Kui sündisid, siis ma ei saanud sind Mustamäe haiglast koju tuua. Lubasin meie asutuse spordijuhile Veena Räägelile, et osalen võistkondlikel laskmisvõistlustel Männikul. Võistkonnas pidi olema kolm liiget ja ma ei saanud teisi alt vedada. Sind tõi koju hoopis kursusekaaslane Tõnn. Laskmas käisin, kuid meie kolmas liige ei viitsinud kohale tulla... Kodus nägin sind esimest korda. Siis ju isasid haiglasse ei lastud.
Kui sain 30, siis pidasime töö juures, Keila Geoloogiaekspeditsiooni majas, Piiri 5, sünnipäeva ja seda koos Tõnniga, kes sai samuti 30. Kui enne tööpäeva lõppu koju tulin, olid sa, äsja püstitõusmise ära õppinuna, toetanud oma kaks kätt praeahju klaasile. Kook oli seal natuke aega tagasi valminud, kuid klaasid veel tulised. Mõlemad peopesad said ränga põletuse. (Kõrval väljavõte videoklipist samal õhtul).
Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.
Kui olid 15, siis ronisime koos Tšeget Tau otsa (alpinism 2B, 4102 m) ja peale seda ka ida poolt Elbrusele (link). Tundsid end minust paremini ja laskumisel tuletasid korduvalt meelde, et ma kukkumise vältimiseks korralikult jalgu tõstaks. Tuul oli kõva ja üks selleteemaline klipp sai kunagi ka blogisse üles (filmis Mart Kainel).
Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.
Mulle ei meeldinud, kui põhikooli ajal istusid pikki tunde arvutimängu mängides ja lõhkusid end rulaga igasugu trikke tehes. Enesepiitsutajast kestvussportlast-suusatajat sinust ei saanud, orienteerujat samuti mitte. Peale suurt ekslemist sõpradega Randvere metsas sa sinna enam ei läinud. Trikiharjutused meeldisid enam.
Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.
Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.
Nüüd ronid väga palju, boulderingi ja kaljuseina. 8a on eesmärgiks ja ehk veel midagi. Kui vaid selg vastu peaks.
Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.
Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.
Palju õnne!
Kui olid 12, siis lubasin lastel ronida julgestuseta marsruute Dolomiitides, mida kardaksid nii mõnedki täiskasvanud.
Gümnaasiumi ajal oli kemikaale nii keldris kui pööningul. Aeg-ajalt tuli suitsu, kuid nitroglütseriini tegemisest ei teadnud ma õnneks midagi.
 |
| Foto: Peeter Ploom |
Muusikakooli polnud sind võimalik panna, lasteaia võimlemistunnist keeldusid ainukesena kategooriliselt. "Õpetaja karjub" ütlesid. Gümnaasiumi ajal arvutijuttu tehes vastasid, et koodi sa küll kunagi kirjutama ei hakka.
Ometi teenid leiba koodikirjutamisega, õppisid ise ära nii kitarri- kui lõõtspilli mängimise. Kaitseväeteenistuseks valisid kõige raskema ja seikluslikuma.
Ja muidugi kõik need head fotod ja matkavideod, nii õhust kui maalt, alati hoolikalt kokku pandud.
Neid on palju, panen siia viimase, kus kamraadidega müttasite Rõuge-Ruusmäe piirkonnas.
Palju õnne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar