Aasta 2020. Kaotused

Toredam oleks muidugi kirjutada võitudest ja saavutustest, kohtumistest toredate inimestega, heast läbisaamisest lähedastega. Sest kõike oli. Aga ikkagi.

See oli üks kummaline aasta, kus nii mõnigi asi sai selgemaks. Nagu raskematel ja keerulisematel aegadel ikka, nagu mägedes, kus inimesed avanevad ja maskid langevad. Kui avastad inimeses ilusat ja omapärast, mida varem ei osanud näha, siis oled õnnelik. Kui vastupidi, kurb. Mõlemad tunded on tugevad ja kestavad kaua. Negatiivse võiks ju unustada, kuid ei saa, sest see pagana Facebook tuletab erinevusi pidevalt meelde. Oleme oma tõekspidamistes üsna jäigad, mis ei ole paha, kuid tekkiv emotsioon, mis paisatakse välja ängi, viha või ebaviisakusena, rikub suhted. Kui kaob lugupidamine, kaob kõik. Ja nii on sellel aastal ka juhtunud. 

Kuid see kõik on köki-möki võrreldes päris kaotusega, mis on lõplik. Tõsi, lõplik maises elus, kuid meenutustes ja mälestustes ikka elav. 

Kõigepealt muidugi hea sõber Aks, kes lahkus meie hulgast oktoobris. Kirjutasin temast pikemalt blogis. Kui korraldasime jaanipäeval Sõprade Suvepäevi (VIDEO Madiselt), siis palusin kõigil jutustada ühe loo, nagu sarjas "Üks lugu". Seal oli tõelisi pärle. Aks pajatas kaks naljakat lühikest lugu meie ühisest lapsepõlvest, millest teine rääkis orienteerumisest.

Esimeses loos mainitud toa aknast joonistasin kunagi Aksi maja. Nüüd leiti see pilt üles ja lisan siia. Juhe, mis meie raadioid ühendas (vt varasemat juttu), väljus II korruse küljeseina aknast, läks Tasuja tänava alt läbi ja jõudis minu tuppa.

Teine valus kaotus oli novembri lõpus, kui lahkus geoloog Anne Põldvere. Temast kirjutas ilusa järelhüüde Aivo Averin Eesti Geoloog blogis. Anne, kes oli minust 6 aastat vanem, töötas terve oma elu, peamiselt kaardistajana Eesti Geoloogia Valitsuses/Geoloogiakeskuses/Geoloogiateenistuses, kus minagi oma esimesed 14 tööaastat olin. Ühiseid projekte meil küll polnud, kuid Keila inimestena suhtlesime ja läbi geoloogist abikaasa Aini samuti. Anne jõudis teha palju ja tegi seda väga põhjalikult. Tänu temale sai elujõu tagasi Eesti Geoloogia Selts ning alguse riikliku Eesti Geoloogiateenistuse loomine. See oli suur õnn, et meil  õnnestus 3 aastat tagasi käia Kamtšatkal (FILM), elu ühel ägedamal matkareisil (Foto: Alar Süda).