MMi päevik 4: Peale lühirada ja enne teadet

Lühirada Vitipalus oli järjekordne elamus, seda nii eestlaste hea esinemise kui orienteerumismaailma hegemoonide võimsa soorituse osas. Sellest päris magusast oma tulemusest jäi natuke puudu, kuid loodame, et homme pakuvad Kenny, Lauri ja Timo tõeliselt põneva lahingu maailma tugevaimate riikide vastu. Ühtlaselt tugev on ka meie naistiim koosseisus Annika, Liis ja Evely.

Nii nooruke kuninganna Tove Alexandersson kui areenilt lahkuv kuningas Thierry Gueorgiou (Tero) liikusid täna vigadeta punase joone lähedal ning vormistasid näiliselt kindlad võidud. Oli eneseületamisi, ebaõnnestumisi ja üllatusi. Kes teab, see teab.

Oli aasta 1998, kui siinsamas Hellenurme-Vitipalu maastikul toimus orienteerumise MK-etapp - suurüritus korralduse mõttes.

Ajakirja "Orienteeruja" (1998, nr 8/35) presidendi veerus esitas MK-etapi peakorraldaja Leho Haldna peale võistlust küsimuse, et kas oleme nüüd suur o-rahvas? Tunnistades samas ausalt, et õnnestumise tegelik hind jäi asja sees olijaid painama veel mõneks ajaks. Kas ka praeguseid korraldajaid jääb miski painama või milliste takistustega tuli MMi korraldamisel kokku puutuda, kuuleb ehk hiljem täpsemalt.

1998.aastal korraldati MK etapp koos Suunto Games´iga, mis tähendas suurt koormust radade ja kaartide planeerimisel, võistluskeskuse väljaehitamisel jm. Rahalised võimalused polnud ka kõige paremad. Aga ära tehti ja sportliku poole pealt lausa hiilgavalt - meeste võit läks tugevas konkurentsis Sixten Sillale ja naiste pronks Külli Kaljusele. Sixtenil oli valida peakorraldaja ja võistleja ameti vahel, Leho käskis joosta.

Tõeline üllatus saabus aga teatevõistluselt, kus Vitipalu maastikul põrus Eesti meeste I võistkond, sest Tarvo Avaste jättis avavahetusel ühe punkti võtmata. Kastanid tõi tulest välja hoopis II võistkond koosseisus Rene Ottesson, Alar Viitmaa ja Armo Hiie, kusjuures Hiiekas tõstis viimases vahetuses võistkonna 7. kohalt 2.-ks ja pani lõpus koti pähe rootslasele Johan Ivarssonile.  

Thierry Gueorgiou jooksis samuti, oli siis tundmatu nooruk ja alles teist aastat Prantsusmaa koondises. 

MK etapiga samal ajal toimunud Suunto Games´il tuli H16A klassi võitjaks Martins Sirmais, mees, kes ka täna hästi jooksis. H13 klassi võitis Sander Vaher, H10 klassi Timo Sild ja H8 klassi Lauri Sild.

Seega pole mitte midagi muutunud, ainult Leho on vahepeal IOFi presidendiks saanud.

MMi lühiraja tulemused

Pilt vihmasest pärastlõunast - TON 2002 Keilas

Loodetavasti toimub homne Keila neljapäevak kena ilmaga. See on suur kingitus päevakulistele, eelkõige aga korraldajatele ja rajameistrile. Meil on viimastel aastatel vedanud, vaid paar aastat tagasi algas kõva äike alles siis, kui olin just viimased punktid metsast ära toonud.

Kuid meenub üks erandlik neljapäevak aastast 2002, kui sadas totaalselt vihma ja seda nii enne päevakut kui päevaku ajal. Võistluskeskus oli Ehitajate tee ja Paldiski mnt nurgal, praeguse Keila Tervisekeskuse vastas pargis. Stardikoht aga jupp maad eemal, Tankimäele viiva tee alguses. TONi varustus oli nagu oli, vihma kaitseks oli korraldajatel paar väikest varjualust, kuid võistlejate jaoks, kes pidid ise radu kaardile kandma, ei midagi.

President Valju Tali leidis Harju KEKist mingi suure presentkatte, mille panime kaardijoonistajate jaoks üles (pildil kaugemal). Kuid seal olid augud laes ja kui punane pastakas märjaks sai, siis punktirõngaid kaardile enam hästi ei jäänud. Samas polnud kuulda ka valjuhäälset torisemist.

Kuid sellest päevakust võttis juhuslikult osa EOLi tookordne president Leho Haldna ja seda koos paari välismaalasega. Päevaku järel ilmus o-listi ülikriitiline kiri, eelkõige seotud korralduseks kasutatava varustuse osas, see pidi olema vana, inetu ja amortiseerunud. Tähelepanu keskmes oli päevinäinud koltunud present, mida kasutati infotahvli alusena (ilmselt paljud veel mäletavad seda). Arusaamatu pidi olema ka kogu protsess, mida algaja rajale minekuks tegema peab. Kuid meie, aktiivsed TONi päevakulised, olime harjunud ja vähenõudlikud ega märganud puudusi võõramaalase, kelleks oli ka üks lõunaeestlane, silmade läbi. Võimalik, et peale seda üritust läks lahti diskussioon ühtsete koodide sisseviimise osas kõikidel Eesti o-päevakutel.

Aja jooksul on TONi varustus uuenenud ja muutunud värvikamaks. Korraldajad on aga alati üritust tõsiselt võtnud, sest 600-700 inimese teenindamine on vastutusrikas ülesanne. Loodame, et Mait Tõnissoni vedamisel läheb TONi korraldus edaspidi veelgi paremaks. Mait oli 2002.aastal Keila neljapäevaku rajameister.

Tulemused aastast 2002.

Lisan siia õpetlikud videoklipid orienteerumisest, mis kõik tehtud Keila terviseradadel, homsel võistlusmaastikul.
Elina Pählimägi intervjueerib Sixten Silda:

Mis on orienteerumine
Orienteerumiskaardist
Orienteerumisrada ja kontrollpunkti läbimine

Intervjuu Tarmo Klaariga:
MOBO ehk Mobiilorienteerumine

Veel Tallinna maratonist. Küsimus

Võiks ju minna raamatukokku ja kirjutada terve raamatu Tallinna maratonist. Aga see poleks miskipärast üldsegi nii huvitav, sest siis oleks korraga kõike liiga palju ja kui on liiga palju, siis kaob huvi ära.

Hoopis põnevam on, kui blogilugejad ise midagi lugudele juurde leiavad või midagi põnevat kuulevad-meelde tuletavad.

Siin on nüüd paar meenutust Aivarilt ja Timolt. Aivarilt oli üks vana pilt aastast 1967-1969?, kus Keilas Luha tänaval sõidab kultuurimaja poole geoloogide võistkond, tema isa kõige ees. Kõrvalolev pilt on tehtud samast kohast mõned päevad tagasi.

Sellel pildil on Tallinna maratoni võidukas naiskond ühel viimastest maratonidest. Rohkem infot ei lisa, sest siit tuleb KÜSIMUS:

Kes on need kolm võidukat naissuusatajat? Üks neist võtab sellel aastal osa rogaini MMist Pihkvamaal. (punkti saab see, kelle vastuse järel on kõik nimed teada)

Timo lisas varasemasse loosse huvitava kommentaari oma vanaisast, kes 1965.aastal tuli EPA võistkonna koosseisus Tallinna maratoni võitjaks. Nagu ka lehest lugeda saab, hakkas Jaan Sild 7km enne lõppu väsima, sest sõitis öösel Lõuna-Eestist rongiga Tallinna, et võistlusele jõuda. Vaatamata Jaani magamatusest tekkinud väsimusele ei lasknud tempomeister Tarmu Vilu siiski hool raugeda ja nii võit tuligi.




Mis puutub möödumisse klassikarajal, siis vanasti pidi käskluse "Rada!" peale eespool sõitev võistleja taganttulijale teed andma.

Tallinn-Keila-Tallinn suusamaratoni rada

Mitmel aastal olen ähvardanud seda maratoni läbida, teadmata, kust suusarada tegelikult läks. Ühel korral olen võistlusel osalenud, kusagil 1985 aastal koos Mäses Sveni ja kahe kaaslasega (kellega??), kuid mäletan sõidust vaid ühte hetke maantee ääres.  Siiani on olnud arusaam, et trass kulges suures osas maanteest loodes, kuid see arvamus oli ekslik. Huvitav, et mäletan üsna hästi 1972.aastal 11-aastase poisina läbitud neljapäevaku orienteerumisrada, kuid läbisõidetud Tallinn-Keila suusaraja asukohast pole mitte väiksematki ettekujutust.

Selle teadmise sai nüüd Toivo Nuudilt (pildil), Juku Tasalt ja Ülo Vainuralt. Pikaaegne suusatreener Nuudi vastutas maratoniraja ja toitlustamise eest viimased 8 aastat, Juku oli paar korda maratoni läbi sõitnud.

40-45km pikkune Tallinn-Keila-Tallinn suusamaraton sai alguse 1961.aastal Heinrich Kase ideest. Võisteldi 4-liikmeliste võistkondadena, naised ja veteranid ka 3-liikmelistena. Üritus toimus alati Nõukogude armee aastapäeval, so 23.veebruaril. Seetõttu oli kergem saada rahalist jm toetust, sageli tehti suusavõistlusest ka filmiklipp Nõukogude Eesti ringvaatesse. Algusaastatel aeti radu sisse suusatades, hiljem olid abiks traktorid ja lumesaanid (buraanid).

Algusaastatel kulges rada praeguse Nõmme Spordikeskuse juurest mööda tänavaid Harku mägedele, peale Harku mõisat keeras Keila poole. Suusarada läks maantee lähedalt, sealt oli võimalik võistlejaid joota ja ergutada. Keilas suusatati mööda linnatänavaid Keskväljakule kultuurihoone juurde, kus oli puhkepaus 2 tundi. Seejärel anti uus start ja võistkonnad läksid kindlate ajavahemike tagant (3min?) sama rada pidi tagasi Tallinna. Lisan siia pildi stardist Keila kultuurihoone eest (teine mees on Tõnu Odamus, kes on pildil esimene?).

1960ndate II pooles või hiljem tehti edasi-tagasi sõiduks eraldi rajad, kuid puhkepaus 2h säilis esialgu siiski (näit praeguse Statoili bensiinijaama juures). Toitlustuskohad olid pöördepunktis, samuti Harku mõisa juures. Joogid valmistati mingil ajal Nõmme restoranis. Teatud aastast hakati sõitma kuni elektrijaamani, samuti muutus stardi- ja finišikoht. Kui esialgu oli see Nõmme Spordikeskuse juures, siis hiljem viidi start üle Pääskülla Kalda tänavale. Nagu kõrvalolevalt kaardilt näha, muudeti aeg-ajalt trassi asukohta. Jooniseid või kaarte ei koostatud, rajameister planeeris ja sõitis mälu järgi. Seepärast võib kaartidele kantud radade osas vigu olla.

Tallinn-Keila-Tallinn maratoni ajalugu tahaks kindlasti tõsisemat läbiuurimist ja -kirjutamist, tookordseid tublisid korraldajaid ja tugevaid sõitjaid üldjuhul ei teata ega ka mäletata.

Diplom (Valdur Vacht´i Facebookist)

Keila Jõepark - eile ja homme

Jõepargi ja Keila jõe arengulugu on huvitav teema, aga praegu pole aega sellesse põhjalikumalt süveneda. Tegin mõnede objektide kohta väikese koondpildi reljeefikaardile. Viimane tekitab mitmeid küsimusi. Näiteks, mis asi on see ristkülikukujuline kõrgem moodustis Punase Vähi juures (nr.1)?

Ilus suur sild oli vana jõeharu keskel (nr.2). Tuula tee alt voolas läbi kaks jõeharu, mõlemal oli peal kivisild. Praegu läbivool puudub. Jõgi oli üldse natuke teistsugune, ujumas käidi läänepoolses harus (vt nr.3 - Meeste Paradiis), kus entusiastid eesotsas Jaan-Heikki Sandrak'iga ehitasid ujumisrajad vettehüppeplatvormiga. Keila jõkke tuldi ka Tallinnast rongiga ujuma.
Jne.


Hiljutine info Keila linnavalitsusest:
Linnavalitsus määras just projekteerimistingimused Keila jõe vasakharule ja selle äärsele alale. Siia hulka kuulub muuhulgas veevoolu taastamine, sild taastekkivale Jõesaarele pääsemiseks, kergliiklusteed kallasrajale, supluskoha ja paadisilla asukoha kavandamine.

Töid on juba nädala jagu tehtud. Väga vahva.