pühapäev, 7. oktoober 2018

Suurepärane TA OK rogain Kurgjal

Marje kook
Üks uus piirkond jälle tuttavamaks saanud. Tõsi, eilse XIX TA OK rogainikaardi põhjapoolses osas toimusid Mädaral 2011. aastal Eesti meistrivõistlused öises orienteerumises, kus tiimikaaslane Mati Preitof võitis, ise jäin neljandaks. Öine mets tundus siis üsna ebameeldiv, vaid kõrgemad luited olid hästi joostavad. Sellise eelarvamusega läksime ka Kurgjale, ehkki sihivõrk, mis lihtsustas liikumist, oli üsna tihe, eriti kaardi lõunapoolses osas.

TA OK 8h rogainile olen läinud alati võistlema, erinevalt teistest lühematest Eesti rogainidest, mis sobivad ka pikemateks treeninguteks. Kuna planeerimiseks antav 1h on piisav võimetekohase planeeringu tegemiseks, siis ei saa selle teostamises peale enda kedagi süüdistada.

Seekord planeerisime rada TTÜ Särghaua õppekeskuses, mis asus kilomeetri kaugusel Kurgjast ja kus ööbisime seitsmekesi. Kuna üle Pärnu jõe sai ühest kohast üle 2 silla, siis oli juba eelnevalt selge, et tuleb teha 2 ringi, ühenduskohaks võistluskeskus. Selline jõetakistusega kaart lihtsustas küll planeerimist, kuid oma võimetele sobiva pikkusega raja väljamõtlemine sai siiski määravaks.

Meie planeerisime läbida 54 km, mis polnud küll võimatu (läbisime tegelikkuses 51,6 km), kuid linnulennulise koefitsiendiga 1,2 panime kõvasti puusse. Tegelikult oli meie jaoks sobiv koefitsient 1,3, mistõttu planeerisime raja tugevalt üle ning iga tunniga jäime miinusesse keskmiselt 6-7 minutit. Kuna soovisime peale põhjapoolset ringi võtta ära ka kaardi lõunaserva kallimad punktid, tuli alustada kärbete tegemisega juba varakult.


Kaardi kirdenurgas KP52 juures olime koos Sokid.ee-ga (Aivo Kaljumäe, Andra Puusepp)- konkurentidega MN40 klassist. Olime selleks ajaks neist 3 punkti rohkem kogunud. Sokid tegid esimese punktiga korraliku vea. Mentaalselt võistlesimegi põhiliselt nooremate veteranidega ehkki oli selge, et füüsiliselt pole meil midagi vastu panna jooksuässadele Erala-Talts (Dejavu) ega ka Loorits-Lembergile (Bad planning).

Esimese lõike tegime kaardi kirdeservas punktide 24 ja 48 väljajätmisega, millega korrigeerisime oma ajaplaani ca 20 min. Samas kaotasime palju aega etapil 21-38, kui läksime Loorits-Lembergi järel nurka lõikama. Kõik oli kontrolli all, kuni Mati hakkas sihi peal rääkima mingist nähtud teisest sihist ja kuna kaardil puudus selles kohas lage, siis panimegi end kiiresti valesti paika. Ehkki olin enne olnud väga kindel meie asukohas. Viga tuli selgeks üsna pea, kuid metsas liikumine oli aeglane. KP38 juures ei viitsinud keegi meist legendi lugeda ning otsisime punkti põõsastiku seest hoonevareme juurest. Veel mitu minutit viga labases kohas.

Paljude lagedate puudumist kaardil saabki pidada selle rogaini ainsaks puuduseks. Maastik ise oli vahva ja Raivo Pellja rajameistritöö lihtsalt suurepärane. Oli väljakutseid nii planeerimises kui plaani teostamises, oli ilusat maastikku ja vahvaid punktikohti. Meie tiimi 3 kogenud orienteerujat (lisaks veel Marje Viirmann) pidas rajal maha mitmeid tõsiseid teevalikuvaidlusi.  Näiteks etapi 57-33 läksime ainsana diagonaalis üle põllu, mis Marjele ei meeldinud. Teevalikute rohkus oli samuti hea näitaja rajameistri tööst.

KP42 juures oli jälle selge, et ilma järjekordse lõikuseta me oma ringi ära ei tee. Jätsime välja 46 ja 49 (kokkuhoidu ca 25 minutit). Kui me oleksime oma mõõteniidi pikkuse kodus natuke konservatiivsemalt ette valmistanud, siis poleks see ulatunud alla lõunaserva ning 125 punkti oleks kokku saanud ka lühema teega (vt eelmisel joonisel Sokid.ee rajavalikut).

Kui jäi veel 2 tundi, siis läks Marjel raskeks. Eks kõigil oli vahepeal raskemaid hetki ning lootus oli, et see läheb varsti üle. Samas sörkisime teedel ja radadel endiselt, kuid metsas liikumine oli tunduvalt aeglasem. Olime oma graafikust 6 min ees. Kui algas viimane tund, siis olime graafikust ees vaid minuti. Varuks oli meil veel KP27 väljajätmine, sealtki ca 5 min tulu. Tundus turvaline.

Kui 7 tund hakkas lõppema, küsis Marje Matilt, et kas ta on ananassid ära söönud. "Ei ole, meelest läks ära" - vastas Mati. Ja kui avasin tema seljakoti, siis tuli sealt välja pool kilo mandariinitükke ja pool kilo ananassilõike!!??
"Mida pekki, Mati, Sul on kotis kilo maitsvaid mahlakaid puuvilju ja sa lihtsalt unustasid selle ära..." .
Selline kingitus siis tund enne lõppu. Kui see kraam oleks kotist välja tulnud finišis, siis... no ma ei tea.

Ehkki puuviljad värskendasid ka aju, suutsime peale jõeületust ikkagi ühe rumala edasi-tagasi jooksu teha. Läks kiireks ja lähenemisel KP54 juurde juba pingeliseks. Möödajooksev Jana Kink küsis veel, et kas ikka jõuame õigeks ajaks lõppu. Siis vastasin, et peame jõudma.

Mati ja Marje aga ei tahtnud enam väga joosta. Asi kiskus kriitiliseks. Kui metsast lõpuks välja saime, panin Marje nööri (mitte kummi). Aitas vähe, sest nöör oli talle sundiv, kurnav ja ebamugav. Poolel teel KP22-e oli selge, et jääme hiljaks. Pärast punkti lükkasin Marjet tee peal nii palju kui ta joosta suutis. Ehkki täiesti kurnatud olekus, suutis ta küll ja enamgi. Teadsin seda, ehkki kõrvalt oli valus vaadata. Nii on ennegi juhtunud, palju kordi.

Jäime siiski üle 2 minuti hiljaks ning 3 punkti läks skoorist maha. KP22 mittevõtmine poleks palju aidanud.

Saime 122 punkti, mis andis üldtabelis 15. koha. MN40 klassis jäime siiski neljandaks, Sokkide järel.
Tegelikult oli õnnestunud võistlus, ehkki oleksime pidanud enne planeerimist passi vaatama. Õhtu rikkus ära Ott Tänaku katkestamine Wales-i rallil.

Tulemused

Pildid (Ivo Kraus)

Teisi jutte:
Tarvo patrab

Järgmisel nädalavahetusel pakutakse põnevaid sportlikke ettevõtmisi - laupäeval 6h-ne Libahundi jälg ja pühapäeval Wildernessi maastikumaraton. Ise passin, sest samal ajal on Geoloogia Sügiskool. Sellel nädalalõpul ei saanud jälle osa võtta ESTGISi aastakonverentsist.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Vaude Bike Xdream Rakveres ehk kuhu kadus liigne minut

Bike Xdream ehk 4-tunnine rattarogain on äge. Äge sellepärast, et see on puhas rattarogain, kus on kvaliteetne kaart, väljakutse rajaplaneeringule ja vajadus orienteerumisoskuse järele. Võrdleks seda TA OK 8-tunnise jalgsirogainiga, millest peab võimalusel osa võtma.

Eelistasin Bike Xdreami osavõturohkele Suunto Games´ile Ootsipalus. Esiteks oli Rakvere piirkond uus ja huvitav, Kuno Rooba rajameistritöö paljulubav ning 4-tunnine pingutus rattal sobis hästi järgmise laupäeva TA OK rogaini ettevalmistuseks.

Läksin rajale Indrek Aarna ja Raul Oleskiga, rohkete kogemuste ja rattasõiduvõimeliste kaaslastega. Ennast pidasin füüsiliselt nõrgimaks lüliks, sest teistega võrreldes oli minu rattakilometraaž tühine. Kolmapäeval tuletasin oma suviseid rattasõite meelde Keila Tervisekeskuse jõusaalis.

Planeeringu tegime ära 10 minutiga. Keerukamaks kohaks sai kaardi siseringi punktide ühendamine ja idapoolse kahe punkti sissevõtmine.  Panime need esialgu sisse (välja jätsime 45), kuid teostamiseni ei jõudnud. Raul ütles 2h enne lõppu, et ei jõua.

Ja tal oli õigus. Kuid seejärel olin kindel, et meil jääb ropult aega üle. Seda tuli täita KP45-ga, mis sobis plaani, sest ei pakkunud ootamatuid üllatusi. Tuli vaid panna.

Ometi jäime finišisse 1 minuti hiljaks ja sellega kukkusime tabelis 4-5 kohta. Kus see minut siis puudu jäi, kui keskmistele võistkondadele oli jõukohane võtta 27 punkti, tugevatele 29 ja loomadele 30. Olime keskmikud ja need 27 punkti võtsimegi. Hea rajameistritöö, kes läks üle võimete ahneks, sai karistada.

Alustasime kaardi loodeservast ja sealt lõunasse piki Rakvere oosi. Esimene probleem tekkis Palermo metsas KP35-ga, kus olin justkui kaardis, kuid ometi kaldusin idapoolsele rajale. Paras segadus ühes radade ristis koos mitme teise tiimiga, kuni lõpuks suunas Indrek meid õigesse piirkonda. Viga ca 2 minutit.

KP43 juures ei saanud kaardist midagi aru. Massides koguneti ühe künka otsa, seal aga punkti polnud. Lõpuks osutus, et punkt oli hoopis mäe all. Seda ilma luubita küll kaardilt välja ei lugenud. Viga 2-3 minutit.

Ka järgmise punkti juures (KP47) oli kõik justkui kontrolli all, kuid oosil asuvad rajad lahknesid mitmes kohas, mistõttu sattusime valele rajale ja oodatud punkti muidugi vastu ei tulnud. Hädas olid paljud võistkonnad. Reljeefijoontest ei suutnud mina küll midagi välja lugeda. Hea õnne peale saime punkti kätte nii umbes 3-minutilise veaga. Väljasõit oosilt läks esialgu teadlikult vales suunas tuldud teed pidi, kuid seda veaks ei loe.

Vahepeal sõitsime koos Soosambla Suusaklubiga, kes käivitasid ka meie rattakiiruse. Kui Raivo Kairit vedades meist mööda kihutas, siis imelik oli neist ka maha jääda. Peale 50 oli meil erinev rajaplaan, seetõttu tegime kogemata ka paariminutilise ringi. Seejärel muutsime oma plaani - 49 asemel läksime 54 ja jätsime ära idapoolsed 56 ja 58. Minuti kaotasime 59 juures, minuti 49 ja 52 vahel. Käisime joogipunktis, mida tegelikult polnud vaja külastada.

Tempo oli meil lõpuni korralik, Raul ja Indrek vedasid vaheldumisi. Lõpus, peale KP42, oli mul selge, et 41 ei jõua enam võtta. Kuid kaaslased Rauli õhutusel ei jätnud jonni ja kihutasid ikka läbi 41. Raul vist ei märganud enne, et finišisse tuleb minna ringiga. Kuid punkt sai võetud ja hea oli.

Jäime natuke üle minuti hiljaks.

Läbisime 67,1 km ja saime 24. koha. Lihased said mõnusa koormuse.

Tulemused
VIDEO
PILDID (Aldis Toome)

Matkasport jagas rohkelt loosiauhindu, kahjuks oli osalejaid autasustamisel vähe.

Ise põrutasin peale söömist kiiresti Keelutsooni (nagu ka Matkaspordi Tarmo Mere), kus toimus Jaan Künnapi traditsiooniline alpinistide üritus. Sellel aastal tehti palju vägevaid tippe, kõige krooniks muidugi Andras Kaasiku K2 (Chhogori). Tõenäoliselt tulemus, mida niipea ei suuda keegi järele teha. Ehkki Andras oli ise väga tagasihoidlik ja ütles, et ei midagi hullu, minge aga, on tegemist ülikarmi mäega. Ainuüksi video, kuidas tõusti 70-meetrisest vertikaalsetest seinast üles ja seda kõrgemal kui 8400 m, ajas kananaha ihule. Kuid kommertsekspeditsioon oli vägev - ca 270 kandjat (10 ronijat + 10 šerpat), maksumus 58 000 eurot igalt "valgelt" alpinistilt (pilt SIIT).

Teine uhke retk toimus samuti Karakorumis, kus tehti esmatõus ühele üle 6000 m kõrgusele tipule. Sisseminek oli pikk ja kandjaid esialgu 17, kellest jäi lõpus järele vaid mõni. Tiputõusul oli abiks üks šerpa. Eelarve ligi 6000 euri nägu. Reisist rääkis tagasihoidlikul muhedal moel Kristjan-Erik Suurväli.

Suurepäraste tulemusteni jõuti Pamiiris, kus Katrin Merisalu mägiprojektis tõusid mitmed alpinistid nii Korženevskajale kui Somonile (Kommunismile), mõlemad üle 7000 m kõrged. Katrin ise tegi teisel katsel soolotõusu Somonile (7495 m). Tohutu sihikindlus ja tahtejõud. Näidati videoklippi allakukkuvast helikopterist. Masendavad kaadrid. 17-st pardalolijast hukkus 5 inimest, neist 2 pilooti. Eestlased pidid esialgu välja lendama selle sama kopteriga. Nimetatud klipp jõuab televisooni jaoks tehtavasse filmi.

Juba teist korda kuulsin juttu Estonia mäetipus käimisest (nüüd rääkis Argo Mere), mille järel tõusid mitmed grupiliikmed ka Lenini mäetipule (7134 m).

Han Tengri (foto: Kalle Kiiranen)
Tõsine saavutus oli ka 2 inimese jõudmine Han Tengri tippu (7000 m). Sellest rääkis iginoor Kalle Kiiranen (65), kellel jäi tipust seekord natuke puudu (pildid). Eelmisel aastal tõusis ta Somonile.


TV3 videoklipp