Keskmiselt intelligentsemale. Tallinna Xdream 2013

Kaks aastat tagasi tehtud Tallinna Xdreami etapp oli vahva ja plaanis oli seekordki rajale minna, võistkonnas spordilinn koos Mati Preitofi ja Rene Käsikuga. Mõlemaga olen varem mitmes lahingus koos käinud.

Rogainis on koostöö Matiga sujunud, täiendame teineteist parematel ja kehvematel hetkedel, kuid  seiklusspordis pole asi alati ühene. Eriti võistlusel, kus rajameister nõuab osalejailt lisaks kiiretele ja tugevatele jalgadele-kätele ka keskmiselt kõrgemat intelligentsust. Kui keskmine IQ on 1, siis näit 1,2x1,2 (kaks tarka koos)=1,44, samas 0,8x0,8 (kaks lolli koos)=0,64. Mis tähendab, et kaks rabedat ja  initsiatiivikat lolli suudavad kokku keerata rohkem jama, kui üks loll seda üksi teeks. Rene oli sellest mängust väljas, sest tema kaartide jm jamaga ei tegele. Oli muidu mõnus, sõbralik ja tugev kaaslane.

Nii juhtus ka pühapäeval Tallinnas.

Võistlus algas politseiauto järel pika ja rahuliku jalgrattamatkaga Vabaduse platsilt Järve metsa. Selle aja jooksul oleks võinud terve raja pähe õppida, aga kus sa sellega, ikka pidi teiste vahel manööverdama ja natuke positsiooni parandama. Õige täringukülje pidime kaardilt siiski välja mõtlema, sest sellest sõltus esimesse punkti minek. Ühel hetkel ütles Mati enesekindlalt, et see on viis ja kuna mul ka paremat varianti polnud, siis jäin nõusse ja lõpetasin peamurdmise.
(Pildi autor Tomi-Andre Piirmets)

Hea, et esimese punkti järel ei saanud teada, et see polnudki 5, juba siis oleks moraal suurest karistusest (45 min) langenud. Kõrvalolevalt pildilt saate ise õige numbri välja mõelda. Kuid soovitan seda teha näiteks rattasõidu ajal või kükke tehes.

Edasi oli valida 2 erineva tulipi vahel, võtsime teise. Aga oh häda, juba esimese etapi järel hakkasin lugema esimese variandi legendi ja paremale pööramise asemel läksime vasakule. Sel ajal kui me Renega metsa kastsime, pani Mati B-rajakatega minema. Ei jäänudki muud üle, kui talle järgneda, ehkki ma olin tehtud veast aru saanud. Jõudsime koos karja beekatega mingisse punkti, mis polnud muidugi meie oma. Ainus võimalus edasiminekuks oli taastada kaardipildis tulipi rada ja üritada pääseda kuidagi oma rattalegendi peale.

See õnnestuski ja olime varsti järgmises punktis. Kuid mingil hetkel hakkas asi jälle kontrolli alt väljuma. Laudrajast keerasime vasakule, ehkki suurem osa tiimidest läks paremale?? Õnneks mõned võistkonnad järgnesid meile, üks neist Erko Virgepuu juhtimisel. Edasi oli asi kontrolli all üsna lühikest aega. 750m sai kiiresti otsa ja ühtegi nähtavat teed paremale ei näinud. Panime otse edasi, arvates, et ehk on orienteerumine Männiku kaardil ja läheme otse sinna. Ei olnud. Virgepuu tiim oli aga õiges kohas ära keeranud ja varsti ka punkti leidnud (!??). Meie aga kütsime edasi ja kui enam midagi mõistlikku teha ei osanud, siis pöörasime itta rabavahelisele teele, et jõuda Pääsküla-Harku orienteerumis-kaardile. No kuhu siis veel. Poolel maal saime ühe rattatiimi kätte, kes oli liikumas 6-sse ehk järgmisse punkti. Tegime kiire arvutuse ja leidsime, et pole mõtet enam tagasi sõita, 45 min karistust oli antud olukorras üsna leebe. Kuid edasine motivatsioon vajutada mingigi tulemuse nimel oli tugeva löögi saanud.

Järgmised suuremad vead oskasime teha rullietapil, kus liigselt nautisime hooaja esimest sõitu ning olime hädas mitme punktiga. Kord ei märganud kõrvalteed, kord sahmerdasime niisama. Ka kavalat 21. punkti ei osanud tagasiteel abilegendi järgi täpsustada, ehkki natuke varem olin vaadanud, et mis jura-kaart seal kõrval veel on. Ühesõnaga, aju ei olnud võimeline multitaskinguks, sest samal ajal mõtlemisega pidi ka ilusa tehnikaga uisutama. Mati oskas veel ühte valesse auku pulga toppida, AIDSi ei saanud, kuid 2,5 min trahvi tuli küll.

Üks apsakas juhtus ka teel kanuualasse, kus õigesti valitud teelt pöörasime äkki tagasi, sest üks meist lihtsalt nägi kaarti valesti ja teistel ei jäänud ka midagi üle, kui talle järgi kimada.

Kanuualas polnud pikka mõtlemist, põhiprobleem oli hea kanuu leidmine. Seda, et enamus kanuusid oli kaldal ja kõik seal kenasti puutumatult seisnud, ei osanud näha ega mõista.

Kaardist ei saanud esialgu midagi aru. Rene ja Mati kühveldasid alguses nii ägedalt, et kanuu juhtimisega oli tõsiseid raskusi. Isegi siis, kui mõlemad tõmbasid vasakult, kaldus paat vasakule ja vastupidi. Paat käis ka kahele poole, kohati oli hirm, et läheb ümber. Kevadisel Klooga järvel oli niimoodi juba juhtunud, kui Makuga keset järve jääkülmas vees ümber käisime.

Alles natukese aja pärast, kui mehed rahunesid, hakkas paat normaalselt liikuma. Siis sain ka kaarti vaadata ja esialgu tundus, et punktikohaks on kaugema neeme ots. Seal oli aga vale punkt (34, mitte 31). Kuid me polnud ainukesed lollid.

Siis võtsin aega natuke kaarti süveneda ja märkasin, et kaldal olevate teede järgi sai pildi kokku ning ka teiste punktide asukohad tuvastatud. Seda, et kõiki punkte sai võtta joostes nagu ka enamus parematest tiimidest tegid, kuulsin alles peale võistlust duširuumis ja hiljem GPS träkke vaadates. Miskipärast anti meile 10 min trahvi kanuuetapi lõpupunkti eest, mille põhjus on teadmata, kuid uurida ka ei viitsi.

Meie jaoks haledal, kuid tegelikult väga põneval võistlusel, kus väga hästi oli rahvast hajutatud, oli vinge lõpuosa. Peale pikka ja kiiret jooksu pidi Vabaduse platsi augus läbima sõudeergomeetril 1km ning seejärel  köiest üles tirima Rene, kes selleks tiritavaks objektiks oli kõige sobivam - kõige kergekaalulisem ehkki lõpuosas siiski piisavalt raske.

Lõpuatraktsiooniks oli julgestuseta 5m pikkuse poomi ületamine 6m kõrgusel. Sellise hiigelkonstruktsiooni ehitamine tundus nii lihtsa ülesande tekitamiseks liigse priiskamisena, kuid kui hiljem vaatasin videost inimeste kõrguskartust ja vastavaid liikumitehnikaid, siis oli lisaülesanne ikka väga vinge.

Tulemused 
Videod jm
Kaart1, Kaart2

Jüriöölt kilbiga

Enne võistlust veteranide stardiprotokolli uurides oleksime olnud õnnelikud ka viie hulka jõudmisel. Palju oli võrdseid võistkondi, Joka ja Ilvese tiimid teistest ühtlasemad ja tugevamad.

Läksin rajale ankrumehena, 20sek enne kella 1 öösel. Kuid enne seda juhtus ka üht-teist.

1. vahetus
Maido (KEKRSK) tegi väga hea jooksu ja tuli välja natuke enne Tiit Tali (ILVES). See oli tähtis võit! Rajal oli olnud tihe rebimine, kus hajutuspunktid meelitasid nii mõnegi vea välja. Metsatukkades pidi olema hoolikas, tänavatel tuli vajutada täiega.
Hea jooksu tegi Ats, kes KEKRSK poistest koosnevas võistkonnas Heki KP tuli põhiklassi avavahetuses välja neljandana. Samal päeval kell 16.30 oli tal olnud start Riga Cupi lühirajal, nüüd siis teine jooks otsa.
Natuke jama oli see, et avavahetuse võitis hoopis harrastajate klassi võistleja, Elva linna tiimi liige Veiko Kütt. Muljetavaldavad jooksud tegid Heiti Hallikma Korteriühistust ja Mihkel Järveoja Kobrasest.

2. vahetus
Marje tegi oma jooksu kenasti ära ja kasvatas edu Ilvese ees ligi 2- ja Joka veteranide ees 8,5-minutiliseks.
Selles vahetuses tegi parima aja Grete Gutmann, kes miskipärast võistles hoopis SK100 teises võistkonnas. Minu ennustuse järgi pidi ta olema I võistkonnas ja kui see nii oleks olnud, siis...
Esitiimidest tõstsid veteransportlased Viivi-Anne Soots (Tammed) ja Elo Saue (Ilves) oluliselt oma võistkonna kohti.

3.vahetus
Mati pole tee peal kiire jooksja, temale sobiks rohkem võsas rassimine. Siit ootasime eduseisu sulamist, kuid loodetavasti mitte palju. Raivo Rõõm Ilvesest sai siiski Matist natuke ette, Margus Marrandi JOKAst vähendas kaotust 5,5 minuti võrra. Taganttulijaid ei vaadanud, sest see info sai oluliseks alles peale 4.vahetust.
Eliidist tõi Kristo Heinmann Ilvese liidriks, napilt SK100 ette.

4.vahetus
Tiinale oleks samuti sobinud tehniline ja aeglane maastik, Elva ligi 6km-ne jooksukas ennustas meile suurt ajakaotust. Tiina jooksis nagu jõudis ja see oligi peamine. Kaotust tuli, kuid medalivõimalus jäi alles.

5.vahetus
Mulle selline rada sobis, seda enam, et füüsiline seisund oli päris hea. Priit Pääslase (Ilves) starti ei näinud, see oli ca 17min enne mind. Ka Tenno Alamaa (JOKA) 8,5-minutiline edu minu ees oli tema jaoks piisavalt turvaline igasuguste ootamatuste vastu. Neile me konkurentsi ei pakkunud. Samas startisid Andy Karjus (Võru vet) ja Meelis Zimmermann  (KAPE vet) minutilise edumaaga ja nendest tahtsin küll ette saada. Ei teagi, kust neist mööda sain, võib-olla juba teel 1.punkti.

Jama oli see, et enne 1.punkti läks tossu tald lahti ja esimeses metsatukas vajus see päris laiali. Vasaku jalaga tegin põlvetõstejooksu kuni lõpuni.

Pildil kolm naeratust.

Konkurentideks olid kaks noort poissi, kellest Tammede liige (Saetalu?) oli eriti väleda jalaga ja kadus mitu korda kaugele eest ära. Sain nad alguses 4-5minutiga kätte, tegime minu eestvedamisel koos rumala võsase teevaliku 6-7 (vt kaarti), sealt oleks pidanud jooksma ringi mööda tänavaid. KP18 juures nägin neid viimast korda, kus olid vist mõlemad hädas. Põhilise osa etappidest jooksin üksinda, mõned pisivead tulid ka sisse. Põhiline oli aga see, et pidur toimis.

Oma jooksuga jäin rahule ja 3.koht pakkus rõõmu. Üldkokkuvõttes olime jälle 21.

Selle ürituse suurim võitja oli kindlasti OK Ilves, kes sai hakkama suurepärase korraldusega. Kõik oli meeldiv ja mugav ning toimis kenasti. Lisaks tegid ilveslased kaardi ja rajad (Kalle Kalm) ning võitsid põhi- ja veteranide klassi.

Teine suur võitja oli Elva linn, kus Jüriööjooks seekord toimus ja kelle võistkond võitis avavahetuse ning harrastajate klassi. Nii mõnigi elvalane sattus esmakordselt Jüriööle.

Tulemused
Jüriöö koduleht
ETV (AK) uudis

Ennustus

Mis ennustusse puutub, siis alahindasin oluliselt Ilvese I vanameistreid. Nad on jätkuvalt kõvas hoos.
Võruga läks nagu läks, muu oli enam-vähem õige. Tammede 4.koht läks täkkesse mõlemas ennustuses. Kas vanameistrid on vanaks jäänud?

54. Jüriöö jooks Elvas. Homme

Homme Jüriööle Elvasse, linna, mis seostub miskipärast ainult lapsepõlvega. Hiljem olen sealt küll harva läbi sõitnud, kuid linn on alati jäänud märkamatuks. Mõttetu linn?

Homme tuleb sõit just Elvasse ja ehk elustub nii mõnigi mälestus sagedastest kalapüügiretkedest Elva jõel, ujumisest Verevi järves ja söödud 14 munajäätisest; orienteerumisest 11-aastaselt Vaikse järve kaardil, millele järgnes 29km pikkune jalutuskäik koju; klassikaaslastega kooli lõpetamisest Siku suvilas (pildil); autokrossist Kulbilohus, kus ühel mehel põles veoauto ümbert ära ja kiiver sulas pähe.

Võistluse jälgimine:

• GPS jälgimine (Sportrec, kaart avaldatakse peale südaööd kui ühisstart on antud)
• Jooksvad tulemused (Osport.ee -- vaheajad rajalt ja finišist)
• Video/Heli

Ergutuseks natuke Rammsteini:

Suts ja valmis - Tallinna MV öises

Tallinna MV öises orienteerumises Lohusalus. Esimene orienteerumisstart sellel aastal.

Stardiaeg oli kell 22.06, kodust sõitsin välja 21.35. Starti oli maad päris palju - 1,6km (Lohusalu parklast Meremõisa triangulatsioonitornini). Läks kiireks, kuid kohale jõudsin 2min enne aega.

NB! Et näha kaarti suuremana, tuleks see parema nupu vajutusega avada eraldi aknas.

Võtsin rahulikult ja punktid tulid ilusti kätte. Seisakuid oli omajagu, kuid edasi-tagasi mõttetut kihutamist seekord mitte. Iga kord, kui mingi suurem küsimus tekkis, oli ka rajameister Mait Tõnisson kohal. Ja nii ca 3 korda. Tatsus teine vaikselt ringi nagu vaim, kontrollis olukorda.

Suurem viga tuli peale vaatepunkti KP18-ga raja lõpuosas. Hakkasin järjekordselt liiga vara punkti otsima. Hädalisi oli teisigi. Ka järgnevad punktid tulid kätte pooleldi õnnekombel.

Ise jäin sooritusega rahule, ehkki tulemus oli viletsapoolne. Maastik, kaart ja rada olid kõik väga ok. Mõnus. Kuid Jüriööl tuleb teine jooks, palju kiirem. Lahingusse lähen viimases pikas vahetuses.

Kodus kell 23.30.

Tulemused

Avenue of Hope

See on viimase nädala enimkäiatud lugu. Kunagi oli mingis teises versioonis blogis olemas, seal enam ei avane.

Veel Tallinna maratonist. Küsimus

Võiks ju minna raamatukokku ja kirjutada terve raamatu Tallinna maratonist. Aga see poleks miskipärast üldsegi nii huvitav, sest siis oleks korraga kõike liiga palju ja kui on liiga palju, siis kaob huvi ära.

Hoopis põnevam on, kui blogilugejad ise midagi lugudele juurde leiavad või midagi põnevat kuulevad-meelde tuletavad.

Siin on nüüd paar meenutust Aivarilt ja Timolt. Aivarilt oli üks vana pilt aastast 1967-1969?, kus Keilas Luha tänaval sõidab kultuurimaja poole geoloogide võistkond, tema isa kõige ees. Kõrvalolev pilt on tehtud samast kohast mõned päevad tagasi.

Sellel pildil on Tallinna maratoni võidukas naiskond ühel viimastest maratonidest. Rohkem infot ei lisa, sest siit tuleb KÜSIMUS:

Kes on need kolm võidukat naissuusatajat? Üks neist võtab sellel aastal osa rogaini MMist Pihkvamaal. (punkti saab see, kelle vastuse järel on kõik nimed teada)

Timo lisas varasemasse loosse huvitava kommentaari oma vanaisast, kes 1965.aastal tuli EPA võistkonna koosseisus Tallinna maratoni võitjaks. Nagu ka lehest lugeda saab, hakkas Jaan Sild 7km enne lõppu väsima, sest sõitis öösel Lõuna-Eestist rongiga Tallinna, et võistlusele jõuda. Vaatamata Jaani magamatusest tekkinud väsimusele ei lasknud tempomeister Tarmu Vilu siiski hool raugeda ja nii võit tuligi.




Mis puutub möödumisse klassikarajal, siis vanasti pidi käskluse "Rada!" peale eespool sõitev võistleja taganttulijale teed andma.

Preisnerit ka

Keha ei jõudnud kevadsoojust ära oodata ja hakkas temperatuuritõusuga ilma kütma. Paistab, et natuke mõjus.
Järgmisel laupäeval Jüriööjooksule Elvas, ehk õnnestub kolmapäeval ka Tallinna MV öistel käia.

Zbigniew Preisnerit ka:

Suuskadel Keilast Harkusse ja tagasi

Eilse postituse tulemusel ei jäänudki muud üle, kui sõita täna läbi Tallinn-Keila-Tallinn maratoni rada. Lumekoorik oli tugev, libisemine suurepärane ja ilm viimasepeal - türkiissinine taevas ja suur sidrunkollane päike.

Võtsin eesmärgiks sõita Keila Statoili bensiinijaamast Harku mõisani ja tagasi. Harku metsa suusarajad pole atraktiivsed, seal on kõik lihtne ja selge, ainult vajuta.

Algus oli kell 9.15. Kumna juures hoidsin maantee lähedale ja see oli õige. Tagasiteel riskisin ka elamualast otse läbi saada, ebaõnnestunult.

Teel Tutermaale kukkusin elektriliini all pehmesse auku nõnda kehvasti, et püsti tõustes murdsin parema suusakepi pooleks. Maratoni algusest oli möödunud 15-20min, kuid üritamisest loobuda ka ei tahtnud. Rohkem võimalusi sellel aastal ilmselt ei anta ja kes teab, kas järgmistelgi ilmaolud koorikusuusatamist soosivad.

Esimene suurem takistus tekkis Kiial, kui kõrgepingeliini alune siht osutus peale kohalikku teed suuskadel läbimatuks ja suundusin teisele poole maanteed. Kiia kant ongi kõige keerulisem koht Tln-Keila-Tln koorikumaratoniks.

Siledatel põldudel oli ka ühe suusakepiga hea sõita, ehkki peale Vääna jõge muutus koorik miskipärast ebaühtlaseks ja sõita polnud kõige parem.

Teine takistus tekkis peale pikka ja ülimõnusat laskumist Harku mäelt Vääna jõe äärde. Eesti kaardilt 1:50000 lugesin välja, et pikalt on ees lagedad, kuid jõele lähenedes nägin ees vaid metsa. Natuke sõitsin mööda jõge, peale mida üritasin Hüüru elamualast ringiga mööda saada. Jõe ületamise järel ei saanud oma asukohast aga üldse aru. Lageda asemel olid vaid elamud ja võsane mets. Lahenduse leidmiseks võtsin suusad ära ja vantsisin mööda asfaltteed külast välja põllule. Kõik läks jälle paika.

Edasi oli suurepärane sõit, ehkki kell 12-13 andis koorik juba kohati järgi. Harku kandis oli koorikul üsna palju suusajälgi, enamus vanemad, kuid üks värske jäljepaar läks ka otse Keila suunas. Tutermaa lähedal läksid meie rajad lahku.

Kumna elamualast üritasin tagasiteel otse läbi murda, kuid edutult. Jälle jalutasin mööda asfalti suure maantee äärde, sealt oli mõnus ja lühike maa Statoili bensukani.


Päike lõõskas nagu kõrgmägedes ja kuna tuul oli selja tagant, oli ka natuke palav.

Kokku võttis 32km-se ringi läbimine 4h 30min. Lootsin selle tee läbida tunnikese kiiremini, kuid takistusi tuli ette ootamatult palju. Ühe kepiga polnud ka kõige mugavam sõita.

Kuid aeg möödus märkamatult ja väsimuseta, sest põnevust ootamatute ja tundmatute olukordade osas oli  pidevalt. Just see ongi matkamise võlu, kus sihtkoht on küll teada, kuid teekond sinna selgub alles rajal. Ühesõnaga: seiklus.

Lisan siia 2 võimalikku varianti tulevaseks ringiks. Hea on sõita põldudel põhja pool suurt maanteed, kuid mõnus on ka tänane rada Harku mõisast tagasi. Viimane omab potensiaali tulevaseks rahvamatkaks, ehkki suusamaratone on kogu spordikalender paksult täis.

Tallinn-Keila-Tallinn suusamaratoni rada

Mitmel aastal olen ähvardanud seda maratoni läbida, teadmata, kust suusarada tegelikult läks. Ühel korral olen võistlusel osalenud, kusagil 1985 aastal koos Mäses Sveni ja kahe kaaslasega (kellega??), kuid mäletan sõidust vaid ühte hetke maantee ääres.  Siiani on olnud arusaam, et trass kulges suures osas maanteest loodes, kuid see arvamus oli ekslik. Huvitav, et mäletan üsna hästi 1972.aastal 11-aastase poisina läbitud neljapäevaku orienteerumisrada, kuid läbisõidetud Tallinn-Keila suusaraja asukohast pole mitte väiksematki ettekujutust.

Selle teadmise sai nüüd Toivo Nuudilt (pildil), Juku Tasalt ja Ülo Vainuralt. Pikaaegne suusatreener Nuudi vastutas maratoniraja ja toitlustamise eest viimased 8 aastat, Juku oli paar korda maratoni läbi sõitnud.

40-45km pikkune Tallinn-Keila-Tallinn suusamaraton sai alguse 1961.aastal Heinrich Kase ideest. Võisteldi 4-liikmeliste võistkondadena, naised ja veteranid ka 3-liikmelistena. Üritus toimus alati Nõukogude armee aastapäeval, so 23.veebruaril. Seetõttu oli kergem saada rahalist jm toetust, sageli tehti suusavõistlusest ka filmiklipp Nõukogude Eesti ringvaatesse. Algusaastatel aeti radu sisse suusatades, hiljem olid abiks traktorid ja lumesaanid (buraanid).

Algusaastatel kulges rada praeguse Nõmme Spordikeskuse juurest mööda tänavaid Harku mägedele, peale Harku mõisat keeras Keila poole. Suusarada läks maantee lähedalt, sealt oli võimalik võistlejaid joota ja ergutada. Keilas suusatati mööda linnatänavaid Keskväljakule kultuurihoone juurde, kus oli puhkepaus 2 tundi. Seejärel anti uus start ja võistkonnad läksid kindlate ajavahemike tagant (3min?) sama rada pidi tagasi Tallinna. Lisan siia pildi stardist Keila kultuurihoone eest (teine mees on Tõnu Odamus, kes on pildil esimene?).

1960ndate II pooles või hiljem tehti edasi-tagasi sõiduks eraldi rajad, kuid puhkepaus 2h säilis esialgu siiski (näit praeguse Statoili bensiinijaama juures). Toitlustuskohad olid pöördepunktis, samuti Harku mõisa juures. Joogid valmistati mingil ajal Nõmme restoranis. Teatud aastast hakati sõitma kuni elektrijaamani, samuti muutus stardi- ja finišikoht. Kui esialgu oli see Nõmme Spordikeskuse juures, siis hiljem viidi start üle Pääskülla Kalda tänavale. Nagu kõrvalolevalt kaardilt näha, muudeti aeg-ajalt trassi asukohta. Jooniseid või kaarte ei koostatud, rajameister planeeris ja sõitis mälu järgi. Seepärast võib kaartidele kantud radade osas vigu olla.

Tallinn-Keila-Tallinn maratoni ajalugu tahaks kindlasti tõsisemat läbiuurimist ja -kirjutamist, tookordseid tublisid korraldajaid ja tugevaid sõitjaid üldjuhul ei teata ega ka mäletata.

Diplom (Valdur Vacht´i Facebookist)