Aitäh,
Silver, et kutsusid, nagu ka aasta tagasi
Hiiumaa laidudele. Muidu vaataks seda Sinu
videot ja näriks kadedusest küüsi. Ja
Heleni mikrobuss oli super!
Uisuaeg on saabunud. Külmetab ja lund ei ole, seda nii Põhja-Eestis kui Lõuna-Soomes. Polegi varem Soomes uisutamas käinud ehkki see ON uisutamise imedemaa. Merel praegu ei saa, kuid järvi katab reeglina vähemalt 10 cm paksune jääkiht. Samas peab olema ettevaatlik ojade suudmealadel, kuid leidub ka üllatusi. (Silveri pilt)
Lühidalt eilse uisumatka statistikast:
- päeva pikkus tuli pea 21 tundi, millest 8 tundi matkasime Fiskarsi (Fiskari) kandis
- läbisin uiskudel ja kõndides
62 km ehkki mõni mees sai kokku ka 80 (!?) km (näit Viljar).
- külastasime 23-24 järve, umbes sama palju võtsime uiske jalast ja panime alla tagasi
- oli vaid kerge tuul ja mõned miinuskraadid, kahjuks päikest ei näinud. Seetõttu ei saanud enamus ajast üldse aru, mis suunas liigume.
Topo GPS aitas Silveril planeeritud marsruuti jälgida.
- kõrgust võtsime 350 m, pikim jalgsi ots oli 1,5 km.
(Silveri pilt)
- jää kvaliteet oli suurepärane - viiest viis. Loomulikult oli ka natuke kehvemaid kohti ja topeltjääd. (Silveri pilt)
- 8 toredat matkakaaslast (
3+1 Grauenit - Viljar, Peteri ja Oliver oma tüdrukuga, Silver, Helen, Kristjan, Lauri). Enamus kestvusalade tegijad, mitmed maailmameistrid (sh juunior)
- oli mõnus rahulik liikumine, kus uisukilomeetreid sai ise vabatahtlikult juurde koguda
Silver planeeris marsruudi laevas ja saatis ka teistele orienteeruva gps-träki. Olin valmis 100 km uisutamiseks, kuid seekordne plaan tuli pigem seikluslik - kombineeritud ringmarsruudil matk järvede kaudu. Kuna olin tavaline kaasreisija, polnud navigeerimisega vaja pead vaevata.
Suusasaapad said kõva vatti, sh väikestel kaljudel. Minu parema saapa lukk läks lõplikult katki. Tossud olid küll kaasas, kuid neid polnud mõtet vahetada.
Lõunapeatus peab alati olema seal, kus on vett ja ilus vaade. Esimene oli meil endil olemas, vaate leidsime loodusest.
Ühel hetkel kutsuti mind lubjakivi vaatama, pärast korrutati juba vulkaan ja vulkaan. Pomisesin midagi moondekivimist, täpsemalt määrata polnud võimalik. Aga neile meeldis rohkem Soome vulkaan :) (Silveri foto)
Ikka küsitakse, et kas midagi juhtus ka. Ikka juhtus, harva kukuti, ise sõitsin korra salakavalasse topeltjäässe kinni ja kukkusin ca 5 cm sügavusse vette. Läks oma kümmekond sammu, et murduvast jääst välja saada. Korra kukkusin valusasti seetõttu, et lohakalt kinnitatud uisutera tuli suusasaapa alt lahti.
Noor Oliver sai oma esimese kogemuse veeaugus. Kiirelt ronis naaskleid kasutamata veest välja, kuid sai muidugi läbimärjaks. Riiete vahetusele kulus omajagu aega, mistõttu läks tagasijõudmisega korra isegi kiireks.
Rogainiliku täpsusega jõudsime tagasi bussi juurde (kontrollaeg oli kell 18). Seda Silveri soovil, kes loomulikult võttis päevast maksimumi. Mis aga tähendas, et jäime ka pimeda kätte. "Ettenägelikult" olin oma lambi koti pakkimisel välja jätnud. Kuid probleemi polnud.
Silveri pilt ka.
Hoidsin end järgmise päeva Rahvapinksi turniiriks. Öösel tundsin, kui korralikult oli keha "läbi klopitud" ja loomulikult ei läinud hommikul kuhugi. Isegi pikem jalutuskäik oli järgmisel päeval kergelt väsitav.
Passi siiski veel ei vaata, sest rogaini MM vajab valmistumist ja taoline 8-tunnine matk oli ka selleks lihtsalt super.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar