Paldiski Winterdriim - pikk talvine seiklus

Kõik sai alguse sellest, et usinad rajameistrid Olga Andrejeva ja Taavi Tambur tegid Paldiski poolsaarele 4-tunnise raja, mis ulatus Klooga metsadeni ja kus kõikide punktide võtmine oli linnulennult 45+ km, seega tugevalt üle 8 tunni. Saku Maratoni isa Reigo Lehtla pakkus välja uue formaadi ehk Winterdriimi, kus eesmärgiks kõikide punktide läbimine suvalise inimjõul liikuva vahendiga.

Eelmisel laupäeval tegime Mati Preitofiga 4h jalgsirogaini, planeerisime hea raja, kuid viimasel minutil kaardile tekkinud KP26, mida kraavisegasel maastikul ei leidnudki, tõmbas ajavaru tühjaks ja tõi 15-minutilise hilinemise. Pildid ja väike arutelu on FB-s.

Rada oli põnev ja selleks, et rajameistrite töö luhta ei läheks, otsustasime nädal hiljem ehk eile võtta kõik punktid. Ja seda rattaga, sest punkte oli hõredalt ja nende vahel päris palju pikki tüütuid tee-etappe. Mitmed osalejad läksid sama tegema joostes, sh üksinda. Prognoosi järgi pidi laupäev olema üsna kena, pühapäev aga plusskraadide ja lörtsisajuga. Tegelikult algas laupäeval lumesadu peale lõunat, pühapäeva hommikul oli aga taevas helesinine.

Oli kõle ja kõva edelatuul, mistõttu Paldiski raudteejaamas polnud asjade kokkupanek kõige meeldivam. Järgmine kord oli külm finišis, juba pimedas, kui tuli teha vastupidist. Nende vahele jäävad ligi 9 tundi seiklust olid meeldivad, ehkki jalad said mitmel korral märjaks. Nagu sellistel üritustel ikka, oli keerulisemaid ja ootamatuid olukordi, seekord peamiselt seal, kus seda võis ette prognoosida. Kuid kõigest järjekorras.

Esialgu suundusime põhjaossa. Esimesed 3 punkti olid seotud kraavidega, jalgsietapid ei olnud pikad. Sealt edasi läks suund lappama ja sattusime Paldiski kesklinna. Kuid see lisaring ei võtnud palju aega. 

Bastioni servale asetatud punktist 38 oli kena vaade sadamale.

Edasi liikusime pärituult, poolsaare tipu suunas. Mitmed punktid olid tuulikute lähedal, kus järjekordselt imestasin nende suuruse üle.

Vahepeal oli ka väiksemaid teid, osaliselt lumiseid, kuid kõik rattaga sõidetavad.

Kõige põhjapoolsema punkti 62 juures kohtasime Alexander Khalyapinit, kes polnud punkti leidnud. Ta oli läbimas kõiki punkte jalgsi, kusjuures jooksutempo oli muljetavaldav. Läbis kokku 63,6 km ajaga 8:37:04. Väga vinge sooritus.

Koos Alexandriga läksime idapoolselt teelt punkti, kus kohtasime veel ühte 3-liikmelist võistkonda. 

KP58 oli panga all hoone vareme küljes, kuid sinna läks hea teerada.

Mitmes kohas olid tee peal relvastuses ajateenijad, ilmselt harjutasid midagi. Vana hea tuttava laia kraavi otsas asuvas KP44-s palusin Matil teha pilti, vastupidises suunas juba FB-s esitatule. Kohtusime Lauri Valdmaaga, kes startis kell 5 hommikul (!!) ja kellel jäi kõikide punktide võtmiseks läbida veel umbes 15 km. Ta võttiski kõik punktid, läbides ca 72 km ajaga 9:50. 

Enne KP64 panime rattaga täiega mööda head teed ja kui nägin võimalust läheneda punktile lääne poolt, kasutades selleks sõidetavat sihti, jäin seisma. Ja siis see tuli - räige kokkupõrge, kus Mati pani täiel kiirusel mulle otsa. Ta oli jäänud pikemalt kaarti vaatama. Mati lendas pea ees pikali tee peale, mina sain löögist paraja šoki. Kui valust väheke toibusin, siis esimene pilk läks rattale. Olin kindel, et ratas on kaheksas ja sõit selleks korraks läbi. Kuid kõik oli terve, sest rattad kokku ei puutunud. Mati sõitis oma lenksu terava sarvega mulle otse kannikasse. Hea, et nii läks, ehkki oigasin valust päris kaua ja kui seisund paremaks läks, meenus Nipernaadi lugu pulli ja sarvega.

Lääne poolt lähenedes saime KP64 lihtsalt kätte. Kohtasin sihi peal ka nooremaid pereliikmeid Madist ja Georgi, kes ida poolt lähenedes ei leidnud punkti ja olid peale seda otsustanud läheneda punktile lääne poolt (pildil).

Järgnesid pikad etapid kaardi idaossa, mis võrreldes jooksmisega oli suisa lõbu. Tõsi, kõrgepingeliini kõrval asuva gaasitrassi peal oli tee liivane, kuid kenasti sõidetav. KP-d 80 ja 30 olid koeraga jalutamise kohad, mistõttu tuttavad. KP30 juures oli jõeharust ülesaamine probleemne. Jõudsin juba ühe jala vette pista, kui Mati leidis suure puu, mis voolavast veest üle viis. Siin oli lootust, et saame 7 tunniga hakkama.

KP40, kus mõni rogainija oli hädas, leidsime kenasti. Plaan oli minna suure raudtee äärde ja sinna viis Kloogaranda viiva raudtee ääres sõidetav tee. Tagantjärele oleksime pidanud tagasi elektriliini alla minema, sest Paldiski raudtee ääres oli kehv ja lume tõttu kohati väga raske sõita. Kaotasime kõvasti aega ja Mati väsis sellel etapil korralikult.

Sadav lumi kattis asfaldi, kuid sõita oli mõnus. Üllatusena viis KP60 juurde rattaga sõidetav tee. Vaid korra pidi kõndima. Õigest kohast sai seetõttu mööda mindud ja tuli pikk jalgsiring vales kohas. Alles tagasiteel tundus nädal tagasi läbitud raiesmik tuttav ja sealt oli juba lihtne leida KP60. Jäljed olid ka ees. Üllatuseks avastasin Põllküla ingerisoomlaste kalmistu ja vastava mälestustahvli. Mu mõlemad vanemad läbisid selle teekonna Soome 1942-1944. aastatel ja kannatasid hilisemate repressioonide all, kui Soome saatis kõik ingerisoomlased tagasi Nõukogude Liitu. Karmid ajad, mis on omaette teema.

Kuigi lõpp hakkas juba kergelt paistma, oli ees paar keerulist etappi. Kõigepealt jõeäärne rada, mida KP66-st põhja poole olime varem joostes läbinud. Teadsin, et seal saab rattaga sõita. Kuid edasine tee lääne suunas maanteele oli teadmata. Seal saime tunda tõsist võssi, kus oli raske liikuda ka ilma rattata. Aega läks kõvasti. 

KP34 oli tuttav kui pillirooetapi punkt. Kus jalad said poole sääreni märjaks ja lääne poolt tulles punktivõtt üsna tehniline. Kuid nüüd lähenesime punktile idast kraavi äärest ja kõik oli lihtne. Kraave oli seal mitu, kõik laiad ja vett täis. Teisel pool kraave liikus väsinud 3-liikmeline rogainijate grupp, kes punkti tõenäoliselt kätte ei saanud. Selleks pidid nad läbi vee tulema, kuid tahtmisest jäi vist väheks.

Tõsiseks katsumuseks jäi veel KP50, kuhu rattaga läbi ei pääsenud ja kus mets oli kehva, kohati räige läbitavusega. Enne võtsime ära KP25 ja seal kohtasime Neeme Looritsa gruppi. Nad olid alustanud üsna hilja ja ehkki juba hämardus, oli neil tehtud vaid pool kogu marsruudist. Lund sadas. Lõpuks võtsid samuti ära kõik punktid,  läbisid 65 km (kaasaarvatud 2 km edasi-tagasi polügoonil) ja aeg tuli 10:20. Väga vinge.

Kohati oli tee jäine, kuid mul õnnestus seekord mitte kukkuda. Mati käis siiski paar korda veel külili ja viimast korda tagasiteel selle KP25 juurest. Mingil hetkel kuulsin selja taga matsu ja häälitsust ning kui ümber pöörasin, lamas Mati jäälombis külili. Ehkki ta lebas seal üsna kaua, oli mobiiliga pildistamine ebamugav ja aeganõudev. Mati sai selle ajaga püsti (pildil). Jää jäi kukkumise ajal siiski terveks ja purunes püstitõusmise ajal. Märjaks said vaid jalad.  

Nüüd jäi veel KP50, suur küsimärk. Ja see punkt ei tulnud lihtsalt. Rattad jätsime ühe oja kaldale, sest sealt sai üle vaid tänu Mati poolt sissevisatud palgile. Ühel hetkel võtsime lumiselt teerajalt otsesuuna punktile. Mets oli kehvapoolse läbitavusega, esimese lageda servas lendas meie mõlema kompassi nool 90 kraadi kõrvale! Või arvasin end asuvat teise suunaga raiesmiku serval. Kõik oli justkui kontrolli all ja ootasime kraavi. Kohati oli väga tihe, ka 20 m oli raske läbida. Tegelikkuses oli suund täiesti lappama läinud ja panime selles tihnikus vajalikust kohast üle 400 m (!) kaugemale ja jõudsime arusaamatule sihile. Sain ühe lageda kuju järgi tagasi kaardile ja kui liikusime lääne suunas KP50 poole, siis klappis kõik ka teiste lagedatega. Uhh.

Viimased punktid tulid juba pimedas. Lund sadas, tuul puhus kõvasti, Paldiski sadam oli tuledesäras. Ilus, kuid mobla keeldus pilti tegemast. Maanteel sõita oli üsna ohtlik, sest nähtavust polnud ja suured rekkad kihutasid. Panin lambi pähe, Matil oli seljakoti peal imepisike punane tuluke.

Aega läks 8:50:55 ja läbisime 84,8 km. 

Vead: rattaga 28-38, jalgsi 26, 46, 60 ja 50.

Teistmoodi maraton. Uisutades Saaremaale

Merejääl sõit kripeldas sees ja ootasin, et ehk paneb keegi mõne sõidusoovi Jääuisutajate Facebooki gruppi. Viimastest sõitudest on möödas neli aastat (2017), kui tegime Virtsust ringi ümber Muhu saare ja nädal hiljem, 19. veebruaril, Munalaiult ümber Kihnu saare.

Ja ennäe, tuttav orienteeruja Tõnis Vaiksaar otsiski kaaslasi üle mere uisutamiseks. Plaaniga alustada Paatsalust, käia ära Saaremaal ja sealt ringiga läbi Viirelaiu tagasi Paatsallu. Mõõtsin kaardilt trassi ära - ca 43 km. Normaalne.

Paatsalu sadamas saime kokku kolme uisutajaga - Peter Kallas koos sõbraga ja Lauri Tarlap, kes tuttav samuti orienteerumisradadelt.

Meil oli Tõnisega (ja ka Lauril) lumise alguse jaoks kaasa võetud suusad. Alguses ja lõpus sõitsime nendega 2 km, suusad peitsime pikal ja peenikesel Oosäärel (Kuradisäärel) lume alla.

Üsna varsti tekkis meil Tõnisega kaaslastest erinev arusaam edasisest minekust. Meie tahtsime läbida otse rüsijääd, Saaremaa suunal, sest ükskord pidi see ju otsa saama, kuid kaaslased eelistasid parema jää otsinguil kalda poole minna ja sealtpeale me nendega enam ei kohtunud. Lauri liitus teistega, seega edasi sõitsime kahekesi koos Tõnisega.

Üsna pea tegime väikese suunaparanduse, sest lääne asemel suundusime lõunasse. Ometi viivitasime tagasi edelasse keeramisega ja sealt tuli paras kaar. Siinkohal olgu öeldud, et merel oli udu ja nähtavus väga kehv. Tavaline kompass oli suunahoidmiseks parim, vahepeal kontrollisime asukohta Maa-ameti geoportaali kaudu.

Sõit Saaremaa poole oli vastutuules ja seetõttu kasutasime rohkem suusakeppe. Tavaliselt pole me Tõnisega kumbki uisutamisele keppe kaasa võtnud, kuid tänase 61 km läbimisel olid need reielihase säästmiseks ja kohati ka tasakaalu hoidmiseks igati head abimehed.

Pidevalt ootasime maismaad, kuid kui läbitud oli 20 km, nägime vaid merd ja udu. Täiesti juhuslikult sattusime pisikesele Pühadekare laiule ja kuna seal oli peal väike hoone, siis läksime seda vaatama. Tuulekindel ruum voodi ja lauaga, ilmselt linnuvaatluseks mõeldud.

Edasi võtsime suuna Saaremaa Kübassaare poolsaarele kuhu oli otse vastu tuult ca 4+ km. Tuul oli juba üsna tugev. 

Lõpuks jõudsime Saaremaale kohale, läbides selleks 28 km. Tegin kaamerasse pikema intervjuu, mida tugeva tuulevihina taustal pole kuulda.Ütlesin, et olime nagu meremehed, kes ootasid pikalt maad. Ja et edasine tee põhjasuunas Viirelaiule tuleb pärituule tõttu lõbusam.

Ja see sõit oli ikka tõeline kaif. Imehea jää, tuul tagant, vaid kergete liigutustega püsis kiirus 25 km/h juures. Iga jääuisutaja unistus. Oleks veel sinist taevast ja päikest ka näinud, no siis...

Aga ei. Äkki ilmus udust uisutaja ja tema kannul noormees rattaga. Koos liikusime Viirelaiu "restorani" poole, nemad alustasid Virtsust, käisid Kübassaares ja läbi Viirelaiu plaanisid tagasi sõita Virtsu. 

Tegemist oli Kehtnast pärit Indrekuga, kes oli mereuisutamise raske nakkuse saanud 4 aastat tagasi ümber Muhu saare uisutamise blogi ja videot vaadates! Esimesel vaatamisel ei saanud aru, miks küll sellist asja inimene tegema peab. Kuid kui oli videot ja pilte mitmeid kordi edasi-tagasi kerinud, siis tekkis äkki tahtmine. Ja nii suur, et ta oli juba mitmendat päeva järjest siin merel uisutanud.

Arvasime mõlemad Tõnisega, et Viirelaiult on Paatsaluni 10 km ja et oleme peaaegu kodus. Kuid tühjagi, räägiti 20 km-st ja paadiga pidi lausa 25 km olema. Väsimus oli kergelt kontides ja tundus, et täna läheb veel sõiduks.

Kuid jää oli Paatsaluni super. Vaid mõned kilomeetrid enne soolikakujulist Kuradisääre laidu tuli teed valida, lumes ukerdada ja konarustel tasakaalu hoida. Kuni tulid suusad ja siis oli kõik tuttav ning turvaline.

Just turvaline, sest merel ei tea kunagi, mis ees ootab. Jää kvaliteet on muutlik ja tumedad, värskema jääga alad tsipa hirmutavad. 

Nagu mainisin, läbisime 61 km ja aega kulus selleks koos kõikide peatustega 5,5 tundi. Nibin-nabin jõudsime valges tagasi ja üsna pea hakkas sadama tihedat jäävihma. Õnneks olime siis juba tagasiteel autos.

Väike videoklipp ka (Madis pani kokku) (LINK YouTubes)

Vigaderohke Taliharja Vanakuri

Blogi sissekande pealkiri võiks kõige paremini iseloomustada selle sisu. Peast käis läbi mitu mõtet:

"Kaksi on parem kui üksi"
"7 tundi imelises talvemaastikus"
"Kaks kord lühem, kuid neli korda kergem" jne.

Kuid blogi motot järgides puudutan seekord ka orienteerumisvigu, mida tuli kokku üsna palju. Varustuse, liikumistaktika ja toidu-joogi osas oli kõik hästi. Tervis pidas kenasti vastu ja see oli selle aasta Taliharja PEHMO ehk 51 km raja põhiküsimus. Pika pingutuse jaoks pole ma jõudnud keha treenida. Vaid korra olen pikemalt jooksnud 17 km, selle nädala teisipäeval tegime Mati Preitofiga Kiisa koroonarogainil 30 km. Keha särises ja värises terve öö, kuid neljapäeval oli juba igati mõnus jooksutunne. See oli väga õnnestunud ettevalmistus laupäevaseks Taliharjaks. Ka Matile, kes läks 101 km rajale.

Muidugi on 101km karges talves ja südaöös see tõeline Taliharja Vanakuri. Nagu peakorraldaja Silver Eensaar ühes FB kommentaaris kirjutas: "Olla talveteel läbi öö on põhjamaise rännumehe kvintessents". Olen kaks korda seda rada varem läbinud (THVK 1 ja THVK 2) ja arvan mõistvat 101 km rännaku raskust ning lõpetamise järgset eufoorilist tunnet, mis kestab mitu päeva. Kuid raske oli ka poolpikk maa, sest seal on jooksu rohkem ja pealegi pole 51+ kilomeetrit ning 7 tundi ja 41 minutit lumes ning külmas mingi tavaline sprint. Peale jooksu värises ja särises keha ka nüüd terve öö, ehkki lõpetamise järel sai käia nii soome kui tünnisaunas. Korraldajad pakkusid veel ka suplusvõimalust järves, kuid sellest loobusin. Vaprad naisorienteerujad Jana ja Merike tegid ka taliujumist. 

Saabusin stardikoridori kell 10.55, kuid kuna ühtegi inimest seal polnud, läksin rajale. Hetk hiljem startisid pikale rajale suusamehed Tiit Pekk ja Heiti Hallikma. Esimene oli varem teinud Taliharja kolm korda, seda nii ratta kui suusaga, Heiti oli rajal vist esimest korda. Suusamehed panid minust hirmsa hooga peale starti mööda, Pekk lükkas järsust seinast paaristõugetega üles, Heiti käärsammul ees. Keerulisel ja kitsal rajal puude vahel hoogu maha ei võetud ja kui tuli kõrvalt sisse siht, siis pöörati 90 kraadi paremale ja pandi hooga kõrge oosi otsa üles. Järgnesin neile, ehkki kahtlesin vähe. Kaardil sellist pööret polnud, ütlesin seda neile ja pöörasin tagasi järveäärsele rajale. Peagi möödusid sportlased uuesti. Kahtlesin, kas Heiti suudab Tiidu järel pika raja vastu pidada, sest ta pole ju Malsroos, kes suusa- ja uisustaari enne lõppu läbi küpsetab. 

Edasi jooksin üksi ja pean tunnistama, et 1:50 000 kaardi järgi ei osanud küll seal radade rägastikus seda õiget teed leida. GPSi mul polnud, kuid ka GPSi omanikud olid parajalt hädas. Ka poolpika raja staarid Rait Pallo ja Kait Vahter panid valesti, kuid otse läbi lumise metsa jõudsid siiski rajale tagasi. Kaotasin seal 4-5 veaga ca 13 minutit, sest hilisem jooksukaaslane Margot Roodi startis minust 10 min hiljem, kuid peale silda oli juba parajalt ees.

Edasi jooksin piki Ohepalu-Viitna oosiahelikku ja üsna pea jõudsin järele mitmele grupile. Imeilus vaade oli teravalt ja kõrgelt oosilt, kus mets oli laiemas ulatuses maha võetud. Ehkki pilte ei plaaninud teha, otsisin siiski kotist telefoni välja ja tegin ühe pildi vähematraktiivses kohas. Samas oli seal üks mees drooniga, võib-olla tegi ka pilti või hoopis filmis midagi. Fotograafina toimetas Aldis Toome, seega on oodata häid pilte.

Piki oosi tuli üsna palju üles-alla joosta (vt kõrvalolevat 6 km lõiku). Sain kätte grupi, kus oli 3 tüdrukut (orienteerujat?) ja 3 poissi, peale medaljoni KP-d veel grupi, kus olid Laur Laanemaa, Tanel Põllu ning Margot Roodi. Kõik noored ja hakkamist täis taliharjalised. Üks poistest oli üsna jutukas. Arutasime oosil joostes mitmeid teemasid, aeg läks kiiresti ja põnevalt. Toitlustuspunktis 14,5 km-l jäin pikemalt toimetama, tankisin end sooja vee ning Kirju Koeraga. Joogisüsteemi seekord kaasa ei võtnud, sest seda söögipunkti läbisime veel ka 30 km-l. Kaasas oli 0,5l termos, kus hoidsin sooja spordijooki viimase 20 km jaoks. 

Üsna varsti peale tankimist sain vanad tuttavad kätte. Noormeeste tempo oli üsna ebaühtlane ja kui nad ühel hetkel aeglaseks jäid, läksin eest ära. Minuga ühines Margot, kes ei soovinud üksi liikuda ja otsis niimoodi jõukohast teekaaslast. Meie jooksutempod sobisid ülihästi ja seda kuni finišini. Kui keerasime põhirajalt ära PEHMO-rajale,  jäin jutustama lugu ühest maratonist. Jooksime ja jooksime kuni märkasin, et tee peal pole enam jälgi. Kaardil oli seal tagasipöörde lõik ja arvasin, et jooksime teeotsast mööda. Jooksime päris pikalt tagasi kuni kohtusime jälle Lauri ja Taneliga. Nende arust oli kõik õige, misjärel pöörasime ringi ja jooksime kõik koos sama teed tagasi. 

Mingil hetkel jäid noormehed jälle aeglaseks ja eemaldusime neist üsna jõudsalt. Järgeval 10 km-l oli teejooks, mida võib pikkade igavate sirgete tõttu nimetada tahtejõu etapiks. Poisid kadusid vaateväljast. Ütlesin Margotile, et noored on vist läbi ja lõpuni ei jõua.

Ma ei vaadanud hoonete keskel korralikult kaarti ja tegime väikese ringi. GPSiga saime teeristis end paika. Toitlustuspunkti jooksin hoolikalt kaardi järgi, kuid selgus, et see ei asunudki kaardil õiges kohas. Tänu kahele osalejale leidsime söögipunkti siiski üles, selleks pidime aga õige raja pealt tagasi jooksma. Söögipunkti Reeda Tuula-Fjodorov ütles, et gepsuga osalejad saabusid ühelt poolt, kaardiga teiselt :)

Punktis oli piisavalt sardelle, kuuma vett jm. Sõime-jõime, panime kumbki ühe õhukese riidekihi peale, lambid pähe ja lahkusime. Kuid üllatus-üllatus, varsti kohtusime jälle tuttavate noormeestega. Nemad läksid otse, söögipunktis ei käinud ja olidki ees.

Erinevaid teevalikuid tegid teisedki.

Jälle kadusime poistel eest ja esialgu tundus, et nii jääbki. Olime söögipunktist tulles värskemad. Üsna varsti panime ka lambid põlema, Margot, kes enne söögipausi tundis end veepuuduse tõttu  natuke nõrgalt (joogisüsteem külmus ära),  oli kuidagi eriti suur ja tugev mu kõrval. Nii vähemalt tundus. Ajapikku, väsimuse kasvades, sai ta jälle normaalseks tagasi.

Ühel pikal pehme lumega lagedal lõigul, kus jooksmine oli ilmselge jõu raiskamine, panid noormehed meist kõrge sammuga mööda ja peale teise medaljoni KPd kadusid eest ära! Rohkem me neid ei näinud.

Pikka aega olin oodanud meisterorienteerujate Jana Kink - Merike Vanjuk - Maret Vaher kolmikut, kelle saime kätte kohe peale seda KPd. Nad kõndisid kiirel sammul, Maretil olid jalas saapad (!?). Hiljem selgus, et jooksutossud olid koju ununenud. Kaugenesime neist jõudsalt. 

Kuid me kohtusime veel.

Nimelt tegime Viitna metsas jälle viga, kuid tänu kolmiku lampidele saime tagasi rajale. Ka nemad tegid väikese ringi. Üldse sahmerdati seal päris palju, nii minnes kui tulles. Ka otseminekuid oli omajagu. Kuid kõik see sahmimine käis selle seikluse juurde. Kui tegid vea, kadus jõud otsekui nõiaväel, kui said kellegi kätte (näit veterankolmiku), tuli jõudu kopaga juurde. Vot nii palju ressurssi on kõrvade vahel. Ja tegelikult ongi kogu see Taliharja põhiliselt tahtmise ja tahtejõu teema. 

Noormehed Laanemaa-Põllu, kelle katkestamist ennustasin raja keskel, võitsid meid 20 minutiga!

Tulemused (veel korrigeerimisel)

Träkid (51 km, 101 km)

Üliäge üritus! Keeruline logistika ja palju korralduslikke ülesandeid, kuid kõik oli väga vingelt tehtud. Finišikoridor oli lausa vaibal ja põlevate tulukeste vahel.

Pildid (Aldis Toome)

Pildid (Finiš. Reiko Kolask, Silver Eensaar ja telefon)

VIDEOKLIPP (TV3)

VESTLUS JA VIDEOKLIPP (TV3)

Kes kellega käib ehk Taliharja Vanakuri vol. 2

Foto: Vanakuri

Kui Taliharja toimumiskohaks kuulutati Alutaguse, kogu oma rabade ja metsade ilus, mida eriliselt ilmestavad kõrged pikad kriivad, siis olin üsna kindel, et sinna ma tahan minna. Viimati käisin kriivadel ja Imatu järve ääres 38 aastat tagasi ja meenutan kõike siiani ülivõrdes. Hea oli ka see, et erinevalt möödunud aastast algas Vanakuri seekord keskpäeval kell 12. Seega jäi võimalus vähemalt 4 tundi loodust näha, mille jooksul lootsin vanu mälestuspilte taaskord nautida.

Tunnistan, et 100 km läbimiseks olen kogunud piisavalt kogemusi, seda põhiliselt rogainides. Samas ei tea kunagi, kuidas organism just selle konkreetse katsumuse vastu peab, mida teevad liigesed-lihased. Tundsin muret ahhilkade ja vasaku puusa pärast, mis Audi aastalõpumaratonil ja selle järel valu tekitasid. Igal juhul olin kindel, et pool maad ehk "pehmo" raja läbin kindlasti.

Nii pika distantsi läbimiseks ei saa kellegagi eelnevalt kokku leppida, et läheme koos. See pole võistkonnasport ehkki protsessi käigus oled kord ühega, siis jälle teistega justkui ühes tiimis. Nii oli möödunud aastal, nii juhtus ka seekord. Lihtsalt osalejate loomulik liikumiskiirus, enesetunnetus ja -kontroll, emotsionaalsete kõrghetkede allasurumine ning raske seisundi kannatamine, loomulikult ka kogemus määravad iga indiviidi taktika algusest lõpuni. Alguses ei saa ehk arugi, kui pikaks see võistlus kujuneb, pärast aga on hilja midagi kahetseda, kui jõuvarusid on asjatult raisatud ja distantsi läbimine vaid kannatamiseks muutub.

Stardis oli imeilus ilm ja alustada sellist võistlust avara vaatega Peipsi järve jäält lihtsalt võrratu mõte. Kõikidel osalejatel oli emotsioon laes ja esimene kilomeeter möödus lennates. 

Siis aga muutus rada lumiseks ning üksteise järel hakkasid ratturid selg ees vastu tulema. Päris kurb oli vaadata neid hingeldavaid ja higiseid nägusid, teades, et ees on veel palju kilomeetreid sellist rasket rada. Liikusin omas tempos ja selja taha tekkis pikk rida. Eespool kaugemal vedas Priit Valk teist suuremat gruppi, kuid tema tempo mulle ei sobinud. Mingil hetkel tundis Jaak Rohtsalu, et vaja kiiremini liikuda ja jooksis Priidu grupile järele. Vahe läks üsna suureks, kuid juba esimesel pikemal lumelõigul olime kõik koos. Nagu pildil näha, olid grupis Rene Käsik, Tõnu Ilves (läks "pehmo" rajale), Neeme Loorits, Lauri Lahtmäe jt. Nimetan neid kõiki siin, sest hiljem tuleb neist jälle juttu.

Foto: Tõnu Ilves

Kusagil 6-ndal kilomeetril jäin pilti tegema ja andsin tempotegemise teistele. Kohe tekkis väike erinevus sisemise kellaga, tempo tsipake tõusis ja lühikesed käimislõigud unustati. Kuid nii see on, et alguses on raske sundida end käima, pärast jälle jooksma. Kes ülitugev ei ole, see kõnnib sellise distantsi ajal igal juhul. Mulle mõjusid pikad sügavas lumes sumpamised väga hästi, kriivadel saime jälle Priidu pundi kätte ja oli väga tšill liikuda.

Ainult mida ei näinud, oli loodus. Kogu aeg pidi jalgade ette vaatama, selleks, et täpselt teiste jälgedesse astuda ja sellega energiat säästa. Iga vale samm põletas liigselt kaloreid. Ühes kohas nägin kriiva ilu ja tegin kiire pildi. Selle aasta Hispaania rogaini MMi tiimikaaslane Tõnu Ilves jäi modellina esiplaanile.

Kuid mis viga oli meil minna võrreldes esimestega, kes rada tegid. Igatahes mõtlesin neile sageli ja kummardan siiani tänuga.

Üsna eesotsas liikusid jooksjatest Martin Simpson, ka klubikaaslane Uku-Laur Tali ja Tauno Riibak. Päris liidritest ma seekord ei räägi, nemad teadsid täpselt, mida tegema tulid ja liikusid vägevalt. Tauno oli eelmisel aastal rattaga, nüüd hindas end alguses ilmselgelt üle. Nooremad Martin ja Uku-Laur tegid oma esimest (talvist) ultrat ja sealt võis kõike oodata. 

Foto: Rene Kundla

Imatu rabast väljudes oli 30. kilomeetril joogipunkt koos telekaameratega. Viimastele tähelepanu ei pööranud, ehkki märkasin, et nii ERRi Rene Kundla kui TV2/Postimees? Ago Gaškov olid platsis. Tuttavad mehed mõlemad. Panin selga kerge tuulekile, sõin ära ühe lõhevõileiva ja jõin oma termosest teed peale. Saadud energialaks pühkis minema igasuguse väsimuse ja reipalt jooksin edasi. Raske kott sai ka natuke kergemaks.

Timmo ja Uku-Laur. Foto: Vanakuri

Enne kesklaagrit 50. kilomeetril juhtus nii mõndagi. Suures osas liikusin koos Priidu, Roland Truusi, Rene Käsiku, Helen Jürjo, Tõnu Ilvese, Sven Liivandi ja, ime-ime, Timmo Tammemäega.  Timmo oli alguses eesotsas, kuid terviseprobleemid tõmbasid hoo maha ja poolele maale ta lõpuks jäigi. Ka Helen Jürjo tegi poolt distantsi. KAPE klubilised Neeme Loorits ja Lauri Lahtmäe olid ette rebinud, Jaak Rohtsalu aga maha jäänud (kesklaagris lõpuks +14 min). Uskusin, et väga kogenud ultramees Jaak hindas alguses oma jõuvarusid õigesti, kuid lõpp näitas, et siiski mitte. 

Peale 40. km oli laudraja lõik Muraka soos. No oli see vast trikikas esimestele, kes paksu lume alt laudraja üles leidsid. Samas, nii kui kõrvale astusid, olid puusani sees ja jalg vees. Tegin sellist harjutust neli korda, mõlemad jalad said soovees märjaks. Külmumist ei kartnud, sest jalad olid higist nagunii märjad. Samas pidi edaspidi olema väga ettevaatlik ja jõu säästmiseks hoiduma igasugusest valest liigutusest.

3km enne kesklaagrit oli aga laskumine järsust karjääriseinast alla. Püüdsin hoiduda kindaid lumiseks tegemast, raske vaevaga see ka õnnestus. Ühe pildi jõudsin siiski moblaga teha.

Foto: Vanakuri

Kesklaagris olin üle 20 min. Sõin, jõin, panin kuiva aluspesu, lisasin jooksukilekale veel goreka. Eensaarte isa küpsetas sardelle, ka soolakurgid maitsesid hästi. Pisike klõmm Vana Tallinnat läks nagu kerisele.

Kesklaagrist väljudes oli tunne nagu polekski enne Iisaku kultuurimaja sooja tuba midagi teinud, värske ja puhanud olemine ja kindel veendumus, et lõpetamisega probleemi ei teki.

Alustasime teist poolt koos Lauri Lahtmäe, Tauno Riibaku ja Neeme Looritsaga. Üks autojuht saatis meid valgustatud kõnniteele. Seal vaatas Tauno oma gepsult, et kõik on õige. Kuid kaart ja järgnev rada ei tahtnud kuidagi kokku minna. Kaaslased, sh Neeme väitsid, et kõik on korras. Midagi meil siiski nihu läks, sest jälitajad Valk-Truus-Liivand-Käsik olid kadunud. Hiljem träkke vaadates selgus, et enamus tegi Iisakul trikke. Seal oleks pidanud olema detailsem kaart, ehkki enamus kasutas ka GPS-seadmeid. 

Egas midagi, enesetunne oli hea ja liikusime kenasti, ikka jooksu ja kõndi vaheldumisi. Pikk, 5 km-ne asfaldiots oli väga nüri, kuid seal sai kiiremini kilomeetreid läbida. Üsna varsti läks metsasihtide vahel lumes sumpamiseks, kohati ikka päris korralikult. 

70-ndal kilomeetril, sihtide ristis, ütles Neeme äkki, et kõik, tema ei jõua ja tahab korra maha istuda. Ups, oli see vast üllatus. Proovisin tema kotist alusmatti eraldada, kuid see oli millegagi kinni seotud. Ütlesin, et ära istu, liigume tasakesi siit metsast välja. Neeme jäi siiski kohmitsema ning natuke meist maha. Lauri ikka jälgis teda selja tagant, kas ikka tuleb. Ka Tauno Riibak oli Neemele lähedal. Samal ajal aga möödusid Valk-Truus-Käsik ja põrutasid hooga edasi. Sven oli neist maha jäänud.

Teele jõudes sain kolmiku kätte, ka Lauri oli üsna lähedal. Võtsin kotist natuke teed, sest jook oli otsa saanud. Peale kesklaagri soolaseid sööke oli nii suur janu, et pool liitrit vett kadus kiirelt. Nüüd olin hädas, sest järgmine veepunkt oli alles 85. km juures Kuremäe Pühal allikal. Lauri läks natuke tagasi, et vaadata, kas Neeme ikka liigub. Liikus. Ootasime teda järgi ja koos jõudsime 71. km-l asuva lõkke (!!!) äärde. 

See oli sama suur ja meeldiv üllatus kui aasta tagasi. 70. kilomeeter ongi üks murdeline koht, kus kesklaagri suur energialaks on läbi põletatud ja organism vajab uut. Metsamees Ivo Särak, kes omal initsiatiivil ka möödunud aastal lõkkega mul elu sisse puhus, oli keetnud teed, mida jagus nii joomiseks kui joogikotti valamiseks. Ole meheks, Ivo, see oli tõesti suureks abiks!

Sellest hetkest alates olin jälle täiesti värske nagu polekski 70 km rasket rada seljataga. Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest Neemel olid kaaslased olemas. Ka ülitugeva alguse teinud Tauno tundis kõva väsimust ja nii nad Neemega koos lõpuni tiksusid. 

Mind motiveeris aeg-ajalt kusagil kauguses vilkuv punane tuluke, kolmiku oma, millele soovisin järgi jõuda. Ehkki Lauri jäi esialgu maha, võttis ta ka lõpuks kiiruse üles ja hakkas tasakesi lähenema. Kohas, kus oleks tulnud sügavasse lumme keerata, ootasin Laurit järgi. Nool tee peal näitas, et peab minema otse. Lauri küsis, et kas ma silti ei lugenud. Vastasin, et ei. Seal olevat olnud kirjas, et rada on muudetud ja peab minema otse. Nimelt kõik esiotsa võistlejad olid kogemata otse pannud ja seetõttu muudeti ka rada. Väga õige otsus, sest tegemata jäänud Ongassaare haak oli vist kõige paksema lumega koht üldse.

Niisiis hakkasime Lauriga maanteel väga aeglaselt kolmikule lähenema. Püha allika juures saime nad peaaegu kätte, kuid nemad pühale veele tähelepanu ei osutanud. Meie ikka läksime ja ainuüksi põhimõtte pärast ka jõime. Püha vesi, ikkagi. Seejärel tuli jälle vahet vähendama hakata.

Kuremäe lõunaotsas saime kõik viiekesi kokku ja sealtpeale kulgesime koos lõpuni. Tempo oli hea, kellelgi silmnähtavalt raske polnud. 10 km enne lõppu küsisin kaaslastelt, et kas hakkame panema või lõpetame sõbralikult üheskoos. Ühiselt arvati, et koos oleks parem :)

Nii me tegime koos ka selle viimase 5 km paksus lumes sumpamise ära. Ühel hetkel ütles Priidu kell, et lõpuni on jäänud veel 1,8 km. Astusime kaua-kaua, terve igaviku. Küsisin, et palju veel lõpuni on.

"1,3 kilomeetrit..."- vastas Priit. 

Lõpuks olime kohal, siiralt rahulolevate ja õnnelikena. 

Seekordne Taliharja Vanakuri möödus mul küll ilma suuremate raskusteta. Varustus oli suurepärane, riidekihtide lisamine hästi ajastatud, külm polnud, peaaegu kõik batoonid-geelid sõin ära, energiat tankisin õigetes kohtades, tempot kontrollisin enda järgi kõik need 15h ja 44min. Mida sa hing veel tahad, kui rajal kusagilt ei valuta ja karkass püsib kompaktselt koos.

Ratta- ja jooksuradade erinevused

Raskeks läks Jaak Rohtsalul, kes jõudis finišisse 2h peale meid. Väga hea meel oli Mati Preitofi üle, et ta raja läbi tegi. Matiga koos olime Pannjärvel juba eelmisel ööl ja koos plaanisime ka lahkuda. Vägevalt liikus peale 30. kilomeetrit naiste parim Sirlet Viilas, eriti raja II pooles. Mis sest, et ta kogemata rattamees Risto Laanoja järgi lõpus valesti läks, vingelt parim oli ta ju ikka.  Ja tore, et Silver ei hakanud läbitud radasid näpuga ajama, lõppude lõpuks olid kõik võitjad.

Väga vinge värk ja ülikõva emotsioon mitmeks päevaks ning ergutav mälestus kogu eluks. 

Tulemused

GPS träkid (Sportrec)

Meediakajastus ja blogid:

Videokokkuvõte:  Esimene 50 km

ERR AK uudised (Rene Kundla):  Vaprad seiklusmatkajad...

ERR vene AK (Rene Kundla): Велосипедисты опередили лыжников...

ERR (Rene Kundla): Lumes olid kõige kiiremad ratturid

TV Postimees (Ago Gaškov): Reporter: Peipsi ääres joosti lumes 101 km

Tallinna Televisioon

Põhjarannik. Karmen Lepp: Sada kilomeetrit katsumusi...
Maraton100.com: 101 km läbi lumise Alutaguse rahvuspargi...

Leivo Sepp (Jooks, 1. koht): Ultrasportlased trotsisid...  (Postimees ja blogi)

Hannes Veide (Jooks, 2. koht): SIIN

Martin Simpson: Blogi
Olle Rõuk: Blogi

Karmen Lepp: Blogi
Tarmo Tarlap (ratas): Facebook

Pildid (Vanakuri)


14. jaanuaril, taliharja päeval, oli Plekktrummis Joonas Hellermal külas Timo Palo. See INTERVJUU, mis tehtud ETV2 10. tegevusaasta juubelisaatena, sobib siia väga hästi.

Kaart (lõunaosa)

Kaart (põhjaosa)

Järgmine toimub 11.-12.01.2020... 

Ei noh, "Never say never".