Paldiski Winterdriim - pikk talvine seiklus

Kõik sai alguse sellest, et usinad rajameistrid Olga Andrejeva ja Taavi Tambur tegid Paldiski poolsaarele 4-tunnise raja, mis ulatus Klooga metsadeni ja kus kõikide punktide võtmine oli linnulennult 45+ km, seega tugevalt üle 8 tunni. Saku Maratoni isa Reigo Lehtla pakkus välja uue formaadi ehk Winterdriimi, kus eesmärgiks kõikide punktide läbimine suvalise inimjõul liikuva vahendiga.

Eelmisel laupäeval tegime Mati Preitofiga 4h jalgsirogaini, planeerisime hea raja, kuid viimasel minutil kaardile tekkinud KP26, mida kraavisegasel maastikul ei leidnudki, tõmbas ajavaru tühjaks ja tõi 15-minutilise hilinemise. Pildid ja väike arutelu on FB-s.

Rada oli põnev ja selleks, et rajameistrite töö luhta ei läheks, otsustasime nädal hiljem ehk eile võtta kõik punktid. Ja seda rattaga, sest punkte oli hõredalt ja nende vahel päris palju pikki tüütuid tee-etappe. Mitmed osalejad läksid sama tegema joostes, sh üksinda. Prognoosi järgi pidi laupäev olema üsna kena, pühapäev aga plusskraadide ja lörtsisajuga. Tegelikult algas laupäeval lumesadu peale lõunat, pühapäeva hommikul oli aga taevas helesinine.

Oli kõle ja kõva edelatuul, mistõttu Paldiski raudteejaamas polnud asjade kokkupanek kõige meeldivam. Järgmine kord oli külm finišis, juba pimedas, kui tuli teha vastupidist. Nende vahele jäävad ligi 9 tundi seiklust olid meeldivad, ehkki jalad said mitmel korral märjaks. Nagu sellistel üritustel ikka, oli keerulisemaid ja ootamatuid olukordi, seekord peamiselt seal, kus seda võis ette prognoosida. Kuid kõigest järjekorras.

Esialgu suundusime põhjaossa. Esimesed 3 punkti olid seotud kraavidega, jalgsietapid ei olnud pikad. Sealt edasi läks suund lappama ja sattusime Paldiski kesklinna. Kuid see lisaring ei võtnud palju aega. 

Bastioni servale asetatud punktist 38 oli kena vaade sadamale.

Edasi liikusime pärituult, poolsaare tipu suunas. Mitmed punktid olid tuulikute lähedal, kus järjekordselt imestasin nende suuruse üle.

Vahepeal oli ka väiksemaid teid, osaliselt lumiseid, kuid kõik rattaga sõidetavad.

Kõige põhjapoolsema punkti 62 juures kohtasime Alexander Khalyapinit, kes polnud punkti leidnud. Ta oli läbimas kõiki punkte jalgsi, kusjuures jooksutempo oli muljetavaldav. Läbis kokku 63,6 km ajaga 8:37:04. Väga vinge sooritus.

Koos Alexandriga läksime idapoolselt teelt punkti, kus kohtasime veel ühte 3-liikmelist võistkonda. 

KP58 oli panga all hoone vareme küljes, kuid sinna läks hea teerada.

Mitmes kohas olid tee peal relvastuses ajateenijad, ilmselt harjutasid midagi. Vana hea tuttava laia kraavi otsas asuvas KP44-s palusin Matil teha pilti, vastupidises suunas juba FB-s esitatule. Kohtusime Lauri Valdmaaga, kes startis kell 5 hommikul (!!) ja kellel jäi kõikide punktide võtmiseks läbida veel umbes 15 km. Ta võttiski kõik punktid, läbides ca 72 km ajaga 9:50. 

Enne KP64 panime rattaga täiega mööda head teed ja kui nägin võimalust läheneda punktile lääne poolt, kasutades selleks sõidetavat sihti, jäin seisma. Ja siis see tuli - räige kokkupõrge, kus Mati pani täiel kiirusel mulle otsa. Ta oli jäänud pikemalt kaarti vaatama. Mati lendas pea ees pikali tee peale, mina sain löögist paraja šoki. Kui valust väheke toibusin, siis esimene pilk läks rattale. Olin kindel, et ratas on kaheksas ja sõit selleks korraks läbi. Kuid kõik oli terve, sest rattad kokku ei puutunud. Mati sõitis oma lenksu terava sarvega mulle otse kannikasse. Hea, et nii läks, ehkki oigasin valust päris kaua ja kui seisund paremaks läks, meenus Nipernaadi lugu pulli ja sarvega.

Lääne poolt lähenedes saime KP64 lihtsalt kätte. Kohtasin sihi peal ka nooremaid pereliikmeid Madist ja Georgi, kes ida poolt lähenedes ei leidnud punkti ja olid peale seda otsustanud läheneda punktile lääne poolt (pildil).

Järgnesid pikad etapid kaardi idaossa, mis võrreldes jooksmisega oli suisa lõbu. Tõsi, kõrgepingeliini kõrval asuva gaasitrassi peal oli tee liivane, kuid kenasti sõidetav. KP-d 80 ja 30 olid koeraga jalutamise kohad, mistõttu tuttavad. KP30 juures oli jõeharust ülesaamine probleemne. Jõudsin juba ühe jala vette pista, kui Mati leidis suure puu, mis voolavast veest üle viis. Siin oli lootust, et saame 7 tunniga hakkama.

KP40, kus mõni rogainija oli hädas, leidsime kenasti. Plaan oli minna suure raudtee äärde ja sinna viis Kloogaranda viiva raudtee ääres sõidetav tee. Tagantjärele oleksime pidanud tagasi elektriliini alla minema, sest Paldiski raudtee ääres oli kehv ja lume tõttu kohati väga raske sõita. Kaotasime kõvasti aega ja Mati väsis sellel etapil korralikult.

Sadav lumi kattis asfaldi, kuid sõita oli mõnus. Üllatusena viis KP60 juurde rattaga sõidetav tee. Vaid korra pidi kõndima. Õigest kohast sai seetõttu mööda mindud ja tuli pikk jalgsiring vales kohas. Alles tagasiteel tundus nädal tagasi läbitud raiesmik tuttav ja sealt oli juba lihtne leida KP60. Jäljed olid ka ees. Üllatuseks avastasin Põllküla ingerisoomlaste kalmistu ja vastava mälestustahvli. Mu mõlemad vanemad läbisid selle teekonna Soome 1942-1944. aastatel ja kannatasid hilisemate repressioonide all, kui Soome saatis kõik ingerisoomlased tagasi Nõukogude Liitu. Karmid ajad, mis on omaette teema.

Kuigi lõpp hakkas juba kergelt paistma, oli ees paar keerulist etappi. Kõigepealt jõeäärne rada, mida KP66-st põhja poole olime varem joostes läbinud. Teadsin, et seal saab rattaga sõita. Kuid edasine tee lääne suunas maanteele oli teadmata. Seal saime tunda tõsist võssi, kus oli raske liikuda ka ilma rattata. Aega läks kõvasti. 

KP34 oli tuttav kui pillirooetapi punkt. Kus jalad said poole sääreni märjaks ja lääne poolt tulles punktivõtt üsna tehniline. Kuid nüüd lähenesime punktile idast kraavi äärest ja kõik oli lihtne. Kraave oli seal mitu, kõik laiad ja vett täis. Teisel pool kraave liikus väsinud 3-liikmeline rogainijate grupp, kes punkti tõenäoliselt kätte ei saanud. Selleks pidid nad läbi vee tulema, kuid tahtmisest jäi vist väheks.

Tõsiseks katsumuseks jäi veel KP50, kuhu rattaga läbi ei pääsenud ja kus mets oli kehva, kohati räige läbitavusega. Enne võtsime ära KP25 ja seal kohtasime Neeme Looritsa gruppi. Nad olid alustanud üsna hilja ja ehkki juba hämardus, oli neil tehtud vaid pool kogu marsruudist. Lund sadas. Lõpuks võtsid samuti ära kõik punktid,  läbisid 65 km (kaasaarvatud 2 km edasi-tagasi polügoonil) ja aeg tuli 10:20. Väga vinge.

Kohati oli tee jäine, kuid mul õnnestus seekord mitte kukkuda. Mati käis siiski paar korda veel külili ja viimast korda tagasiteel selle KP25 juurest. Mingil hetkel kuulsin selja taga matsu ja häälitsust ning kui ümber pöörasin, lamas Mati jäälombis külili. Ehkki ta lebas seal üsna kaua, oli mobiiliga pildistamine ebamugav ja aeganõudev. Mati sai selle ajaga püsti (pildil). Jää jäi kukkumise ajal siiski terveks ja purunes püstitõusmise ajal. Märjaks said vaid jalad.  

Nüüd jäi veel KP50, suur küsimärk. Ja see punkt ei tulnud lihtsalt. Rattad jätsime ühe oja kaldale, sest sealt sai üle vaid tänu Mati poolt sissevisatud palgile. Ühel hetkel võtsime lumiselt teerajalt otsesuuna punktile. Mets oli kehvapoolse läbitavusega, esimese lageda servas lendas meie mõlema kompassi nool 90 kraadi kõrvale! Või arvasin end asuvat teise suunaga raiesmiku serval. Kõik oli justkui kontrolli all ja ootasime kraavi. Kohati oli väga tihe, ka 20 m oli raske läbida. Tegelikkuses oli suund täiesti lappama läinud ja panime selles tihnikus vajalikust kohast üle 400 m (!) kaugemale ja jõudsime arusaamatule sihile. Sain ühe lageda kuju järgi tagasi kaardile ja kui liikusime lääne suunas KP50 poole, siis klappis kõik ka teiste lagedatega. Uhh.

Viimased punktid tulid juba pimedas. Lund sadas, tuul puhus kõvasti, Paldiski sadam oli tuledesäras. Ilus, kuid mobla keeldus pilti tegemast. Maanteel sõita oli üsna ohtlik, sest nähtavust polnud ja suured rekkad kihutasid. Panin lambi pähe, Matil oli seljakoti peal imepisike punane tuluke.

Aega läks 8:50:55 ja läbisime 84,8 km. 

Vead: rattaga 28-38, jalgsi 26, 46, 60 ja 50.