Viis nädalat stardini

Täna lõpuks peale nädalast pausi kergelt jooksmas. Polnudki paha. Hea, et ülemöödunud nädalavahetusel sai läbitud 102km, nüüd ei rikkunud pikk lebo füüsilist vormi ära. Lühema maa järel oleks seis kehvapoolne olnud.

Augustikuu plaanid:

4.august - Salomoni maastikumaraton (see sai asenduseks laupäevasele Keila poolmaratonile, ehkki mine seda 28.juuli Keilat veel tea)
10.-12.august - Koprakarikas (Lajavangu) 
18.-19.august - EMV tavarada ja M21 teade (Kooraste)
25.-26.august - EMV sprint (Haapsalu), öine (Dirhami) ja Peraküla 2012
Vahepeal veel pikemaid trenne.

29.august - äralend Tšehhi
31.august-  24h rogaini MM (Přebuz) 


Tartu on ilus linn, lemmiklinn, kodulinn. 
Endise Tempo söökla asemel on nüüd Tsink Plekk Pang, kus saab head vürtsist suppi, mis tapab kõik kahjulikud bakterid. Praeguse Küütri (mis aga oli endine nimi?) tänaval oli  minu jaoks mitu tähtsat ust. Üks viis kinno "Saluut", teine, mis asus 21.juuni (Rüütli) tänava nurgal, aga poodi, kus müüdi...?


KÜSIMUS: Mida müüdi seal nurgapoes (näiteks) aastal 1975?
Sellest siinpoolne uks viis lihapoodi.

Ivar

Ivar Puura (1961-2012)

Pilt võetud Postimehest, autor Oive Tinn, seal ka järelhüüe.

Ma ei tea, kuidas praegu, kuid meie ülikooli ajal oli kursus kui üks perekond. Eriti loodusteadustes ja veel rohkem geoloogias, kuhu ühele kursusele võeti vastu vaid 15 tudengit – meil 5 tüdrukut ja 10 poissi. 

Kohe alguses olime nädalaid kolhoosis, Rõuges ja Alatskivil, sest 1978 aasta sügisel oli kohutavalt vihmase ilma tõttu nõukogude põllumajandus katastroofi äärel. Kursusevaim sai tugeva põhja ja omavahelised rollimängud pandi paika juba algusest. Ja need rollid on jäänud siiani ning ei muutu enam kunagi, ükskõik, kas keegi on vahepeal saanud teaduste doktoriks või jäänud elu hammasrataste vahele.

Kõikides loengutes käisime muidugi koos, praktikumides samuti. Mineraale õppisime nõnda, et TÜ geoloogia muuseumis võeti sahtlitest mineraale ning visati kellelegi määramiseks. Pärast õiget vastust lendasid kivid tagasi. Kohati oli paras meteoriidisadu.

Ühikas elati koos, kes elas mujal (nagu mina), käis pidevalt külas. Seltsielu oli aktiivne, pidu pandi ka.

Kohe I kursuse alguses, septembris, pidasime Tõnni ja minu sünnipäeva, mäletan vaid, kuidas koogutasime Ivariga koos kraanikausi kohal, väljastades toitu ja punast meerit. Selline kogemus oli mõlemale esmakordne, olime enne ülikooli olnud korralikud lapsed.

Suviti olid meil praktikad, mis kestsid pea kogu suve. I kursusel Valgutas dots. Vassiljeviga geodeetilisi töid õppimas-tegemas, geomorfoloogiapraks dots. Erna Lõokesega jm.

II kursusel oli kaardistamispraks Viitna kandis Arbaveres, millele järgnes ca 3 nädalat Krimmi poolsaare cuesta-maastiku kaardistamist Trudoljubovkas. Jätkuks geofüüsika praks Kärus. Ikka koos. Üliõpilasmalev polnud reeglina meile.

III kursusel oli Venemaa praks, kursus jagunes Tuva, Altai ja Kamtšatka vahel. Tagasi tulles toimus geoloogiaosakonna traditsiooniline Tuva õhtu, kus räägiti oma suvekogemustest, näidati kaugete paikade pilte ja joodi õlut.

Ülikoolielu vahele mahtusid matkad talvistel ja suvistel koolivaheaegadel, mis aeg-ajalt jäid otsapidi ka kooliaega. Noores eas piisas vaid ühest korralikust matkast, et tekiks eluaegne barjäärivaba suhtlemine matkakaaslastega. Suur väärtus.

Ivariga käisin talvistel suusamatkadel Väikeses ja Suures Kaukasuses, suvel paaditasime kahe inglise naisfilliga Võhandu jõel. Ivar tõi Suur-Kaukasuse matkale mitmeid toredaid ja vaimseid inimesi. Vaimselt aktiivne oli ta kogu aeg, sest nii reaal-kui humanitaarteaduslikku annet oli talle antud palju. Alati positiivne ja  abivalmis, kokkuhoidmist ja lihtsat sõbralikkust propageeriv – selline oli tema elufilosoofia.

Ta oli üliaktiivne mitmesuguste haridus- ja teadusprojektide käivitaja ja läbiviija. Esivõitleja vene gaasitrassi vastases sõjas. Pea ideid täis, sidus ta inimesi erinevatest teadusvaldkondadest. Interdistsiplinaarne ja  rahutu tüüp nagu ta oli, tunnetas ta justkui ette elu lühiajalisust ja mööduvust. Tema tasakaalukas ja elujaatav hoiak tuli eriti välja raskel ajal,  kui Ivar pidi mõni aasta tagasi matma oma toreda ja andeka 20-aastase tütre.

Nüüd siis pole Ivarit enam, välitööl saadud paar herilas- (või mesilas-) torget käivitasid protsessi, kust polnud enam tagasiteed. Paljud inimesed jäid väga kurvaks ja paljud tegemised pooleli. Kuid Ivari sõnadega võiks öelda jälle nii, et see oli suur väärtus, et ta üldse olemas oli, et ta nii palju põnevat ja kasulikku ja ilusat teha jõudis ja et meil õnnestus temaga koos olla.

Pildid:
1. Väike-Kaukasus (Ivar tuleb paremalt)
2. Ivar ja Ax jääl (Väike-Kaukasus)
3. Suur-Kaukasus (Ivar vasakul)

Üks Ivari luuletus:

KUTSE

On hetki, mil kõik äkki peatub
ja vajub vaikuse vatti
ja tee kuhu sammud on seatud
jääb sammude lakates katki
On hetki, mis tahavad öelda
et kuulaksid südame kutset
et peatuksid hetkeks, et mõelda
kas keegi on tulemas uksest
mis alati tolmuga kaetud
ja piitade külge löödud
ja raske vaibaga maetud
sest kõik on siit seismata möödund
Ja äkki sa seisad ja uks
läeb hingede kriiksudes lahti
jääb vaiksemaks südametuks
Sa kuulatad salamahti
neid sealpoolse vaikuse hääli
mis tasaste helide voona
Sul riivavad tunnete keeli
Sul tulevad sõnumit tooma
Sa polegi kunagi märgand
et keegi Sind aina hüüab
nüüd äkki kui lummusest ärgand
neid helisid tabada püüad
Sa pole siin iialgi käinud
kuid leiad siit tuttavaid jälgi
Sa polegi kunagi näinud
et keegi Sind ainiti jälgib
Kus oled Sa, kauguste kaja
kus oled Sa, helendav valgus
kes juhatas mulle raja
ja milleni viib see algus
Sa hingad kesk vaikuse vatti
ja palud et lummus ei murduks
ei puruneks kildudeks katki
ja avanend uks ei sulguks

Pealtvaataja

Kena jätk Aluksne rogainile - juba viies päev palavikus pöörase köhaga. Üks 24h rogain on selle kõrval köki-möki.
Eile käisin Võru (Lõuna-Eesti) haigla EMO-s, järjekord oli lühike, kuid võttis aega 4 tundi (?). Peab ikka hea tervis olema, et seal nõnda kaua vastu pidada. Aga õde oli omapäraselt ilus ja vanem meesarst sümpaatne.

Orienteerumise MM käib täies hoos ja lätlased on vist edust hullumas. Aluksne kandi mehe Edgars Bertuksi kuld lühirajal oli imeline saavutus, ehkki veel hiljuti meenub tema ülekaalukas võit Jukola avavahetuses. Ja kui otsa tuli veel tavaraja pronks, siis sellise hullumeelse konkurentsi tingimustes nagu orienteerumises on, pead ikka õnnelik inimene olema. Ülitugev loomulikult ka.
Ka teised lätlased on väga heas vormis, nii Kalvis Mihhailovs kui Martins Sirmais, EM-il juba näitasid end teates väga tugevalt.

Foto: Jan Kocbach, worldofo.com

Meie mehed.
Kõige kurvem hetk oli esi(?)orienteeruja Timo väljajäämine lühiraja finaalist. Suurepärane algus ja siis äkki nukker lõpp. Kas jälle füüsis või vead??? Ei teagi. Teistel on tulemused enam-vähem, Lauri võiks lühirajaga muidugi rahul olla. Ehkki me kõik ootasime imet ja mehed ise paremaid tulemusi. Kuid teatevõistlus on laupäeval ees ja sinna minnakse kindlasti kõrge eesmärgiga. Tuleb hirmus tulistamine.

Naistest niipalju, et kui Annika suudaks vigadeta joosta, siis...

Üks nostalgiline lugu ülikooliajast, mille riputas FB-sse üles aasta noorem geograaf TK. Lauldud sai seda tõesti palju, kuid tõesti ei mäleta, kas mõni Eesti ansambel ka lugu esitas. Kus tulid need "linnu ja kodu" sõnad?

“Hash house planeering” ehk Läti MV 24h rogainis

Ettearvatult oli Läti MV 24h rogain vinge, seda nii maastiku, kaardi kui ka orienteerumisülesannete osas. Rajameister Raimonds Lapins pakkus igasugu maastikku – ilusatest kõrgetest männimetsalistest kuppeltippudest üliräigete läti võsside ja ülekasvanud lagedateni. Loomulikult ei puudunud ka pikemad lõigud metsas, kus maharaiutud ja risti-rästi vedelevad lepad panid mitmeid kordi kurjalt vanduma. Õnneks on Eestis taolist metsahooldust tehtud vähem. 

Läksin Matiga rogainile eelkõige Tšehhi-eelse treeningu pärast. Kuna oli puhkus ja elamine ajutiselt Võrumaal, siis sobis see üritus plaanidesse hästi. Töönädalate vahel, nagu Mati seda tegi, poleks 24h rogainile ilmselt läinud.

Pildil võistluseelne ja -aegne toit

Eelinfos oli öeldud, et “Hash house” ehk toitlustus- ja varustuskoht asus kusagil maastikul. Tegelikkuses oli kaardi edelaosas, ilusa järve kaldal mõnusas puhkekohas. Seega oli meie jaoks kõige olulisem planeerida rada nii, et saaksime 8-10 tunni vahel sooja süüa ja ööseks vajaliku varustuse ja toidu kaasa võtta. Ainuke paha asi oli see, et sellist taktikat sai planeerida vaid lõuna poolt alustades, kus tundusid olema küll ilusamad maastikud, samas aga odavamad punktid.

Kusagil 8-ndal tunnil oleksime pidanud jõudma söögikohta. Vastupidises suunas ringi alustades, nagu seda tegid praktiliselt kõik võistkonnad, poleks me söögikohani jõudnud enne varahommikut. Olen veendunud, et tegime sellega enda elu palju mõnusamaks ja valutumaks. Järjest enam kinnistub arusaam, et põhiline söömine tuleb teha esimese 7-8 tunni jooksul, hiljem reageerib organism toidule üsna virilalt. Mati toppis toitu 10-ndal tunnil sisse, magu aga reageeris selle peale üsna ägedalt.

Niisiis alustasime lõunast. Olin planeerinud mõõteniidi 80km-le, mis koefitsiendiga 1,25 tegi kokku 100km reaalset läbimist. Esialgne tempo oli selline, et iga läbitud 2 tunniga  hoidsime kokku täpselt pool tundi. Seega läbisime 6 tunniga planeeritud 8. Ja selleks, et mitte liiga vara Hash house’i jõuda (avati kell 19), otsustasime sisse võtta kaugel soos asuva punkti 99. Üllatuseks oli edelanurga soo kuiv mõnus metsaalune ja punkt tuli kätte valutult. Juba tekkis ahvatlus minna ka 101 järele, kuid mingil hetkel pöörasime tagasi. See oli viga, sest teekond sinna punkti ja tagasi oli olnud hea.

Hash house’is pakuti tulikuuma suppi, otse lõkkelt, mistõttu võttis söömine palju aega. Kuna Mati sõi veel 2x aeglasemalt ja tellis lisagi, siis venis puhkus 28-minutiliseks. Lõppude-lõpuks olingi ju puhkusel ja siia sai tuldud eelkõige treenima. Kuid viimase lausega ei taha lugejat siiski petta, tegime ikka oma parimat, vaid väikese piduriga, st jooksu oli mõnevõrra vähem kui tiitlivõistlusel.

Ööetappi me ei planeerinud, selleks jäi kaardi loodeosa. Valik õnnestus, mööda teid ja sihte liikudes oli seal orienteerumist vähe.

Kaardi põhjaosas tegime väikese korrektiivi planeeringusse, 98-100 asemel läbisime asfaltteel etapi 98-109. Jooksime seal enamus ajast. Muudatus osutus õnnestunuks, sest ka kardetavat etappi 100-85 ühendas mõnus siht.

Kusagil nelja ajal hakkas koitma. Vaim oli juba parajalt nüristunud, sest liikumist oli olnud üle 15 tunni ja ees ootas veel 9 tundi rutiinset tööd. Aga kus häda kõige suurem, seal abi...

Kell 5 tuli selline äike, et raske oli tekkinud pimeduses kaarti lugeda. Panime kiirelt õhukesed 10-kroonised polüetüleenkiled selga ja olime kui ahju taga soojas. Samas pidi olema väga ettevaatlik, kile võis kergesti rebeneda. Siis oleks elu läinud väga niruks, kohati tuli vihma sellise hooga, et lugemiseks tõstetud kaart plaksus piiskadest kui plekk-katus.

Ühelt poolt värskendas tugev ja pikaajaline padukas vaimu, teisalt tekitas kuidagi sissetõmbunud ja passiivse oleku. Õnneks oli Mati sel hetkel aktiivne ja juhtis lohade järgi kenasti ülikeerulistesse punktidesse 88 ja 74. Ilma vastutulevate lohadeta oleks nende punktide leidmine olnud paras müstika. Etapil 74-89 kadusid võsades lohad ära ja kuna põhieesmärk oli kilesid mitte lõhkuda, siis läksime punkti hiigelsuure põhjapoolse ringiga, jõudes peaaegu jälle punktini 88. Edasi hakkas vigu ja valesid otsuseid aina juurde tulema, isegi teeäärse punktiga 34 kaotasime 4-5 minutit. Täiesti ajuvaba ka seetõttu, et nägime otse enda ees ühte võistkonda punkti minemas ja sealt kohe tee peale välja tulemas.

Kusagil 20-ndal tunnil andis juba võistluse alguses tekkinud tugev kurguvalu järele. Kas ligi ööpäevane töö oli tervise korda teinud? Kahjuks oli optimism siiski liiga varajane.

Lõpus muutsime natuke plaani ja eelistasime 49-51-64 asemel 49-87-64?. Teel 87-ndasse üllatas jällegi kaart olematute teede, raielankide ja ebamäärase reljeefiga. Kohati oli reljeef üsna suvaline, siis tuli appi võtta kõlvikupiirid ja suunaga liikumised. Lapins ütles, et oli reljeefi joonistamiseks kasutanud ka USA satelliitinfot (!?).

Ettevaatliku ajakalkulatsiooni tõttu me 64-ndasse siiski ei läinud, ehkki sinna lähedale viis tee. Idaosa etapid tundusid kaardil kuidagi ebameeldivad ja seda nad ka reaalselt olid. Seal anti igasugu rõvedust ikka täiega. Ise kasutasime lohasid, mis kõik tulid eranditult meie liikumissuunale vastu. Olime päripäeva ringil vist tõesti ainukene võistkond. Ei kadestanud enamikke võistkondi, kes said muda, vett, risu ja tihedat võssi kohe võistluse alguses. Paljud tegid peale idaosa läbimist plaanidesse korrektiive, sest kõik oli olnud liiga aeglane. Silver Rebenits võrdles 6h võistlusel lõuna ja idaosa planeeringuid ja ütles, et pikkus tuleb sama, kuid idaosas on punkte ca 2x rohkem. Ja läksid põhja/itta. Raul Olesk valis oma kaaslasega lõunaosa ja seda just ilusama maastiku pärast. Punkte said mõlemad võistkonnad üsna võrdselt, kuid elamus oli ilmselt totaalselt erinev.

Finišisse saabusime rahulikult, ca 25min varem. Lihased olid tip-top, ei mingit kangust ega valu. Mõni liiges andis käimise ajal natuke tunda, kuid see oli pisiasi. Kõik oli lõpus mõnus, ehkki sooja vett pesemiseks polnud. Lätlased olid teinud suurepärase töö, rada oleks sobinud kindlasti palju suuremaks tiitlivõistluseks.

Saime kokku 380 punkti ja üldarvestuses 8.koha. Läbisime linnulennult 82km, tegelikkuses 102km. Hiiekas ja Reigo võtsid 394 punktiga meie eest ära veteranide III koha. Me jätsime planeeringust välja ülikalli soise punktiringi kaardi loodeosas (97-103-104-68), see lihtsalt tundus liiga rõve. Ilma nende punktideta oli aga raske väga head tulemust saavutada.
Õhtul oli palavik, kurk oli paks ja kare. Järgmisel päeval võitles organism haigusega, kuid lõpuks kaotas. Nüüd tuleb end terveks ravida.

KAART meie teekonnaga (2,5Mb)

Tulemused

Lühike lahe videoklipp

Mõtetega mägedes

Paar päeva tagasi läks välja ekspeditsioon Pamiiri, sooviga taaskord tõusta Tartu Ülikool 350 mäetippu (6350m). Tipp asub 77km pika Fedtšenko liustiku ülaosas ja on tehniliselt raske (5A). Ekspeditsiooni juhib töökaaslane ja seiklussportlastele tuntud inimene Andres Hiiemäe. Täpselt 30 aastat tagasi tõusid sellesse tippu esmakordselt alpiklubi FIRN alpinistid, nüüd siis uuesti.
Pilt 1982.aastast (võetud SIIT)

Sündmuste käiku saab jälgida SIIT (alpinism.ee AJAVEEB)

Eile läks Alpidesse grupp tuntud orienteerujaid Neeme Looritsa juhtimisel, kelle eesmärgiks on läbida Haute Route ülemine rada Zermattist Chamonix'sse. Füüsis on kõigil tugev, kuid mägikogemused enamusel puuduvad. Loodetavasti on ilm mägimatka soosiv ja plaan saab tehtud. Lineaarse marsruudina (st et iga päev tuleb kogu elamist kaasas kanda) pole see lihtne, paar teravamat kohta on ka, liustikel on lõhesid. 
(Minu pildid ja kaart aastast 2008).

Lõpus on ahvatluseks Mont Blanc. Mind on see mägi natuke ära hirmutanud ja põhjuse leiab sellest artiklist (Mont Blanc - ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu). Just neil päevil hukkus 9 mägironijat Mont Mauditi mäel lumelaviinis. Ka eestlastega juhtus seal sünge õnnetus, millest saab samuti lugeda viidatud artiklis.

Õnne on elus vaja, eriti mägedes. Et seda siis oleks.

Homme algab orienteerumise MM Lausanne'is, Šveitsis. Ehk tuleb mõni särav etteaste. Peab tulema.

Homme Lätti 24h rogainile. Tuleb vist märjavõitu ööpäev.

Kvaliteettrenn Nõval

Pühapäeval, Euroopa meistritega, Tänavjärve soos ja Nõva metsades. Kokku 4h19min ja 30,7km.
Raske õppustel, kerge lahingus (A.Suvorov)

Kaart ja mõned PILDID

In the Army now

Esmaspäeval armeesse, kuppi. Poiss.
Suhtun teenistusse positiivselt. Nii oli, nii on ja nii peab jääma.

Muutused on märgatavad isegi peale juuste äraajamist - rüht paranes, pilk mehistus ja võitlusvõime kasvas.





Mitte et praegu sült oleks. Nädal tagasi ronis ära 7b...







 



... ja sõrmitses ka 7c+ rada.







Mina lähen puhkusele, esimest korda üle 15 aasta, ametlikult. Võrumaale. Sõjaväes sai oldud 3 kuud Telšiais, Leedus. Kaks esimest nädalat oli masendav, edasi käisime kõvasti hüppes - Palangas, Klaipedas, Nidas ja 42 korda 8km kaugusel asuvas Plinkšise külas. Seal oli järv ja pood. Tiit Tali oli ka, kuid nihverdas end Tartusse. Tippsportlase asi. Mart Laar oli samuti, kuid kehva silmanägemise tõttu sai varsti koju.

Pildil olen hüppes (1983), teel Nida poolsaarele. Möödaminnes külastame Telšiai sõjaväehaiglas kahte kaaslast-simulanti (foto Madis Kaldmäelt, autorit hetkel ei tea).

Praegu hästi tuntud juristidel olid omad naljad. Rippuva mehe rinnal on silt: "Последний самовольщик"  (tõlkes "Viimane hüppeskäija").
Tegin näod praegu uduseks, kui loa saan, taastan. 

Ah jah, see pealkirjalugu ka: SIIN

Kaardiga metsas ja õhus. Küsimus

Treeningutele mõeldes olen rogaini MM-il Tšehhis. Mitte et nüüd eriti hullusti oleks treenima hakanud, kuid väike lihasuretamise aeg on kätte jõudnud. Peale Türgit oli seis kehvapoolne, kaal ...

Muide, vaadake MMi maastikku Tšehhi geoportaalist.

Lähiplaanides on pikem trenn pühapäeval ja Läti 24h rogaini meistrivõistlused järgmisel nädalavahetusel. Väikeste tiimisiseste ümbermängimistega lähen Lätti koos Matiga (Preitof). Reigo Lehtla on paaris Armo Hiiega.

Eesmärgiks on teha pikk treening, mis ei nõuaks üle 1 nädala taastumist. Nädal peale Lätit on Orioni rogain, kuid ma pole vist sel ajal Põhja-Eestis. Marjel on see võistlus treeningplaanides sees, nagu ka 4.augusti Salomoni maastikumaraton. Ise tahaksin olla 28.juulil toimuvaks Keila poolmaratoniks heas seisus.

Lätis tuleb põnev võistlus. Lubatakse nii ilusat männimetsa kui Vietcongi džunglit. Viimast peab ikka palju olema, sest linnulennulise 110km ja 80KP-ga rada ei tohiks rajameistri järgi keegi läbida.
Kaart on mõõtkavas 1:25 000 ja seetõttu on lina suurus 70x100cm. Nii suurt kaarti pole varem kaasas kandnud. Igal juhul tundub, et tuleb huvitav orienteerumine ja selleks ju saabki sinna mindud. Tore on ka see, et toitlustamine ei ole võistluskeskuses (vt bülletään 3), vaid kusagil metsas. Seega tuleb kindlasti väljamakstud õhtusöök ära süüa ja vastavalt sellele ka rada planeerida. Paistab, et lätlased on korraldusega tublisti vaeva näinud.

Tähtis päev tuleb orienteerumises homme - veteranide MMil on finaalid. Marje (Viirmann) (W50) läks finaali teise (või isegi esimese) ajaga ja jääb vaid loota, et homme kõik õnnestub. Sprindis polnud parim päev, ehk siis nüüd. Kuld on jooksu-MMilt veel saamata. Teine medalilootus on Heino Mardiste (M75). Kas keegi veel? Vist mitte.

Homme algab ka juunioride MM Košices.Pöidlad meie juunioride toetuseks pihku ja eelkõige klubikaaslasele Uku-Laur Talile. Nuppu jagub tal ülearugi ja jooksuvorm on spetsiaaltreeningutega oluliselt paranenud. On tekkinud sportlikud sihid. Medaleid ei tule, kuid oma jooksu teeb loodetavasti ära.

Eile käisin neljapäevakul Läsnal. Etapi 2-3 suunajooksuga ei saanud kuidagi hakkama, viga 10min. Paar punkti jätsin vahelt ära, ei tahtnud kaaslasi ootama panna. Asjata tegelikult.

Täna lendasin otse üle eilse maastiku. Hommikul pakkus Mait juhuslikult võimalust lennata Ida-Eestisse aerofotosid ja LIDAR-it tegema. No ei saanud ju sellest ära öelda. Kogu reis kestis 5h, millest kohapeal tiirutasime 3,5 tundi. Vene piirist ehk Narva jõe keskosast jäi paarsada meetrit puudu. Mõõdistasime 1300m kõrgusel, seega sai tehtud üsna tihedat LIDARit.


"Teine piloot"







Turismiatraktsioon?

Õnnelikult tagasi


KÜSIMUS: Milline oli õhurõhu järgi kõrgus lennukisalongis lennul Riiast Istanbuli, kui lennuk lendas üle 10 000m kõrgusel. Andmed minu SUUNTO kella järgi. Lubatud viga 10%? 

Kirjumirju nädal. Küsimused

Eelmise nädala veetsin põhiliselt Istanbulis. Loomulikult maksumaksja raha eest.

Pidu ei pannud, purju ei joonud, kuid mõne Efes Pilsneri ostsin küll. Kallis, nii "restoranis" kui ka pisipoes.

Mis meelde jäi:

1. Hull turvavärk, mis algas juba Tallinna lennujaamast. Vahetasin lause turvamehega, meie "kadunud poja" Uku-Meelisega, mille järel kombiti pealaest jalatallani läbi. Varem pole sellist asja olnud.
Turvakontroll jätkus Türgis, küll natuke leebemal kujul. Lennujaamast väljudes olid ees punaste lippudega demonstrandid, teisel pool kogunesid välisukse juurde kilpidega eriüksuslased. Viimaseid nägi linnas ka hiljem.

Konverentsi avakõne pidas mingi minister ja seetõttu oli turvakontroll eriti kõva. Kõne ajal seisid kaks "bodyguard'i"  rahva ees ja hoidsid näppe... vist päästikul. Iga päev käisime konverentsikeskusesse sisenemisel turvaväravatest läbi.

2. Bosporuse kruiis oli kui kingitus, täiesti juhuslikult sattusime just selle õige ehk meie konverentsi laeva peale.

KÜSIMUS: Laeval pakuti ohtralt mahlu ja võileibu. Mees, kes musta kattega võileiba võtab, on seelikus. Ei küsi, mis rahvusest ta on, vaid seda, mis kate on tumedal võileival (ei ole magus)?

3. Hull linn tohutu rahvamassi ja liiklusega, mis elab veel ka kell 2 öösel. Elanikke kokku ca 15milj.

4. Vinge vanalinn ehk Fatih, mis on iseseisev kohalik omavalitsus Istanbuli sees. Neid KOV-e on seal palju, sh Aasia poolel. Kui keegi ööbimist otsib, siis hea piirkond on Fatih'i merepoolses osas, Hagia Sofiast ja Sinisest Mošeest mere poole, nö rooma linnaosas.

5.   Turul ehk Grand Bazaaril saad igal juhul petta, isegi siis, kui õnnestub mõni asi 130 liiri pealt 20-le kaubelda. Vastik tegevus. Enne ostmist pead teadma kauba tegelikku hinda.

6. Türgi saun on oluline turismiatraktsioon, kuid tüssata saad sealgi. Valisime korraliku koha - Cemberlitas Hamami, kuid pesijad olid pool 10 õhtul parajalt tüdinud ja tahtsid kiirelt hakkama saada. Vajalik anda paar vihjet, et tead asjast ka midagi. Näiteks teatad nühkimise ajal, et kas "skin'i" polegi maha rullinud. Aitas, vana hõõrus edasi juba ähkides.

7. Air Baltiku lennukis oli kaart lennumarsruutidega.

KÜSIMUS: Üks oluline (mulle tähtis) objekt oli kaardilt puudu. Mis?








Nädalavahetuse suvest ka paar pilti: