Tuesday, July 17, 2012

“Hash house planeering” ehk Läti MV 24h rogainis


Ettearvatult oli Läti MV 24h rogain vinge, seda nii maastiku, kaardi kui ka orienteerumisülesannete osas. Rajameister Raimonds Lapins pakkus igasugu maastikku – ilusatest kõrgetest männimetsalistest kuppeltippudest üliräigete läti võsside ja ülekasvanud lagedateni. Loomulikult ei puudunud ka pikemad lõigud metsas, kus maharaiutud ja risti-rästi vedelevad lepad panid mitmeid kordi kurjalt vanduma. Õnneks on Eestis taolist metsahooldust tehtud vähem. 

Läksin Matiga rogainile eelkõige Tšehhi-eelse treeningu pärast. Kuna oli puhkus ja elamine ajutiselt Võrumaal, siis sobis see üritus plaanidesse hästi. Töönädalate vahel, nagu Mati seda tegi, poleks 24h rogainile ilmselt läinud.

Pildil võistluseelne ja -aegne toit


Eelinfos oli öeldud, et “Hash house” ehk toitlustus- ja varustuskoht asus kusagil maastikul. Tegelikkuses oli kaardi edelaosas, ilusa järve kaldal mõnusas puhkekohas. Seega oli meie jaoks kõige olulisem planeerida rada nii, et saaksime 8-10 tunni vahel sooja süüa ja ööseks vajaliku varustuse ja toidu kaasa võtta. Ainuke paha asi oli see, et sellist taktikat sai planeerida vaid lõuna poolt alustades, kus tundusid olema küll ilusamad maastikud, samas aga odavamad punktid.

Kusagil 8-ndal tunnil oleksime pidanud jõudma söögikohta. Vastupidises suunas ringi alustades, nagu seda tegid praktiliselt kõik võistkonnad, poleks me söögikohani jõudnud enne varahommikut. Olen veendunud, et tegime sellega enda elu palju mõnusamaks ja valutumaks. Järjest enam kinnistub arusaam, et põhiline söömine tuleb teha esimese 7-8 tunni jooksul, hiljem reageerib organism toidule üsna virilalt. Mati toppis toitu 10-ndal tunnil sisse, magu aga reageeris selle peale üsna ägedalt.

Niisiis alustasime lõunast. Olin planeerinud mõõteniidi 80km-le, mis koefitsiendiga 1,25 tegi kokku 100km reaalset läbimist. Esialgne tempo oli selline, et iga läbitud 2 tunniga  hoidsime kokku täpselt pool tundi. Seega läbisime 6 tunniga planeeritud 8. Ja selleks, et mitte liiga vara Hash house’i jõuda (avati kell 19), otsustasime sisse võtta kaugel soos asuva punkti 99. Üllatuseks oli edelanurga soo kuiv mõnus metsaalune ja punkt tuli kätte valutult. Juba tekkis ahvatlus minna ka 101 järele, kuid mingil hetkel pöörasime tagasi. See oli viga, sest teekond sinna punkti ja tagasi oli olnud hea.

Hash house’is pakuti tulikuuma suppi, otse lõkkelt, mistõttu võttis söömine palju aega. Kuna Mati sõi veel 2x aeglasemalt ja tellis lisagi, siis venis puhkus 28-minutiliseks. Lõppude-lõpuks olingi ju puhkusel ja siia sai tuldud eelkõige treenima. Kuid viimase lausega ei taha lugejat siiski petta, tegime ikka oma parimat, vaid väikese piduriga, st jooksu oli mõnevõrra vähem kui tiitlivõistlusel.

Ööetappi me ei planeerinud, selleks jäi kaardi loodeosa. Valik õnnestus, mööda teid ja sihte liikudes oli seal orienteerumist vähe.

Kaardi põhjaosas tegime väikese korrektiivi planeeringusse, 98-100 asemel läbisime asfaltteel etapi 98-109. Jooksime seal enamus ajast. Muudatus osutus õnnestunuks, sest ka kardetavat etappi 100-85 ühendas mõnus siht.

Kusagil nelja ajal hakkas koitma. Vaim oli juba parajalt nüristunud, sest liikumist oli olnud üle 15 tunni ja ees ootas veel 9 tundi rutiinset tööd. Aga kus häda kõige suurem, seal abi...

Kell 5 tuli selline äike, et raske oli tekkinud pimeduses kaarti lugeda. Panime kiirelt õhukesed 10-kroonised polüetüleenkiled selga ja olime kui ahju taga soojas. Samas pidi olema väga ettevaatlik, kile võis kergesti rebeneda. Siis oleks elu läinud väga niruks, kohati tuli vihma sellise hooga, et lugemiseks tõstetud kaart plaksus piiskadest kui plekk-katus.

Ühelt poolt värskendas tugev ja pikaajaline padukas vaimu, teisalt tekitas kuidagi sissetõmbunud ja passiivse oleku. Õnneks oli Mati sel hetkel aktiivne ja juhtis lohade järgi kenasti ülikeerulistesse punktidesse 88 ja 74. Ilma vastutulevate lohadeta oleks nende punktide leidmine olnud paras müstika. Etapil 74-89 kadusid võsades lohad ära ja kuna põhieesmärk oli kilesid mitte lõhkuda, siis läksime punkti hiigelsuure põhjapoolse ringiga, jõudes peaaegu jälle punktini 88. Edasi hakkas vigu ja valesid otsuseid aina juurde tulema, isegi teeäärse punktiga 34 kaotasime 4-5 minutit. Täiesti ajuvaba ka seetõttu, et nägime otse enda ees ühte võistkonda punkti minemas ja sealt kohe tee peale välja tulemas.

Kusagil 20-ndal tunnil andis juba võistluse alguses tekkinud tugev kurguvalu järele. Kas ligi ööpäevane töö oli tervise korda teinud? Kahjuks oli optimism siiski liiga varajane.

Lõpus muutsime natuke plaani ja eelistasime 49-51-64 asemel 49-87-64?. Teel 87-ndasse üllatas jällegi kaart olematute teede, raielankide ja ebamäärase reljeefiga. Kohati oli reljeef üsna suvaline, siis tuli appi võtta kõlvikupiirid ja suunaga liikumised. Lapins ütles, et oli reljeefi joonistamiseks kasutanud ka USA satelliitinfot (!?).

Ettevaatliku ajakalkulatsiooni tõttu me 64-ndasse siiski ei läinud, ehkki sinna lähedale viis tee. Idaosa etapid tundusid kaardil kuidagi ebameeldivad ja seda nad ka reaalselt olid. Seal anti igasugu rõvedust ikka täiega. Ise kasutasime lohasid, mis kõik tulid eranditult meie liikumissuunale vastu. Olime päripäeva ringil vist tõesti ainukene võistkond. Ei kadestanud enamikke võistkondi, kes said muda, vett, risu ja tihedat võssi kohe võistluse alguses. Paljud tegid peale idaosa läbimist plaanidesse korrektiive, sest kõik oli olnud liiga aeglane. Silver Rebenits võrdles 6h võistlusel lõuna ja idaosa planeeringuid ja ütles, et pikkus tuleb sama, kuid idaosas on punkte ca 2x rohkem. Ja läksid põhja/itta. Raul Olesk valis oma kaaslasega lõunaosa ja seda just ilusama maastiku pärast. Punkte said mõlemad võistkonnad üsna võrdselt, kuid elamus oli ilmselt totaalselt erinev.

Finišisse saabusime rahulikult, ca 25min varem. Lihased olid tip-top, ei mingit kangust ega valu. Mõni liiges andis käimise ajal natuke tunda, kuid see oli pisiasi. Kõik oli lõpus mõnus, ehkki sooja vett pesemiseks polnud. Lätlased olid teinud suurepärase töö, rada oleks sobinud kindlasti palju suuremaks tiitlivõistluseks.

Saime kokku 380 punkti ja üldarvestuses 8.koha. Läbisime linnulennult 82km, tegelikkuses 102km. Hiiekas ja Reigo võtsid 394 punktiga meie eest ära veteranide III koha. Me jätsime planeeringust välja ülikalli soise punktiringi kaardi loodeosas (97-103-104-68), see lihtsalt tundus liiga rõve. Ilma nende punktideta oli aga raske väga head tulemust saavutada.
Õhtul oli palavik, kurk oli paks ja kare. Järgmisel päeval võitles organism haigusega, kuid lõpuks kaotas. Nüüd tuleb end terveks ravida.

KAART meie teekonnaga (2,5Mb)
Lühike lahe videoklipp

9 comments:

tihas said...

Tiimis LOST tõestasime Kaidoga, et sai hash-house manu enne pimedat ka ida poolt alustades. Meil oli jälle teistpidi väga originaalne plaan, mille kohaselt lõikasime 83-ndast mööda maanteed otse 80-ndasse, just selle eesmärgiga, et kaugem nurk puhtaks lüüa ja pimeduse saabudes suppi süüa. Omapärane oli - pärast stardirongi kohtasime kogu ööpäeva vältel vastujooksul ainult kolme tiimi... Päris hea põhiplaan oli, lihtsalt ise pole piisavalt kõva ja teine pool vajus ära.

eduardp said...

Pole paha plaan jah, ca 3 sek mõtlesin ka selle variandi üle. Kuid tekitas keskosa ja lõunaosa ühendamisel probleeme. Teil on mitu tobedat teravnurka sees.
Kuid muidu tubli tulemus.

Armo said...

Ka meil Reigoga tuli plaani mõni muutus. Otsustasime ära jätta 76 ja tegime 52-89-108-76-74 asemel 52-108-89-74, mis andis 2,2 km kokkuhoidu. Hommikuvihmas jätsime vahele 56 ja 95, kuna tempo ei olnud vastav meie plaanile. Lõpuringil tuli ka veel korrektiive teha ja peale viga 53 juures, mille siiski võtsime läks lõpuks ka finišisse kiireks.

Peale Hash House oleks pidanud prioriteet olema 101-99-66-71-90-78 mida me seekord välja nuputada ei suutnud.

Tihasele: aga siis tuli ju peale 83 hulka maad jälge lükata - selge miinus.

Aga rajameistril õnnestus kõik: suutis enamuse meelitada jõhkramale idaosale alguses. Oli hea mõttetöö planeerimisel ja nuputamisel.

Ka meil oli trenn sest rohkem tuli kõndi kui jooksu. Meelde jäi vähe rääkiv kaaslane, Sosnovski putked, mis kohati olid 4 m kõrged, padukas, üsna rõve supp Hash Houses, Kopra maja (KP100), "Kase" punkt, mis ei olnud suure iidse kase all vaid ca 20 m eemal mingi peene võrvla juures ja muidugi suur lahmakas kaart, mis oli vaja 6-ks ja 12-ks kokku voltida, et kätte mahuks.

Anonymous said...

Lätlastel rahutukstegevalt suur hulk noori tugevaid veterane

Jaak

eduardp said...

Jaak, pääsemine on superveteranide klass! :)
Meilegi on ülitugevateks konkurentideks saanud 10a nooremad Actinš-Lapina. Lapina pidi põhiliselt käima, kuid on selle tehnika lihvinud täiuslikuks ja kiireks.

Anonymous said...

Arusaamatu on teie tugevate, treenitud ja parimas eas olevate meeste allajäämine 57.a läti naisveteranile. Laevuke

eduardp said...

Laevuke, tead ju väga hästi, et see pole mingi Läti vanamutt, vaid ALIDA ABOLA! Ja milline vanamees tal partneriks oli - keksis peale võistlust kergete hüpetega ringi nagu noor sälg.

Anonymous said...

Tean, tean. Tean seda tädi väga hästi.Ei tea mis jama tal nende partneritega on, vahetab neid iga aasta. Laevuke

Anonymous said...

No paistab, et Abola ja Caklis ei edestanud teid niivõrd parema kiiruse või kergemate hüpetega kui 5 km lühema rajaplaaniga. "Vanamees" Caklise edu saladuseks on temast 20 aastat noorem naine (WO esikoht). Puhusime nendega juttu Kanaari rogainil. Partnerlus Abolaga on lihtsalt "mõistusabielu", et superveteranide hulgas medaleid noppida.
Lauri