Keila poolmaraton on oma tühisele stardimaksule (50.-) vaatamata üks väga hästi korraldatud jooksuüritus, millele lisab värvi samal ajal ja samas kohas toimuv riigikogulaste ja linnapeade korvpallimatš. vt. http://spordiklubivask.weebly.com/
Foto Valdur VachtViimati jooksin seda jooksu 2004.aastal (aeg 1.25.14), vahepeal on olnud matkad, vigastused, tähtsad orienteerumisvõistlused jm. Nüüd siis jälle rajal, sest tegemist on ikkagi koduukse all peetava võistlusega, kus rada ühtib mu treenigrajaga maanteel.
Eesmärgiks oli joosta nii hästi kui võimalik, sest aeg ja koht lähevad “ajalukku”, so internetti. Ka Keila parima lõpetaja ambitsioon oli natuke olemas, ehkki teisi jooksjaid nägupidi ei tundnud. Ilm oli palav (22kraadi) ja niiske, kuid leebemaks tegi olud jahedam tuul. Salamisi lootsin aega 1.25 ja 1.27 vahel, ehkki puudus igasugune ülevaade tegelikest võimetest. Aeglased pikad üritused (8-tunni rogain, Xdream, o-päevakud jm) olid küll head alusvundamendi rajamiseks, kuid organism (süda) tõrkus kiirest tööst. Ei saanud pulssi hästi üles ka enne poolmaratoni tehtud lõigutrennidest.
Stardijoonel oli üle 100 poolmaratonist osavõtja, lisaks 8km jooksjad.
Kohe alguses läks andmiseks, hoidsin end tagasi. Tempo ei olnud vilets, ehkki pulss oli alla 150 (minu max pulss on 179). Otsisin sobivat “selga”, sest ise polnud suuteline korralikku tempot hoidma. Selleks on vaja teha paar maateejooksu võistlust, et valuläve kõrgemale tõsta ja oma võimeid paremini teada.
Üsna pea leidsin ka sobiva punase maika. Paar km peale starti oli jooksjaterivi laiali veetud, meie taga pikk tühjus, ees vaid mõned üksikud jooksjad. Tundsin reielihastes väikest kangust, seega kogunes sinna natuke piimhapet. Maika liikus heas tempos, kuid kadus ootamatult eest 4km-l, st pööras tagasi. Õnneks oli kümmekond meetrit eespool teine maika, seekord valge. Hakkasin püüdma. Selja tagant tundus tegemist olema ürgaegkonna looma Pjotr Hrustsoviga, kuid lähemale jõudes oli siiski noorem Stamina särgis mees (?), samasugused mustad põlvikud jalas nagu minul. Ja umbes sama vana ka. 5 km-l fikseerisin kellaaja, kuid ei vaadanud (hiljem selgus, et oli 19.48, keskm pulss 158). Järgmised viis km jooksid põhiliselt üksi, Stamina särk oli kord ees, siis taga, kuid lõpuks tõstis tempot ning läks oma teed. 10 km vaheaeg 40.49 (teine 5km 21.01, pulss 160) näitas seda, et 4min/km jooksjat minust täna ei ole. Pealegi läks elamine järjest raskemaks.
Pöördepunkt 43.12. Nüüd nägi ka selja taga olevaid jooksjaid. Kõigepealt Stamina mees Peeter Vennikas, siis 40sek järel o-konkurent Vladimir Savinov. Vennikas tuli tiheda tippiva sammuga kiiresti lähemale, tõstsin ka natuke tempot ja ehkki olemine oli üsna OK ja pulss vahepeal juba 167, möödus Vennikas kergelt 12km-l ja läks oma teed. Kui jooksjaid on vähe, siis teab igaüks oma võimeid hästi ja möödujate selja taha hoidmine võib olla tappev tegevus.
Peale Vennikase möödumist tegin oma elu natuke kergemaks, ehkki oleks tahtnud kohe palju teha. Palju tegemine tähendab aga ca seismajäämist, kus ka silmapiiri taga olevad võistlejad on äkki selja taga ja mööduvad nagu postist. See on halb tunne, eriti pärast lõpetamist ja seepärast surusin edasi.
Aeglaselt kuid kindlalt jõudis järele veel üks Stamina mees (Alar Savastver), möödus ca 16km-l. Ka tema tempos püsimine oli liialt valus, ehkki natuke isegi proovisin. Olin 19.kohal, selja taga tühjus. Kolmanda 5km aeg oli 21.42, seega liikusin alanevas tempos. Ees oli pikk Karjaküla kalmistu tõus Paldiski mnt-le ning viimased 4km lõpuni. Tõus läks hästi, orienteerumisest on kasu ka, vahe Savastveriga ei suurenenud. Pulss jõudis juba 170-ni, seda oli ikka üsna palju. Nüüd oli vaja veel korralikult lõpuni kannatada, et koht jääks püsima ja enesega rahul olla. Alla ei tohtinud anda, ehkki väga-väga oleks tahtnud.
Kui on vähegi võimalik, et läheb raskemaks, siis nii ka juhtub. Nimelt hakkas 3,5 km enne lõppu tagant lähenema üks punane maika, kes oli eraldunud natuke suuremast seltskonnast. Esialgu oli küll kaugel, kuid iga 100m-ga jõudis lähemale ja lähemale. Kiire pilk selja taha ja ... oi-oi, tegemist naisterahvaga. Kena noore Olga Andrejevaga, nagu finishis selgus.
Eesmärgiks oli joosta nii hästi kui võimalik, sest aeg ja koht lähevad “ajalukku”, so internetti. Ka Keila parima lõpetaja ambitsioon oli natuke olemas, ehkki teisi jooksjaid nägupidi ei tundnud. Ilm oli palav (22kraadi) ja niiske, kuid leebemaks tegi olud jahedam tuul. Salamisi lootsin aega 1.25 ja 1.27 vahel, ehkki puudus igasugune ülevaade tegelikest võimetest. Aeglased pikad üritused (8-tunni rogain, Xdream, o-päevakud jm) olid küll head alusvundamendi rajamiseks, kuid organism (süda) tõrkus kiirest tööst. Ei saanud pulssi hästi üles ka enne poolmaratoni tehtud lõigutrennidest.
Stardijoonel oli üle 100 poolmaratonist osavõtja, lisaks 8km jooksjad.
Kohe alguses läks andmiseks, hoidsin end tagasi. Tempo ei olnud vilets, ehkki pulss oli alla 150 (minu max pulss on 179). Otsisin sobivat “selga”, sest ise polnud suuteline korralikku tempot hoidma. Selleks on vaja teha paar maateejooksu võistlust, et valuläve kõrgemale tõsta ja oma võimeid paremini teada.
Üsna pea leidsin ka sobiva punase maika. Paar km peale starti oli jooksjaterivi laiali veetud, meie taga pikk tühjus, ees vaid mõned üksikud jooksjad. Tundsin reielihastes väikest kangust, seega kogunes sinna natuke piimhapet. Maika liikus heas tempos, kuid kadus ootamatult eest 4km-l, st pööras tagasi. Õnneks oli kümmekond meetrit eespool teine maika, seekord valge. Hakkasin püüdma. Selja tagant tundus tegemist olema ürgaegkonna looma Pjotr Hrustsoviga, kuid lähemale jõudes oli siiski noorem Stamina särgis mees (?), samasugused mustad põlvikud jalas nagu minul. Ja umbes sama vana ka. 5 km-l fikseerisin kellaaja, kuid ei vaadanud (hiljem selgus, et oli 19.48, keskm pulss 158). Järgmised viis km jooksid põhiliselt üksi, Stamina särk oli kord ees, siis taga, kuid lõpuks tõstis tempot ning läks oma teed. 10 km vaheaeg 40.49 (teine 5km 21.01, pulss 160) näitas seda, et 4min/km jooksjat minust täna ei ole. Pealegi läks elamine järjest raskemaks.
Pöördepunkt 43.12. Nüüd nägi ka selja taga olevaid jooksjaid. Kõigepealt Stamina mees Peeter Vennikas, siis 40sek järel o-konkurent Vladimir Savinov. Vennikas tuli tiheda tippiva sammuga kiiresti lähemale, tõstsin ka natuke tempot ja ehkki olemine oli üsna OK ja pulss vahepeal juba 167, möödus Vennikas kergelt 12km-l ja läks oma teed. Kui jooksjaid on vähe, siis teab igaüks oma võimeid hästi ja möödujate selja taha hoidmine võib olla tappev tegevus.
Peale Vennikase möödumist tegin oma elu natuke kergemaks, ehkki oleks tahtnud kohe palju teha. Palju tegemine tähendab aga ca seismajäämist, kus ka silmapiiri taga olevad võistlejad on äkki selja taga ja mööduvad nagu postist. See on halb tunne, eriti pärast lõpetamist ja seepärast surusin edasi.
Aeglaselt kuid kindlalt jõudis järele veel üks Stamina mees (Alar Savastver), möödus ca 16km-l. Ka tema tempos püsimine oli liialt valus, ehkki natuke isegi proovisin. Olin 19.kohal, selja taga tühjus. Kolmanda 5km aeg oli 21.42, seega liikusin alanevas tempos. Ees oli pikk Karjaküla kalmistu tõus Paldiski mnt-le ning viimased 4km lõpuni. Tõus läks hästi, orienteerumisest on kasu ka, vahe Savastveriga ei suurenenud. Pulss jõudis juba 170-ni, seda oli ikka üsna palju. Nüüd oli vaja veel korralikult lõpuni kannatada, et koht jääks püsima ja enesega rahul olla. Alla ei tohtinud anda, ehkki väga-väga oleks tahtnud.
Kui on vähegi võimalik, et läheb raskemaks, siis nii ka juhtub. Nimelt hakkas 3,5 km enne lõppu tagant lähenema üks punane maika, kes oli eraldunud natuke suuremast seltskonnast. Esialgu oli küll kaugel, kuid iga 100m-ga jõudis lähemale ja lähemale. Kiire pilk selja taha ja ... oi-oi, tegemist naisterahvaga. Kena noore Olga Andrejevaga, nagu finishis selgus.
Pulss oli üle 170, päike praadis, tuult polnud üldse. Mootor töötas ülikõrgetel pööretel, aju andis allaandmise signaale. Alla veel ei andnud, ehkki Olga tuli pidevalt lähemale. Kahjuks oli lõpuni paar km, väga-väga pikka kilomeetrit, kui sind just-just tahetakse alla neelata. Kas niimoodi siis vana mees surebki noore naisterahva eest ära joostes? Ausalt öeldes, kartsin natuke, et süda jääb seisma. Valu polnud, oli tõeline piin.
Nii, lõpuks paistab Tervisekeskus ja käes viimane km. Olga on veelgi lähemale jõudnud, kuid nüüd tundub, et vahe enam nii kiiresti ei vähene. Seega alla andma veel ei pea, ehkki väga tahaks (seda lauset olen juba kirjutanud, aga võiks palju kordi veel). Viimase km keskmine pulss on 172, max 177. Enam kiiremini ei suudaks süda töötada. See on piir. Piir mitte ainult poolmaratoni lõpus vaid minu organismi füsioloogiline piir.
Lauluväljak paistab. Kas suudan veel viimased 50m tempot hoida? Tundub naljaks küsimus, aga sel hetkel oli see elu küsimus. Kogu elu mõte seisneski vaid selles, et ühte jooksjat mitte mööda lasta. Naeruväärne?
Lõpp. Tohutu väsimus, kuid ka väike rõõm, et alla ei andnud. See viimane ongi selle jooksu põhiväärtus. Tõeliselt suur väärtus. Minule endale.
Aeg 1.30.07 polnud üldse see, mida tahtnuks näha, nii aeglaselt pole ma kunagi poolmaratoni jooksnud. Olga Andrejeva, naistest 1., kaotas 8 sekundit. Enam-vähem kõik jooksjad kaotasid oma tavalistele aegadele 2-3min. Seega oli ilm ikkagi raske. Aga suurepärane oli, et joogipunktid asusid ca iga 2,5km järel.
Suunto T6 kella järgi tõusis EPOC ühtlaselt ja jõudis 472ml/kg-ni. Seega suutsin suurematest nõrkusehetkedest üle olla. Kaloreid kulus 1721.
Pärats jooksu sai pikalt mõnuletud Tervisekeskuse basseinides, saunas, mullivannis. Viimases oli pikem arutelu Peeter Vennikasega, põhiliselt Spartathlonist ja elust-olust 250km läbimisel 35 kraadise kuumusega. Karmid katsumused, mille läbitegemine on rohkem peas kui muus kinni.
Kuulasime samuti poolmaratoni läbinud Marjega (Marje Viirmanniga) seda juttu ja panime üht-teist kasulikku kõrva taha rogaini Euroopa MV-ks Ylläsel, mis toimub 15.-16.augustil 2009.
Tulemused
Järgmisel päeval puhkasin, aga Marje läks Elva Xdreamile.
3 kommentaari:
Tubli, ETS!
Jätka samas vaimus!
ATS
jõudu jooksuradadele ning ka blogimiseks!
Jaan
Ats, mida mõtled? Kas kirjutamist või jooksmist?
Vist jooksmist, sest sellega saab ainult endale haiget teha.
Postita kommentaar