Homme algavad Riias orienteerumise
veteranide maailmameistrivõistlused. Erilist tunnet täna veel ei ole, ehk tekib õigel ajal mõõdukas võistlusärevus. Loodetavasti jõuavad ülevaated ka siia blogisse.
Viimasel ajal olen olnud orienteerumiselust üsna kaugel. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Üleeile tulin Türgist, kus tehakse põlevkiviuuringuid. Erinevalt Euroopast otsitakse mujal maailmas võimalusi põlevkivist õli toota. Kütust on vaja ja tuulikud-päikesepatareid seda vajadust ei kata, samuti tuumajaamad. Maailm on autosid-laevu-lennukeid täis ja kütust vajatakse tohututes kogustes. Suund on alternatiivsete energiaallikate poole, kuid mitte igal pool ja ühesuguse intensiivsusega.
Söe ja ja ligniidi põletamine toimub samuti suurtes kogustes, meie põlevkivitööstuse CO2 emissioon on selle kõige kõrval imepisike osa. Kõigeks on vaja maavarasid, metalle jm, neid kaevandatakse meiegi jaoks põhiliselt mujal. Roheidealism on tore, kuid...
Välitööde ajal käisin mitmel hommikul jooksmas, 4 km ülesmäge ja siis alla tagasi. Päeval aega polnud ja liiga palav oli ka.
Ühel hilisõhtul vigastasin korvpalli põrgatades korralikult jalga. Asendasin jooksmise õhtuse 1,5-tunnise matkaga. Ilus oli. Jalg paranes.
2 kommentaari:
Selle Forest Qualification ja Middle Final ala lähedal olin kaks aastat sõjaväes. Selline liivane kant oli, aga samas käisin ükskord sealt metsast ka kellegi ohvitseri mudasse kinni jäänud autot välja sikutamas.
TA
Jah, võsas vist palju ragistama ei pea, kuid luidete lohud ja tipud võivad kontrolli alt väljuda küll.
Postita kommentaar