Purikaluure Pakril

Iga-aastane purikaluure Pakri poolsaare tippu on toimunud aastast 1996, kui läksime Maranitest sõprade ja nelja väikese lapsega jala Paldiski linnast poolsaare tippu, et vaadata, kuidas klint altpoolt välja näeb. Meil kellelgi polnud õrna aimu, kui kõrge see klint on või kas kusagilt vahepealt ka klindiseinast alla saab.

Teekond oli külmas talves päris pikk, kuid lapsed vanuses 5-7 pidasid vapralt vastu. Ees ootas teadmatus ja uudishimu tegi teekonna põnevaks. 

Mida lähemale poolsaare tipule jõudsime, seda rohkem tekkis jääpurikaid. Kulminatsiooniks sai üsna tipu lähedal asuv grott, mille avaust kattis allavalgunud põhjaveest koosnev jääsein (ülemisel pildil). See oli meie jaoks suur ja põnev avastus, võib-olla ka kogu Eesti jaoks, ei tea :). Nüüd seda grotti enam pole, ka mitmest teisest kohast on paeastangu teravad kaljunukid alla varisenud. 

Tavaliselt on ilusa ilmaga seal pildistajaid ja muidu uudistajaid palju, täna miskipärast mitte. Eelmisel aastal sai pangast alla mööda ohtlikku ja jäist treppi, täna aga ootas ees üllatus - uhiuus uhke trepp, mis oli ka ise vaatamisväärsus. 

Purikate osas oli seis vilets, sest vahepealne sula oli vist kõik hävitanud. Meenus kaks aastat tagasi olnud kevad, siis oli vaatamiseks ja pildistamiseks materjali tunduvalt enam (SIIN). Aastal 2011 sai minna kaugemale merele ja lähemale poolsaare tipule. Täna oli vesi üsna varakult ees. 

Kehv aasta.