt Maidoga. Alaselga lõi tugeva valu, eelnevate päevade pingutustest. Raul Laas (M60B) tappis end järjekordse lõpuspurdiga (pildil), kuid seekord jäi sekundiga meile alla.
Minu koht oli 31., Maidol 24.

Tulemused

Suurepärane VIDEO viimasest päevast: SIIN

Eestlased said seekord 2 medalit: klubi- ja võitluskaaslane Marje Viirmann W55 lühirajalt pronksi ja Kirti Rebane W45 tavarajalt hõbeda.

Kõik pildid on võetud WMOCi kodulehelt.


VIDEOD:

Sprindi kvalifikatsioon
Sprindi finaalid
Metsa kvalifikatsioon
Lühiraja finaalid
Tavaraja finaalid

Eestlased sain seekord 2 medalit: klubi- ja võitluskaaslane Marje Viirmann W55 lühirajalt pronksi ja Kirti Rebane W45 tavarajalt hõbeda. Pildil MW55 klassi autasustamine.


reede, 5. juuli 2019

MMi eel

Homme algavad Riias orienteerumise veteranide maailmameistrivõistlused. Erilist tunnet täna veel ei ole, ehk tekib õigel ajal mõõdukas võistlusärevus. Loodetavasti jõuavad ülevaated ka siia blogisse.

Viimasel ajal olen olnud orienteerumiselust üsna kaugel. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Üleeile tulin Türgist, kus tehakse põlevkiviuuringuid. Erinevalt Euroopast otsitakse mujal maailmas võimalusi põlevkivist õli toota. Kütust on vaja ja tuulikud-päikesepatareid seda vajadust ei kata, samuti tuumajaamad. Maailm on autosid-laevu-lennukeid täis ja kütust vajatakse tohututes kogustes. Suund on alternatiivsete energiaallikate poole, kuid mitte igal pool ja ühesuguse intensiivsusega.

Söe ja ja ligniidi põletamine toimub samuti suurtes kogustes, meie põlevkivitööstuse CO2 emissioon on selle kõige kõrval imepisike osa. Kõigeks on vaja maavarasid, metalle jm, neid kaevandatakse meiegi jaoks põhiliselt mujal. Roheidealism on tore, kuid...

Välitööde ajal käisin mitmel hommikul jooksmas, 4 km ülesmäge ja siis alla tagasi. Päeval aega polnud ja liiga palav oli ka.

Ühel hilisõhtul vigastasin korvpalli põrgatades korralikult jalga. Asendasin jooksmise õhtuse 1,5-tunnise matkaga. Ilus oli. Jalg paranes.