Etsi blogi: Vigaderohke Taliharja Vanakuri

Blogi sissekande pealkiri võiks kõige paremini iseloomustada selle sisu. Peast käis läbi mitu mõtet:

"Kaksi on parem kui üksi"
"7 tundi imelises talvemaastikus"
"Kaks kord lühem, kuid neli korda kergem" jne.

Kuid blogi motot järgides puudutan seekord ka orienteerumisvigu, mida tuli kokku üsna palju. Varustuse, liikumistaktika ja toidu-joogi osas oli kõik hästi. Tervis pidas kenasti vastu ja see oli selle aasta Taliharja PEHMO ehk 51 km raja põhiküsimus. Pika pingutuse jaoks pole ma jõudnud keha treenida. Vaid korra olen pikemalt jooksnud 17 km, selle nädala teisipäeval tegime Mati Preitofiga Kiisa koroonarogainil 30 km. Keha särises ja värises terve öö, kuid neljapäeval oli juba igati mõnus jooksutunne. See oli väga õnnestunud ettevalmistus laupäevaseks Taliharjaks. Ka Matile, kes läks 101 km rajale.

Muidugi on 101km karges talves ja südaöös see tõeline Taliharja Vanakuri. Nagu peakorraldaja Silver Eensaar ühes FB kommentaaris kirjutas: "Olla talveteel läbi öö on põhjamaise rännumehe kvintessents". Olen kaks korda seda rada varem läbinud (THVK 1 ja THVK 2) ja arvan mõistvat 101 km rännaku raskust ning lõpetamise järgset eufoorilist tunnet, mis kestab mitu päeva. Kuid raske oli ka poolpikk maa, sest seal on jooksu rohkem ja pealegi pole 51+ kilomeetrit ning 7 tundi ja 41 minutit lumes ning külmas mingi tavaline sprint. Peale jooksu värises ja särises keha ka nüüd terve öö, ehkki lõpetamise järel sai käia nii soome kui tünnisaunas. Korraldajad pakkusid veel ka suplusvõimalust järves, kuid sellest loobusin. Vaprad naisorienteerujad Jana ja Merike tegid ka taliujumist.

Saabusin stardikoridori kell 10.55, kuid kuna ühtegi inimest seal polnud, läksin rajale. Hetk hiljem startisid pikale rajale suusamehed Tiit Pekk ja Heiti Hallikma. Esimene oli varem teinud Taliharja kolm korda, seda nii ratta kui suusaga, Heiti oli rajal vist esimest korda. Suusamehed panid minust hirmsa hooga peale starti mööda, Pekk lükkas järsust seinast paaristõugetega üles, Heiti käärsammul ees. Keerulisel ja kitsal rajal puude vahel hoogu maha ei võetud ja kui tuli kõrvalt sisse siht, siis pöörati 90 kraadi paremale ja pandi hooga kõrge oosi otsa üles. Järgnesin neile, ehkki kahtlesin vähe. Kaardil sellist pööret polnud, ütlesin seda neile ja pöörasin tagasi järveäärsele rajale. Peagi möödusid sportlased uuesti. Kahtlesin, kas Heiti suudab Tiidu järel pika raja vastu pidada, sest ta pole ju Malsroos, kes suusa- ja uisustaari enne lõppu läbi küpsetab.

Edasi jooksin üksi ja pean tunnistama, et 1:50 000 kaardi järgi ei osanud küll seal radade rägastikus seda õiget teed leida. GPSi mul polnud, kuid ka GPSi omanikud olid parajalt hädas. Ka poolpika raja staarid Rait Pallo ja Kait Vahter panid valesti, kuid otse läbi lumise metsa jõudsid siiski rajale tagasi. Kaotasin seal 4-5 veaga ca 13 minutit, sest hilisem jooksukaaslane Margot Roodi startis minust 10 min hiljem, kuid peale silda oli juba parajalt ees.

Edasi jooksin piki Ohepalu-Viitna oosiahelikku ja üsna pea jõudsin järele mitmele grupile. Imeilus vaade oli teravalt ja kõrgelt oosilt, kus mets oli laiemas ulatuses maha võetud. Ehkki pilte ei plaaninud teha, otsisin siiski kotist telefoni välja ja tegin ühe pildi vähematraktiivses kohas. Samas oli seal üks mees drooniga, võib-olla tegi ka pilti või hoopis filmis midagi. Fotograafina toimetas Aldis Toome, seega on oodata häid pilte.

Piki oosi tuli üsna palju üles-alla joosta (vt kõrvalolevat 6 km lõiku). Sain kätte grupi, kus oli 3 tüdrukut (orienteerujat?) ja 3 poissi, peale medaljoni KP-d veel grupi, kus olid Laur Laanemaa, Tanel Põllu ning Margot Roodi. Kõik noored ja hakkamist täis taliharjalised. Üks poistest oli üsna jutukas. Arutasime oosil joostes mitmeid teemasid, aeg läks kiiresti ja põnevalt. Toitlustuspunktis 14,5 km-l jäin pikemalt toimetama, tankisin end sooja vee ning Kirju Koeraga. Joogisüsteemi seekord kaasa ei võtnud, sest seda söögipunkti läbisime veel ka 30 km-l. Kaasas oli 0,5l termos, kus hoidsin sooja spordijooki viimase 20 km jaoks.

Üsna varsti peale tankimist sain vanad tuttavad kätte. Noormeeste tempo oli üsna ebaühtlane ja kui nad ühel hetkel aeglaseks jäid, läksin eest ära. Minuga ühines Margot, kes ei soovinud üksi liikuda ja otsis niimoodi jõukohast teekaaslast. Meie jooksutempod sobisid ülihästi ja seda kuni finišini. Kui keerasime põhirajalt ära PEHMO-rajale, jäin jutustama lugu ühest maratonist. Jooksime ja jooksime kuni märkasin, et tee peal pole enam jälgi. Kaardil oli seal tagasipöörde lõik ja arvasin, et jooksime teeotsast mööda. Jooksime päris pikalt tagasi kuni kohtusime jälle Lauri ja Taneliga. Nende arust oli kõik õige, misjärel pöörasime ringi ja jooksime kõik koos sama teed tagasi.

Mingil hetkel jäid noormehed jälle aeglaseks ja eemaldusime neist üsna jõudsalt. Järgeval 10 km-l oli teejooks, mida võib pikkade igavate sirgete tõttu nimetada tahtejõu etapiks. Poisid kadusid vaateväljast. Ütlesin Margotile, et noored on vist läbi ja lõpuni ei jõua.

Ma ei vaadanud hoonete keskel korralikult kaarti ja tegime väikese ringi. GPSiga saime teeristis end paika. Toitlustuspunkti jooksin hoolikalt kaardi järgi, kuid selgus, et see ei asunudki kaardil õiges kohas. Tänu kahele osalejale leidsime söögipunkti siiski üles, selleks pidime aga õige raja pealt tagasi jooksma. Söögipunkti Reeda Tuula-Fjodorov ütles, et gepsuga osalejad saabusid ühelt poolt, kaardiga teiselt :)

Punktis oli piisavalt sardelle, kuuma vett jm. Sõime-jõime, panime kumbki ühe õhukese riidekihi peale, lambid pähe ja lahkusime. Kuid üllatus-üllatus, varsti kohtusime jälle tuttavate noormeestega. Nemad läksid otse, söögipunktis ei käinud ja olidki ees.

Erinevaid teevalikuid tegid teisedki.

Jälle kadusime poistel eest ja esialgu tundus, et nii jääbki. Olime söögipunktist tulles värskemad. Üsna varsti panime ka lambid põlema, Margot, kes enne söögipausi tundis end veepuuduse tõttu natuke nõrgalt (joogisüsteem külmus ära), oli kuidagi eriti suur ja tugev mu kõrval. Nii vähemalt tundus. Ajapikku, väsimuse kasvades, sai ta jälle normaalseks tagasi.

Ühel pikal pehme lumega lagedal lõigul, kus jooksmine oli ilmselge jõu raiskamine, panid noormehed meist kõrge sammuga mööda ja peale teise medaljoni KPd kadusid eest ära! Rohkem me neid ei näinud.

Pikka aega olin oodanud meisterorienteerujate Jana Kink - Merike Vanjuk - Maret Vaher kolmikut, kelle saime kätte kohe peale seda KPd. Nad kõndisid kiirel sammul, Maretil olid jalas saapad (!?). Hiljem selgus, et jooksutossud olid koju ununenud. Kaugenesime neist jõudsalt.

Kuid me kohtusime veel.

Nimelt tegime Viitna metsas jälle viga, kuid tänu kolmiku lampidele saime tagasi rajale. Ka nemad tegid väikese ringi. Üldse sahmerdati seal päris palju, nii minnes kui tulles. Ka otseminekuid oli omajagu. Kuid kõik see sahmimine käis selle seikluse juurde. Kui tegid vea, kadus jõud otsekui nõiaväel, kui said kellegi kätte (näit veterankolmiku), tuli jõudu kopaga juurde. Vot nii palju ressurssi on kõrvade vahel. Ja tegelikult ongi kogu see Taliharja põhiliselt tahtmise ja tahtejõu teema.

Noormehed Laanemaa-Põllu, kelle katkestamist ennustasin raja keskel, võitsid meid 20 minutiga!

Tulemused (veel korrigeerimisel)

Träkid (51 km, 101 km)

Üliäge üritus! Keeruline logistika ja palju korralduslikke ülesandeid, kuid kõik oli väga vingelt tehtud. Finišikoridor oli lausa vaibal ja põlevate tulukeste vahel.