Aitäh, Silver, et kutsusid, nagu ka aasta tagasi Hiiumaa laidudele. Muidu vaataks seda Sinu videot ja näriks kadedusest küüsi. Ja Heleni mikrobuss oli super!
Uisuaeg on saabunud. Külmetab ja lund ei ole, seda nii Põhja-Eestis kui Lõuna-Soomes. Polegi varem Soomes uisutamas käinud ehkki see ON uisutamise imedemaa. Merel praegu ei saa, kuid järvi katab reeglina vähemalt 10 cm paksune jääkiht. Samas peab olema ettevaatlik ojade suudmealadel, kuid leidub ka üllatusi. (Silveri pilt)
Lühidalt eilse uisumatka statistikast:
- päeva pikkus tuli pea 21 tundi, millest 8 tundi matkasime Fiskarsi (Fiskari) kandis
- läbisin uiskudel ja kõndides 62 km ehkki mõni mees sai kokku ka 80 (!?) km (näit Viljar).
- külastasime 23-24 järve, umbes sama palju võtsime uiske jalast ja panime alla tagasi
- oli vaid kerge tuul ja mõned miinuskraadid, kahjuks päikest ei näinud. Seetõttu ei saanud enamus ajast üldse aru, mis suunas liigume. Topo GPS aitas Silveril planeeritud marsruuti jälgida.
- kõrgust võtsime 350 m, pikim jalgsi ots oli 1,5 km. (Silveri pilt)
- jää kvaliteet oli suurepärane - viiest viis. Loomulikult oli ka natuke kehvemaid kohti ja topeltjääd. (Silveri pilt)
- 8 toredat matkakaaslast (3+1Grauenit - Viljar, Peteri ja Oliver oma tüdrukuga, Silver, Helen, Kristjan, Lauri). Enamus kestvusalade tegijad, mitmed maailmameistrid (sh juunior)
- oli mõnus rahulik liikumine, kus uisukilomeetreid sai ise vabatahtlikult juurde koguda
Silver planeeris marsruudi laevas ja saatis ka teistele orienteeruva gps-träki. Olin valmis 100 km uisutamiseks, kuid seekordne plaan tuli pigem seikluslik - kombineeritud ringmarsruudil matk järvede kaudu. Kuna olin tavaline kaasreisija, polnud navigeerimisega vaja pead vaevata.
Suusasaapad said kõva vatti, sh väikestel kaljudel. Minu parema saapa lukk läks lõplikult katki. Tossud olid küll kaasas, kuid neid polnud mõtet vahetada.
Lõunapeatus peab alati olema seal, kus on vett ja ilus vaade. Esimene oli meil endil olemas, vaate leidsime loodusest.
Ühel hetkel kutsuti mind lubjakivi vaatama, pärast korrutati juba vulkaan ja vulkaan. Pomisesin midagi moondekivimist, täpsemalt määrata polnud võimalik. Aga neile meeldis rohkem Soome vulkaan :) (Silveri foto)
Ikka küsitakse, et kas midagi juhtus ka. Ikka juhtus, harva kukuti, ise sõitsin korra salakavalasse topeltjäässe kinni ja kukkusin ca 5 cm sügavusse vette. Läks oma kümmekond sammu, et murduvast jääst välja saada. Korra kukkusin valusasti seetõttu, et lohakalt kinnitatud uisutera tuli suusasaapa alt lahti.
Noor Oliver sai oma esimese kogemuse veeaugus. Kiirelt ronis naaskleid kasutamata veest välja, kuid sai muidugi läbimärjaks. Riiete vahetusele kulus omajagu aega, mistõttu läks tagasijõudmisega korra isegi kiireks.
Rogainiliku täpsusega jõudsime tagasi bussi juurde (kontrollaeg oli kell 18). Seda Silveri soovil, kes loomulikult võttis päevast maksimumi. Mis aga tähendas, et jäime ka pimeda kätte. "Ettenägelikult" olin oma lambi koti pakkimisel välja jätnud. Kuid probleemi polnud.
Silveri pilt ka.
Hoidsin end järgmise päeva Rahvapinksi turniiriks. Öösel tundsin, kui korralikult oli keha "läbi klopitud" ja loomulikult ei läinud hommikul kuhugi. Isegi pikem jalutuskäik oli järgmisel päeval kergelt väsitav.
Passi siiski veel ei vaata, sest rogaini MM vajab valmistumist ja taoline 8-tunnine matk oli ka selleks lihtsalt super.
Kui meri on kaetud sellise jääkattega nagu praegu on, siis oleks patt see võimalus käest lasta. Aitäh, Silver Eensaar, et kutsusid, koos Erik Aibasti ja Lauri Tarlapiga sai kokku sobiva seltskonna pikema uisusõidu ettevõtmiseks.
Täpselt 7 aastat tagasi sai tehtud ringi ümber Muhumaa, samal aastal ümber Kihnu ja mõned aastad tagasi uisutasime Tõnisega üle mere Saaremaale. Hiiumaa oli veel puudu ja täna sai ka see tehtud.
Eks merele on alati esialgu natuke kõhe minna, ehkki mõned inimesed olid meie marsruudi varem läbi teinud ja turvalisust tõestanud. Aga ikkagi. Jää kvaliteet polnud küll kõige parem, kuid kokkuvõttes võib siiski hinnata 4- -ga.
Tahtsime külastada Hiiumaast kagus asuvaid laidusid, tee peale jäi keset merd veel mõni väike saareke. Kogu ring tuli kokku 62,4 km. Kuna tuul puhus idast (kuni 5-6 m/s), siis tagasiteel Hiiumaalt mandrile tuli ka 30 km rutiinset vastutuuletööd teha. Allatuult uisutamine oli puhas lõbu.
Väljusime Puisest, kus ma pole kunagi käinud ja paadipõgenike mälestusmärki näinud.
Üsna alguses tuli üks suurem lõhe ette, kus Erik sai jala märjaks.
Natuke näitas end ka päike, kuid kahjuks vaid korraks.
Väiksemaid väheatraktiivseid jäämägesid oli ka.
Ja nii mõnigi jäälõhe ületamiseks veel.
Ahelaidi laiul tegime minnes väikese peatuse.
Laidude rida õhust, meie pisikeste täppidena all merel (Silveri foto). Laidudel nägime kitsi ja rebast. Silver nägi inimest!
Nii algas Hiiumaalt vastutuules tagasisõit.
Teele jäi väike Langekare, kus kõik puud olid kormoranide pesi täis (Silveri foto).
Kõige pikem ja rutiinsem-töisem etapp oli Langekare ning Kumari saare vahel. See viimane ei tahtnud kuidagi lähemale tulla, ehkki paistis olema siinsamas.
Peale Kumari saart oli juba tšill. Strava ütles, et sõiduaega oli 4h ja 18min, kuid kokku läks 5h 15min.
Nädalavahetusel oli päris mitmeid spordiüritusi. Laupäevaks olin varakult valinud lauamängude nelikturniiri ehk Bahovski mälesturniiri, kus aladeks olid male, kabe, koroona ja lauatennis. Seda võistlust on läbi viidud üle 20 aasta, ise osalesin eelmisel aastal alles esmakordselt.
Valmistusin arvutis nii kabeks kui maleks, kuid tegelik elu, kus aega mõtlemiseks oli kabes 3 min ja males 5 min, tuli natuke teistsugune. Kui trikid ja kombinatsioonid pole laua taga selgroosse taotud, siis välgutamisega midagi uut mõistlikku ära ei tee. Hea, et mõni väärtuslik vigurit ette ei jää. Kuid juhtus sedagi. Üldiselt oli lauamängude tase päris kõva ja sain sealt natuke alla poole punktidest.
Turniir käis šveitsi süsteemis, kus ühe vastasega tuli mängida kõik alad 2x läbi ja vastavalt kogutud punktidele anti järgmisse vooru sarnase punktisummaga vastane. Kokku oli 6 vooru ja kogu üritus kestis 8 tundi. Kokku sain 24 punkti, seega täpselt 50%. Pinksis ei andnud ühtegi punkti ära. Päris mitmed loobusid mängust, üks kohe peale seda, kui tegin soojendusel esimese löögi :)
Pühapäeval oli Keilas Linnaorienteerumisepäevak ja kuna üritus toodi sõna otses mõttes koju, siis tegin üle väga pika aja esimese stardi. Jooksnud ei ole, kuid muid liigutamisi, sh suusatanud, olen küll. Seega oligi huvitav võrrelda liikumiskiirust teistega.
Võtsin pika raja ja jooksin mitu korda kodumaja kõrvalt mööda. KP19-s vaatasin, et järgmine punkt on Legendsi juures ning rohkem kaarti ei vaadanud. Finišis selgus, et üks punkt (20) oli veel tee peal. Seega MP ehk missing point ja üldtabelis aegu võrrelda ei saa.
Mul tuli ajaks 36:41, mis polnud paha. Ainult vasak säär ei luba nüüd jälle joosta.
Natuke piinlik, et pole viimasel ajal uisutamas käinud. Täna oli ilus päikeseline ilm ja proovisin jääd Rummu karjääris. Peegelsiledal jääl kippus uisk kohati sentimeetri võrra läbi jää minema, sest sulavesi polnud veel täielikult külmunud. Konarlikumates kohtades oli sõita täitsa ok, tugevas pärituules aga lausa super. Siis sai ka õrnematest kohtadest suure hooga üle liuelda.
Muidugi tuli teha ka kohustuslik GPS-joonis, mis Rummus tuleb alati ühesugune.
Mõtlesin, et milline sõna võiks seda erakordset ettevõtmist kõige paremini iseloomustada ja pähe lõi termin eksklusiivne. EKSS selgituses on vastetena toodud valitud, ainukordne, ainulaadne ja erandlik. Täpselt kõik need omadussõnad sobivad Silveri ja Co ehk ACE Adventure tiimi poolt korraldatavale öisele jääorienteerumisele, mis on lühendatult Jää-öö-o.
Mitu aastat on vahele jäänud ja pole ka ime, sest sobivaid tingimusi, milleks on piisavalt tugev ja lumevaba jää, alati pole. Eile just mõtlesin, et kuhu küll uisutama minna, sest külm öö kasvatas veelgi jää paksust, mida erinevatel seisuveekogudel hinnati päev varem 3-6 cm-ks. Kolmapäevaks oli seega turvalist jääd juba lihtne leida. Samas lubas kolmapäeva hilisõhtuks ja ööks suurt lumetuisku, mis tähendas, et ajaken uisusoorituseks oli ülikitsas.
Ja siis tuli suurepärane teade - kolmapäeva õhtul kell 20 toimub Lehtse kandis Jää-öö-o vol. 5!!! Vähem kui päev oli aega otsustamiseks, ometi registreeris end veebis 74 (!) osalejat. Kõik vanad staažikad tegijad olid kohal (Pekk, Aibast, Malsroos, hokimees Albert jpt), samas ei puudunud ka noored orienteerumistipud nagu selle aasta Eesti parim mees- ja noororienteeruja Jürgen Joonas ning Ossi Priks.
Olen aru saanud, et Kurgla vanad turbatiigid (Jää-öö-o vol. 2) käivad minuga elu lõpuni kaasas ja jääaugus ujumise teema tuleb ikka jutuks. Seekord kahjuks ühtegi vaba veega ala ette ei jäänud, ei soojendusel ega ka võistlemise ajal. Isegi jalad jäid kuivaks.
Stardist pandi muidugi kohe hooga minema ja kummaline küll, õiges suunas. Mul võttis ikka natuke aega, et aru saada, kus on start ja kus esimene punkt. See aga ei tähendanud, et kohe vajutama poleks hakanud.
Tasakesi tuli ka pilt ette ja tempokalt, kuid siiski mugavustsoonis liikudes jõudsin etapile 34-35, mis oli üks lõputu uiskudel kõndimine-sörkimine. Ei tahtnud neid ära võtta, sest jalgapanek on üsna tülikas. Samas ei tulnud selle peale, et jalga oleks võinud uisud panna enne jääle minekut pehmel samblapinnasel.
Ehkki pimedas ja vägevate lampide pimestavas valguses ei saanud aru, kes on kes, konkureerisin alguses Jürgen Joonasega, pärast Jüri Joonasega. Mingil hetkel kargas selja taha Arthur Raichmann ja spurtis järsult ette. Koos tegime seal vea, võtsime enne KP52 53-e.
Vaatasin varakult ette, et kui kusagil tuleb panna, siis on see etapp 53-54. Ja nii ka juhtus, Arthur jäi selja taha, paarist mehest sain veel mööda. Õnnestus finišis lähikonkurente edestada, millest oli muidugi hea meel. Jama oli aga see, et Si-pulk ei fikseerinud finišijaama (?). Ei teinud seda ka hilisemal läbikäimisel, ehkki tuluke vilkus mõlemal korral.
Rajameister võib kaardile panna igasugu infot - emotikone, P-tähe, mis tähendas punast vilkurit vms, kuid neid ei näinud. Nägin vaid KP numbreid ja neid ühendavaid lillasid jooni. No ortofotot loomulikult ka. Orienteerumisel olid abiks konkurendid ja nende lambid ning muidugi uisujäljed õhukesel lumekihil. Kõva mees, kes esimesed ja õiged jäljed tegi.
Merejääl sõit kripeldas sees ja ootasin, et ehk paneb keegi mõne sõidusoovi JääuisutajateFacebooki gruppi. Viimastest sõitudest on möödas neli aastat (2017), kui tegime Virtsust ringi ümber Muhu saare ja nädal hiljem, 19. veebruaril, Munalaiult ümber Kihnu saare.
Ja ennäe, tuttav orienteeruja Tõnis Vaiksaar otsiski kaaslasi üle mere uisutamiseks. Plaaniga alustada Paatsalust, käia ära Saaremaal ja sealt ringiga läbi Viirelaiu tagasi Paatsallu. Mõõtsin kaardilt trassi ära - ca 43 km. Normaalne.
Paatsalu sadamas saime kokku kolme uisutajaga - Peter Kallas koos sõbraga ja Lauri Tarlap, kes tuttav samuti orienteerumisradadelt.
Meil oli Tõnisega (ja ka Lauril) lumise alguse jaoks kaasa võetud suusad. Alguses ja lõpus sõitsime nendega 2 km, suusad peitsime pikal ja peenikesel Oosäärel (Kuradisäärel) lume alla.
Üsna varsti tekkis meil Tõnisega kaaslastest erinev arusaam edasisest minekust. Meie tahtsime läbida otse rüsijääd, Saaremaa suunal, sest ükskord pidi see ju otsa saama, kuid kaaslased eelistasid parema jää otsinguil kalda poole minna ja sealtpeale me nendega enam ei kohtunud. Lauri liitus teistega, seega edasi sõitsime kahekesi koos Tõnisega.
Üsna pea tegime väikese suunaparanduse, sest lääne asemel suundusime lõunasse. Ometi viivitasime tagasi edelasse keeramisega ja sealt tuli paras kaar. Siinkohal olgu öeldud, et merel oli udu ja nähtavus väga kehv. Tavaline kompass oli suunahoidmiseks parim, vahepeal kontrollisime asukohta Maa-ameti geoportaali kaudu.
Sõit Saaremaa poole oli vastutuules ja seetõttu kasutasime rohkem suusakeppe. Tavaliselt pole me Tõnisega kumbki uisutamisele keppe kaasa võtnud, kuid tänase 61 km läbimisel olid need reielihase säästmiseks ja kohati ka tasakaalu hoidmiseks igati head abimehed.
Pidevalt ootasime maismaad, kuid kui läbitud oli 20 km, nägime vaid merd ja udu. Täiesti juhuslikult sattusime pisikesele Pühadekare laiule ja kuna seal oli peal väike hoone, siis läksime seda vaatama. Tuulekindel ruum voodi ja lauaga, ilmselt linnuvaatluseks mõeldud.
Edasi võtsime suuna Saaremaa Kübassaare poolsaarele kuhu oli otse vastu tuult ca 4+ km. Tuul oli juba üsna tugev.
Lõpuks jõudsime Saaremaale kohale, läbides selleks 28 km. Tegin kaamerasse pikema intervjuu, mida tugeva tuulevihina taustal pole kuulda.Ütlesin, et olime nagu meremehed, kes ootasid pikalt maad. Ja et edasine tee põhjasuunas Viirelaiule tuleb pärituule tõttu lõbusam.
Ja see sõit oli ikka tõeline kaif. Imehea jää, tuul tagant, vaid kergete liigutustega püsis kiirus 25 km/h juures. Iga jääuisutaja unistus. Oleks veel sinist taevast ja päikest ka näinud, no siis...
Aga ei. Äkki ilmus udust uisutaja ja tema kannul noormees rattaga. Koos liikusime Viirelaiu "restorani" poole, nemad alustasid Virtsust, käisid Kübassaares ja läbi Viirelaiu plaanisid tagasi sõita Virtsu.
Tegemist oli Kehtnast pärit Indrekuga, kes oli mereuisutamise raske nakkuse saanud 4 aastat tagasi ümber Muhu saare uisutamise blogi ja videot vaadates! Esimesel vaatamisel ei saanud aru, miks küll sellist asja inimene tegema peab. Kuid kui oli videot ja pilte mitmeid kordi edasi-tagasi kerinud, siis tekkis äkki tahtmine. Ja nii suur, et ta oli juba mitmendat päeva järjest siin merel uisutanud.
Arvasime mõlemad Tõnisega, et Viirelaiult on Paatsaluni 10 km ja et oleme peaaegu kodus. Kuid tühjagi, räägiti 20 km-st ja paadiga pidi lausa 25 km olema. Väsimus oli kergelt kontides ja tundus, et täna läheb veel sõiduks.
Kuid jää oli Paatsaluni super. Vaid mõned kilomeetrid enne soolikakujulist Kuradisääre laidu tuli teed valida, lumes ukerdada ja konarustel tasakaalu hoida. Kuni tulid suusad ja siis oli kõik tuttav ning turvaline.
Just turvaline, sest merel ei tea kunagi, mis ees ootab. Jää kvaliteet on muutlik ja tumedad, värskema jääga alad tsipa hirmutavad.
Nagu mainisin, läbisime 61 km ja aega kulus selleks koos kõikide peatustega 5,5 tundi. Nibin-nabin jõudsime valges tagasi ja üsna pea hakkas sadama tihedat jäävihma. Õnneks olime siis juba tagasiteel autos.
Väike videoklipp ka (Madis pani kokku) (LINK YouTubes)
