 |
| Foto: Vanakuri |
Kui
Taliharja toimumiskohaks kuulutati
Alutaguse, kogu oma rabade ja metsade ilus, mida eriliselt ilmestavad kõrged pikad kriivad, siis olin üsna kindel, et sinna ma tahan minna. Viimati käisin kriivadel ja Imatu järve ääres 38 aastat tagasi ja meenutan kõike siiani ülivõrdes. Hea oli ka see, et erinevalt
möödunud aastast algas Vanakuri seekord keskpäeval kell 12. Seega jäi võimalus vähemalt 4 tundi loodust näha, mille jooksul lootsin vanu mälestuspilte taaskord nautida.
Tunnistan, et 100 km läbimiseks olen kogunud piisavalt kogemusi, seda põhiliselt rogainides. Samas ei tea kunagi, kuidas organism just selle konkreetse katsumuse vastu peab, mida teevad liigesed-lihased. Tundsin muret ahhilkade ja vasaku puusa pärast, mis
Audi aastalõpumaratonil ja selle järel valu tekitasid. Igal juhul olin kindel, et pool maad ehk "pehmo" raja läbin kindlasti.
Nii pika distantsi läbimiseks ei saa kellegagi eelnevalt kokku leppida, et läheme koos. See pole võistkonnasport ehkki protsessi käigus oled kord ühega, siis jälle teistega justkui ühes tiimis. Nii oli möödunud aastal, nii juhtus ka seekord. Lihtsalt osalejate loomulik liikumiskiirus, enesetunnetus ja -kontroll, emotsionaalsete kõrghetkede allasurumine ning raske seisundi kannatamine, loomulikult ka kogemus määravad iga indiviidi taktika algusest lõpuni. Alguses ei saa ehk arugi, kui pikaks see võistlus kujuneb, pärast aga on hilja midagi kahetseda, kui jõuvarusid on asjatult raisatud ja distantsi läbimine vaid kannatamiseks muutub.
Stardis oli imeilus ilm ja alustada sellist võistlust avara vaatega Peipsi järve jäält lihtsalt võrratu mõte. Kõikidel osalejatel oli emotsioon laes ja esimene kilomeeter möödus lennates.
Siis aga muutus rada lumiseks ning üksteise järel hakkasid ratturid selg ees vastu tulema. Päris kurb oli vaadata neid hingeldavaid ja higiseid nägusid, teades, et ees on veel palju kilomeetreid sellist rasket rada. Liikusin omas tempos ja selja taha tekkis pikk rida. Eespool kaugemal vedas Priit Valk teist suuremat gruppi, kuid tema tempo mulle ei sobinud. Mingil hetkel tundis Jaak Rohtsalu, et vaja kiiremini liikuda ja jooksis Priidu grupile järele. Vahe läks üsna suureks, kuid juba esimesel pikemal lumelõigul olime kõik koos. Nagu pildil näha, olid grupis Rene Käsik, Tõnu Ilves (läks "pehmo" rajale), Neeme Loorits, Lauri Lahtmäe jt. Nimetan neid kõiki siin, sest hiljem tuleb neist jälle juttu.
 |
| Foto: Tõnu Ilves |
Kusagil 6-ndal kilomeetril jäin pilti tegema ja andsin tempotegemise teistele. Kohe tekkis väike erinevus sisemise kellaga, tempo tsipake tõusis ja lühikesed käimislõigud unustati. Kuid nii see on, et alguses on raske sundida end käima, pärast jälle jooksma. Kes ülitugev ei ole, see kõnnib sellise distantsi ajal igal juhul. Mulle mõjusid pikad sügavas lumes sumpamised väga hästi, kriivadel saime jälle Priidu pundi kätte ja oli väga tšill liikuda.
Ainult mida ei näinud, oli loodus. Kogu aeg pidi jalgade ette vaatama, selleks, et täpselt teiste jälgedesse astuda ja sellega energiat säästa. Iga vale samm põletas liigselt kaloreid. Ühes kohas nägin kriiva ilu ja tegin kiire pildi. Selle aasta Hispaania rogaini MMi tiimikaaslane Tõnu Ilves jäi modellina esiplaanile.
Kuid mis viga oli meil minna võrreldes esimestega, kes rada tegid. Igatahes mõtlesin neile sageli ja kummardan siiani tänuga.
Üsna eesotsas liikusid jooksjatest Martin Simpson, ka klubikaaslane Uku-Laur Tali ja Tauno Riibak. Päris liidritest ma seekord ei räägi, nemad teadsid täpselt, mida tegema tulid ja liikusid vägevalt. Tauno oli eelmisel aastal rattaga, nüüd hindas end alguses ilmselgelt üle. Nooremad Martin ja Uku-Laur tegid oma esimest (talvist) ultrat ja sealt võis kõike oodata.
 |
| Foto: Rene Kundla |
Imatu rabast väljudes oli 30. kilomeetril joogipunkt koos telekaameratega. Viimastele tähelepanu ei pööranud, ehkki märkasin, et nii ERRi Rene Kundla kui TV2/Postimees? Ago Gaškov olid platsis. Tuttavad mehed mõlemad. Panin selga kerge tuulekile, sõin ära ühe lõhevõileiva ja jõin oma termosest teed peale. Saadud energialaks pühkis minema igasuguse väsimuse ja reipalt jooksin edasi. Raske kott sai ka natuke kergemaks.
 |
| Timmo ja Uku-Laur. Foto: Vanakuri |
Enne kesklaagrit 50. kilomeetril juhtus nii mõndagi. Suures osas liikusin koos Priidu, Roland Truusi, Rene Käsiku, Helen Jürjo, Tõnu Ilvese, Sven Liivandi ja, ime-ime, Timmo Tammemäega. Timmo oli alguses eesotsas, kuid terviseprobleemid tõmbasid hoo maha ja poolele maale ta lõpuks jäigi. Ka Helen Jürjo tegi poolt distantsi. KAPE klubilised Neeme Loorits ja Lauri Lahtmäe olid ette rebinud, Jaak Rohtsalu aga maha jäänud (kesklaagris lõpuks +14 min). Uskusin, et väga kogenud ultramees Jaak hindas alguses oma jõuvarusid õigesti, kuid lõpp näitas, et siiski mitte.
Peale 40. km oli laudraja lõik Muraka soos. No oli see vast trikikas esimestele, kes paksu lume alt laudraja üles leidsid. Samas, nii kui kõrvale astusid, olid puusani sees ja jalg vees. Tegin sellist harjutust neli korda, mõlemad jalad said soovees märjaks. Külmumist ei kartnud, sest jalad olid higist nagunii märjad. Samas pidi edaspidi olema väga ettevaatlik ja jõu säästmiseks hoiduma igasugusest valest liigutusest.
3km enne kesklaagrit oli aga laskumine järsust karjääriseinast alla. Püüdsin hoiduda kindaid lumiseks tegemast, raske vaevaga see ka õnnestus. Ühe pildi jõudsin siiski moblaga teha.
 |
| Foto: Vanakuri |
Kesklaagris olin üle 20 min. Sõin, jõin, panin kuiva aluspesu, lisasin jooksukilekale veel goreka. Eensaarte isa küpsetas sardelle, ka soolakurgid maitsesid hästi. Pisike klõmm Vana Tallinnat läks nagu kerisele.
Kesklaagrist väljudes oli tunne nagu polekski enne Iisaku kultuurimaja sooja tuba midagi teinud, värske ja puhanud olemine ja kindel veendumus, et lõpetamisega probleemi ei teki.
Alustasime teist poolt koos Lauri Lahtmäe, Tauno Riibaku ja Neeme Looritsaga. Üks autojuht saatis meid valgustatud kõnniteele. Seal vaatas Tauno oma gepsult, et kõik on õige. Kuid kaart ja järgnev rada ei tahtnud kuidagi kokku minna. Kaaslased, sh Neeme väitsid, et kõik on korras. Midagi meil siiski nihu läks, sest jälitajad Valk-Truus-Liivand-Käsik olid kadunud. Hiljem träkke vaadates selgus, et enamus tegi Iisakul trikke. Seal oleks pidanud olema detailsem kaart, ehkki enamus kasutas ka GPS-seadmeid.
Egas midagi, enesetunne oli hea ja liikusime kenasti, ikka jooksu ja kõndi vaheldumisi. Pikk, 5 km-ne asfaldiots oli väga nüri, kuid seal sai kiiremini kilomeetreid läbida. Üsna varsti läks metsasihtide vahel lumes sumpamiseks, kohati ikka päris korralikult.
70-ndal kilomeetril, sihtide ristis, ütles Neeme äkki, et kõik, tema ei jõua ja tahab korra maha istuda. Ups, oli see vast üllatus. Proovisin tema kotist alusmatti eraldada, kuid see oli millegagi kinni seotud. Ütlesin, et ära istu, liigume tasakesi siit metsast välja. Neeme jäi siiski kohmitsema ning natuke meist maha. Lauri ikka jälgis teda selja tagant, kas ikka tuleb. Ka Tauno Riibak oli Neemele lähedal. Samal ajal aga möödusid Valk-Truus-Käsik ja põrutasid hooga edasi. Sven oli neist maha jäänud.
Teele jõudes sain kolmiku kätte, ka Lauri oli üsna lähedal. Võtsin kotist natuke teed, sest jook oli otsa saanud. Peale kesklaagri soolaseid sööke oli nii suur janu, et pool liitrit vett kadus kiirelt. Nüüd olin hädas, sest järgmine veepunkt oli alles 85. km juures Kuremäe Pühal allikal. Lauri läks natuke tagasi, et vaadata, kas Neeme ikka liigub. Liikus. Ootasime teda järgi ja koos jõudsime 71. km-l asuva lõkke (!!!) äärde.
See oli sama suur ja meeldiv üllatus kui aasta tagasi. 70. kilomeeter ongi üks murdeline koht, kus kesklaagri suur energialaks on läbi põletatud ja organism vajab uut. Metsamees
Ivo Särak, kes omal initsiatiivil ka möödunud aastal lõkkega mul elu sisse puhus, oli keetnud teed, mida jagus nii joomiseks kui joogikotti valamiseks. Ole meheks, Ivo, see oli tõesti suureks abiks!
Sellest hetkest alates olin jälle täiesti värske nagu polekski 70 km rasket rada seljataga. Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest Neemel olid kaaslased olemas. Ka ülitugeva alguse teinud Tauno tundis kõva väsimust ja nii nad Neemega koos lõpuni tiksusid.
Mind motiveeris aeg-ajalt kusagil kauguses vilkuv punane tuluke, kolmiku oma, millele soovisin järgi jõuda. Ehkki Lauri jäi esialgu maha, võttis ta ka lõpuks kiiruse üles ja hakkas tasakesi lähenema. Kohas, kus oleks tulnud sügavasse lumme keerata, ootasin Laurit järgi. Nool tee peal näitas, et peab minema otse. Lauri küsis, et kas ma silti ei lugenud. Vastasin, et ei. Seal olevat olnud kirjas, et rada on muudetud ja peab minema otse. Nimelt kõik esiotsa võistlejad olid kogemata otse pannud ja seetõttu muudeti ka rada. Väga õige otsus, sest tegemata jäänud Ongassaare haak oli vist kõige paksema lumega koht üldse.
Niisiis hakkasime Lauriga maanteel väga aeglaselt kolmikule lähenema. Püha allika juures saime nad peaaegu kätte, kuid nemad pühale veele tähelepanu ei osutanud. Meie ikka läksime ja ainuüksi põhimõtte pärast ka jõime. Püha vesi, ikkagi. Seejärel tuli jälle vahet vähendama hakata.
Kuremäe lõunaotsas saime kõik viiekesi kokku ja sealtpeale kulgesime koos lõpuni. Tempo oli hea, kellelgi silmnähtavalt raske polnud. 10 km enne lõppu küsisin kaaslastelt, et kas hakkame panema või lõpetame sõbralikult üheskoos. Ühiselt arvati, et koos oleks parem :)
Nii me tegime koos ka selle viimase 5 km paksus lumes sumpamise ära. Ühel hetkel ütles Priidu kell, et lõpuni on jäänud veel 1,8 km. Astusime kaua-kaua, terve igaviku. Küsisin, et palju veel lõpuni on.
"1,3 kilomeetrit..."- vastas Priit.
Lõpuks olime kohal, siiralt rahulolevate ja õnnelikena.
Seekordne Taliharja Vanakuri möödus mul küll ilma suuremate raskusteta. Varustus oli suurepärane, riidekihtide lisamine hästi ajastatud, külm polnud, peaaegu kõik batoonid-geelid sõin ära, energiat tankisin õigetes kohtades, tempot kontrollisin enda järgi kõik need 15h ja 44min. Mida sa hing veel tahad, kui rajal kusagilt ei valuta ja karkass püsib kompaktselt koos.
 |
| Ratta- ja jooksuradade erinevused |
Raskeks läks Jaak Rohtsalul, kes jõudis finišisse 2h peale meid. Väga hea meel oli Mati Preitofi üle, et ta raja läbi tegi. Matiga koos olime Pannjärvel juba eelmisel ööl ja koos plaanisime ka lahkuda. Vägevalt liikus peale 30. kilomeetrit naiste parim Sirlet Viilas, eriti raja II pooles. Mis sest, et ta kogemata rattamees Risto Laanoja järgi lõpus valesti läks, vingelt parim oli ta ju ikka. Ja tore, et Silver ei hakanud läbitud radasid näpuga ajama, lõppude lõpuks olid kõik võitjad.
Väga vinge värk ja ülikõva emotsioon mitmeks päevaks ning ergutav mälestus kogu eluks.
Meediakajastus ja blogid:
Hannes Veide (Jooks, 2. koht):
SIIN
Pildid (Vanakuri)
14. jaanuaril, taliharja päeval, oli Plekktrummis Joonas Hellermal külas
Timo Palo.
See INTERVJUU, mis tehtud ETV2 10. tegevusaasta juubelisaatena, sobib siia väga hästi.
Kaart (lõunaosa)
Kaart (põhjaosa)
Järgmine toimub 11.-12.01.2020...
Ei noh, "Never say never".
Istusime seal loodusliku jalgpalliväljaku ääres ja vaatasime nelja hane, kes platsil taterdasid ning nelja naist, kes kaevul vett võtsid. Poisid tulid juurde ja uurisid, kes oleme, kuhu läheme. Selgus, et olime Gruusia kreeklaste külas.
Esimene poolaeg ei tõotanud midagi head, jäime kaotusseisu. Samas olid kõik meie poisid päris osavad jalgpallurid ja enesetunde paranedes tulid ka väravad ning lõpuks pidime kohalikke poisse kurvastama meie 5:3 võiduga.
Võidukas meeskond (vasakult): Eduard Pukkonen, Ivar Puura, Toomas Sepp, Tiit Raud, Kaupo Nurk, Agu Miller.
Olime rahul, kuid väsinud. Ees ootas 8 km suusamatka, kus pidime ületama Narjani või Tsalka? platoo ja jõudma väikese hütini (pildil). Spordimeestest said jälle matkamehed.
Lugusid võiks sellest matkast pajatada päris mitu. Lisaks külakontoris (pildil) toimunud vennastumisele kohalikega, kus nendest lahtisaamine läks tüdrukute tõttu päris keeruliseks, pidime sõbrunema kolme Gruusia tudengiga ka Bakuriani sanatooriumis.
Tänu minu sturmale, millel ilutses embleem "Мингео СССР" saime peale rasket tormist ja viimast matkapäeva sanatooriumisse hotellitoad. Gruusia tudengid olid oma nädalasele puhkusele kaasa võtnud suure koguse džadžat, mida nad polnud suutnud 3 päevaga ära juua. Toast polnud nad selles ilusas kohas veel välja jõudnud, sest jook oli joomata. Aitasime neid, tagasihoidlikult. Kuna aga olime enne esimest lonksu korralikult külmunud ja väsinud, siis tundsid kõik, et alkohol ei läinudki alla vaid otse üles.
Väike Kaukasuse III kategooria suusamatk oli omapärane seetõttu, et liikusime põhiliselt piki mäeahelikke suusad seljas. Orus oli sulalumi ja libisemine väga kehv. Alustasime Gudžaretist, kuhu saabusime bussiga. Bussi ronisime muuhulgas ka bussiaknast ja seal sees oli nii tihe, et kui taskumale seisvate meeste vahel ümber läks, siis ükski nupp maha ei kukkunud.
Kaart ka (aitäh, Ülo).
