Uisumees

Naise, laste, nende elukaaslaste ja sõprade ning kolme koeraga Keava rabas uisuluurel.

Jää polnud küll ideaalne, kuid uisutamiseks väga ok. Ainult üks suurem grupp matkajaid oli sulaga pika lauka jälgi täis tatsanud. Kuid sõita saab seal igal pool, parem ehk isegi idapoolses osas.

Ilm oli sarnane laupäevale - rohkelt päikest, kuid ka külma tuult.

Madis tegi pilti ja filmis, sh drooniga. Minutilise klipi leiab SIIT.

Kuna midagi ERILIST ei juhtunud, siis pikka juttu ei tule. Lisan vaid mõned Madise pildid, sest kokkuvõtteks oli päev ikkagi üsna eriline.

Rogainimees

Jätkan siis sarja "Olen mees".

Täna käisime Matiga XT 4h Talverogainil Laagris. Huvitav ilm oli - ühelt poolt päikeseline ja mõnus, kuid külma põhjatuulega kohati jahedavõitu. Tempo oli rahulik, sest vorm pole suurem asi, kuid sellegipoolest oli higistamist omajagu. See põhjustas ilmselt viimase 40 min krampe, mistõttu läks lõpp käest ära.

Punkte oli palju ja rajaplaneerimise ülesanne huvitav. Kuna aega planeerimiseks anti XT-le traditsiooniliselt vait 5 min, siis tuli ka rajal olles planeerimistööga tegeleda. Selles on ka oma võlu, eriti, kui kõik õnnestub.

Raske isegi öelda, kas täna õnnestus või mitte, läbisime vaid kusagil 28,5 km ja selle distantsiga oli mänguruum piiratud. Võistluse esimene pool kuni KP80-ni läks kenasti, valesti lahendasime vaid etapi 81-93 kaardi põhjaosas. Selles piirkonnas oli mitmeid etappe, kus tuli täpselt suunaga liikuda. Läks kenasti. Vesiste soode ületamised probleeme ei tekitanud, sest jää oli tugev.

KP80 asus täpselt keskel ja seal tuli teha valik, kas võtta 9-seid punkte kaardi lääneosas, või korjata ära kõik tihedad punktid lõunaosas. Tegime sama otsuse nagu Kink-Tamlak (pildil) ja läksime pikkadele jooksuotstele läände. Olime neist kiiremad, kuid mitmed etapid lahendasime valesti (33-91, 41-95) ja kaotasime. Põnevam koht meile oli Pääsküla jõe ületamine, kus Mati leidis ilusa sinise jääga koha. Vaatasin seda jõeületust huviga kaldalt ja unustasin pildistada. Pildi mittetegemist kahetsesin rogainil kõige rohkem.

KP70 juures kraavis lõi vasakusse reide krambi. Häälitsesin valust valjult ja seisin ühel kohal pikki minuteid. Järgmises punktis, KP50 juures lõi kraavist väljudes krambi paremasse reide. Kõik kordus. Kui lõpuks jälle liikuma sain, siis hakkasid sääred mängima. Päris palju kõndisime, kuid õnneks oli selleks ajaressurss olemas. Seega tuli rogaini lõpp kergelt, eriti Matile. Minu jaoks olid krambid üllatuseks, sest tempo oli tõesti rahulik ja olen sel aastal juba üht-teist teinud ka. Ainsaks lahenduseks on teha järjepidevalt pikemaid jooksuotsi. Lihtne.

Tulemused (üldkokkuvõttes 38. koht, Lendorav)

Pinksimees

Täna olin pinksimees, Forellis, Rahvapinksi 7.etapi 92 osalejaga turniiril, reitinguga 400+ grupis. Teisipäevaste trennidega Keila Koolis on tekkinud hea pallitunnetus, kus ka kiiretel pallivahetustel on löögid kontrolli all. See on mõnus tunne. Seetõttu ootasin väga tänast võistlust, et head seisundit realiseerida ja ühtlasi testida mänguvormi päriselus. Trenn on trenn, kuid võistlusmängud hoopis midagi muud. Viimase 2 aasta jooksul olen vaid ühel Keila turniiril osalenud, seega napib võistluspinges mängimise kogemusi. Reitingus seisan hetkel 458. positsioonil.

Reitingud reitinguteks, täna tegin 9 mängu, sain kaks nappi kaotust 2:3 ja 7 üsna turvalist võitu, kus andsin kokku ära 2 setti. Enesetundele see hästi ei mõjunud, sest tasavägised, võidetavad mängud kaotasin. Need olid pea ainukesed vastased, kes said minu servidega kenasti hakkama (pildil servimas) . Paljude mäng sai servivintidega ära lõhutud.

Kokkuvõttes tuli 25.koht, mis oli 2 kaotuse juures maksimum.

Kõrvaloleval pildil mängivad Floren ("lipsuga") ja Laur (habemega). Esimesele kaotasin 2. ringis, kuid Keila trennikaaslane Laur, keda ikka olen võitnud, võitis hoopis teda. Lõpuprotokollis olin mõlemast eespool. Nii see pinks on, oluline on ka vastase mängustiili sobivus.

Turniiritabelid

Kardimees

Reede hilisõhtul käisime töökaaslastega Laitse rallipargis kartidega sõitmas. Kokku oli meid 12. Olen korra Õismäel 10+ aastat tagasi sõitnud, nüüd siis talvel ja pimedaga uuesti.

Iga kord enne karti istumist oli kerge hirm ja ebakindlus, selgelt oli tunda adrenaliini juurdevoolu. Umbes sama tunne kui ratsutama minnes - kas ikka suudab seda looma kontrolli all hoida.

Proovisõit kestis 8 min ja selle ajaga suutsin enam vähem aru saada, mida kart rajal teeb. Ja mida ise suudan. Rada oli keskosas kenasti puhas, kuid üksikutes kohtades oli ka jäiseid kohti ning lumevall lähedalt võtta. Sõitsime slikkidega, millega oli puhtal asfaldil väga hea haakuvus. Sain parimaks ringiajaks 53,1 sek ja imestasin, et kõik teised sõitsid kiiremini, sh mitu naisterahvast.

Klassifikatsioonisõidu ajal vajutasin julgemalt, kuid suuri riske ei võtnud. Aeg oli 44,1 ja sain finaalsõiduks 4. aja. Noored poisid olid kiiremad, parim läbis ringi 41 sekundiga, teised 43 ja 44-ga.

Finaalsõidus osales 8 paremat ja aega anti jälle 8 minutit. Roheliste tulede süttides õnnestus stardist kohe kahest konkurendist mööduda ja kenasti esimesele kandadele võtta. Mitu ringi pidasin vastu. Seljataga oli aga üsna pea tühjus, sest mitu meest tegid sõiduvea. Nägin hiljem paljusid kaaslasi raja ääres lumes seismas, kus korraldaja neid abistas. Tasapisi kärises esimesel kohal sõitva Antoniga vahe pikaks, seega polnud vaja liigseid riske võtta. Sain parimaks ringiajaks 43,121, seega 10 sekundit kiiremini kui proovisõidul.

Anton võitis, mina teine ja Lauri kolmas.

Rallipargis oli ka saun, sinna jäime pikemaks. Saadud adrenaliinilaksu mõjul jätkus kardijuttu mitmeks tunniks. Mul on toredad töökaaslased.

Äge elamus.

Pildid Kärdilt.

Ratastel Pakri saartele

Poleks selle peale ise kuidagi tulnud. Olen käinud Pakri saartel põhiliselt suuskadel ja seda erinevate ilma-, jääolude ning inimestega. Viimane kord oli "alles hiljuti", ehkki täpsemalt järele vaadates siiski 6 aastat tagasi - 2012.

Seekord oli seltskond minu jaoks uus, kuid kui Georg mõtte välja pakkus, ei kõhelnud hetkegi. Idee autoriks oli Ain, kolmandaks liikmeks Holger. Georg rentis mulle fatbike-i 360°-st.

Esialgu läksime testima Suur-Pakri läänerannikut, kuid seal tuli vesi ette ja teedeta maismaal polnud võimalik fatbike'idega sõita. Ehitatava uue kiriku juures käisime ratast käe kõrval lükates siiski ära.

Kurkse sadamast sõidavad Väike-Pakrile traktorid, autod ja ATV-d. Nende jälgedes oli hea liikuda.

Väike-Pakri saarel olid korralikud teed, idaranniku sadamasse viiv teelõik natuke lumisem, kuid samuti hästi sõidetav.

Kokku läbisime 30,0 km.

Rohkem PILTE.