Kõrvalhüpe öösse

Tallinna MV öises orienteerumises Kiriklas (Kernus).

Lühidalt:
1. Läksin lihtsalt põnevusest ja uudishimust
2. Treenida öist polnud vaja, sest Jüriööjooksul ei osale
3. Ootus maastiku osas enne starti polnud kõrge
4. Arvamus maastikust peale lõpetamist langes oluliselt
5. Hinnang kaardile peale lõpetamist oli kriitiline
6. Hinnang rajale peale lõpetamist oli hävitav
7. Järgmisel hommikul siiski mõtlesin, et võiks sinna korra veel minna. Täitsa ok öine seiklus.

Esimene punkt 32 oli bingo - punkt metsas, kus minul tuli viga ca 8 min, kuid mõnel läks aega üle 20 min. Peale seda liikusin rahulikult, põhiliselt mööda teid ja radasid, kus kõik kaduvad rajad osutusid suurteks radadeks/autojälgedeks ja valged metsad sageli raskesti läbitavaks.

Huvitav, mida küll mõtles Timo Sild, kes tuli maailma tippmaastikelt otse Kirikla võssi...

Tulemused

Tegin ühe pildi ka: "Pool tundi stardini".

KÜSIMUS: Kes hoiab ajatablood?

Alternatiivtreeningud

Praegu on imelised ilmad jooksmiseks ja orienteerumiseks. Kahjuks ei saa seda teha, sest parem säär (säärelihas?) on järjekordselt tuksis. Eelmisel korral võttis paranemine aega 3 kuud, nüüd on aga nädala pärast XT rogain. Kas kinesioteip teeb imet? Mis üldse saab?

Eks peab siis ratast sõitma, ujuma ja sõudma. Täna võtsime ette tavalisest pikema jalutuskäigu. Päike kõrgel, lumi läinud, hing lausa laulis sees. Vaated olid uhked, kuid pildi peale ei jäänud midagi. Mõned siiski panen siia enda jaoks.

Küsimus esimese pildi kohta: Mis koht?

Seal

Seal kusagil kaugel on veel talv. Kus?



Üks laul ka.

Noorena Krimmis

Päevakohane küsimus:

Mõni päev pärast seda, kui vaatasin seda tuntud mäge, plahvatas Tšernobõlis tuumareaktor (26.aprillil 1986). Kohas, kus parasjagu asume, turist viibida ei tohtinud.
Mis mäega on tegemist?
(allpool olev jutt on lisatud peale õige vastuse saamist)

Krimmis olen käinud kaks korda. Aastal 1980, kui Moskva olümpiamängude ajal toimus TRÜ geoloogia II kursuse kaardistamise praktika Trudoljubovka külas Bahtšisarai rajoonis Leningradi (?) Ülikooli geoloogia välibaasis. Seal olid peale venelaste samal ajal ka leedulased. Saime hästi läbi, ehkki venelastega ei olnud tihedat läbikäimist. Ka spordivõistluste vaatamisel olime reeglina erinevatel pooltel (meenub väravpalli finaal).

Tegime cuesta-maastiku geoloogilist kaarti, meenuvad sõnad "kriit", "flüšš", "nautiloiid". Mõnel päeval abistasime kolhoosi, korjasime virsikuid, suuri ja magusaid. Külas olid vahetevahel tantsupeod, kus keegi otseselt peksa ei saanud. Ühel nädalavahetusel külastasime Bahtšisarai khaanilossi ja Tšufut Kale koobaslinna. Viimasest läksime koju jala (vist 8km).


Peale praktikat sõitsime Suurde Kanjonisse, sealt üles Ai-Petrile. Viimane on Krimmi kõrgeim punkt, otse astangu kohal ilusa vaatega alla Jalta linna peale. Pildistasime tuledesäras pimedat linna.

Jaltas olime mitu päeva, kohustuslikud käigud Alupkasse Vorontsovi lossi ja Sevastoopolisse.

Kuuekesi, kellest neli olid spetsiaalselt tulnud Eestist, käisime idas - Sudakis ja Feodossias, sh ka Aivazovski majamuuseumis.

Krimmist organiseeris Mati Stroom (Riho Pihlapuu abiga) meid suure valge turismilaeva "Gruusia" peale, millega saime Odessasse. Sealt hääletasime paaridena läbi Moldaavia Taga-Karpaatiasse Užgorodi ja sealt hääletades koju. Tegime omavahel väikese võistluse, kus meie paar ületas mitmepäevasel hääletamisel Eesti piiri vaid pool tundi varem, kui tegid seda Gunts ja Reps.

Järgmisel korral läksime Krimmi Mart Riebergi poolt organiseeritud väikese grupiga. Esialgu ronisime kusagil koobastes, misjärel läksime Erki ja Uldisega piki randa itta. Salaja külastasime Kara-Dagi loodusreservaati, keeluala ka seetõttu, et seal asus sõjaväeosa. Luurasime hommikul vara sisse, kuid päeva jooksul muutusime liiga julgeks ja väljumisel jäime valvurile vahele. Karistuseks kaevasime Erkiga maa sisse 4 aiaposti.

Peale Kara-Dagi tõusime üles Krimmi mägiplatoole, lagedale karriväljadega suhteliselt tasasele platoole, keelualale, kus piki jailat liikusime inimpelglikult läände Suure Kanjoni ülemjooksuni ja seejärel piki kanjonit alla asustatud punkti.


Simferoopolist lendasime koju päev pärast Tšerobõli reaktorite plahvatust. Kodus olid ilusad päikeselised ilmad, käisime 1.mail mere ääres päevitamas ja ujumas. Paar päeva hiljem tuli vihmasadu, mis tõi radioaktiivse tseesiumi maapinnale. Meie "õnneks" oli suurem osa enne Rootsis maha sadanud, kuid radioaktiivne foon oli ka meil üsna kõrge. Paarile tuttavale sai see vihm saatuslikuks.

Krimm oli ilus ja põnev koht reisimiseks. Loodetavasti saab nii olema ka tulevikus. Kuid praegu on karmid ajad.

(paar pilti on tehtud Tiiu Tuuga poolt)

Don't Hurry Be Happy - Kõrvemaa maraton

Kuna 40km oli juba suusakilomeetreid kogunenud, siis oli paras aeg maratonile minna. Virule ei läinud, sest see tõstis nahhaalselt oma ärajäänud võistluse Kõrvemaa suusamaratoni päevale ja loomulikult valisin viimase. Mulle tegelikult ei meeldi need Kõrvemaa mäed, eriti siis, kui suusavorm on olematu. Teine ring tuleb tavaliselt raskelt ja krambiseguselt. Suusamõnust on siis asi kaugel. Suusamõnu tunnen üldse harva, ainult siis, kui hästi libiseb, päike paistab ja kiiret pole kuhugi. Suusatamine on reeglina "raske" töö kerge tuleviku nimel.

Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.

Üsna alguses tekkis sobiva kiirusega rong ca 30 mehest, hoidsin tahapoole ja rippusin mõnuga konksus. Mööduda oli mõttetu, selleks polnud ka vajadust. Rada oli hea, peaaegu nautisin suusatamist. Esimese ringi lõpus kuulsin kommentaatorilt Ott Viirmanni nime, seega oli Ott üsna lähedal. Teisel ringil tõusin kogu aeg ülespoole, märkamatult möödusin ka Raio Piirojast. Ühel hetkel tekkis sobiv kolmik, veduriks nr.50 - Avo Kirsipuu, tema taga Ott. Alguses tundus tempo üsna paras, kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks. Ott ei tahtnud mööduda ja tempot teha, ise olin kahevahel: sportlane minus oleks tahtnud natuke tirida, tavakodanik tundis mugavustsoonis sõites suurt naudingut.

Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.

Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.

Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.

Tulemused

Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.

Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.

Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".

KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?

Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu

Laul ja küsimus

Alloleva loo võtsin välja ühest raadiosaatest. Sellepärast, et laulu esitus meeldis.

Kuid KÜSIMUS tuleb hoopis orienteerumisest:

See tuntud laulja on lähedalt seotud ühe meesterahvaga, kes palju aastaid tagasi oli ära toodud "Orienteeruja" ajakirjas, kus lugejate hääletuse tulemusel oli koostatud edetabel Eesti orienteerumist kõige enam mõjutanud isikutest. Nimekirjas oli välja toodud ka see noormees. Vihjeks võib veel öelda, et noormeest on mainitud ka viimases "Orienteerujas".

KES on see orienteeruja?

Neljapäevakutest

Hiljuti ilmus o-listis järgmine teade:

50 HOOAEGA TALLINNA ORIENTEERUMISNELJAPÄEVAKUID

Tallinna orienteerumisneljapäevakud tähistavad tänavu oma 50 hooaja täitumist.
Neljapäevakud said alguse Rain Lahtmetsa ettepanekust 11.detsembril 1963 Tallinna „Kalevi” orienteerumissektsiooni presiidiumi koosolekul, hakata suvekuudel maist septembrini korraldama iga neljapäev orienteerumise treeningvõistlusi. 1964.aasta kevadel võetigi asi ette ja 11.juunil toimus esimene neljapäevak. Organisaatoriks oli „Kalevi” orienteerumissektsioon ja Toomas Kerem...

Uudis läks välja ka pressiteatena, kuid kahjuks ükski kanal seda üles ei korjanud. Kahju, sest tegemist on ju täiesti fenomenaalse sarjaga, kus osaluskordi on kokku tehtud ca 600 000 ja enamgi. Parimatel päevadel osales TONi päevakutel üle 2000 inimese, Tartus üle 1000.

12.juunil 2014 toimub neljapäevak Jägalas, ehk saab siis veelkord päevakut müüa, suure juubelireklaamina välja paisata.

Minu esimene päevakuhooaeg möödus Tartus ja see oli aastal 1973, seega 40 aastat tagasi. Juhtus nii, et kohe esimese päevaku Vana-Kuustes võitsin, hiljem nii hästi alati ei läinud. Kokku tegin hooajal 11 starti.

Kuigi orienteerumine on paljuski perekondliku järjepidevusega spordiala, siis minu puhul see reegel ei kehtinud. Tundus, et 12-aastasele poisile lihtsalt meeldis kaardiga metsas joosta, sest vastasel juhul poleks küll viitsinud üksi päevakutel käia. Kahjuks on kõik vanad fotokoopiatest kaardid kolimistega kaduma läinud.

Küsimus: Mis aastal toimus esimene orienteerumispäevak Tartus? (1 punkt)
(vastuse leiab lihtsalt "Orienteeruja" digiarhiivist)  SIIT (Eleri link)

Raskem oleks vastata küsimusele, et millist o-maastikku on kujutatud diplomi peal (kui selline on üldse olemas)?
Tõestatud vastuse eest saab 2 punkti.

Lõpetamise rõõm

Teema "Lõpetamise rõõm" on täna seotud seiklusspordi MMiga, ARCW 2013-ga Costa-Ricas. See võib ikka uskumatu tunne olla, kui üle 7 ööpäeva ülikõva pingutust ja magamatust saab õnnelikult läbi. Rõõmsad on ilmselt kõik, kes ühes tükis finišisse jõuavad
(pildil on 2.koha tiim Columbia Vidaraid, autor: Andreas Strand).

Eile jäi näppu üks leht vanast matkapäevikust, viimase matkapäeva kirjeldus, mille pani paberile meie Altai 1984.aasta suusamatka grupijuht, mõned aastad hiljem üks Eesti kõvemaid alpiniste Sven Mäses. See oli 18-päevane matk, kus juhtus nii mõndagi - haigused, väga-väga külm, ka öösel telgis, kohati üliohtlik, lõhutud jalaluud jm. Lõpus ostsin 2 kilo kaeraküpsiseid ja panin need kohe poe taga nahka. Loomulikult oli see matk puhas nauding kauges lumises päikeselises mäestikus ja loomulikult ei pretendeeri mitte mingisugusele võrdlusele eelneva sündmusega.

























Täna oli päev, kus sõitsin esimest korda uue elektrirongiga. Oli ikka mõnus küll. Allpool on pilt ühest jaamast.

KÜSIMUS: Millises jaamas on pilt tehtud?

Filminäitleja joonistused. Küsimus

Naine käis eile keldris ja leidis täiesti juhuslikult terve hulga joonistusi, sh ka mõned minu pildid, mis olid 15 -20 aastat kadunud. Väga huvitavaks leiuks tuleb pidada aga ühe tuntud Eesti filminäitleja akvarelle ning pliiatsi- ja tušijoonistusi. Panen neist mõned siia üles.

KÜSIMUS: Kes on piltide autor? Pildid on joonistatud ilmselt sõjaväes.

Haiglas tehtud joonistus meenutas ka ühte enda skitsi, mille tegin Pelgulinna haiglas täpselt 30 aastat hiljem (1985).

Olin siis jooksmisega end tõsiselt üle pingutanud ja sattusin haiglasse uuringutele. Esialgu olin ühes palatis kahe noormehega, sportlike tüüpidega, kellest üks oli vist korvpallur Kipper? Kuid pärast nende lahkumist sain palatikaaslasteks vana vene polkovniku ning jutuka tumeda peaga vene noormehe. Viimane oli vaatamata oma noorusele käinud juba paljudes välisriikides, sh Lõuna-Ameerika maades. Ja rääkis sellest elavalt.

Ühel hetkel, kui noormeest toas polnud, tuli polkovnik minu juurde ja ütles vaikselt, et ma oleksin selle mehega ettevaatlik, ta on KGB-st. Alumisel pildil magabki see "polkovnik v otstavke".

Küsimused

Kohe mitu küsimust.

Täna nägin huvitavat tarbe(?)eset. Millega on tegemist?
Õige vastus annab punkti.

 Lisatud hiljem:
Auto on õige vastus, aga mis marki, seda küll ei oska öelda. Toyota?

Huvitav lugu ja filmiklipp, mõjuv dialoog. Kas keegi teab, mis filmiga on tegemist?
Punkti ei saa.

Mõned o-mõtted lähiminevikust

Palju huvitavat on olnud, aga pole jõudnud kirja panna.

Kõigepealt juunioride MM orienteerumises Tšehhis, kus meie juunioride tulemused jäid kesiseks, ehkki teatevõistlusel näidati ka sisu (Evely, Tõnis). Hämmastav, kui erinevad olid tava-, lühiraja ja teatejooksu maastikud. Viimane sarnanes Valingu võssile.

Päris MM Vuokattis, kus salamisi ootasid kõik o-huvilised võimast läbimurret tiitlivõistlusel, eriti meestelt. Individuaaldistantsil siiski esikümne kohta ei tulnud, parimaks jäi Lauri Silla 13.koht lühirajal. Timo Sillalt ootasime kindlasti paremat tulemust kui 19.koht tavarajal, kuid kõva jooksu tegi ta teatejooksu teises vahetuses, kus tõi võistkonna finišisse 4-ndana ja tegi etapil 3-4 ulmelise rajavaliku, millega võitis 30 üliolulist sekundit ja sai tagasi punti (vt kaarti)! Tavarajal läks Timol raskeks II pooles, ka Lauril oli raskusi nii lühiraja kui teate lõpus. Usun, et ka Olle Kärner ja Peeter Pihl jäid oma sooritusega rahule, Kenny Kivikas oli liialt rahulolev sprindi finaalipääsuga ja häälestus lõpusoorituseks polnud ehk kõige parem.

KÜSIMUS: Seekord tuli teatevõistluse lõppu vaadata ühes huvitavas kohas. Mis koht see on, kus?


EOL hoidis raha kokku sellega, et keegi ei tulnud individuaalselt 12 hulka ja teates 6 hulka (mehed olid teates 7-ndad), võistlejatel jäi jälle 100%-line kulude kompensatsioon saamata. Kuid raha rahaks, kõikide eesmärgiks on ikkagi head tulemused. Ja medalid.

Ja siis superuudis Sixten Sillalt, kelle pressiteatest saime 11.juulil teada, et Eesti sai endale õiguse korraldada veteranide MM 2016.aastal Tallinnas võistluskeskusega Lauluväljakul (vt ka IOFi uudis). See oli teist korda, kui Eesti julges sellisele raha-üritusele pakkumist teha (2012.aastaks pakuti Lõuna-Eestit), vaid Leho Haldna originaalne ja elujõuline idee pakkuda võistluskohana Tallinnat toob nädalaks siia vähemalt 4000 veteran-orienteerujat.

Suurima töö WMOCi maaletoomisel tegid Sixten Sild (EOL) ja Timmo Tammemäe (SK100), kuid edasist arvestades läheb töö väga suureks ning nõuab sadade vabatahtlike abi. Kindlasti aitas WMOCi maale tuua ka edukalt läbiviidud Tallinna O-Week, mida väisas IOFi volinik David May.

Mis rahasse puutub, siis selle ürituse korraldamise eest peab EOL maksma IOF-le 55000 eurot + 10 eurot igalt osalejalt, mis teeb kokku ca 100 000 eurot. Loodetavasti tuleb ka kasum, mis aitab parandada EOLi eelarvet ja seoses sellega edendada Eesti orienteerumiselu ning toetada enam noorte- ja tippsporti.

Ja veel. Eelmisse nädalavahetusse jäi ka kursuse kokkutulek, sest TÜ geoloogiaosakonna lõpetamisest on möödas täpselt 30 aastat. Kokku tuli meid 11, viimasel hetkel pidi loobuma 2 inimest, Ivar Puura on meie seast lahkunud. Tegime matka "Viimse reliikvia" radadel, kus filmimiskohad näitas kaardi peal ette kohalik talumees Lauri Leppik.
PILDID

Tegin väikese kaardirakenduse (SIIN), kus leiab filmimise kohad ja punnile vajutades ka lisainfot, sh "More info" alt vastava filmiklipi.

Kindlasti soovitan kuni 14-liikmelistele gruppidele kokkusaamiseks Männi talu puhkemaja - toreda pererahvaga mõnus hubane koht hea suitsusaunaga.

Sprint Kadriorus

Sellest võistlusest (Tallinna o-nädala sprint) ei saa lihtsalt kirjutamata jätta, sest see läks totaalselt aia taha.Olin häälestanud end valesti, arvasin, et on vaja vajutada ja küll kõik muu tuleb iseenesest.

Aga vot ei tulnud. Raido Mitt (nimi hiljem parandatud) oli planeerinud piisavalt väljakutsuva raja, kus kiirus oli tähtis, kuid mitte ainult. Eriti põnev rada oli põhiklassil, kuid see jääb juba teiste meeste kirjutada.

Jalad sain soojendusel kenasti liikuma ja see tõstis enesetunnet. Jukola oli minevik, ees ootas sprint, võistlus kõvade konkurentidega M45 klassis (Tali, R.Laanemets, Kaljur, Lehto jt).

Esimesse minekul sain kaks tünga. Esiteks ei saanud tenniseväljakutest keskelt läbi ja pidin vasakut läbipääsu kasutama, Paavo Rõigase järel. Sõimasin kaardimeistrit, et oli unustanud läbipääsu kaardil sulgeda. Peale võistlust kaarti uurides aga selgus, et seal oli veel üks aed ees. Jooksu ajal ei näinud.

Rõigase järel jooksin esimesse punkti ja see oli muidugi vale (31). Kiirelt vastasasuva hoone nurka, kuid ka seal punkti polnud. Trepi all samuti. Punktirõnga piirkond oli silme ees üks suur udu, keskkohta ei suutnud kuidagi fikseerida.

Nagu tavaliselt, lugesin järgmisi etappe ette. Kõik läks kenasti, kui välja arvata purskkaevu külastamine KP5 juures.

Ja siis tuli dramaatiline etapp 9-10. Ka selle mineku olin üle lageda joostes ette lugenud ja kõik oli ajus valmis. Nii läksingi kenasti ringi ümber keelatud barjääride, kuni pikkade hoonete (garaažide) asemel vahtis näkku räige seinalaadne tõus piinlikult hästi pügatud muruga. Miski tõrkus mitmest kandist. Seal pidi ju olema tasane maa ja pikad hooned, aga vastu vahtis sein. Aju ei suutnud kuidagi valesti ettejoonistatud maastikupildist vabaneda. Olin totaalses segaduses, kaardilt ei näinud mingeid kõrgusjooni. Teisel pool müüri oli mingi punkt ja seda komposteeriv Merike Paapson ütles, et all on läbipääs. Läksin ringiga sealt läbi, trepist üles punkti juurde (51?) ja siis mõtlesin, et mida kuradit ma siia tulin. Mul oli ju vaja garaaže.

Tagasi nõlva alla ja nüüd liikusin juba ettevaatlikult üles. Ja kuna üks inimene tuli alla, siis tekkis ka julgus seda "erosiooniohtlikku" murunõlva tallata.

Selle etapi järel oli tulemus küll sealsamuses, kuid vajutasin ikka edasi. Kuid mis õnnestuda ei tahtnud, see oli  Kadrioru sprint. Etapil 12-13 kaldusin vasakule, tegin ringi ümber väljakute, ka sillale jooksul, mille olin ette lugenud, suutsin ühe 5-sekundilise haagi teha. Ja tagatipuks põrutasin eelviimasest punktist mööda järgmise  kivi juurde, hilisem võidumees, Raivo Laanemets, selja taga.

Finiš. Superhea võistlus ja vajalik õppetund.

PILDID:
Keskmisel pilditootjad Tipikas.TV-st.
Alumisel pildil aga selle võistluse kõige olulisem persoon. KES?  (1 punkt)

Tulemused jm.

Maal

Täna õhtul sai vaadatud 4 tundi maali. Arvan, et kusagil 20 tundi olen neidsamuseid kokku vaadanud küll.

KÜSIMUS: Kus selline šedööver asub?

Homme hommikul Paldiskisse Libahuhti jooksma. GPS pannakse ka külge, seda näeb SIIT (Spordilinn). Tugevaimal segapaaril, Abram-Teppol, vist gepsu pole.
Start kell 11.00, lõpp kell 17.00.

Kell sai homme. Magama.

Veel Tallinna maratonist. Küsimus

Võiks ju minna raamatukokku ja kirjutada terve raamatu Tallinna maratonist. Aga see poleks miskipärast üldsegi nii huvitav, sest siis oleks korraga kõike liiga palju ja kui on liiga palju, siis kaob huvi ära.

Hoopis põnevam on, kui blogilugejad ise midagi lugudele juurde leiavad või midagi põnevat kuulevad-meelde tuletavad.

Siin on nüüd paar meenutust Aivarilt ja Timolt. Aivarilt oli üks vana pilt aastast 1967-1969?, kus Keilas Luha tänaval sõidab kultuurimaja poole geoloogide võistkond, tema isa kõige ees. Kõrvalolev pilt on tehtud samast kohast mõned päevad tagasi.

Sellel pildil on Tallinna maratoni võidukas naiskond ühel viimastest maratonidest. Rohkem infot ei lisa, sest siit tuleb KÜSIMUS:

Kes on need kolm võidukat naissuusatajat? Üks neist võtab sellel aastal osa rogaini MMist Pihkvamaal. (punkti saab see, kelle vastuse järel on kõik nimed teada)

Timo lisas varasemasse loosse huvitava kommentaari oma vanaisast, kes 1965.aastal tuli EPA võistkonna koosseisus Tallinna maratoni võitjaks. Nagu ka lehest lugeda saab, hakkas Jaan Sild 7km enne lõppu väsima, sest sõitis öösel Lõuna-Eestist rongiga Tallinna, et võistlusele jõuda. Vaatamata Jaani magamatusest tekkinud väsimusele ei lasknud tempomeister Tarmu Vilu siiski hool raugeda ja nii võit tuligi.




Mis puutub möödumisse klassikarajal, siis vanasti pidi käskluse "Rada!" peale eespool sõitev võistleja taganttulijale teed andma.

Pildiküsimus

9 aastat tagasi tegin kõrvaloleva pildi.Tehtud klõpsu väärtus (hea mõte) selgus mõned kuud hiljem, kui olin selle piirkonna kohta ettekannet tegemas. Mis kohaga on tegemist?

Lisan siia pildi 1949.aastast, samast objektist (autor teadmata, foto pärineb Vaivara Sinimägede Muuseumist).

(sõjajärgne pilt peale õiget vastust vahetatud ja allpool olev osa lisatud)

Olen teinud sellest kandist paar kaarti lahingutega, mille sisu autoriks oli Andres Tõnisson. Mart Laar nihutas Sinimägede lahingute rindejooni siia-sinna, lõpuks said nii nagu teise joonise peal.

Narva lahingutest meenus Meriküla dessandi hävitamine ja Punaarmee edutud rünnakud Krivasoo kotist. Ja muidugi hirmsad lahingud Sinimägedes, kus rindejoon jõudis juba läänepoolse Tornimäeni, ometi suudeti veel samal päeval (29.juulil) Põrgumägi/Grenaderimägi tagasi võita.

Sellest suunast ei suutnudki Punaarmee läbi tungida, tuldi lõunast.

Lisan veel kaks kaarti Mart Laari raamatust. Head selged ja arusaadavad joonised, mugav teinekord üles leida ja vaadata.