Ratastel Pakri saartele

Poleks selle peale ise kuidagi tulnud. Olen käinud Pakri saartel põhiliselt suuskadel ja seda erinevate ilma-, jääolude ning inimestega. Viimane kord oli "alles hiljuti", ehkki täpsemalt järele vaadates siiski 6 aastat tagasi - 2012.

Seekord oli seltskond minu jaoks uus, kuid kui Georg mõtte välja pakkus, ei kõhelnud hetkegi. Idee autoriks oli Ain, kolmandaks liikmeks Holger. Georg rentis mulle fatbike-i 360°-st.

Esialgu läksime testima Suur-Pakri läänerannikut, kuid seal tuli vesi ette ja teedeta maismaal polnud võimalik fatbike'idega sõita. Ehitatava uue kiriku juures käisime ratast käe kõrval lükates siiski ära.

Kurkse sadamast sõidavad Väike-Pakrile traktorid, autod ja ATV-d. Nende jälgedes oli hea liikuda.

Väike-Pakri saarel olid korralikud teed, idaranniku sadamasse viiv teelõik natuke lumisem, kuid samuti hästi sõidetav.

Kokku läbisime 30,0 km.

Rohkem PILTE.

Purikaluure Pakril

Iga-aastane purikaluure Pakri poolsaare tippu on toimunud aastast 1996, kui läksime Maranitest sõprade ja nelja väikese lapsega jala Paldiski linnast poolsaare tippu, et vaadata, kuidas klint altpoolt välja näeb. Meil kellelgi polnud õrna aimu, kui kõrge see klint on või kas kusagilt vahepealt ka klindiseinast alla saab.

Teekond oli külmas talves päris pikk, kuid lapsed vanuses 5-7 pidasid vapralt vastu. Ees ootas teadmatus ja uudishimu tegi teekonna põnevaks. 

Mida lähemale poolsaare tipule jõudsime, seda rohkem tekkis jääpurikaid. Kulminatsiooniks sai üsna tipu lähedal asuv grott, mille avaust kattis allavalgunud põhjaveest koosnev jääsein (ülemisel pildil). See oli meie jaoks suur ja põnev avastus, võib-olla ka kogu Eesti jaoks, ei tea :). Nüüd seda grotti enam pole, ka mitmest teisest kohast on paeastangu teravad kaljunukid alla varisenud. 

Tavaliselt on ilusa ilmaga seal pildistajaid ja muidu uudistajaid palju, täna miskipärast mitte. Eelmisel aastal sai pangast alla mööda ohtlikku ja jäist treppi, täna aga ootas ees üllatus - uhiuus uhke trepp, mis oli ka ise vaatamisväärsus. 

Purikate osas oli seis vilets, sest vahepealne sula oli vist kõik hävitanud. Meenus kaks aastat tagasi olnud kevad, siis oli vaatamiseks ja pildistamiseks materjali tunduvalt enam (SIIN). Aastal 2011 sai minna kaugemale merele ja lähemale poolsaare tipule. Täna oli vesi üsna varakult ees. 

Kehv aasta.

Espitsjoon Pakrile

Kõik sai alguse Facebookist, kuhu Taavi oli üles pannud mingi mõttetu pildi a la "Mina ja sammas" või "Sammas ja mina". Vahet pole, peaasi, et sai kokku lepitud pühapäevane matk Pakri saarele.

Liikmeid sai kokku 5: kolm jalameest (Taavi Kainel, Kristjan Maade, Meelis Org), mina suuskadel ja Lumi neljal jalal.

Ilm oli öösel rekordiline, Jõgeval üle -35°C, Keilas üle -26°. Päeval ehk -20°C, kuid puhus suhteliselt tugev lõuna-kagutuul 8,4m/s. Seega oli oodata, et tagasitee Väike-Pakri saarelt Kurkse sadamasse saab olema jahe.
Olime tõenäoliselt sellel aastal esimesed, kes Pakri saartele Kurkse sadamast jala dessandi korraldasid. Väike kõhedus oli esialgu sees, seepärast panin seljakotti ka varuriided. Teised vist mitte. Jää oli kõva, vaid Paldiski poolne meri oli jäävaba. Siiski sai ka seal mere ääres jääribal ohutult liikuda, ehkki jäätükkide vahel oli suuskadega natuke rohkem nikerdamist.

Kokku läks natuke üle 4 tunni. Külm ei olnud, seltskond oli tore, väike naps maitses külmas hästi...
Aga mis ma ikka jahvatan, vaadake parem PILTE.

Leonard Coheni loo video iseloomustab meie tänast käiku kõige paremini. Tõsi küll, Šoti mägiveised jäid nägemata, kuid seevastu kohtasime taksi ja traktorit. Videos on Lumi-sarnane koer, nemad kukkusid läbi jää vette, meie õnneks mitte.


Film ise SIIN

Ratastel piki klinti

Täna siis järjekordne rattamatk Keila kiwanislastele. Eelmisel aastal käisime Rebala muinsuskaitsealal, varem on sõidetud mööda Keila ümbruskonna mõisaid ja Peeter Suure merekindluse kaitserajatisi Vääna-Posti ning Naage vahel.

Seekord oli marsruut Rannamõisa kirikust Laulasmaa kaupluseni ja seda võimalikult mere lähedalt. Harku valla mereäärne elamuehitus on viimastel aastatel olnud väga intensiivne ja liberaalne ning seetõttu huvitas eelkõige, et kas me sealt üldse läbi pääseme. (Kaart suuremalt, rada on peal GPS-ist)

Pääsesime. Kõigepealt ümber piirivalve õppekeskuse, siis ilusas pangaaluses metsas, seejärel piki Suurupi mereäärset kambriumi klinti. Viimane oli selle marsruudi pärl. Saime kenasti läbi, ehkki üks krunt oli end jõuliselt pangani laiutanud ja eravalduse keelavaid märke täis riputanud. Vastik-vastik.

Suurupi looduskaitseala on kui rändkivide paradiis. Ammu pole Vääna-Viti kaardil orienteerumist olnud. Huvitav miks? Kardetud suvilarajoonidest saime samuti kenasti läbi.

Grillvorsti peatus oli kokku lepitud Türisalu panga läänepoolsesse ossa ja selleks sai ka Peetrile vastav kaart tehtud. Kaardilugemisoskus on inimestel siiski erinev ja söömaaeg ootas meid hoopis Keila-Joa rannas. Jumal ise teab, kuidas me sinna jõudsime :)

Edasi tulid juba tuttavad rajad Keila-Joa mõisapargis (kabel!) ning Meremõisa BAM-il. Viimane ehitati kunagi Keila-Joal suvitavate parteibosside ligipääsuks Lohusalu puhkekeskusesse.

Piltide autor: Andres Matteus
(kahjuks selgus kohe matka alguses, et minu kaamera aku oli tühjaks saanud)